Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)

Rasmus Kaljujärve aktsioonile Põhuteatris olen seni leidnud vaid ühe põgusa vastukaja Kadri Simsonilt  - seda on loomulikult vähe. mõnes mõttes on see vastukaja vähesus muidugi seletatav ehk ka aktsiooni enda iseloomuga - väga isiklik etendus, mida sisu pidi kommenteerides on kerge muutuda ebadelikaatseks; jäi tunne, et publik oli ses aktsioonis pigem nagu vaikiva pihiisa rollis, kes tunnistuse vastu võtma pidi ning oma aplausiga absolutsiooni andma.
see oli NO-teatri isikuaktsioonide hulgas kolmas (varem Kristjan Sarve “99X” - vt tekste siit, sh minu arvustust - ja Jaak Printsi “Täna õhtul Jaak Prints” - vt vastukajasid siit). kuid tingimisi võib siia ritta lisada veel kaks. esiteks “Ulgumerelainetel” (22. XII 2005, sellest on kirjutanud Jan Kaus), kus katse käigus etendust purjuspäi mängida tekkis Tambet Tuisu pisiaktsioon, kus ta luges ette oma varem kaine peaga valmis kirjutatud kirja selle kohta, mida ta asjast arvab - see ilmutas Tuisu näitlejaloomuse kohta nii mõndagi olulist (olen sellest põhjalikumalt kirjutanud NO 2007. aasta ajakirjas lk 44-55). teiseks aktsioon “Pekingi ooper” (20. I 2009, sellest on kirjutanud Jan Kaus ja Eva Kübar), mille teine vaatus oli Mirtel Pohla rollisimultaan - teised näitlejad valisid käigu pealt suvalisi stseene, millesse Pohla pidi ilma ettevalmistuseta sisse lülituma - samuti midagi, mis Pohla näitlejaloomuse kohta ilmekaid asju ütles, kuigi ilma mingi näitlejapoolse lavalise metakommentaarita (mis ongi ehk just kõnekas Pohla puhul, kelle anne näib olevat korraga väga tehniline - sellest võime kiireteks ümberlülitusteks - kui ka väga intuitiivne - sellest mulje, nagu olnuks näos aktsiooni lõpus olnud mitte ainult lihtne väsimus, vaid ka mingi isiklik emotsionaalne läbitrööbatus).
lühike kirjeldus. Rasmus Kaljujärv joonistas alguses kriidiga lavale oma lapsepõlvemaja põhiplaani ning hakkas seejärel jutustama lugusid oma elust, mis on olnud kas traumaatilised juhtumid või harva ka positiivsed kõrgpunktid (emale ja vennale tekitatud füüsilised traumad, pere lahkuminek, armastuseasjad); lood olid lihtsad, kuid kindlalt vormistatud. ainsaks katkestuseks selles lugudevoolus oli hetk, mis Kaljujärve sõnade kohaselt on olnud kõige õnnelikum - ta ise seismas koos tüdrukuga suveöös autotulede valgel, taustaks mängimas U2 “With or without you”. etenduse teine pool algas sellega, et lavale tõmmati seni nurgas musta riide all peidus olnud hiiglasuur peegel. selle ees hakkas Kaljujärv otsekui harjutades esitama lõike oma rollidest, neid mitmes võtmes läbi mängima; kõige pikemalt üht stseeni “Hirvekütist” (mis tunne on kuuliga pihta saada - ei mingit), aga ka Julia repliik “Juliast”, vist ka mingi lõik lavastusest “Vahel on tunne...”, sugutamistants “GEPist” (võib-olla midagi veel, aga ei meenu rohkem), ja sinna sekka ka mõned hetked sellesama aktsiooni esimesest poolest, mis nüüd astus ühte ritta Kaljujärve muude rollidega (sealhulgas paar korda kordunud tugev ja järsk lükkamisliigutus, mis esimeses pooles märkis ema ning truudust murdnud tüdruku eemaletõukamist, nüüd teises pooles tegi ta seda liigutust iseenda peegelpildi suhtes). see kõik kasvas üle püüdeks oma peegelpildini läbi murda, seda emmata, isegi suudelda - mõistagi võimatu ülesanne. lõpurituaalina joonistas Kaljujärv peeglile oma peegelduse piirjooned (mis meenutas natuke seda, kuidas mõrvapaigal surnukehade asendit märgitakse), võttis oma sõrmest verd ning täputas seda nende piirjoonte sisse. seejärel jalutas lavalt minema.

