teatrikommete muutusest

etenduse lõpus publik plaksutab - see on loomulik. niimoodi tänatakse näitlejaid. mingi intuitiivne kord on vist nii, et kui näitlejaid kutsutakse aplausiga tagasi veel ühe korra, siis oli tavaline, korralik etendus, kui tagasi ei kutsuta, siis oli kehv etendus, kui aga kutsutakse tagasi mitu korda, siis on etendus väga hea. olen ka veel tähele pannud, et külalisetenduste puhul on tavaline, kui plaksutatakse tagasi mitu korda - külalisetendused ei toimu "koduväljakul" ja publik annab näitlejaile väikse händikäpi, kiidab neid rohkem kui tavaetendusel.
plaksutamisel on muidugi peale näitlejate tänamise veel funktsioone - näiteks publikusse etenduse jooksul kogunenud retseptiivsete pingete mahalaadimine, enda väljaelamine. tarvitseb vaid kujutada etendust, kus publikul on palutud mitte plaksutada: selline etendus jätaks teatrist lahkuvasse vaatajasse mingi lõpetamata, rahuldamata tunde. eriti kehtib see etenduse sees toimuvate spontaansete vaheaplauside puhul - ühelt poolt on see tunnustus hea stseeni eest, teisalt aga näitab, et publik ei pea enam pingele vastu ja püüab ennast plaksutamisega stabiliseerida, et siis vaatamisega edasi minna. see on umbes nagu väga hea raamatu lugemise puhul, mille lugeja käest viskab, kui on mingi väga hea kohani jõudnud - jääb mõlgutades aknast välja vaatama või otsustab vahepeal ühe kohvi juua, et väga hea teksti pingest pisut puhata.
aplausil on ka kolmas funktsioon, mis lavasse eriti ei puutugi - teatav publiku ühtsustunnet, turvalist kokkukuuluvust küttev rituaal, mis on eriti ilmne juhtudel, kui plaksutamine muutub rütmiliseks - see on siis ühisrütmi tajumise rituaal. see on alati mõnes mõttes ka massipsühhoos, massi autohüpnoos, mida on üksikinimesel natuke raske ignoreerida, sest kohe hakkab ta tundma, et ta ei kuulu publiku sooja ühisringi, on sellest rütmikogukonnast väljaspool. nii et kindlasti on selliste rütmiliste ja kestvate aplauside puhul vähemalt pool saalist mitte niivõrd etendusest võlutud, kuivõrd lihtsalt massi sünkroonsusest lummatud.

tahtsin aga rääkida ühest nähtusest, millega mu meelest on viimaste aastate jooksul juhtunud midagi imelikku. aplausi ajal püsti tõusmine. mäletan, et vanasti oli publiku püsti tõusmine märk etenduse erakordsusest, see oli harva jagatav tunnustus, see oli sündmus. kuid juba mõne aasta jooksul olen tähele pannud selle tunnustusvormi devalveerumist - tõustakse püsti iga teise hea etenduse puhul (ja mis veel hullem, mõnikord ka mitte nii väga hea etenduse puhul). püstitõusmine on muutunud tavalise(ma)ks. ühest küljest võib see märku anda sellest, et inimeste teatriesteetiline skaala on muutunud - nad ei tee enam vahet lihtsalt heal ja eriliselt heal teatril. või siis on nad muutunud avatumaks, ekstravertsemaks, on oma tunnustusega lahkemad. võib-olla.
kuid miski häirib mind selle juures. mind häirib see, et massi enesesunni vormina on püsti tõusmine intensiivsem kui lihtsalt kestev ja rütmiline aplaus. on ju imelik tunne istuma jääda, eristuda massist otsekui keegi tänamatu - kuigi sa lihtsalt ei pea seda etendust superelamuseks, vaid lihtsalt korralikuks ja heaks teatriks. see on nagu hümni või issameie puhul - on väga komplitseeritud lugu jääda istuma nende ajal istuma (kuigi sa võib-olla ei jaga meieisa või hümni sõnumit). olgu, hümni või meieisa puhul tõused sa kas või respektist ja viisakusest nende inimeste suhtes, kellele need tekstid on pühad. aga miks peaksin ma tundma respekti või viisakust teatripubliku enamuse vastu, kes on otsustanud ette võtta püsti tõusmise rituaali? teater on ju kunst, ja kunsti vastuvõtule on iseloomulik, et see on otsene ja individuaalne. selline püsti tõusmine igal teisel etendusel lihtsalt nullistab publiku liikmete isikliku suhte etendusse kui kunstiteosesse ja moondab selle lamedaks massi enesehüpnoosile allumiseks. olen hakanud sihilikult istuma jääma, kui tunnen, et tegu pole erakordselt hea etendusega.
olen mõtlema hakanud, kas pole see agar püsti tõusmise komme mitte ajastu märk, kas ei anna see tunnistust inimeste kasvanud himust ühtsustunnet üles kütvate ja individuaalsust tasalülitavate rituaalide järele? kas pole see mitte üks sümptom sellest, mis ühiskonnas üldse toimub? miks on kasvanud inimeste vajadus etenduse lõpus ühiselt püsti tõusta, ennast massina manifesteerida? mida nad pelgavad, mille eest varju otsivad?


