Hommik oli kena, tuul oli vaibunud, läksin kõndima, jalutasin borgo nurgatagustest tänavatest jõepoolsele nõlvale. Kõndisin mööda väikest rajakest edasi, oli lihtne olla, läbi tennisetaldade tundsin rajale kogunenud vetruvat kuivanud lehtedest kogunenud kulupudi. Ühes kohas oli võsastiku all tervete laikude kaupa väikesi roosasid lilli, mingi alpikannide liik, ainult et pisikesed, kasvult suuremat sorti lumikellukeste moodi, ja ilma lehtedeta - ainult väiksed õrnad õied peenikese varrekeste otsas. Näis, et armastavad varju, õitsesid siin keset septembrit põõsaaluses pruunis leheprügis. Väikesed itaallased, kelle jutust sain tõlkimata aru.
Mõtlesin, et see rada viib mu alla jõe äärde, aga see muudkui jätkus võsahõrendiku vahel ega laskunud kuhugi. Arvatavasti ongi see too tee, mis viib tolle Itaalia filmikunstis kuulsaks filmitud Monte Gelato kose juurde; tee koseni aga võtab umbes tund, päris matkaplaani mul polnud, tahtsin teha lihtsalt pühapäevase väikse käigu loodusesse. Tulin tagasi. Mind oli hoiatatud, et looduses võib olla madusid, sellepärast vaatasin hoolega jalgade ette ega püüdnud vaikne olla, isegi vist ümisesin omaette.
Borgo esiselt väljakult pöörasin teises suunas, läksin nüüd uudistama toda borgo ja linna vahelises orus olevat aiamaade platsi. See paistis olevat üsna metsik. Kui kohale jõudsin, asutas parajasti üks vanamees oma pisikese furgoonautokesega kodu poole sõitma, tervitasime ja ta jättis mind siia üksi. Borgo oli siit alt tervikuna näha, kummus pruunikashalli kuhjana aiamaade kohal. Siin oli üks väike hoone, “Fontana”, veevõtukoht - ilmselt mingi allika peale ehitatud varjualune, mille all oli kaks väikest basseini peegelsileda veega, millel peegeldus varjualust ümbritsev roheline võsa. Kogu varjualune oli läbi lehestiku paistva päikese rohelist hämarat kuma täis. Vett voolas ilmselt kogu aeg kuskilt juurde, sest basseinid olid ääretasa ning üle lagunenud basseiniservade nõrgus siit-sealt vett maha.
Majakese ühel välisküljel oli kivist renn, millesse vesi voolas kolme seina külge tehtud kivinäo suust. Nägude alla olid kasvanud erkrohelisest samblast habemed, näod ise olid kuidagi arhailised - tont teab, mis ajast nad siin on, ma ei imestaks, kui sadu aastaid vanad. Isegi kõige tavalisem aiamaade veevõtukoht on neil siin kultuur. See kultuur siin aga oli endale kasvatanud elusast samblast habemed ning selle kultuuri suust voolas sõnumina lihtne aiamaade kastmise vesi.
Üle serva voolav vesi läks väikeste niredena kuhugi ära, nired olid kaetud väikeste roheliste libledega, lemletega? lemmeldega? mis on selle sõna vormistik? Vaatasin järele: lemmel, lemle, lemmelt, seega: lemmeldega; ja avastasin, et see polegi mingi umbmäärane sõna nagu lible, vaid konkreetne taimeperekonna nimi. Enesele teadmata olin selle väikese sümpaatse taimekese nime teadnud. Siin Itaalia kultuurse veevõtukoha ning selle üle kummarduva pudeneva viigipuu juures on nood lemled minu vanad tuttavad - nemad pole itaallased nagu nood alpikannid, lemled on siin mulle otsa vaadates eestlased, isegi siis, kui ma nende nime eestikeelset vormistikku päris täpselt ei tunne (pealegi kahtlustan ma, et nende eestikeelne nimi on ikkagi siitsamast ladina keelest pärit -
lemna). Lemled - väiksed vaprad kosmopoliidid, kes kasvavad kõikjal maailmas, kõikide inimeste isamaa-kaaslased, alati neid kohates on nad mulle meeldinud, neis on mingit erilist kergust ja lahedust. Kükitan nende juures natuke aega ja vahetan nendega mõtteid.
Kõnnin edasi, et näha, kuhu tee viib. Kuulen eestpoolt tee äärest heina sahinat ja jõuan veel näha, kuidas kellegi saba voolab vaikselt heina sisse. Ahaa, madu. Muutun natuke valvsamaks, aga olen kindel, et kui ma tee peal püsin, siis ma neile otsa ei saa astuda ja ise nad vaevalt minu juurde tahavad tulla. Tee lõpeb lukus väravaga, mille taga võib aimata kellegi aiamaad.
Sisalikud vilksavad siin-seal tee peal päikese käes. Jään vaikselt seisma, et mitte siinseid elukaid ära ehmatada, ja jään ootama, keda ma siis näen. Olen küll vaikselt, aga ma ei tea, mis lõhnu ma eritan. Üks ja teine sisalik ilmub teeveerse heina seest, sibab üle tee, mõni jalutab niisama, otsides paremat peesituspositsiooni, vahetevahel tardudes. Püüan end liigutada võimalikult aeglaselt, et neid mitte ehmatada. Ma tahan neid võimalikult lähedalt näha. Üks neist tundub just minust huvituvat, suundub ettevaatlikult minu poole, ikka nii, et väike paarikümnesentimeetrine sööst minu suunas ja siis mõni aeg tardunud valvelolekut ja ringivahtimist. Püüan olla võimalikult puusarnane. Näha on, et see poiss on söakate killast - sabaots on tal tömp, tema julgus on talle juba mõni aeg tagasi kätte maksnud. Lõpuks sibab ta päris minu jala juurde, mulle näib, et ta lausa puudutab oma ninaga mu tenniseserva, ilmselt saab aru, et tegu on kellegi elusaga, ja jookseb kohe natuke maad eemale, jääb siiski seisma ja pöörab oma pea veel kord minu poole, seirab mind oma sisalikuvaiksest omailmast. “Mis ta mõtleb?” mõtleme teineteisest.
Tagasi tulles kuulen poolteist meetrit endast vasakul teeservas sahinat ja näen hetke jooksul, kuidas roheline madu vonkleb heina sisse peitu; ütlen instinktiivselt “ossakurat-ossaperse” ja kõnnin üles borgo väljaku poole, mu väike loodusretk on asja ette läinud.
Mumbai filmirežissöör Nishtha Jain tegi filmi “
Lakshmi ja mina”. See on film tema teenijana töötavast tüdrukust. Lakshmi kuulub madalamasse kasti ning kui nad kahekesi juttu ajades istuvad, siis ei istu Lakshmi toolile, vaid põrandale; Nishthal võtab omajagu veenmist, enne kui Lakshmi söandab Nishtha kõrvale toolile istuda. Lakshmi ei karda toolile istuda, tal on lihtsalt ebamugav seda teha, ta tunneb ennast kohatult ja itsitab. Siis kaob Lakshmi mõneks ajaks ära, sest ta jääb oma peigmehest lapseootele ja abielu vastu olev isa ajab ta kodust välja. Sellal peab Nishtha oma kodused majapidamistööd ise tegema. Kui ta peseb oma korteri põrandaid, teeb ta seda püsti, põrandalappi jalaga liigutades. Ta ei suuda seda teha kükakil, istudes või neljakäpakil, nagu seda oli teinud Lakshmi. Asi pole selles, et ta võiks ennast alandada kellegi ees, kes pealt vaataks - Nishtha elab üksi, ta ei suuda põrandapesuks põlvili laskuda üksi oma kodus olles. See lihtsalt oleks kohatu; see ei kuulu tema kehasse, ta keha on teistmoodi meisterdatud, teisiti masterdatud.
See ongi habitus tema alasti kujul - kultuur, mis on sisse kirjutatud mitte mõtetesse, isegi mitte psühholoogiasse, vaid elementaarsesse keha loomulike ja endastmõistetavate liigutuste repertuaari, samasse repertuaari, kuhu kuulub ka nt see, et tasakaalu säilitamiseks aetakse käed laiali või et häda ei lasta lõdvalt püksi.
Sisalike keharepertuaar oli minusse täna hommikul kinni hakanud. Lõuna ajal tegelesin umbes tund aega rõdul sisalike varitsemisega. Kaks sisalikku, üks suurem, vanem ja ettevaatlikum, teine väiksem ja pisut julgem, liikusid katusekivide vahel ja otsisid parimat paika päikesevõtuks. Jälgisin neid, püüdsin saavutada seda, et nad mind nähes kohe peitu ei jookseks. Selleks pidin käituma nende moodi - olema hästi vaikselt ja liikumatult ning liikuma märkamatult. Aeg-ajalt õnnestus päris pikalt nii olla, et sisalik püsis rahulikult ühe koha peal ja mina vaatasin teda, ettevaatlikult oma pead talle lähendades. Sain isegi meetri lähedale, kuid ikkagi tegin lõpuks mingi tahtmatu kärsitu liigutuse, mis sisaliku natukeseks ajaks katusekivi alla peletas. Vaatasin väikese sisaliku naljakaid käppasid, käsi, jalgu, ei teagi, kuidas ütlema peaks. Kui ta oli pärast mõnda sööstjat liigutust oma järjekordsesse liikumatusse asendisse jäänud, siis hetke jooksul selle tardumise alguses sibistas ta oma pikki näppe naljakal kombel, kombates välgukiirul kõige mugavama toetusasendi järele. See oli, otsekui oleks ta iga kord mingi kiire viipekeelse salamärgi omaette “pomisenud”. Siis püsisime vakka, siis tegi ta väikse nõksaku oma peaga, jäi jälle liikumatuks - kas püüdis mu oma pilku kinni?
Selline valvas kannatlikkus hakkas mind siiski lõpuks kuidagi väsitama - see nõudis mingit ebainimlikku erksust, ja see pidigi ebainimlik olema, see oli ju sisalike habitus. Sisalike erksus oli neis varjul kõige lõdvestunumal moel, see rakendus ainult hädavajaduse korral; kui mina püüdsin samamoodi erk olla, siis ei suutnud ma seda lõpuks vaos hoida, erksus vallandus mingi ettevaatamatu liigutusena ilma mingi tegeliku vajaduseta.
Sisalik ja mina; sidesõna “ja” on siin ilmselgelt eristav ja lahutav, mitte siduv. Olla sisalikmina, kaotada väljendist “sisalik ja mina” ära see "ja", nii et nimisõna “sisalik” muutuks minu omadussõnaks; "sisalik mina". Peaksin neid niimoodi iga päev vähemalt tunni siin varitsema, võib-olla paari nädalaga hakkaks siis mingit paranemist näha olema, võib-olla mõne kuu pärast oleks sisalikest erksusemeistrid mu keha natuke ümber masterdanud.
siin ka üks tore vene multifilm, mis tehtud 1985 tšuktši muinasjuttude ainetel, helitausta on teinud teenekas tšuktši ja muude põhjarahvaste rahvamuusika ansambel 
Postitused
