Lev Rubinstein - Vanaisad ja võidud

Kui ma näen praegu laialt levinud sloganit „Aitäh vanaisale võidu eest” [Спасибо деду за победу], siis oma põlvkonna inimesena ma lihtsalt ei suuda küsimata jätta: „Millisele vanaisale? Mis on või oli tema nimi? Mis rindel ta sõdis? Kas ta jäi ellu? Kas ta hukkus?”

Selle vormeli veetlevus on täiesti mõistetav. Riimipaaril „деды-победы” on pikk ja auväärne ajalugu. Lauldakse ju vanas sõdurilauluski „Meie vanaisad on kuulsusrikkad võidud. Vaat nemad ongi meie vanaisad” („Наши деды — славные победы. Вот кто наши деды”).

Ja ikkagi?

Ma kuulun põlvkonda, kelle jaoks need, keda nüüd nimetatakse vanaisadeks, olid vaid isad. Ja neid oli väga palju. Ja nad olid tollal noored. Ja nad olid väga erinevad – targad, rumalad, head, kahjulikud, ausad, sulid.

Ma sündisin paar aastat pärast sõja lõppu, kuid selle rasket hingust oli ilmselgelt õhus tunda. Seda hingust oli tunda vestlustes, sõnakestes, asjakestes, igapäevaolmes. Vanemad poisid kandsid lõpuni isade saapaid. Nooremad poisid, nagu mina, mängisid sõjaväemundrite nööpidega, välibinoklite ja gaasimaskidega. Isa villane vest, mida ma kandsin sooja saamiseks palju aastaid mantli all, elas kuni 70ndate lõpuni.

Rindemeeste suhtes polnud noil aastail mingit erilist suhtumist.

Lapsepõlves tundus mulle täiesti tavapärane, et minu ümber on palju invaliide ja vigastatuid.

Rindemehed, muuhulgas minu isa, rääkisid sõjast vähe ja vastumeelselt. Rohkem rääkis ema. Sealhulgas ka isast. Ja näitas – isa eest salaja – tema kirju. Mulle on meelde jäänud kiri, kus ta teatas, et on pärast – jumal tänatud – mitte väga tõsist haavatasaamist haiglast välja kirjutatud. „Aga sellest, et ta haiglasse sattus, ta varem polnud kirjutanud,” rääkis ema. „Ei tahtnud koduseid ärevusse ajada.”

Ema jutustas palju. Ja eriti evakuatsiooni ajast.

Näiteks sellest, kuidas teel evakuatsiooni Ufasse väljus ta ühes jaamas, et võtta pisut kuuma vett, aga rong, milles ta koos kolmeaastase pojaga, minu vanema vennaga sõitis, läks vahepeal minema. Siis polnud ju mingeid sõiduplaane. Rong võis jaamas seista mitu tundi, aga võis ka vaid mõne minuti.

Pole raske ette kujutada ema seisundit tol hetkel.

Ta ruttas jaama komandandi juurde ja rääkis talle juhtunust. Too oli purjus ja lõbus. „Ma võin teid aidata,” ütles ta, „kuid selle eest tuleb maksta.” „Kuidas maksta! Mul on ju kõik asjad seal, rongis. Ja mu poeg on seal! Mul pole midagi.” „No kuidas pole midagi!” ütles komandant ja pilgutas täiesti ühemõtteliselt silma.

Ema jooksis õuduses sealt ära ja hakkas mööda vaksalit ringi tormama. Täielikus meeleheites surus ta end sõjaväerongi. Nägi seal noort leitnanti, kes nõustus tema loo ära kuulama, jäi teda uskuma ja paljuga riskides, rikkudes sõjaaja rangeid reegleid, võttis tundmatu ilma ühegi dokumendita eraisikust naise rongi peale. „Aga vagunisse ei saa lubada,” ütles ta. Ja ema sõitiski rongi lahtisel platvormil, olles end mähkinud kasukasse, mille andis talle tundmatu sõdurpoiss.

Ja nad püüdsid oma rongi kinni. Kui ema vagunisse jooksis, nägi ja kuulis ta, kuidas tundmatud naised sajatavad kõigest väest ema, kes on omaenda lapse maha jätnud.

Ufas pandi nad alguses elama ühe sõjaväelase korterisse. Õhtuti jõi peremees paar klaasi hägust puskarit ja arendas vestlusi, mis näivad nonde aegade kohta mõeldamatutena. Ta ei varjanud oma kahjurõõmu selle üle, et sakslased on Moskva all. „No mis seal siis on,” rääkis ta kolmandat klaasi valades, „tuleb sakslane teie juudi-Moskvasse, lööb seal korra majja. Kus su mees on? Leningradi all? Sinnagi tuleb sakslane sisse, küll näed.”

Töötas ta muuseas sealses sõjaväekomissariaadis. Ei rohkem ega vähem. Miks oli ta nii avameelne? Jumal teda teab. Võib-olla puskari mõjul. Aga võib-olla sai aru, et ema ei hakka tema peale kaebama. Aga võib-olla lihtsalt provotseeris.

Ma olen veendunud, et ta elas sõja üle ja elas pärast veel pikki aastaid. Ja tõenäoliselt autasustati teda mingi ordeniga. Ja võib-olla esines ta ka kohaliku kooli õpilastele ning rääkis lapsukestele oma sõjakangelastegudest.

Ka see mees oli kellegi vanaisa. Ja selle kangelase mundris portree seisab ka kellegi perekonnaalbumis.

Ja kellegi vanaisa oli toosama komandant tolles jaamas, kus ema jäi rongist maha ning oleks äärepealt kaotanud oma poja.

Ja see põgusalt kohatud leitnant, kes võttis ema rongi peale, ja sõdur, kes andis emale ümber kasuka – ka nemad on kellegi vanaisad.

Ja minu kommunaalkorteri naaber, jalutu onu Kolja, joodikust bajaanimängija, kes oli 44ndal osalenud Königsbergi ründamisest, oli samuti oma lapselaste vanaisa.

Ja teine naaber, onu Ljonja, pooleldi põlenud näoga endine tankist, oli samuti kellegi vanaisa.

Ja ema onupoeg onu Jonja, kes oli kolm korda vangist põgeneda püüdnud ja viimase, õnnestunud põgenemiskatse ajal oli ära külmunud tema vasak jalalaba, mis tuli pärast amputeerida, onu Jonja, kelle loost valjusti rääkida polnud eriti kombeks, sest pärast põgenemist sattus ta hoopis teise laagrisse, kust naasis juba täieliku invaliidina, ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja sõjaväeluure eriosakonna lurjusest töötaja, kes 41. aastal kuulas pool päeva üle mu onu Motjat, mereväeohvitseri, püüdes temalt edutult kätte saada ülestunnistusi onu sõbra ja polgukaaslase kohta, keda kahtlustati „alistumismeeleolude” levitamises – ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja see, kes külmus kaevikuis surnuks, on kellegi vanaisa. Ja see, kes tungis tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, krimmitatarlaste kodudesse sõnadega „kümme minutit asjade kokkupanemiseks”, on samuti kellegi vanaisa.

Ja minu isa, kes käis sõja läbi esimesest kuni viimse päevani, sõdides Leningradi rindel, on samuti vanaisa. Minu tütre ja minu vennapoja vanaisa.

Kõik nad on vanaisad. Aga kui erinevad vanaisad need on.

Ei ole ega ole olnudki üleüldisi „vanaisasid”. „Vanaisade” hulgas oli nii tõelisi kangelasi kui argpükse kui närukaelu, kes lõikasid kasu võõraste õnnetuste pealt, kui lihtsalt inimesi, lihtsalt mehi ja naisi, kelle põlvkonna peale varises sõda. Nad ei valinud oma saatust. Saatus ise valis nad – nii kukkus välja. Ja selle ühise saatuse raskuse all näitas igaüks ennast just nii, nagu näitas.

Sõna „vanaisad” ei tähenda ainult vanaisasid, see tähendab meie vanemate isasid.

Selle sõnaga nimetatakse näiteks sõjaväe vanemate aastate ajateenijaid.

Samuti tähistab see sõna paljudes slaavi keeltes esivanemaid üldse. Ja just arhailist, paganlikku esivanematekultust, mis põrkab järsult mitu ajastut tahapoole, püütakse visalt ja täiesti sihilikult meie ühiskonnas praegu taastada.

Sealt ka õitsev agressiivne antihistorism, mis on vapustanud paljude kaaskodanike teadvusi.

Sealt ka selle katastroofiline mittemõistmine, et loosung „Berliini peale” [На Берлин] tanki T-34 küljel kaugel 1944. aastal ja sama loosung tänapäeva Volkswageni tagaklaasil – on kaks erinevat loosungit – mitte lihtsalt erinevad loosungid, vaid vastandlikud tähenduse ja sisu poolest.

Sealt ka glamuurne patriotism, mis pole mitte niivõrd elav tunne, kuivõrd tulutoov „bränd”, ja ülevoolav tugitooli-sõjakus ja mängu-kangelaslikkus ja kõlbeline invaliidsus ja ajalooline kurtus.

Aga vanaisad, konkreetsed inimvanaisad on kõik erinevad. Igaühel on ees- ja perekonnanimi, elulugu. Ja need elulood on samuti erisugused. Mõnikord reaalsed, mõnikord väljamõeldud. Nüüd enam ei teegi selgeks: ellu on tänaseks jäänud vaid üksikud. Polegi vist enam vaja midagi ega kedagi üle kontrollida – milleks enam. Seda on vaja lihtsalt meeles pidada. Ongi kõik.

algupärand