22. september. vt ka siia.

kohvilektüür

sulgesin kohviküsitluse, kokku hääletas 68 inimest (poleks lootnudki, et nii palju), kellest üle poole kasutab varianti - nimetav "kohv", osastav "kohvi" (2. vältes); veerand ütleb nii nimetavas kui osastavas käändes 2. vältes "kohvi". vaid 14% ütleb nii, nagu kirjakeele norm ette näeb - "kohv, kohvi, kohhvi".
ma ise ütlen nii, nagu need veerand, st kasutan seda sõna, nagu oleks ta muutumatu sõna. võtsin selle küsitluse ette seepärast, et oma VASTILMUNUD RAAMATU "RAMADAAN" toimetamise käigus tuli selle sõna kummalisus omaette teemaks. olin käsikirjas vaheldumisi kasutanud nimetavas käändes nii "kohv" kui "kohvi" ja oli vaja ühtlustada; lõpuks jäi korrektne "kohv", kuid ma tean, et spontaanselt kõneldes ütlen ma enamasti "kohvi". kummaline on aga see, et mu meelest vaid vähesed inimesed (nt 14%, nagu siin küsitluses) on kirjakeelsest normist eriti teadlikud, enamasti kasutatakse osastavas käändes ikkagi 2. väldet (nt sõna "kihv" puhul ei tuleks kellelgi pähe, et osastav pole "kihhva", vaid "kihva").
see toob tegelikult ilmsiks selle, et kirjakeele norm ei vasta selle sõna puhul inimeste tajus olevatele vanematele loomuliku keeletaju kihtidele - see, et nimetav peab olema "kohv", on küll paljudele ajudesse sööbinud (eks seda on koolis treenitud ka), aga osastava puhul mängib ikkagi selle sõna vana ja algne loomus.
asi on selles, et eesti keel on ainus keel, kus selle sõna nimetav on miskipärast ühesilbiline (tarvitseb vaid vaadata märksõna "kohv" erikeelseid artikleid Wikipedias), st "kohvi" puhul on sõna tüvi algselt ikkagi alati kahesilbiline ja see "i" eesti keeles pole algselt olnud pelk tüvehäälik (nagu praegune norm püüab meid veenda), vaid tüve osa - umbes samamoodi, nagu sõnas "hoki" on "i" tüve osa, mitte tüvehäälik (muidu peaks norm olema "hokk").
samas on inimeste kõnest kadunud ka vana pruuk, mida võib nt kohata Kõivu "Lõputus kohvijoomises" - "kohvi, kohvi, kohvit", mis oleks korrektne, kui nimetav oleks "kohvi". (teine vana pruuk on ilmselt olnud ka saksa- või venemõjuline "kohve, kohve, kohvet"; i-lõpuline "kohvi" on tõenäoliselt soomemõjuline.) nii kasutataksegi seda sõna suulises kõnes kuidagi poolikult, ma ise kaasa arvatud, sest "kohvi, kohvi, kohvi" (kõik 2. vältes) pole eesti keelele ka päris omane - see oleks "pesa"-tüüpi käänamine, mis on aga eesti keeles 1.-välteliste sõnade käändkond.
nii et tegu on suulises kõnes erandlikult käänduva sõnaga.

aga jah, nüüd on "RAMADAAN" lõpuks valmis, kaua tehtud kaunikene, formaadilt taskutellis. peaks kohe varsti ka poodidesse jõudma.

Napoli kohv – Andrea õpetas mulle esimesel
hommikul, kuidas seda teha. On kaks potsikut,
ühesse neist valatakse vesi sisse ja keeratakse peale
metallist sõel, mille sisse pannakse kohvi. Sellele
pannakse kummuli peale teine sama suur potsik.
Oodatakse, kuni vesi keema läheb, seejärel pööratakse
kogu kaadervärk kummuli, nii et vesi nõrgub
läbi kohvipuru teise potsikusse. See võtab umbes
10 minutit, seejärel võetakse värk lahti ja juuakse
head kanget kohvi. Andrea rääkis, et eriti sõja ajal
kasutati seda meetodit palju, sest oli lihtne ja käepärane
ning selline kohv säilitas oma maitse mitmeks
päevaks. Meie muidugi neid itaallaste
kohvijoomise nukutasse ei kasutanud ja keerasime
korraga terve potsikutäie kerre. No – oli hea.

pilveraadio

   Suvi 2010 by aarepilv

väike suvine playlist, millest osa mängisin ka 30. juunil Genklubis:

Damien Rice - Blower's Daughter (Iirimaa)
Shrift - Lost in Portuguese (Londoni multimuusik Dennis Wheatley + Brasiilia taustaga Nina Miranda)
João Bosco - Tatapá (Brasiilia)
Shrift & Guilherme Guimaraes - Hum
Jamshied Sharifi & Hassan Hakmoun - Through the Veil (iraani päritolu ameeriklane ja Los Angeleses elav marokolane)
Zein Al-Jundi - Skaba (Süüria päritolu lauljatar)
Dizzy Gillespie - Manteca [Funky Lowlives Remix] (inglane miksib ameerika jazziklassikat)
Astrud Gilberto - Here's the Rainy Day [Koop Remix] (rootslased miksivad Brasiilia bossanovaklassikat)
Paf - Sweet Chambermaid (Eesti)
Paf - Only Our Cars
Daft Punk - Digital Love [Cloudy Stretchout] (prantslased)
Pedigree - Lucifer Boy (Eesti)
Massive Attack - Rush Minute (London)
PostUganda - Oh My God! You Are So Cool! (Von Krahl)
Tartu Popi ja Roki Instituut - Balti mere metropol
Móre & Gee - MC, mis su nimi on? (Rakvere massive)
KGB - Tune Got Melody (eestivene dubstepi-tüübid Tallinnast)
Def Räädu & Spija & Treee - Ilusate tüdrukute elu (Rakvere/Tallinn)
Chalice - Tee teine pool on tee
HU? - Kosmos
Def Räädu & Tommyboy & J.O.C. - Kolmas sort
Pedigree - Heart in Your Hand [Leslie Da Bass remix]
Toe Tag - Asfaldiorjad



palav




.

pool sajandit hiljem

see siin pildil on sama allee, mida võib näha minu raamatu "Nägemist" tagakaanel, ainult et umbes pool sajandit hiljem.

tegu on Ustimäe talu alleega, mis asub umbes poolel teel Penujast Lillisse (üsna sealsamas kandis leiab ka Mehis Heinsaare ilus Armin oma lõpu - "sadulsepa tütar Maret, kes elas Läti piiri lähedal, üsna Penuja küla kõrval"). tänapäeval ei vii Ustimäeni enam ühtki sõidetavat ega vist isegi jalgsi kõnnitavat rada, teadja pääseb sinna vaid läbi heinamaade ja metsatukkade. endine taluõu on metsa kasvanud ja metssigade tuhnimisjälgi täis, eluhoonest on järel vaid pehkinud palgilasu, ja ainus, mis keset metsa veel endises uhkuses püsib, on talli paksud kiviseinad.

toda talu pidas kunagi minu vanaema vanaisa Peeter Tima, seejärel üks tema poegadest, Märt, seejärel elasid seal tema lapsed (naine, kes "Nägemise" tagakaanel poseerib, on Märdi tütar Selma). Märdi vend Hans oli minu vanavanaisa, ja minu ema on lapsena suviti omajagu Ustimäel olnud.
tolle tagakaanepildi on teinud ilmselt Salme vend Ilmar, arvatavasti kuskil 50ndate lõpus.
ligi kakskümmend aastat tagasi viis vana Ilmar meid hobusevankriga Ustimäele - terve päeva võtnud retk Abjast Penujale, sealt Ustimäele ja sealt teist teed tagasi Apja. jäime veel tee peal vihma kätte, pärast hobune auras, kui päike jälle välja tuli, mehed tegid Penuja poe ees Ilmariga nalja, et hobune päris higile ära aetud. sain aimu, kui suured olid vahemaad raudtee-eelsel ajal, kui sõideti vaid hobujõul - oma kihelkonnast välja minek oli juba korralik reis. tookord oli Ustimäe tare veel püsti. Ilmar sidus hobuse valjaid pidi talliseina küljes oleva rõnga otsa ja siis me vaatasime seal pisut ringi, kaevasime maja külje alt aialilli kodus ümber istutamiseks. kummaline on mõelda, et tegelikult on Eesti metsad täis selliseid kohti - keset metsa mingid vundamendiservad või heal juhul ka talliseinad ja kaevurakked (nagu Ustimäel) ning keset metsapuid mõni õunapuu, elupuu või lumimarjapõõsas ning mõned aialilled, millel on olnud elujõudu ka metsikutes tingimustes edasi elada. meie metsad on täis selliseid varemeid, mille juurde ei vii enam teesidki.
Ilmar oli kuni lõpuni hobusemees - veel 90ndate lõpus käisid nad koos Selmaga jõulude ajal Abjast Halliste kirikusse saaniga. mul on silme ees pilt tuisusest jõuluõhtust ja Selmast, kes istub kiriku ees saanis, üleni vammustesse pakitud; hobune ja saan on pargitud autode vahele (kuid mulle ei meenu praegu, kas olen seda pilti ise näinud või jutu järgi kujutlenud). nüüd on nii Selma kui Ilmar juba Halliste kalmistul.

see pilt Ustimäe talust pärineb samalt sessioonilt, kust ka pilt, millel Selma seisab alleel - päike paistab sama nurga alt (ja kui ma mõtlen ilmakaarte peale, siis paistab päike ju idast, see tähendab, on hommikupoolik, ja vaadates puude hõredaid võrasid, võib oletada, et on kevad - seni olin ikka mõelnud, et neil piltidel on suveõhtu). allee jääb siin pildil majade taha, algab talli nurga juurest (tall on see hoone, millest siin paistab vaid katuseots).

vahtang ja FAME

siin beatboxivad ühes Kiievi kangialuses Vahtang ja FAME. Vahtang on gruusia päritoluga vene beatboxija, kelle suurimaks saavutuseks on teine koht 2009. aasta beatboxi MMil. FAME aga on pärit Ukrainast Harkovist, kust ka 5nizza ja SunSay, kellest olen varem siin blogis juttu teinud, ja on nendega ka kaastööd teinud, on praegugi SunSay beatboxija, kuid teeb ka soolovärki, kohe on ilmumas plaat. neil MySpace'i lehekülgedel on ka videod sellest, kuidas nad nt kolmekesi koos Suniga ühes telesaates möllavad, või kuidas FAME improviseerib tänaval koos Noize MC-ga.

poeem

lähen suplema, lähen ujuma,
lähen lainetesse ujuma

[aga kas sa ujuda oskad?]

aa, nojah, mul on juba ujumisvest,
ma oskan ujuda,
ja mul on juba seljas väike ujumisvest,
aga mul pole seda vaja,
ja ma väga armastan šušakaid*,
ja ma armastan oma ema ja isa
ja vanaema ja vanaisa ja teist vanaema,
kõiki, kes elavad sellel planeedil,
jah, see on väga armas,
kuid ma väga armastan A-d,
A-tähte, ta on minu lemmiktäht,
ja ma teen talle joonistusi, suudlen ema,
teen talle kingitusi, kui tal on sünnipäev,
teen kingitusi isale, kui tal on sünnipäev,
mulle kingitakse kingitusi,
väga häid, kui mul on sünnipäev,
mulle kingiti tõukeratas, väga hea,
ma käin sellega sõitmas,
ja mulle meeldib terve linn,
mulle meeldivad supelrannad,
meeldib Egiptus, meeldib...

[aitäh; aga mis te koos isaga hakkate tegema?]

isaga lähen ma jalutama,
embame teineteist,
vaatame filme mingisuguseid,
kui isa magab, vaatan ma multikaid,
aga kui ta ei maga, siis vaatan ma ka kunagi multikaid,
mängin mänge,
kodus on mul hea olla,
ma magan väga hästi, voodike on pehme, hea,
ma armastan alati linna,
ma mitte kunagi... ma olen alati koos [???]ga,
ja minuga on kõik korras,
kui ma söön - aga ema hästi mind...
kui ma söön, siis ema aitab mul alati süüa

* шушаки - midagi müstilist ka venelastest kommentaatorite jaoks, ilmselt midagi söödavat

öö

küsitlus selle kohta, kas siin ülal oleval pildil on päev või öö, on lõppenud. õigesti vastasid need 3 inimest, kes arvasid, et siin on öö. oleks meeldiv, kui nad mulle teada annaksid, kes nad on.

seletuseks üks lõik MU KOHE VARSTI ILMUVAST RAAMATUST "RAMADAAN":

Juba veerand üheksa, üsna pisut pärast loojangut,
oli pime ja öövärgid hakkasid oma vaatemänge
esitama. Oru serva kohale oli tõusnud täiduv kuu,
mis esialgu oli ühe suurema pilverünga taga, nii et
ainult kuu kuma paistis pilveservade tagant. Siis
nihkus pilv aeglaselt kuu eest ära, otsekui oleks ta
mingi sõiduk, mis oli kuu kohale toonud ja nüüd
taas lahkus, ja kogu org ning minu rõdu täitus heleda
kuuvalgusega, nii et rõdul polnud lampi vajagi.
Pilved liikusid ümber kuu, kuu joonistas nende reljeefe
ja siluette esile, oruvõrastiku mühklikud kontuurid
olid oma õõtsumises näha. Öine metsaladvastik.
Tegin järjekordse sessiooni: aegvõtted ülipika
säritusega, mitu võtet automaatselt järjest, nii et tulemuseks
olid tegelikust pisut heledamad kaadrid,
mida järjest vaadates on näha pilvede või taevas
lendavate lennukitulede liikumine. Mind üllatas, et
kui kuud õige pisut üle säritada, muutub öötaevas
kuu ümber siniseks. Nii et taevas on ööselgi sinine,
ainult et on liiga pime, et seda näha. Kaamera terav,
lihvitud digitaalne silm tõmbas selle atmosfääri
omapära siiski pimedusest välja. See on maa ümber
olev õhk, mis valgusest sinise spektriotsa välja valib
– sinine valgus hajub atmosfääris kõige paremini,
kuna sinise spektriosa lainepikkus on kõige lühem.
Seda nimetatakse Rayleigh’ hajumiseks, millega on
seletatav ka see, miks veresooned paistavad naha
alt sinised ja miks vähese pigmendiga silmad on sinised
või keskmise pigmendiga silmad on rohelised.

päeval näeb sama koht välja nii - tegelikult juba õhtul poole kuue paiku, linnast kostavad kirikukellad: