Igor Černov

avastasin, et eile, 18. märtsil sai 70-aastaseks Igor Černov, kes oli esimene Tartu ülikooli semiootikaprofessor ja kelle artistlikke loenguid ma noore ja rohelisena suure huviga kuulasin. tema kohta võib lugeda "Eesti kirjanike leksikonist", midagi leiab ka internetist (muu erialase kõrval näiteks seda, et ta on noorena võistelnud purjespordivõistlustel koos oma isa, mitmekordse Eesti purjetamismeistri Apolloniga). ta oli ka näiteks juhendaja Valdur Mikita 1994. aastal kaitstud magistritööle "Normid ja loov käitumine". kõigi eelduste kohaselt on ta ka Kõivu ja Vahingu "Endspieli" Semiootiku prototüüp. 

kahjuks ei leidunud netis temast ühtki videot - just oma inimliku faktuuri poolest on ta mulle eluks ajaks meelde jäänud. Mart Orav andis ühe pildi, mis on tehtud 1989. aastal Tartus Kirjandusmuuseumi direktori kabinetis, kui Ivar Grünthal esimest korda pärast pagulusse minekut Eestis käis - pildil on vasakult vaadates Virve Grünthal, Mart Orav, Igor Černov, Ivar Grünthal ja Sirje Olesk.

panen siia ühe lõigu oma "Aeglaste" I osast, mis on põhiliselt kirjutatud juba 2002. aasta kevadel, hiljem pisut täiendatud.

*

Õhtul oli saade Lotmanist. Saade oli tehtud 1994 ja muuhulgas kõneles seal ka Černov. Milline mõnu oli teda vaadata ja ära tunda just see Černov, millisena ma teda mäletan – punaseruuduline pintsak seljas, eredaid riideid ta armastas, tugevate prillide taga otsekui hellikud, suured, sinised, aeg-ajalt pisut vesised silmad, intensiivne ja enesest ettepoole ruttav kõnemaneer, aeg-ajalt õhku ahmiv ja p-häälikut oma hoogsuses nagu välja sülitav, hääl ära suitsetatud, pingutatud kõrge hääl, mis madalale kukkudes muutub pisut kähisevaks, tugev alahuul pidevas liikumises, naeratus jätab pisut häbeliku mulje, sest ta ei paljasta oma ülemisi hambaid.

Loengud olid muidugi veel hoogsamad. Ta rääkis auditooriumi ees edasi-tagasi kõndides, isegi rühkides, aeg-ajalt piilus laualt konspekti; kui tema improvisatsioon takerdus, tegi ta kähisevaid, lausa ägisevaid parasiithäälitsusi; ma mäletan, ükskord alustas ta nii – "teatavasti 1965. aastal Tartu ülikool põles" ning sellele järgnes täiesti tahtmatu ägin, otsekui murraks see mälestus ta maha, kuigi see oli lihtsalt tema mõtlemist saatev hoo säilitamise hääl (see oli midagi sellesarnast, nagu ägiseb köster "Kevade" filmis, kui Toots ta pikali jookseb, aga pisut intelligentsem ja vaoshoitum); kuulajad puhkesid naerma, sest kõik see mõjus nii dramaatiliselt, Černov ei saanud asjast aru ja ütles "mis te naerate, päriselt põles, ise olin tunnistajaks".

Černov oli minu ülikooliaja esimese poole iidoliks – see sõna kõlab halvasti, aga ma ütlen seda kõige südamlikumalt. Ta oli esimene ja peaaegu ainus, kes mul õigupoolest aitas Tartusse sisse elada, kes tekitas tunde, et ma pole siin juhuslik ja väike. Esimest korda kohtusime kohe 1994. aasta sügisel, kui ma läksin semiootika osakonda – see asus tollal peahoone kõrval keeltemajas ühes pisikeses toakeses – läksin küsima, kas on võimalik semiootikat võtta kõrvalerialaks. Õigupoolest ei teadnud ma siis semiootikast tuhkagi, mind huvitas eriala nimetuse teine pool "... ja kultuuriteooria"; Lotmanit olin ma lugenud vaid paari artikli jagu "Kultuurisemiootikast", suuremat aru ei saanud. Černov palus mul istuda ning hakkas pärima, kust ma pärit olen, mida õpin, mida ma semiootikast tean. See tähelepanu lõi mind pahviks, seda enam, et ta ilmselt tajus mu hirmu ja ebalust ning eluvõõrust, nii et ütles, et kui mul ülikooli asjadega probleeme on, kui ma ei saa aru, kuidas ja mis, siis võib alati tema juurde pöörduda ja küsida. Muuseas, tol esimesel korral ma ei teadnud, et ta on Černov, ma mõtlesin, et ta on niisama üks õppejõud, ja Černovi tegelikust tähtsusest Lotmani ühe järglasena (Toropi kõrval) sain ma veelgi hiljem aru.

Ühesõnaga, hakkasin käima Černovi sissejuhatuses kultuuriteooriasse, kuulasin seda tegelikult kaks kursust järjest, ja teisigi tema kursuseid kuulasin eelkõige tema enda pärast, sest need olid tõelised etendused.

Varsti selgus, et me elame Annelinna lõpus peaaegu naabermajades, sattusime aeg-ajalt linna või linnast sõites sama bussi peale ning ajasime juttu, põhiliselt küll kuulasin mina aukartlikult teda. Kahjuks imelikul kombel ei mäleta ma neist juttudest palju, mäletan vaid, et ta mõjus mulle isalikult, ta pillas vahel mõne lause, mis püüdis mind akadeemilises olustikus orienteerida. Ma mäletan, et "Atlantise" – tollal oli see vist veel "Kaunas" – peatuses ei tahtnud ta põõsaste vahele rohusse tallatud teel käia, vaid ikka ümber nurga õiget teed pidi, seletas seda oma ebausuga. Mobiiltelefoniga tänaval või bussis rääkimist pidas ta maitsetuseks, umbes nagu seda võiks olla bussis suitsetamine.

Paar korda käisin ma tal külas. Esik ja töötuba – muid ruume ma tema kahetoalisest korterist ei näinud – need olid maast laeni raamaturiiuleid täis ja raamatud olid kohati kahes reas, üks rida teiste taga. Igal pool hõljus õrn suitsuhõng. Ta oli suur suitsetaja, iga loengu keskel tegi ta suitsupausi. Ta pakkus mulle teed, ja siis kõnelesime. Tegin seminaritööd Kõivust, ja just tema oli see, kes soovitas mul Kõivu endaga rääkima minna; tõepoolest, võtsin julguse kokku ning jaanuaris 1996 ajasin Kõivuga tema raamatukogukabiinis tund aega juttu. Černov laenas mulle ühe Mamardašvili raamatu, vene keeles. Raamatul oli suitsuhõng küljes, kui lugesin seda bussis Viljandisse sõites. Černov organiseeris mulle Venemaalt isegi ühe Ricoeuri venekeelse tõlke (ta ütles enne loengu algust, et sai mulle selle Ricoeuri, Lauri, kes mu kõrval istus, kuulis valesti, et Černov pakub mulle likööri). Igatahes ta hoolitses mu eest, julgustas mind.

Kui mul esimene raamat ilmus, siis kinkisin ka temale ühe eksemplari. Tol korral ütles ta mulle: "Kas te olete nüüd Kõivu-uurija või luuletaja?" Mina kohmasin vastu: "Eks ma püüan mõlemat vaheldumisi." Černov: "Vaadake ette, selline asi viib isiksuse kahestumiseni, ja teate ise, kus see võib lõppeda." Selle saateks oli Černovile iseloomulik naeratus, muie. Ja ta rääkis veel, et "kui te nüüd kunstiinimeste seltskonda pürgite, siis peate arvestama, et need on väga rasked inimesed, seal on igasuguseid intriige ja vastuolusid, kunstnikud on väga haavatavad inimesed, nendega on raske." Jumala tõsi, muuseas. Nädal hiljem kohtusime tänaval, talle olevat vanamehe kiri kõige rohkem meeldinud.

Aeg-ajalt tekitas Černoviga suhtlemine muidugi komplekse, sest ta suhtus minusse – nii vähemalt tundus – kui eriti võimekasse noormehesse; sellena ma ennast ise muidugi ei tundnud. Just Černovi suhtumise, ja muidugi kogu selle kõrgtasemelise semiootikuteseltskonna taustal tundsin, kui laisk, kui vähelugenud ja kui huvitu ma ise olen. Jah, ma põdesin seda vahel päris kõvasti.

Lõpupoole meie sidemed hõrenesid. Mina leidsin lõpuks oma seltskonna Veljesto ja Erakkonna näol, aga Černov oli vahepeal haige, aimatavasti päris tõsiselt, koolis teda polnud, tagasi tulles oli ta loobunud suitsetamisest, mis oli tema puhul eriti võõrastav. Kord saime kokku kaubamaja ees bussipeatuses, tal oli neoonpunane sall kaelas, olemine oli nukker, ja ta hoiatas mind: "Vaadake, et teie suitsetama ei hakka. Vaadake mind – häält ei ole, hambad on hirmsad, lõpuks veel haigused." Ma muidugi ei julgenud ütelda, et suitsetan juba mõnda aega.

Millalgi ta lahkus ülikoolist. Lahkumise täpseid põhjusi ma ei teagi, midagi oli tal uue professuuriperioodi jaoks ebapiisavat, ning tema asemele kutsuti Soomest Torop. Tema viimasel Tartu-kevadel sõitsime kord bussiga linna, ta käskis mul akna alla istuda, sest teda, vanemat meest ei aja keegi istekoha pärast püsti, mind aga küll, ning ta rääkis, et täna on raske päev, ülikoolis arutatakse ühe õppejõu küsimust, kes ei sobi oma kohale – "muidu kena inimene, aga õppejõuna jätab soovida." Hiljem olen mõelnud, et ta võis äkki ennast silmas pidada, kes teab.

Seejärel kadus mu esimene akadeemiline isa, kes pöördus minu poole teietades ja eesnimepidi, oleks ehk ka isanime kasutanud, kui oleksin venelane olnud, kadus minu silmapiirilt. Olen kuulnud, et ta on Viljandi kolledžis loenguid lugenud, et ta on Soomes elanud või sinna jäänudki; ei midagi selget.

Pärast tema ülikoolist lahkumist nägin teda oma viimase ülikooliaasta talvel Tallinnas ühes poes, mis asus sellesama maja allkorrusel, milles teadsin olevat ta kodu, ta ema elas seal. Ta oli otsekui magamata väljanägemisega ja natuke nagu häbenes mind. Rääkisime mõne sõna juttu, ta küsis, mis teemal ma lõputöö kirjutan. Tollest korrast on mul pisut kurb mälestus, me ei olnud enam miskipärast nii lähedased seal poes. Mul oli sellest kahju. 

Peale seda olen teda veel korra näinud, 2008. aasta kevadel Tallinna bussijaamas, olin juba bussi peal, kui järsku nägin teda peatuses reisipampudega istumas. Mõtlesin, kas minna korraks bussist välja, et talle tere öelda, aga kuni ma kaalusin, kas ikka jõuan, pani buss hääled sisse ja sõitis minema. Černov jäi minust Tallinna bussijaama peatusesse number 5, ta oli jälle suitsetama hakanud.

Tahaks teda praegu näha ja temaga rääkida, väljaspool igasuguseid ülikooli-kontekste. Ma tahaksin teda tänada.

Igor Černov 18. märtsil 1997 oma kodus. pildistanud Elin Sütiste

.