Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast

Wallace Stevens

KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I

Kahekümne lumise mäe vahel

ainus liikuv asi

oli musträsta silm.

II

Ma olin kolme meelt

nagu puu,

mille võras on kolm musträstast.

III

Musträstas keerles sügistuultes.

See oli väike osa pantomiimist.

IV

Mees ja naine

on üks.

Mees ja naine ja musträstas

on üks.

V

Ma ei tea, kumba eelistada,

käänete ilu

või vihjete ilu,

musträsta vilistamist

või seda, mis kohe pärast.

VI

Jääpurikad täitsid pika akna

rohmaka klaasiga.

Musträsta vari

läbis seda, siia ja sinna.

See meeleolu

leidis selles varjus

dešifreerimatu põhjuse.

VII

Oo Haddami kõhnad mehed,

miks te kujutate ette kuldseid linde?

Miks te ei näe, kuidas musträstas

kõnnib ümber teie läheduses

olevate naiste jalgade?

VIII

Ma tean õilsaid rõhke

ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;

kuid ma tean ka seda,

et musträstas on segatud

sellesse, mida ma tean.

IX

Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,

märkis see paljudest

ühe ringi piiri.

X

Nähes musträstaid

lendamas rohelises valguses

isegi eufoonia libud

hakkaksid kimedalt karjuma.

XI

Ta sõitis üle Connecticuti

klaastõllas.

Ükskord läbistas teda hirm,

kuna ta nägi valesti,

nagu oleks tema ekipaaži vari

musträstad.

XII

Jõgi liigub.

Ilmselt lendab musträstas.

XIII

Kogu pärastlõuna oli õhtu.

Sadas lund

ja lumi oli sadama hakkamas.

Musträstas istus

seedriharudel.

Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:

Lev Rubinstein - Vanaisad ja võidud

Kui ma näen praegu laialt levinud sloganit „Aitäh vanaisale võidu eest” [Спасибо деду за победу], siis oma põlvkonna inimesena ma lihtsalt ei suuda küsimata jätta: „Millisele vanaisale? Mis on või oli tema nimi? Mis rindel ta sõdis? Kas ta jäi ellu? Kas ta hukkus?”

Selle vormeli veetlevus on täiesti mõistetav. Riimipaaril „деды-победы” on pikk ja auväärne ajalugu. Lauldakse ju vanas sõdurilauluski „Meie vanaisad on kuulsusrikkad võidud. Vaat nemad ongi meie vanaisad” („Наши деды — славные победы. Вот кто наши деды”).

Ja ikkagi?

Ma kuulun põlvkonda, kelle jaoks need, keda nüüd nimetatakse vanaisadeks, olid vaid isad. Ja neid oli väga palju. Ja nad olid tollal noored. Ja nad olid väga erinevad – targad, rumalad, head, kahjulikud, ausad, sulid.

Ma sündisin paar aastat pärast sõja lõppu, kuid selle rasket hingust oli ilmselgelt õhus tunda. Seda hingust oli tunda vestlustes, sõnakestes, asjakestes, igapäevaolmes. Vanemad poisid kandsid lõpuni isade saapaid. Nooremad poisid, nagu mina, mängisid sõjaväemundrite nööpidega, välibinoklite ja gaasimaskidega. Isa villane vest, mida ma kandsin sooja saamiseks palju aastaid mantli all, elas kuni 70ndate lõpuni.

Rindemeeste suhtes polnud noil aastail mingit erilist suhtumist.

Lapsepõlves tundus mulle täiesti tavapärane, et minu ümber on palju invaliide ja vigastatuid.

Rindemehed, muuhulgas minu isa, rääkisid sõjast vähe ja vastumeelselt. Rohkem rääkis ema. Sealhulgas ka isast. Ja näitas – isa eest salaja – tema kirju. Mulle on meelde jäänud kiri, kus ta teatas, et on pärast – jumal tänatud – mitte väga tõsist haavatasaamist haiglast välja kirjutatud. „Aga sellest, et ta haiglasse sattus, ta varem polnud kirjutanud,” rääkis ema. „Ei tahtnud koduseid ärevusse ajada.”

Ema jutustas palju. Ja eriti evakuatsiooni ajast.

Näiteks sellest, kuidas teel evakuatsiooni Ufasse väljus ta ühes jaamas, et võtta pisut kuuma vett, aga rong, milles ta koos kolmeaastase pojaga, minu vanema vennaga sõitis, läks vahepeal minema. Siis polnud ju mingeid sõiduplaane. Rong võis jaamas seista mitu tundi, aga võis ka vaid mõne minuti.

Pole raske ette kujutada ema seisundit tol hetkel.

Ta ruttas jaama komandandi juurde ja rääkis talle juhtunust. Too oli purjus ja lõbus. „Ma võin teid aidata,” ütles ta, „kuid selle eest tuleb maksta.” „Kuidas maksta! Mul on ju kõik asjad seal, rongis. Ja mu poeg on seal! Mul pole midagi.” „No kuidas pole midagi!” ütles komandant ja pilgutas täiesti ühemõtteliselt silma.

Ema jooksis õuduses sealt ära ja hakkas mööda vaksalit ringi tormama. Täielikus meeleheites surus ta end sõjaväerongi. Nägi seal noort leitnanti, kes nõustus tema loo ära kuulama, jäi teda uskuma ja paljuga riskides, rikkudes sõjaaja rangeid reegleid, võttis tundmatu ilma ühegi dokumendita eraisikust naise rongi peale. „Aga vagunisse ei saa lubada,” ütles ta. Ja ema sõitiski rongi lahtisel platvormil, olles end mähkinud kasukasse, mille andis talle tundmatu sõdurpoiss.

Ja nad püüdsid oma rongi kinni. Kui ema vagunisse jooksis, nägi ja kuulis ta, kuidas tundmatud naised sajatavad kõigest väest ema, kes on omaenda lapse maha jätnud.

Ufas pandi nad alguses elama ühe sõjaväelase korterisse. Õhtuti jõi peremees paar klaasi hägust puskarit ja arendas vestlusi, mis näivad nonde aegade kohta mõeldamatutena. Ta ei varjanud oma kahjurõõmu selle üle, et sakslased on Moskva all. „No mis seal siis on,” rääkis ta kolmandat klaasi valades, „tuleb sakslane teie juudi-Moskvasse, lööb seal korra majja. Kus su mees on? Leningradi all? Sinnagi tuleb sakslane sisse, küll näed.”

Töötas ta muuseas sealses sõjaväekomissariaadis. Ei rohkem ega vähem. Miks oli ta nii avameelne? Jumal teda teab. Võib-olla puskari mõjul. Aga võib-olla sai aru, et ema ei hakka tema peale kaebama. Aga võib-olla lihtsalt provotseeris.

Ma olen veendunud, et ta elas sõja üle ja elas pärast veel pikki aastaid. Ja tõenäoliselt autasustati teda mingi ordeniga. Ja võib-olla esines ta ka kohaliku kooli õpilastele ning rääkis lapsukestele oma sõjakangelastegudest.

Ka see mees oli kellegi vanaisa. Ja selle kangelase mundris portree seisab ka kellegi perekonnaalbumis.

Ja kellegi vanaisa oli toosama komandant tolles jaamas, kus ema jäi rongist maha ning oleks äärepealt kaotanud oma poja.

Ja see põgusalt kohatud leitnant, kes võttis ema rongi peale, ja sõdur, kes andis emale ümber kasuka – ka nemad on kellegi vanaisad.

Ja minu kommunaalkorteri naaber, jalutu onu Kolja, joodikust bajaanimängija, kes oli 44ndal osalenud Königsbergi ründamisest, oli samuti oma lapselaste vanaisa.

Ja teine naaber, onu Ljonja, pooleldi põlenud näoga endine tankist, oli samuti kellegi vanaisa.

Ja ema onupoeg onu Jonja, kes oli kolm korda vangist põgeneda püüdnud ja viimase, õnnestunud põgenemiskatse ajal oli ära külmunud tema vasak jalalaba, mis tuli pärast amputeerida, onu Jonja, kelle loost valjusti rääkida polnud eriti kombeks, sest pärast põgenemist sattus ta hoopis teise laagrisse, kust naasis juba täieliku invaliidina, ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja sõjaväeluure eriosakonna lurjusest töötaja, kes 41. aastal kuulas pool päeva üle mu onu Motjat, mereväeohvitseri, püüdes temalt edutult kätte saada ülestunnistusi onu sõbra ja polgukaaslase kohta, keda kahtlustati „alistumismeeleolude” levitamises – ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja see, kes külmus kaevikuis surnuks, on kellegi vanaisa. Ja see, kes tungis tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, krimmitatarlaste kodudesse sõnadega „kümme minutit asjade kokkupanemiseks”, on samuti kellegi vanaisa.

Ja minu isa, kes käis sõja läbi esimesest kuni viimse päevani, sõdides Leningradi rindel, on samuti vanaisa. Minu tütre ja minu vennapoja vanaisa.

Kõik nad on vanaisad. Aga kui erinevad vanaisad need on.

Ei ole ega ole olnudki üleüldisi „vanaisasid”. „Vanaisade” hulgas oli nii tõelisi kangelasi kui argpükse kui närukaelu, kes lõikasid kasu võõraste õnnetuste pealt, kui lihtsalt inimesi, lihtsalt mehi ja naisi, kelle põlvkonna peale varises sõda. Nad ei valinud oma saatust. Saatus ise valis nad – nii kukkus välja. Ja selle ühise saatuse raskuse all näitas igaüks ennast just nii, nagu näitas.

Sõna „vanaisad” ei tähenda ainult vanaisasid, see tähendab meie vanemate isasid.

Selle sõnaga nimetatakse näiteks sõjaväe vanemate aastate ajateenijaid.

Samuti tähistab see sõna paljudes slaavi keeltes esivanemaid üldse. Ja just arhailist, paganlikku esivanematekultust, mis põrkab järsult mitu ajastut tahapoole, püütakse visalt ja täiesti sihilikult meie ühiskonnas praegu taastada.

Sealt ka õitsev agressiivne antihistorism, mis on vapustanud paljude kaaskodanike teadvusi.

Sealt ka selle katastroofiline mittemõistmine, et loosung „Berliini peale” [На Берлин] tanki T-34 küljel kaugel 1944. aastal ja sama loosung tänapäeva Volkswageni tagaklaasil – on kaks erinevat loosungit – mitte lihtsalt erinevad loosungid, vaid vastandlikud tähenduse ja sisu poolest.

Sealt ka glamuurne patriotism, mis pole mitte niivõrd elav tunne, kuivõrd tulutoov „bränd”, ja ülevoolav tugitooli-sõjakus ja mängu-kangelaslikkus ja kõlbeline invaliidsus ja ajalooline kurtus.

Aga vanaisad, konkreetsed inimvanaisad on kõik erinevad. Igaühel on ees- ja perekonnanimi, elulugu. Ja need elulood on samuti erisugused. Mõnikord reaalsed, mõnikord väljamõeldud. Nüüd enam ei teegi selgeks: ellu on tänaseks jäänud vaid üksikud. Polegi vist enam vaja midagi ega kedagi üle kontrollida – milleks enam. Seda on vaja lihtsalt meeles pidada. Ongi kõik.

algupärand

juhanliiv

juhanliiv

(deklinatsioon nr 3)

süda mis tõmbub rusikaks

põrutab vastu ust

laske ma muutun muusikaks

valgendan meelt mis must

põlised riimid kütavad

usku et olen hea

rindkere seinu katavad

sajandist murtud read:

lennuk mis maandub kõhule

hüvasti ütleb nii

jätke mu süda rahule

matke ta wounded knees

deklinatsioon nr 1

deklinatsioon nr 2

Everything In Its Right Place

See playlist on seotud üle-eelmise saatega – seal oli Robert Glasperi trio lugu, kus nad sulatasid kokku „Maiden Voyage'i” ja Radioheadi laulu „Everything In Its Right Place”. Selle viimase erinevatest versioonidest koosnebki nüüdne Pilveraadio. Loo kirjutas Thom Yorke 2000.aastal kurnava ja depressiooni tekitanud kontserditurnee järelkajana ja see koosneb neljast reast:

kõik on oma õigel kohal

eile ärkasin sidrunit imedes

kaks värvi on mu peas

mida sa öelda tahtsid?

Palast sai hitt ning sellest on sündinud palju versioone. Eriti rohkesti muidugi erinevaid tantsulisi remikse, millest siia on jõudnud Oakenfoldi ja Joe Clausseli omad. Kuulsust lisas ilmselt ka 2001. aasta film „Vanilla Sky”, mis algab selle looga – sellele viitab Aquasky versioon. Alternatiivsema ilmega töötlused on artistidelt In One Ear Out the Analog ja Ananth Ram. Siin on klassikalistele instrumentidele tehtud seadeid: Christopher O'Riley klaveril, Tallywood Stringsi keelpilliversioon, segakoor Scala koos vendade Kolacnytega, Sonose a cappella ja Joshua Roman tšellol (koos DJ Spookyga). Jazztöötlused juba mainitud Glasperi triolt (seekord stuudiosalvestus), Brad Mehldau triolt, Michael Wolffi bändilt ja Tucsoni Jazziinstituudi bigbändilt. Siis veel erinevaid värke: Osunlade ja Erro, Michael Armstrong (kes on välja andnud terve seeria plaate „Rockabye Baby”, kus töödeldakse rockmuusikat laste unemuusika võtmes, siinne lugu kõlab nagu Indoneesia gamelanimuusika), The Young Gods (meenutab pisut Carlos Jobimi), Sbrtk (dubstep) ja Anomie Belle (üsna Björgi moodi). Lisaks Pretty Lightsi mashup, kus Radiohead on kokku sulatatud Nirvana ja Nine Inch Nailsiga, ning Theophilus Londoni „Snow Angel” näitena, kuidas Radioheadi lugu on kasutatud hiphopi-biidina (selliseid näiteid leiaks veel). Lõpetuseks kaks „Everythingil” põhinevat osa Steve Reichi teosest „Radio Rewrite”, kus Reich on kasutanud algmaterjalina Radioheadi lugusid (esimene kord, kui Reich on kasutanud popmuusika-ainest). Reich ütles Yorke'i laulu kohta, et see on rikas lugu, samaaegselt väga lihtne ja väga keeruline. „See oli algselt F-mollis, aga ta ei tule kordagi selle akordi juurde, F-moll akordi pole kordagi nootides. Nii et selles pole toonikat, seal pole kordagi kadentsi tavamõttes, samas kui enamikus poplugudest see on olemas, isegi kui ainult möödaminnes. Teine asi, mis mind tõesti hämmastas, on sõna „everything”, mida lauldakse astmetes I-V-I, toonika-dominant-toonika. Toonika ja dominant on Beethovenil iga sümfoonia lõpus, kõigi asjade [everything] lõpus klassikalises muusikas, nii see lihtsalt käib. Selles palas kõlavad need noodid tegelikult harmooniate tõttu üsna kaugetena, nad ei kõla toonikana ja dominandina. Ja sõna „everything”. Kindlasti Thom tegi seda intuitiivselt. Kindlasti ta ei mõelnud sellele. Ma olen näinud teda klaverit mängimas ja ta kaob sellesse täielikult, nagu peabki, aga see on täiuslik, see ongi everything.” [Ma ei saa muidugi muusikateoreetilises mõttes aru, millest Reich räägib.]

Maiden Voyage

see the sky

let's explore its blue

tide is high

time for your debut

like a ship

you must leave the bay

on this trip

you'll learn love today

the time has come to take the dare

maiden voyage first affair

set your sails to cast away

chart your course of love today

now we're clear

homeward bound are we

listen dear

as you sound your sea

soon you'll cry

lovely things you'll say

sail on high

you've learned love today

Herbie Hancocki üks kuulsaid lugusid 25 erinevas esituses.

00:00 Herbie Hancock, Freddie Hubbard, George Coleman, Ron Carter, Tony Williams – algversioon aastast 1965

07:49 Odell Brown & The Organ-izers – 1967. Odell Brown mängib elektriorelit, noid vaimustavaid sahisevaid tenorsaksofone mängivad Artee "Duke" Payne ja Tommy Purvis ning trumme Curtis Prince

14:23 Pucho & The Latin Soul Brothers – 1967. hoogne latiinoversioon.

19:52 Karin Krog – 1968. Norra jazzilauljatari saateansamblis mängib saksofoni Jan Garbarek

23:58 The Third Wave – 1970. See on varaseim (vähemalt minu leitute hulgas) lauluversioon. Sõnad kirjutas Herbie õde Jean Hancock.

28:35 Blood, Sweat & Tears – jazzrock aastast 1972.

34:38 Kellee Patterson – 1973. Patterson oli üks esimesi edukaid mustanahalisi tollase USA missinduses ning tegi ka lauljana 1970ndail kena karjääri.

39:48 Maulawi – 1974. Näide 70ndate Detroidi jazziskeenelt, anarhilisepoolne uhamine. Salvestus jõudis avalikkuse ette alles 2013. Maulawi on saksofonimängija, teised muusikud pole täpselt teada.

49:20 Jon Lucien – 1975. Laulu instrumentaaltaust on senisest teistsugune ning seda on uuel sajandil sämplinud mitmed hiphopimehed.

54:48 Norman Connors – 1975. Connors on trummimängija, kes on enda nime ümber kogunud hulga teisi muusikuid: loo seade on teinud ning klaverit mängib Onaje Allan Gumbs, trompetil Eddie Henderson, kaunist taustahäält teeb Jean Carn.

1:01:06 Mark Murphy – 1975.

1:06:43 Bobby Valentín – 1975. Bobby Valentín oma salsaorkestriga esineb Puerto Ricos Oso Blanco vanglas.

1:17:35 Brian Auger's Oblivion Express – 1976. Briti jazzfusioni meister oma bändiga.

1:28:47 Helen Merrill – 1977. Merrilli tippajad jäid 50.-60. aastatesse, kuni ta jäi püsivalt elama Jaapanisse. Saatebänd koosnebki jaapanlastest: klaver Masahiko Sato, bass Kenji Takamitsu ja trummid Motohiko Hino.

1:32:47 Chick Corea & Herbie Hancock. Kahe legendaarse jazzpianisti duett, salvestatud ühel nende ühise maailmaturnee kontserdil 1978.

1:46:14 Sharon Redd, Ula Hedwig & Charlotte Crossey –1978. Jälle üks mahe lauluversioon. Seadnud David Rubinson, elektriklaverit mängib taas Herbie Hancock ise.

1:55:53 Art Farmer – 1983. Siinses valikus ainus 80ndaid esindav lugu. Tuntud trompetisti jaoks on seade teinud ning mängib klaverit taas Masahiko Sato.

2:02:39 Sintra Jazz Ensemble – 1998. Vähemtuntud kollektiiv Portugalist, Sintra konservatooriumist, mille valisin puhtalt seepärast, et mulle meeldib selle saksofonimängija kõla.

2:10:10 Jimpster & Larraine Odell – 1999. Lauluversioon teiste sõnadega, mille autor on Roger Odell.

2:17:03 Pizzicato Five – The World Without You. 1999. Jaapani popbändi lugu kasutab Hancocki lugu põhisämplina.

2:22:22 Eldar Djangirov, John Patitucci & Todd Strait – 2005. Djangirov on Kõrgõzstanist pärit noor Ameerika jazzpianist, kes näitab klaveril oma lobedat sõrmeosavust.

2:29:13 Scott McGill, Michael Manring & Vic Stevens – 2006. Raskerocki pillidega tehtud jazz.

2:35:54 Robert Glasper Trio – Maiden Voyage / Everything In Its Right Place. 2009, kokku on sulatatud Hancocki lugu ja Radioheadi hitt.

2:45:44 Laura Brunner – 2010. Ameerika lauljatari unelemine.

2:52:14 Jrumhand – Wax. 2011, Briti drum'n'bassi-mees kasutab 1965. aasta algversiooni oma loo põhikoena.

Kobamisi Lobjaka eurooplusest

Ma ei vaidle Lobjaka üldhoiakuga – et terrorism ja pagulased on eri teemad, ja see, mida viimastel päevadel nii palju korratakse, et ISIS just seda tahabki, et Euroopa langeks tsivilisatsioonide sõtta, ISISe-hirmus valides vasturünnaku objektiks hoopis ISISe ohvrid ning Euroopa enda vabaduse. Ma olen selle kõigega nõus (ja kui keegi sellest aru ei saa, ütlen ülbelt nagu Lobjakaski – mõelda tuleb, mõtlemine aga pole müütiliste mustrite tuvastamine ega enamushääletus – koorislaulmine on võimalik, koorismõtlemine mitte).

Aga mis mind ikkagi rahule ei jäta, on see euroopluse-küsimus, mille Lobjakas on kõige teravamalt esitanud tolles poleemikat tekitanud lauses „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Vestluses Pulleritsuga seletab ta, et Derrida on öelnud, et Euroopa on iseendast erinemine, ja et terrorist on eurooplane ses mõttes, et ta on teinud otsuse, valiku erineda, tal on olnud võimalus valida, ja see valiku võimalikkus ise on midagi spetsiifiliselt euroopalikku. Ja eurooplusele vastandub „iseendasse armunud kolklus”. Sellega on eurooplus teatav eetiline lähtepositsioon: ma valin kas vennaarmu või vennatapu vahel, see on vaba otsuse küsimus. „Vend” on ses mõttehorisondis teine, ta on mu vend just oma teisesuse tõttu, minu vend teisesuses, kuivõrd ka mina olen tema jaoks teine. Meie vastastikune teisesus vennastab meid. See on mõistagi teatava kristliku aluspõhjaga kontseptsioon – ja sellele ilmselt viitab Lobjakas, kui ta ütleb, et endasse armunud kolklaste kristlus on „seedimata”, nad pole aru saanud kristliku armuõpetuse sisemisest subversiivsusest ja riskivalmidusest, taandades selle millekski väikekodanliku jõuluhelguse sarnaseks, mida kerjused ukse taga ei tohi häirida.

See, mille vastu Lobjakas sõna võtab, on tõrjuv hoiak heterogeensuse suhtes (kalambuuritsedes võiks seda nimetada ka „heterofoobiaks”), selle suhtes, et teine inimene on teine; ja see, mida Pullerits & co nimetab kummalise sõnaga „omaviha” (mis on korrektse eesti keele seisukohalt vigane, korrektne oleks „eneseviha”; „omaviha” kõlab nagu „omahind” või „omakohus”), see on püüe eestlaseks olekut määratleda euroopluse kaudu, mitte vastupidi: me pole eurooplased seetõttu, et me oleme eestlased (see on täiesti ebapiisav tingimus), vaid me võime olla eurooplased ka eestlust mõtestades. Eurooplus on midagi muud kui lihtsalt siin Euraasia poolsaarel valgesse rassi sündinud olek.

Lobjakas määratleb eurooplust põhimõtteliselt samamoodi, nagu USAs sageli määratletakse ameeriklust – teatava eetilis-poliitilise lähtepositsioonina; Ameerika patriotism on truudus neile väärtustele, mitte verele ja mullapinnale.

Nii ma saan aru Lobjaka positsioonist (ma ei tea, kui õigesti). Aga küsimus jääb. Oma essee lõpupooles toob ta esile, et ka terrorism ise on euroopalik nähtus. Loomulikult, sõna „terrorism” on pärit sealtsamast Pariisist, revolutsiooni ajal nimetasid jakobiinid ennast niimoodi täiesti mittepejoratiivses tähenduses, Terror oli tollal võimu haaranud revolutsionääride teadlik võitlustaktika. Ja pool sajandit hiljem korjasid terrorismi-kontseptsiooni üles Euroopa anarhistid. Terrorism on omaette filosoofia: poliitiline eesmärk on olulisem kui inimelud, oma eesmärgi saavutamiseks tuleb inimesi allutada hirmuga, tuleb ära kasutada nende hirmu oma tühise elu pärast, mis terroristi jaoks pole väärtus; nagu anarhistlikud terroristid oma teguviisi nimetasid, see on „teo kaudu tehtav propaganda”, st eesmärgiks pole tekitada sõjalist kahju või „hävitada elavjõudu”, vaid teha teatavat hirmumisjonit – inimeste elu ja surm on vahend, mitte eesmärk. Süütute inimelude ohverdamine puhtalt sõnumi edastamiseks – loomulikult on see väga perversne. Aga on see midagi olemuslikult „euroopalikku”?

Sest kui nüüd Lobjakas kirjutab: „Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta” – siis kas ütlevad nad Lobjaka arvates siis midagi euroopluse kohta? Kas ka äärmuslaste terrorism on sellesama euroopluse ilming? Mingi euroopluse perversioon? Euroopluse negatiiv? Euroopluse sisemine alaäge põletik, tollesama vaba otsuse eetikast sündiv sisemine mädanik – et kui ma saan otsustada, et ma armastan teist tema teisesuses, siis sama vabalt saan ma otsustada, et ma saan kasutada teise inimese verd oma sõnumi kirjapanekuks? Kas Lobjakas peab silmas, et nii kõigi inimeste vastastikusest teisesuse tunnustamisest tulenevad võrdsuse ja vabaduse ideaalid kui ka neid ideaale negatiivi pöörav terrorism on mõlemad 1790ndate Pariisis sündinud euroopluse viljad? Kas terrorism on vabaduse, võrdsuse ja vendluse kuri kaksikvend?

Ei söanda jaatada, ei julge eitada.

1998. 21 lemmiklugu

1998. 21 lemmiklugu by Pilveraadio on Mixcloud

See playlist pärineb umbes 1998. aasta kevadest või suvest. Mul oli tolleks ajaks kogunenud juba mõningase suurusega kassetikogu, enamasti lindistatud sõprade käest või raadiost (harrastasime heade saadete lindistamist, nii on mu fonoteegis säilinud mõned head Raul Saaremetsa „Vibratsioonid” ja Vadya Lahari saated „All That Jazz”, Kalju Kruusa lindistas Tallinnas hoolega Soome Radio Mafiast Gilles Petersoni „Worldwide'i”, millest mõned lindistasin endalegi ümber). Otsustasin ühel hetkel, et teen oma lemmikutest eraldi valiku – kammisin oma kassetikogu läbi, võtsin ühe TDK 120-minutise kasseti (see oli pikim kassetiformaat) ning lindistasin edetabeli esiotsa sinna peale. Nii et siin pole mõnesid asju, mis võinuks siia kuuluda (nt kas või veel mõned 90ndate d'n'b hitid), aga mida mul fonoteegis polnud. Jätsin meelega välja nn tõsise muusika – oleksin ma selle mängu võtnud, tulnuks arvesse Pärt, Tüür, Sumera, Reich, Glass.

Spring Heel Jack on oluline selle poolest, et millalgi käis see Briti duo mängimas Tartus Illusioonis, kus korraldati trummijabassi pidusid; see oli ikka kõva sõna, käisin loomulikult kohal, ja mu meelest peaks kuskil mu kultuurikihis leiduma ka ürituse plakat.

Goldie „Inner City Life” ei vaja seletust; siin on üks 7-minutiline versioon loost, mille n-ö raadioversioon oli ligi 4 minutit, aga mis plaadil oli 21-minutiline komplekt koos lugudega „Timeless” ja „Jah”.

D.O.S.E. on mulle muidu tundmatu artist, ka Mark E. Smith on minust mööda läinud, teangi neilt ainult üht remikside albumit, mille salvestis jõudis minuni mõne Veljesto-kaaslase kaudu (ei mäleta, kas Andres Kärssini või Jaan Kangilaski). Selles loos meeldis mulle väga teine pool oma kõrgustesse tõusva pateetikaga – meeldib praegugi.

Snapi „The Ex-Terminator” pärineb 1992. aastast, käiasin seda juba keskkooli ajal, kasseti laenasin klassivennalt. Umbes selliste kommertslike teknodisko lugude varal hakkas mu maitse kujunema rikkaliku rütmiga tantsumuusika, breakbeadi ja d'n'b poole. Praegu kuulan, ikkagi täitsa kobe lugu.

Eesti indiebändi Lobsand Dorje „Ephidrina” sisaldab mu jaoks mingit 90ndate keskpaiga keldrireivide meeleolu, miskipärast meenub üks pidu Viljandi kultuurikolledži keldris (tollal oli kolledž veel selles tornidega majas Raekoja pargi ja Laidoneri platsi ääres), kuhu Lauri Sommer mu kaasa kutsus – DJ Lahari saabus Tallinnast tund aega pärast ürituse algust, roosa pibo peas, ja siis läks kitsaste võlvide all vihtumiseks, rahvast polnud palju, asjas oli veel undergroundi hõngu. See lugu on mu meelest endiselt tõsine küte, on tunda, kuidas muusika ei püüa järgida etteantud formaate, vaid leiutab end ise.

Tricky avastasin Massive Attacki kaudu ning miskipärast on temast saanud tänini mu fännimisobjekt, kuulan kriitikavabalt kõiki tema albumeid, ka neid, mille puhul räägitakse Tricky mõõnaaegadest. See lugu on pärit tema debüütalbumilt „Maxinquaye” 1995. aastast.

Becki „Loser” oli tollal kuulus edetabelilugu, kuulasin tema tolleks ajaks ilmunud albumeid „Mellow Gold” ja „Odelay” eelkõige selle vabaduse pärast, millega ta oma lugusid igasugustest tükkidest kokku mikserdas sujuvaks vunki täis muusikaks. Mäletan, et selline ready-made muusika oli mingil ajal isegi mu luuletamistehnikale eeskujuks.

U2 „With or Without You” jõudis minuni esimest korda millalgi 80ndate lõpus, ilmselt „Noortestuudio pärastlõuna” kaudu, kui õigesti mäletan – see oli tollal popp saade, kus Alo Mattiiseni või Priit Hõbemäe kommentaaride saatel mängiti ka välismaiseid muusikavideosid. Mäletan, et see lugu meeldis mulle väga, aga kulus aastaid, enne kui selle juba ülikooli ajal endale kuskilt lindistasin. Ja mõni aasta tagasi tuli see lugu tagasi Rasmus Kaljujärve Põhuteatri-aktsioonis, kus selle loo kuulamine autotulede valgel oli omaette stseen.

REMi „Perfect Circle” on lihtsalt üks ilus lugu, mis meeldib oma nukra ja helge õhulisuse poolest, kuskilt ülikooli ajast meelde jäänud.

Duran Durani „Ordinary World” on meeles juba keskkooli ajast, kui ta välja tuli, aga ostsin albumi piraatkasseti kujul esimesel ülikoolisügisel Annelinna turult. Lugu meeldis mulle niivõrd, et võtsin ta oma tekstiseeria „Tavaline maailm” aluseks (sellest on osi ilmunud mu kahes esimeses raamatus, aga ta jäi pooleli; pole võimatu, et kirjutan millalgi lõpuni).

Billie Holiday avastasin ma just selle loo kaudu – Raul Saaremets mängis oma „Vibratsioonis” uuema alternatiivse tantsumuusika vahele mõnikord ka mingit vanemat jazzi ja funki, ja muuhulgas siis ka seda lugu. Sellest sai alguse mu huvi legendaarsete jazzileedide vastu, kuid Holidayl on nende hulgas minu jaoks eripositsioon tänini.

Portishead kuulub koos Massive Attacki ja Trickyga Bristoli-komplekti; „Roads” meeldib just selle poolest, et umbsepoolsest Rhodesi elektriklaveri undamisest kasvab lõpuks välja peaaegu südantlõhestav viiuliorkestri partii.

Massive Attacki „Protection” on üks mu absoluutsetest lemmikutest tänini – Tracey Thorni hääl ja MA tüüpide väga tundlikult meisterdatud muusika on midagi täpselt minu kõrvadele. Üleüldse on kogu „Protectioni” album minu meelest maitseka helirežissuuri tippteos. Lindistasin selle Kalju Kruusalt ja see oli minu jaoks tollal täielik ilmutus.

Björki kassett „Debut” oli üks esimesi kassette, mille endale ise ostsin – millalgi keskkooli ajal Viljandi raamatupoest „Sõprus”, sinna oli järsku tekinud väike valik kassette, mõistagi olid need mingid piraadid. Mulle oli Björk meelde jäänud juba sellest ajast, kui ta Sugarcubesiga 1989 Tallinnas Rock Summeril käis ja bändi näidati telekas, nii et tema sooloalbumit ostes juba teadsin, kellega tegu. Ja mingi ajani jäingi Björki uusi albumeid jälgima ja hankima. „Hunter” on 1996. aasta „Homogenicult” ja ilmselt valisin tema lugudest välja selle eelkõige tolle vaimustavalt tiheda trummitikkimise pärast; nüüd ilmselt valiksin midagi muud (nt „Undo” „Vespertine'ilt” - aga seda polnud tollal veel tehtud).

Vanessa Daoult polegi ma midagi muud kuulanud kui 1994. aasta plaati „Zipless”, kus ta esitab laule Ameerika luuletaja Erica Jongi tekstidele; selle lindistuse tegi mulle veli Andres Kärssin. „Autumn Perspective” koos oma repriisiga meeldis mulle teistest lugudest rohkem eelkõige oma bassikäigu poolest.

Sade on jällegi Kalju Kruusalt lindistatud, kes oli tollal vist päris suur fänn. Hästi mahe ja maitsekas pop, väga lõõgastav ja sisemiselt küdev.

Just Knud Qvigstad oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses tegutsenud Eesti bänd. Olin neid telekast kuulnud ja Aarne Lauri hele vabalt voogav rõõmus hääl jäi eriliselt meelde. Põhikooli lõpus 1991. aasta juunis käisime Saaremaal klassiekskursioonil ja Kuressaare kaubamajast avastasin oma rõõmuks nende aasta varem välja antud kasseti. Seda kassetti kuulasin lugematuid kordi, see muusika vormis minu varaste luuletuste ja fantaasiate meeleolusid. Ma ei mõista oma teismeliseaastaid ilma Qvigstadi muusikata ette kujutada. „Ümber elusaare” oli omakorda mu lemmiklugu. Hiljem said Aarne Laurist ja kitarrimees Margus Alvistest krišnaiidid, ja kui Lauri 90ndate keskel oma Krišna-muusika projektiga Viljandi folgil esinemas käis, võtsin temalt pärast kontserti autogrammi.

Johansonide kasseti „Põhja vahemäng” ostsin otse Jaak Johansonilt pärast üht nende kontserti mingil 90ndate Viljandi folgil. See lugu seostub mingite helgete kergete kevadiste ja suvehommikuste meeleoludega. Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle Johansonide lugudest hakanud meeldima need üksikud tõsised lood, mille autor ja põhiesitaja on hoopis Mart Johanson („Ammu”, „Külm”, „Koju”, „Palve”). Aga tollal siis veel jaagulik lüüriline lõbusus.

Soome elektroonilise jazzi bändi RinneRadio 1996. aasta albumi „RoK” lindistasin Kalju Kruusalt. „Islandisk” meeldis eriti oma õhulise ja voogava delikaatse trummijabassiga. Kui käisime Erakkonnaga 1997. aasta kevadel Viljandis, siis lõpetas see lugu ühe meie esinemise.

Jamiroquai oli samuti üks ülikooliaastate lemmikuid. „Morning Glory” on nii mahe ja sulnis, et veel nõksuke ja asi oleks juba lääge – just see piiripealne magus pehmus tegi selle loo mu jaoks nii eriliseks.

Ei mäleta, kustkaudu Aphex Twiniga kõigepealt tutvusin, kas sain kelleltki Veljestost või hoopis Lauri Sommerilt. Igal juhul lindistasin „Selected Ambient Works Volume 2” originaalkassetilt, mille ümbrisel olid nood lugude piltpealkirjad. See lugu (nagu nii mõnigi muu Aphexi lugu) sattus mu tajus lähedusse Arvo Pärdi asjadega, nii et mõnes mõttes asendab ta siin noid tõsise muusika palu, mille välja jätsin.