Kaljujärve aktsioon näis samuti olevat kooskõlas tema näitlejaisiksusega nagu eelmised aktsioonid teiste näitlejate suhtes. võrdlus Sarve ja Printsiga aitab seda esile tuua. Printsi aktsioon oli peen mäng isikliku ning võõra vahel, panused selle peal, kuivõrd saab intiimset eneseavamist lavastada võõra sõna abil (korraga nii vaatajat pettes - sest lood olid osalt laenatud - kui ka tõesti ikkagi ennast avades), nii et see hakkas mõjuma teatava üldistusena näitleja kohta üleüldse ning oli vabalt ette kujutatav korduvalt mängitava lavastusena. Kaljujärve aktsiooni seevastu korduvalt esitatavana ette ei kujuta - olulisel määral tuli selle aktsiooni mõju just sellest, et seda mitu korda esitada pole võimalik - ega ole mõtet. selle etenduse siirusetingimused kehtivad vaid tema ühekordsuse puhul. kuigi osutatakse tolle ühekordsusegi küsitavusele - peegli ees harjutas Kaljujärv ju ka paari lauset tollestsamast aktsioonist endast -, aga põhimõtteliselt osutati sellega ei millelegi rohkemale, kui et Kaljujärve enesekirjeldus polnud spontaanne, vaid esitust on harjutatud; seda mingi puudusena näha oleks sama, mis heita enesest kõnelejale ette, et ta jutul on struktuur ja tähendused - et ta kasutab keelt, mida ta ei mõtle välja kohapeal.

Kristjan Sarve aktsiooni idee ja mõju oli samamoodi ehitatud sellele, et seda mitu korda esitada polnuks võimalik ega mõttekas. (meenutan, et just Sarv ja Kaljujärv olid NO99 manifestilaadse avalavastuse “Vahel on tunne...” näitlejad ning just Kaljujärv oli Sarve aktsiooni lavatagune tugijõud.) kuid tolle ühekordsuse põhjused olid teistlaadsed. mõlema aktsiooni taotlus oli korda saata mingi akt, mis poleks mitte ainult etenduslik sündmus, vaid ka sündmus näitleja vahetus elukoes - ning just sellest tuleb võimatus neid mõttekana korrata, sest elu kulg ise koosneb ühekordsetest kordamatustest (sünd ja surm ise on sellised ning struktureerivad enda järgi ka nende vahele jäävat). erinevus Sarve ja Kaljujärve aktsioonide vahel seisneb erinevates “psühhofüüsilistes registrites”, millesse kumbki akt oli sihitud. Sarve rituaal toimis füsioloogilisel ja tungilisel tasandil, see oli teatav “lunastus liha kaudu ja liha ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool kehalise ammendumist, vajumine enda subjektsusest läbi nagu pehkinud põrandast. Kaljujärve rituaal (jah, muidugi oli seegi rituaal) toimis narratiivsel, enese tähendustamise, enesekontseptualiseerimise, subjektsuse tasandil, see oli “lunastus enesejutustamise ja selle ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool selle väljakõnelemist, mida tavaliselt avalikult endast ei kõnelda, kokkupõrge enese kui jutustatava ja esitatava looga (mida sümboliseeris see peegli läbimise katse). ja mõistagi on see kooskõlas sellega, milline paistab olevat Kaljujärve kui näitleja loomus - inimlik, hoiakus teatav võrdsustunne vaatajaga, teatav vahetu emotsionaalse peegeldussuhte püüdlus (erinev nt nii Tuisu marionetlikkusest, Sarve sissepoole pööratud tungilisusest kui ka Printsi võbelevast voolitusest). ja kõige selle taustal mingi tume element, mida hoiabki ehk vaos vaid teadlikkus peeglist.
ja tuues mängu ka Printsi, võiks ehk öelda (väga lõdva üldistava paralleelina), et NOs on toimunud kolm eneseläbimise rituaali, mis vastavad kolmele lacanlikule “vallale“. Printsi aktsioon oma erinevuste mängu ning kunstilise kultiveeritusega ning lahustumisega Näitlejasse kui elurolli vastab Sümboolsele vallale (keel, struktuur, seadus); kuivõrd surmatung on Sümboolse valla mask, nagu Lacan on öelnud, on loogiline ka Printsi aktsiooni lõpp intertekstuaalse (st “mitte algupärase“) “Helgi Sallo kadumisena”. Kaljujärve aktsioon vastab Imaginaarsele vallale - (enese)kujutiste, kujutluste, ka meelepetete vald, mille algpunktiks on “peeglifaas“, kus inimesel tekib taju endast kui isest (kellestki, kellel on kindlalt piiritletud keha ja kes seetõttu on ühtaegu nii iseseisev kui ka teistest saatuslikult eraldatud), ja millesse on juba algusest peale sisse kirjutatud enesest võõrandumine. Sarve aktsioon vastas Reaalse vallale - Reaalne kui sümboliseerimatu ja imaginaarsele vastanduv vald, milles ei ole puudumise ja kohalolu vastandust (sealhulgas ka vastandust minu ja teiste kehade vahel, ammugi mitte mu enda ja mu peegelpildi vahel).
mis mõjus Kaljujärve aktsioonis kõige rohkem? esiteks see, et tõenäoliselt oli nii skript kui lavastus Kaljujärve enda poolt - tähelepanuväärne enese-valdamise võime. teiseks - see julgus ise, mida sellise aktsiooni läbiviimine nõudis; see julgus oma imaginaarse intiimsuse piiridest välja murda on võrreldav Kristjan Sarve julgusega anda end oma keha füsioloogilisuse kätte. kolmandaks - kui suur peegel lavale ilmus, kartsin, et siit tuleb jälle see vana peegli-klišee (noh, nagu ikka - enesega silmitsi olek jne); aga asja päästis see, et Kaljujärv suutis oma peegelpildi mängida enda lavapartneriks. ma ei tea, kas sõltus see ehk ka peegli asetusest (see oli kergelt diagonaalis, mitte otse näoga publikusse), igal juhul mingist hetkest alates tekkis kerge illusioon, et laval on kaks Kaljujärve, mitte pelgalt Kaljujärv oma peegeldusega. ma arvan, et tänu just sellele efektile, et peegelpilt ei jäänud pelgaks sümboliks, vaid hakkas ka meeleliselt toimima, saavutaski aktsioon oma lõpliku kõhedavõitu iva; võimatus peegelpinda läbida oli lavaliste vahenditega läbi mängitud. kui selles kõhedas konkreetsuses mingi lunastuslik moment peitub, siis ehk just selles, et seda võimatust on võimalik lavalise kohalolu kaudu esitada.
kavalehel ütleb vend Hendrik: “Rasmus saab õnnelikuks siis, kui ta mõistab, et ta juba on õnnelik.” see kõlab väga trööstivalt - teada, et tegelikult sa juba oledki õnnelik, kuigi sa ehk ei saa sellest veel aru. selleks on vaid vaja uskuda, et peegliga silmitsi olles on õnn võimalik juba siinpool peegelpinda. aga kas sellega muutuks õnnelikuks ka see Rasmus, kes on teispool peegelpinda? kes teab.

pildid on pärit NO99 kodulehelt

Lev Rubinstein: Korrakohaselt

värske essee Lev Rubinsteinilt, mis haakub meilgi hiljuti õhku tõusnud teemadega.

Hiljuti esitas üks intervjueerija-neiu mulle muu hulgas ka vältimatu küsimuse, kes on minu lugeja, millisena ma teda ette kujutan. Kusjuures ta palus vastata võimalikult lühidalt. Ma ütlesin, et lühidalt on sellele küsimusele vastata üsna raske. „Aga te proovige ikka,“ palus tema. Ma proovisin ja, üllatades oma vastusega mitte ainult teda, vaid mingil määral ka iseennast, ütlesin: „Minu lugeja on see, kes oskab lugeda.“

Niisiis, lühidalt välja ei kukkunud. Ikka tuli üle seletada. Tuli öelda, et see ainult näib nii, nagu lugeda oskaksid kõik, kes tunnevad kirillitsat ja oskavad neist sõnu moodustada. Et minu mulje kohaselt jääb üha vähemaks selliseid inimesi, kes on võimelised võtma teksti vastu mitte ainult üksikute sõnade või sõnaühendite tasandil, vaid ka terviklausungi tasandil. Üha vähemaks jääb inimesi, kes oskavad tajuda teksti individuaalset intonatsiooni ja lause sõnajärjestust sisulise kategooriana.

Ja see pole ainult minu tähelepanek. Kord veetsin õhtut kahe kooliõpetaja seltsis. Kirjandusõpetaja kurtis, et enamikule praegustest teismelistest on täiesti võimatu seletada, milles seisneb näiteks Gogoli proosa võlu. Nad, kas teate, võtavad teksti vastu vaid konkreetse teate vaatepunktist, kunstilistest funktsioonidest väljaspool seisva informatsioonina. Nad peavad kindlasti teadma, „millest“ tekst räägib. Kui see pole kohe aru saada, tajutakse teksti kohe surmigavana ja üleüldse jampsina.

Matemaatik ütles, et jaa, sarnase probleemiga puutub ka tema kokku. „Kuidas nii?“ imestasime meie koos kirjandusõpetajaga. „Matemaatika oleks ju nagu täppisaine. Mis „sõnajärjest“ saab seal juttu olla?“ „Ärge te öelge,“ vastas matemaatik. „Viimastel aastatel märkan ma üha sagedamini, et mõned õpilased, kusjuures üldse mitte juhmid, saavad suurte raskustega aru ülesande tingimustest. Neil on ebatavaliselt raske vastu võtta rohkem kui ühe lause mõtet. Ma olen juba ammu tähele pannud, et ülesande tingimustest saavad palju kergemini aru need, kes loevad raamatuid. Aga sellega on, nagu ma aru saan, suuri probleeme.“

Mina pole õpetaja. Ma olen kirjanik. Ja ma märkan üha sagedamini, et väga paljud inimesed võtavad teksti vastu vaid üksiksõnade tasandil. Veel enam, paljud on tõsimeeli veendunud, et on olemas sõnad, mis on head või halvad iseenesest. Mul on tulnud kuulda midagi sellist, et on olemas „ropud sõnad“. „Ropu“ all mõistetakse väga tihti „ebaviisakat“, kuigi on hästi teada, et ropuks osutub tihemini hoopis just nimelt „viisakas“. Kas oled, mu lugeja, juhtunud kuulma midagi sellist, nagu „see on hea anekdoot, aga ropp“? Ma olen kindel, et jah, on ette tulnud. Ja päris tihti. Kuigi, kui selle tihti ette tuleva vormeli üle järele mõelda, ei saa vältida seaduspärast küsimust: „Kumb ta siis ikka on, hea või ropp?“ Vali üks välja.

Asi pole mõistagi selles, milliseid sõnu tekstis kasutatakse. Asi on vaid nende sobivuses antud konteksti. Asi on vaid nende täpsuses ja motiveerituses. Inimestele, kes on harjunud teksti vastu võtma mitte mõtestatud sõnajärjestusena, vaid juhusliku sõnade kogumina, on seda keeruline seletada. Need inimesed õngitsevad igast tekstist välja vaid need sõnad, mis näivad neile võtmesõnadena, kogu teksti kontsentreeritud sisuna.

Nende „võtmesõnade“ või parimal juhul sõnaühendite väljavalimine käib otseses vastavuses tuntud kõnekäänuga „kellel valutab mis“. „Valutab“ on antud juhul täiesti täpne sõna, sest igal indiviidil või sotsiaalsel grupil on erinevad valupunktid.

Need sõnad, mis kutsuvad samavõrd lihtsal kuivõrd ka vältimatul moel esile emotsionaalset erutust, võivad olla väga erinevad. Selleks võib olla näiteks „Venemaa“ või „Hodorkovski“ või „patriotism“ või „Stalin“ või „perse“ või „juut“ või „Ameerika“ või „tissid“ või „Gruusia“ või „jumal“ või „Jumal“ või „Katyn“ või „Skolkovo“* või „abort“ või „täimuna“ või „Putin“ või „õigeusk“ või „Sotši olümpiamängud“ või „moderniseerimine“ või „rahvarinne“.

Ja seejuures ignoreeritakse täielikult seda tähtsat asjaolu, et sõnu kasutatakse mitte ainult otseses, vaid ka ülekantud tähenduses. Ja sõnade tähendused värelevad ja kõiguvad eri intensiivsusega ning vahel lihtsalt deformeeruvad sõltuvalt naabersõnadest.

Lugeda mitte oskavate inimeste teadvuses hakkavad üksikud sõnad sellise „lugemise“ tulemusena paisuma küklooplike mõõtmeteni, varjavad valguse, ähmastavad mõistuse ja lõpuks plaksatavad hirmsa pauguga lõhki, ähvardades kõik enda ümber pealaest jalatallani täis pritsida.

Ma ei räägi „kultuuritaseme langusest“ - see veel puuduks. Kultuuri on alati saatnud jutud kultuuri langusest, kunsti surmast ja muudest eshatoloogilistest asjadest. Kuid ta on ikkagi olemas olnud ja on olemas. Ja jääb olema – kuhu ta ikka kaob. Rangelt võttes ainult kultuur ongi meie õnnetul isamaal veel olemas. Ainult kultuur – poliitilise ja ühiskondliku elu täieliku kadumise tingimustes – hoiabki oma habrastel õlgadel seda üüratut jampslikku ehitist.

Ma ei räägi temast, mitte kultuurist. Ma räägin sotsiaalsest patoloogiast, mis võtab kõige erinevamaid vorme. Sealhulgas ka sellise värdjaliku vormi, nagu seda on süntaksi massiline eiramine. Aga ajalugu, muuseas, ongi süntaks. Sest ajalugu pole sõnade kogum, isegi mitte fraaside kogum. Ajalugu on nende vaheline kord, järg. Kui laguneb sõnade kord**, rebeneb niigi nõrguke aegade side.

„Kord tuleb taastada,“ tahaksin öelda, aga „kord“, „tuleb“ ja „taastada“ jooksevad ju laiali, nad tassitakse laiali eri suundades.

Kuid ma ütlen seda ikkagi. Mõistagi neile, kes oskavad lugeda.

[* Skolkovo – 2006 asutatud ambitsioonikas ärijuhtimise erakõrgkool Moskva külje all, mis on tekitanud poleemikat sellega, et on saanud enda arendamiseks turureeglite kohaselt ebaproportsionaalselt suurt pangalaenu; kõrgkooli hoolekogu esimeheks on Dmitri Medvedev isiklikult.

** Rubinstein kasutab siin ja ka ülalpool väljendit „порядок слов“, mis on otsetõlkes „sõnade kord“, kuid lingvistikaterminina tähendab „sõnajärge“.]

face the book

kui keegi loeb raamatut ja teine tuleb ja küsib "mida loed?" - enamasti ei ütle lugeja lihtsalt raamatu nime ega autorit, vaid näitab küsijale raamatu kaant, et küsija võiks ise näha, mis raamatuga tegu on. ma ise teen nii ja mu meelest väga paljud teevad nii. mulle näib isegi, et küsija ei rahulduks enne, kui ta pole raamatu kaant näinud. kas pole mitte nii, et lugejal oleks imelik lihtsalt öelda "loen seda ja seda" ilma raamatukaant ennast näitamata, sest siis mõjuks see umbes nii, nagu räägiks ta kellestki samuti seltskonnas olevast inimesest tema enda juuresolekul kolmandas isikus. raamatut, mida parajasti loetakse, on vaja nägupidi tutvustada - "palun saa tuttavaks, see ta on". sest parajasti loetav raamat otsekui kõneleb lugejaga, lugeja ei saa oma raamatust vestluskaaslast kohelda nagu mingit eset, vaid otsekui viisakusest peab ta raamatu kui subjekti juurde tulnud küsijale nägupidi vähemasti tuttavaks tegema. mu meelest just selline olukord toob ilusti välja, kuidas me raamatut kui asja tajume - tal on meie jaoks teatavad subjekti jooned, ta on otsekui nukk või mängukaru, kellest me teame, et ta on vaid asi, aga tal on ometi nägu ja tema lõhkumine oleks otsekui vägivald subjekti vastu. eks seepärast tundub ka raamatute põletamine kuidagi koledam tegu kui näiteks vana mööbli või saabaste põletamine - sest nii hävitataks miski, mis on kõnevõimeline, vestlusvõimeline.
mu vanaisal olevat olnud komme söögilauas raamatut lugeda (nagu ka minul mõnikord) ja vanaema olevat see komme häirinud; muidugi võis selle taga olla too vana uskumus (võib-olla tõenegi?), et söögilauas lugemine tekitab seedehäireid ja maohaavu (vanaema võis seda vabalt uskuda, sest ta oli enne sõda sakste lapsi hoidnud). aga tõenäoliselt häiris teda eelkõige see, et nii oleks söögilauas olnud otsekui keegi veel, keegi võõras vestluskaaslane, kellega vestles ainult vanaisa ja keda vanaemale ei tutvustatud.
nii võib siis Mihkel Kunnuse jutule lisaks öelda, et lugemise puhul pole mitte ainult meie vastuvõtt aktiivsem kui muude meediumite puhul, vaid lugemise teeb eriliseks ka veel see, et ta sarnaneb mõne olulise joone poolest sellega, nagu suheldaks subjektiga, kellegagi, kellel on nägu - nii nagu teise inimesega suheldes me ei vaatle lihtsalt tema näojooni, vaid loeme tema ilmeid ja kuulame hääletooni, millega ta oma juttu saadab. raamat on nagu nägu - me võime talle küsimusi esitada ja tema võib küsitleda meid, tema juures võib mõttepause teha, nii nagu tõelises vestluses neid tehakse. just seepärast ei räägita parajasti loetavast raamatust nii, nagu poleks teda ennast kohal. vähe sellest, et kirjapandud tekst jäljendab meie kõnet - raamat ise kui lugemise-asi jäljendab meie kõne lätteks olevat subjektsust.

diip

panin siia päisesse uue pildi, Tartu stencilimehe Edward von Lõnguse pildi Baeri tänavalt. see on sama mees, kes tegi ka nt töötuks jäänud Koidula ja Tammsaare. muuseas, 7. mail toimub Stencibility festivali raames Tartu Kirjanduse Maja müürile uue ühisteose tegemine.

                                                                                                                        pilt siit

Zion hört die Wächter singen

juba mõnda aega taban end seda lugu ümisemas, kui hea tuju on. kahtlustasin, et Bach - otsisin netist, muidugi, kes muu ikka nii elementaarset muusikat võib kirjutanud olla. see siin on kõige aeglasem versioon, mille leidsin, salvestis 1977. või 78. aastast, dirigendiks Karl Richter oma Müncheni Bachi-orkestriga.

hommik pärast tsivilisatsiooni

vvedenski

pisut reklaami - nädala pärast, 5. aprillil esietendub Athena keskuses Kudu teatri lavastus "Ivanovite jõulupuu", autor Aleksandr Vvedenski, kes oli oberiuut ja Daniil Harmsi sõber ning mõttekaaslane. näidend on üks tuntumaid Vvedenski tekste, kuid Eestis tuleb esmakordselt lavale.




lisan siia maitseprooviks katkeid Vvedenski "Hallist vihikust", mis koosneb aja ja surma teemalistest arutlustest - need on ka näidendi kesksed probleemid:


2. Lihtsad asjad

Hakkame mõtlema lihtsatest asjadest. Inimene ütleb: homme, täna, õhtu, neljapäev, kuu, aasta, nädala jooksul. Me loendame päeva tunde. Me osutame nende lisandumisele. Varem nägime ainult poolt ööpäeva, nüüd oleme märganud liikumist terve ööpäeva sisemusse. Aga kui saabub järgmine, alustame uuesti tundide loendamist. Tõsi küll, ööpäevade arvule lisame see-eest ühe ühiku. Kuid möödub 30 või 31 ööpäeva. Ja kvantiteet muutub kvaliteediks, ta lakkab kasvamast. Vahetub kuu nimetus. Tõsi, aastatega toimime otsekui ausalt. Kuid aja arvestamine erineb igast teisest arvestamisest. Ei saa võrrelda kolme elatud kuud kolme taas üles kasvava puuga. Puud on kohal ja nende lehed helgivad tuhmilt. Kuude kohta ei saa me veendunult sedasama öelda. Minutite, sekundite, tundide, päevade, nädalate ja kuude nimetused juhivad meid eemale isegi meie pealispindsest aja mõistmisest. Kõik need nimetused on analoogilised kas esemete või mõistetega ja ruumi arvutamisega. Seepärast lebab elatud nädal meie ees nagu tapetud põder. See oleks niimoodi juhul, kui aeg ainult abistaks arvestada ruumi, kui see oleks kahekordne raamatupidamine. Kui aeg oleks esemete peegelpilt. Tegelikult on esemed aja ähmane peegelpilt. Esemeid pole. Mine aga, võta nad kätte. Kui kellalt kustutada numbrid, kui unustada valenimetused, siis võib-olla tahab aeg näidata meile oma vaikset keret, ennast kogu oma pikkuses. Las jookseb hiir mööda kivi. Loe vaid iga ta sammu. Ainult unusta iga sõna, ainult unusta sõna “samm“. Siis näib iga tema samm uue liigutusena. Seejärel, kuna sul on ootuspäraselt kadunud liigutuste rea kui millegi tervikliku taju, mida sa olid varem nimetanud eksisammuks (sa olid liikumise ja aja segi ajanud ruumiga, sa olid nad valesti asetanud teineteisega kohakuti), siis hakkab liikumine sinu jaoks killustuma, ta muutub peaaegu nulliks. Algab virvendamine. Hiir hakkab virvendama. Vaata: maailm virvendab (nagu hiir).

3. Tegusõnad

Tegusõnad eksisteerivad meie arusaamises otsekui iseenesest. See on nagu hunnikusse pandud saablid ja vintpüssid. Kui me kuhugi läheme, siis võtame kätte tegusõna minema. Tegusõnad on meil kolmesed. Neil on aeg. Neil on minevik, olevik ja tulevik. Nad liiguvad. Nad voolavad, nad sarnanevad millegi tõeliselt olemasolevaga. Seejuures ei ole ühtki tegevust millel oleks kaalu, peale tapmise, enesetapmise, ülespoomise ja mürgivõtmise. Märgin, et viimast tundi või kaht enne surma võib tõepoolest nimetada tunniks. See on miski terviklik, miski peatuv, see on otsekui ruum, maailm, tuba või aed, ajast vabanenud. Neid võib katsuda. Enesetapjad ja tapetud teil oli selline sekund, mitte tund? Jah, sekund, noh, kaks, kolm, aga mitte tund, ütlevad nad. Kuid kas nad olid tihked ja muutumatud? - Jah, jah.
Tegusõnad elavad meie silme all läbi oma aja. Kunstis süžee ja tegevus kaovad. Need tegevused, mis on minu värssides, on ebaloogilised ja kasutud, neid ei saa enam tegevusteks nimetada. Inimese kohta, kes on varem mütsi pähe pannud ja läks välja, ütleme me: ta läks välja. See oli mõttetu. Sõna on välja läinud, mõistetamatu sõna. Aga nüüd: ta pani mütsi pähe, ja hakkas koitma, ja (sinine) taevas tõusis lendu nagu kotkas.
Sündmused ei lange ajaga ühte. Aeg on sündmused ära söönud. Neist pole luidki järele jäänud.


...


5. Loomad

Tõuseb vastik koit. Mets ärkab. Ja metsas puu otsas, oksa peal, ärkab lind ja hakkab siristama tähtedest, mida ta unes nägi, ja koputab oma hõbedastele linnupoegadele nokaga pähe. Nii lõvi, hunt kui ka tõhk on rahulolematud ja lakuvad uniselt oma hõbedasi lapsi. Tema, mets, meenutab meile puhvetit, mis on täis hõbedasi lusikaid ja kahvleid. Või, või, või vaatame, voolab oma aupakkumatusest sinine jõgi. Jões löövad lupsu kalad koos oma lastega. Nad vaatavad jumalike silmadega sätendavat vett ja püüavad upsakaid ussikesi. Kas varitseb neid öö, kas varitseb neid päev. Putukas mõtleb õnnest. Veemardikas nukrutseb. Loomad ei tarvita alkoholi. Loomad tunnevad igatsust ilma narkootiliste aineteta. Nad anduvad loomalikule kõlvatusele. Loomad aeg istub teie kohal. Aeg mõtleb teist, ja Jumal.
Loomad te olete kellukesed. Rebase helisev nägu vaatab oma metsa peale. Puud seisavad enesekindlalt nagu punktid, nagu vaikne pakane. Kuid me jätame metsa rahule, me ei saa metsast midagi aru. Loodus närbub nagu öö. Lähme magama. Me oleme väga sünged.



.