vvedenski

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.




lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:


2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.


...


5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.



.

Imat Suumann - vahtimise meister

 
Kunstimajas, Toomel ja Gaudeamuses on praegu Kursi koolkonna näitused. olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga "Betooni tänav", aga ka muid pilte igavatest maastikest.
mind jätkuvalt hämmastab, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. need maalid ei ütle "tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha", nad ütlevad "nägin".
pole mõtetki rääkida sellest, et neis maalides pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku jne - see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on - see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu värk tegelikult seisnebki.
ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kuivõrd tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? see uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus ärkas. vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel - ei, kõik on pildid endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. need pildid ei näita, nad näevad.
tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu "tuiutama" (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann maalib mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval). kui otsida põhjendust, miks maalimine on foto-ajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides - sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi - ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja, mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.
on see siis äkki impressionism? seda vist ikka ka mitte. olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (ma ei, tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud; vt NO-teatri "Ubu" kava-ajalehte, lk 5) - kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga see võiks olla äkki impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille võis avastada alles rongiajastul? Monet maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne'i vahel?)
ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist. impressioon - mulje - on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi - loomulikult ei maalinud nt Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valib pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad - võib-olla - on ära õppinud rongiga sõites). ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii nagu Monet' pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab.
mu meelest Suumanni pildid on teistlaadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab "mõnda aega"; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures "takseerimise", "vaatlemise", ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab - ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud "mõnda aega" silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. kui kaua see kestis, ei teagi - see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud - just seda iseenesest igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha.
kuidas see on võimalik, kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi - seda ei tea; seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Imat Suumanni pilte võib netis näha Kursi koolkonna kodulehelt, E-Kunstisalongi näitusel "Kuu tõuseb idast", sama galerii oksjonite lehel ja ka siin ja siin; aga arvutist vaadata pole muidugi pooltki see, mis originaalmaale näha (ja Suumanni puhul kehtib see eriti).
kunstniku endaseletusi võib lugeda sellest ja sellest intervjuust.

mania grandiosa

 

 

Ühtne Eesti revisited

lisasin sphairasse ühe blogi, mille oleks juba ammu sinna panema pidanud, sest tegu on ühe sisukama Eesti blogiga, aga nüüd on erilist põhjust, sest: "Lähinädalail avaldab Memokraat koostöös NO99-ga siiski mõned seniavaldamata materjalid Ühtse Eesti kohta, mis keskenduvad põhiliselt sellele, kuidas seda lavastust ette valmistati, läbi viidi  ning selle järel avadame mõned seniavaldamata analüüsid headelt Eesti kirjutajatelt, mis lisavad kvaliteetseid ja huvitavaid mõtteid senikõlanutele."

muuseas, dotsent Jaak Prints jagab nüüd õpetusi ka Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel.

kultuuripoliitika

et olla vähegi teadlik poliitikahuviline, võtsin kätte ja vaatasin, millised on Riigikokku kandideerijate kultuuripoliitilised programmid. muidugi on see mõnevõrra korporatiivne lähenemine, sest tegelikult oleks pisut veider lähtuda potentsiaalse valijana mingitest tsunftihuvidest (ma usun küll, et eesti kultuur on Eesti riigi olemasolu peamine eksistentsipõhjendus, samas näib mulle, et mõnikord kasutatavad kultuuriinimesed seda tõsiasja oma arrogantse enesekesksuse õigustamiseks), oluline on ju ka üldine maailmavaade, ehk olulisim on ehk hoopis jälgida, kuidas ühel või teisel erakonnal on lood ligimesearmastuse põhimõttega.
aga ikkagi, vähemalt mingi pildi see ikkagi annab, vähemalt on edaspidi hea vaadata, kas noid kultuuripoliitilisi põhimõtteid hiljem ka täidetakse. ei hakka neid analüüsima, tekitan lihtsalt väikse andmebaasi netis leiduvast, ja järjestan nad pikkuse järjekorras - kes kui pikalt on kultuuripoliitikast rääkinud.

IRLil nagu partei üldprogrammi polegi, selle asemel on neil kodulehel 2007. aasta valitsusliidu programm, kus minu üllatuseks puudutab kultuuri ainult üks lause palgapoliitika peatükis kõrgharidusega kultuuritöötajate palgatõusu kohta. on küll omaette peatükk hariduse ja teaduse kohta, mis äärtpidi kultuuri puudutab. see-eest on IRLi valimisprogrammis põhjalik kultuuripoliitika peatükk pealkirjaga "Looming ausse, kindlustunne kultuuritegijatele".
Reformierakonna üldprogramm pärineb aastast 2005 ja seal on peatükk "Kultuur ja sport". nüüdses valimisprogrammis on aga peatükk "Eesti Põhjamaade tiigriks! Kuidas? - Eestimaa, kultuurimaa".
Keskerakonna 2005. aastast pärit üldprogrammis on kultuuripoliitika peatükk ja nende nüüdses valimisplatvormis peatükk "Terves vormis ergas sisu".
sotside üldprogramm aastast 2003 sisaldab kultuuri peatükki, mille alla kuulub ka sport ja teadus, samuti on kultuuri peatükk nende valimisprogrammis.
Rahvaliidu 2007 vastu võetud programmis on peatükk "Kultuur, avalikkus ja sport" ning nüüdses valimisprogrammis on peatükk nimega "Kultuur vajab nii moraalset kui ka rahalist tuge".
Vene Erakonnal valimisprogrammi pole, nende põhiprogramm näib samuti juba üsna ammune (2002?), selles on peatükk "Vene rahvusvähemuse kultuur".
rohelistel valimisprogrammi ei näi olevat, 2009. aasta üldprogrammis on kultuuri peatükk.
kristlikud demokraadid valimisprogrammis kultuuri ei puuduta, 2007. aasta üldprogrammis on aga mõned põhimõtted.
üksikkandidaat Valdo Paddar esindab pisikest parteid nimega Eesti Vabaduspartei - Põllumeeste Kogu, mis on oma leheküljele üles riputanud päris põhjaliku "Agenda 2011-2013", mis on liigendatud ministrikohtade järgi, sealhulgas mõistagi Paddari kui kultuuriministri tegevuspõhimõtted.
Iseseisvuspartei üldprogrammis on mõned laused kultuuripoliitika kohta.
ülejäänuil midagi sellist pole, üllatuslikult ka mitte helmeetikutel (kontrolli ka siit); poolik ja täiendamisel on praegu Anti Poolametsa programm.

head lugemist.

zeusid

pilt "Eesti kunsti ajaloo" 2. köitest - 1931. aastal Tallinna Tehnikumi arhitektuuriosakonnas. ses mõttes mulle oluline pilt, et siin on korraga peal kaks meest, kelle peast on välja tulnud ruum, milles veetsin oma lapsepõlve - keskel istub õppejõud Artur Perna, Abjast pärit ja Riias õppinud mees, üks esimesi kutselisi eesti rahvusest arhitekte, kelle kavandatud maju on Tallinna kesklinnas omajagu (tuntuim ehk see hiigelmaja Sõpruse kõrval, kus asub muu hulgas ka Valli baar, aga ka nt Raua tänava kool, Haapsalu Wiedemanni gümnaasium). Eesti Vabariigi ajal ta enam uute suundadega eriti kaasa ei läinud, jäi pisut kinni sõjaeelse juugendimaitselise laadi juurde, nii et mõjus mõnevõrra vanamoodsana. Viljandisse projekteeris 20ndail ta mitu kõrge katusega üürimaja, millest ühes möödusid minu esimesed 12 eluaastat:

ülemisel pildil õpilaste hulgas - vasakult esimene - on aga Ott Puuraid, kes oli praktikal Soomes Aalto juures, oli seejärel 30ndail Tartu maakonnaarhitekt, sõja järel pikemat aega Viljandi rajooni peaarhitekt. Tallinnas on tema tehtud nt Roosikrantsi 8b, tema projekti järgi on taastatud Viljandi Maagümnaasiumi hoone ja Põltsamaa kirik ning ta on teinud Põltsamaa generaalplaani ja Viljandi Paala linnaosa detailplaneeringu. samuti tegi ta Viljandis paljude eramajade projektid (mõned ka Tartus), sealhulgas meie uue maja. mäletan, kuidas käisime koos isaga vana Puuraidi juures projekti arutamas, Puuraid elas järve kaldanõlval, kabineti vaade oli järvele, kabinet oli hämar, ainus valgus oli laualamp, Puuraid ise istus laua taga, kongus nina ja valgete puhmas kulmudega kõhn mees. sealt see maja tuli. huvitav, et mul oli meelde jäänud, et see oli too suur vanaaegne vahvärkmaja järvenõlval -

(pilt pärit siit)

aga tegelikult pidi see olema ta enda maja.

kummitajad. egotaguse-trip

eks meil kõigil kummitab mõnikord mingi muusika peas. üks asi on, kui see juhtub millalgi päeva jooksul - ikka jääb kõrvu mingi viisijupp, mis ei pruugi isegi meeldida, aga tal on mingid konksud, kidad, õnarused, mis parajasti aju külge kinni jäävad. olen aga tähele pannud, et vahel - ja nüüd võin öelda, et sagedamini, kui ma arvasin - kummitab muusika peas kohe pärast ärkamist, otsekui oleks selle unest kaasa võtnud. tihti on ta üsna märkamatu, aga kui hakkad selle järgi hommikukohvi tehes ümisema, siis paned tähele. otsustasin hakata sihilikult jälgima oma ärkamisjärgseid kummitajaid - pidi olema ettevaatlik, et mitte endale sisendada mingeid juppe, oli vaja vaid hetkeks kuulatada, kas mõtete tagusest taustast kostab mingi muusika, korraks seda riivata, mitte jääda urgitsema, sest siis juba hakkad endale midagi sisendama. tegin seda pisut üle aasta, ülemöödunud jõuludest nüüdse jaanuari alguseni.
põhimõtteliselt jagunevad need kummitajad kolmeks. kõige suurem hulk oli ikkagi selliseid asju, mida olin ise tahtlikult eelmisel päeval või paar päeva varem kuulanud. teiseks olid nood takja moodi lood, mis jäid külge tahtmatult, samuti peamiselt eelmisest päevast, kuuldud möödaminnes raadiost või telekast. neid võib siis nimetada viimatiste päevade järelkajadeks. kolmas, kõige huvitavam liik kummitajaid on aga sellised, et neid olin ärkvel kuulnud üsna ammu või ei mäletanudki, millal neid viimati kuulnud olin, igal juhul polnud nad viimaste päevade kajad - need on siis kõige "sügavamalt" tulnud, kuskilt aktiivmälu tagusest hoidlast juhuslikult esile kerkinud. siin on igasugust - meeldivaid, ebameeldivaid ja ükskõikseks jätvaid lugusid.

* Halina Kunicka loo "Orkiestry dete" refrään (sain alles nüüd otsides teada, mis lugu see on, seni oskasin seda identifitseerida vaid kui üht juppi "Nu pogodi" taustamuusikast - alates 1:33 ja 8:10):




* Zbigniew Preisneri loo "L'Amour Au Premier Regard" refrään (Kieslowski "Punase" soundtrackist):




* Heino Seljamaa "Leopoldi laul" (ja ime küll, ma olin suuteline selle sõnasõnalt meelde tuletama, vaatasin seda saadet omal ajal andunult iga jumala reede õhtu)

* "Internatsionaali" salmiosa teine pool (5.-8. rida):



* Artur Rinne "Emajõe pääl" 


* "Tinasõduri" multifilmi "Jaa, mu kullake, jaa, ei, mu kullake, ei" - lapsepõlves näidati seda muidugi dubleerituna ja laul oli eesti keeles; minu üllatuseks pärineb film juba aastast 1959 (ja seda vaadates imestad, kui täiskasvanulikke traumasid käsitles nõukogude multifilmikunst võrreldes praeguste multikatega); see laul kummitas kaks hommikut järjest:


* mingi hoogne orkestrijazz 60ndate lõpust, mis on meelde jäänud kunagi 90ndate keskel kassetile lindistatud Saaremetsa "Vibratsioonist" ja mis olevat olnud mingi sellise filmi soundtrack, kus nahkkostüümis naisvampiirid sõitsid kiirete autodega ringi, muusika autor olevat keegi hollandlane ?van Roegen? - Jerry van Rooyen (vt kommentaari), internetist üles leida ei oska.

* see lugu, mille refrään on "aitsimm aitsimm aiahhahhahaa, aitsimm ai ruudi ralla" läbisegi mingi komponeeritud uminaga, milles suutsin pärast otsimist identifitseerida Keeduse "Georgica" soundtracki loo "Prooimion" (helilooja Ariel Lagle)

* Enya "Orinoco Flow":



* Bob Marley "I Shot the Sheriff":



* "Saa vabaks, Eesti meri" salmiosa algus ("Meil merevood on vabad..."):



* mingi üldistunud Julee Cruise'i häälevoog, mida ei osanud taandada ühelegi konkreetsele loole:



* Apelsini "Vana lokomotiivi" refrään (see lugu on mind kummitanud juba lapsena, mäletan küll, kuidas poisina see "heiheiheitulejaama, võta kaasa tromboon" peale tükkis):



* Sabrina "Boys Boys Boys" refrään:



* Els Himma "Üksinduse aeg" (kusjuures kummitas nii, nagu oleks refräänis rida "nukrus kui turm", mida seal tegelikult pole); suurepärane lugu imho, Rannap mõistagi:



* Mati Nuude "Vastutuul tõusuteel" (lugu, mis kuulates eriti pinget ei paku, aga mille refrääni taban end aeg-ajalt ümisemas ilma teadvustamata, mis lugu see on):



* Gene Kelly "I'm Singing in the Rain" (taas üks püsikummitaja ammust ajast):



* Marju Länik "Ükskõik":



* Valgre "Peagi saabun tagasi su juurde":



* Olav Ehala "Võta mind lehtede varju" (netis ei leidu).

* "Aeg annab kõik ja kõik ta võtab ka" (siin Ivo Linna esituses, aga kummitas pigem mingi naisansambli saundiga):



* jazztrompeti mängitud motiiv "taa-dat, tadaa, taa-dat, tadaa", mis meenutas Miles Davist, aga mida ei suutnud identifitseerida.

* Vaiko Eplik "Sul on imelik lööve" refrään:



* "ikka ikka lõuna poole, kus Egiptimaa", kusjuures tean, et mulle pole see mällu jäänud kuskilt koolitunnist, vaid Friday's Deali laulu "Kured läinud, kurgid läinud" algusest (kes ei tea, mis on Friday's Deal, soovitan järele uurida, eriti 90ndate kraam).

* Heidy Tamme "Soovin sulle rõõmurikkaid jõule" refrään (netis pole saadaval) - mitte jõuluaegne kummitaja, vaid novembri algupooles.

* Ruja "Kalossid" (pole netis saadaval, üks nende 80ndate alguse poplugu)

* Tshaikovski "Luikede järve" teema (väga sobilikult 31. detsembri hommikul)



vat nii. oli ka mõnikord juppe, mille päritolu ei osanud arvata. mida sellest kõigest järeldada, ei tea. kõike seal peas ka leidub. väheste kohta võin öelda, et nad tulid otse unest kaasa, pigem on see vist nii, et mingi unest kaasa tulnud rütmika või abstraktne faktuur otsib just ärganud ajust endaga haakuva struktuuri ja hakkab seda mängima. tunneks ma muusikateooriat, vaataksin, kas miski neid kummitajaid struktuuri poolest ühendab, ja kui keegi teine fikseeriks nt aasta jooksul selliseid lambist tulnud ärkamisjärgseid kummitajaid, oleks huvitav võrrelda. aga kes see viitsiks. kindlasti on sellel midagi pistmist hittide tegemise nippidega.

lõpetuseks üks tore klipp Austraalia naljabändilt Axis of Awesome, kes ongi avastanud ühe lihtsa hititegemise nipi: