miiting

olin eile ametiühingute meeleavaldusel kohal - oli tõesti nii, et rahva hulgas rääkis enamik vene keelt, kõik kõned tõlgiti vene keelde (või vastupidi - vene keelest eesti keelde; oli ka üks kõne, mille venelane pidas eesti keeles ja eestlane tõlkis vene keelde). mõnes mõttes on sellest kahju, sest võimaldab kriitikutel asja pöörata rahvusliku vastanduse pinnale. sellest kiusatusest ei saanud üle isegi Aktuaalne Kaamera, kes jättis ühe suvalise intervjuulõiguga väära mulje, nagu nõudnuks meeleavaldus ka vene keelt teiseks riigikeeleks; mitmel pool uudispiltidel nähtav Vene lipukesega naisterahvas oli minu mulje järgi ka ainus kogu rahvamassi peale (pluss üks poisike Rossija-suusamütsiga) - muidu kanti ikka sinimustvalgeid.
mõistagi annab see tunnistust sellest, et vene kogukonnas on ilmselt proportsionaalselt rohkem neid, keda valitsuse tööpoliitika haavab, aga ka viitab tõsiasjale, et eestlaste hulgas on AÜ-liikumine nõrk - eestlastele on viivitusega alles kohale jõudmas see, et põhivõitlused tuleb võidelda siin ja praegu, mitte kuskil minevikus.
muuseas, huvitav oli ürituse muusikaline raamistus - alguses prantsuskeelne "Internatsionaal", lõpetuseks Tõnis Mägi "Koit", lisaks Pete Seegeri ingliskeelne "Solidarity Forever". see annab tunnistust peakorraldajate püüust asja vene-kontekstist eemal hoida; seda oli seal niigi - nt loosungite vihjed D-terminaalile, mis eestlastele ilmselt väga tundlik märksõna pole, või lavalt kõlanud vene kultuurikontekstis tuntud kalambuur "My ne raby, raby nemy" (Me pole orjad, (sest) orjad on tummad). teatav pinge siin on, sest kui vene kogukonna jaoks on viimatine kirgi kütnud revolutsioonimaiguline hetk viis aastat tagasi sellesama Ansipi võimu ajal, siis eestlastest kõnelejad viitasid mitmel puhul sellele, et kordumas on laulva revolutsiooni aegsed meeleolud. igal juhul "Koidu" ajal lehvitas see valdavalt venekeelne hulk käsi ning moodustas ümberringi inimketi. võimalik, et just siit koidab mingeid uusi viise lõimumispoliitikaks - mitte keele, vaid ühiste vabaduspüüdluste kaudu; aga võib-olla on see kõik siiski illusioon. igal juhul on selge, et valitsuse tööpoliitika on lühinägelik ka selles suhtes, et jätab arvestamata ametiühinguliikumise tugevuse just nimelt vene kogukonnas ning mängib seega kaudselt ikkagi ka rahvuskonflikti ohuga.

põhimõtteliselt anti teada, et märtsi alguses tehakse hoiatusstreigid tööseadusandluse leevendamise nimel (need langevad ühte õpetajate streigiga, mida toetavad arstid), ja kui see ei mõika, tuleb märtsi lõpus suur üldstreik, mille nõudmised puudutavad juba valitsuse tagasiastumist ja ehk isegi uusi Riigikogu valimisi; üldstreik aga tähendab nt elektrivarustuse vähendamist, rongi- ja laevaliikluse seiskamist jms. meediakajastustest ehk kõige sisulisem ja põhjalikum on Päevalehe oma.
nii et.