sünnipäevamanifest

“Palun, täna siin, tee endaga leping ja kirjuta sinna: “Ma ütlen valju häälega välja, mida ma tahan. Ma ütlen välja selle, mida ma tahan, nii et kõik kuulevad. Ma ütlen välja selle, kuidas ma tahan, et Eestis asjad oleksid.” Võta see leping, kirjuta sinna alla, pane see endale taskusse – peale kirjuta veel kuupäev, 7. mai 2010 – pane see endale taskusse ja ela selle järgi. Aitäh teile! Te olete vabad!“ 

- Tiit Ojasoo

13. novembril saab Reformierakond 18-aastaseks. Tavaliselt on see vanus, kus tehakse küpsuseksamid. Me leiame, et Reformierakond pole endiselt läbinud eksamit demokraatia olemuse mõistmises, kuigi on püüdnud seda sooritada juba tükk aega. Me ei saa nõustuda olukorraga, et Eesti riiki juhtiv erakond pole usaldusväärne kõige elementaarsemas mõttes. Kui see jätkub, võib juhtuda, et ühiskonnal kaob usaldus Eesti riigi kui sellise vastu.

Demokraatia ei saa olla ainult see, et valijad esitavad iga nelja aasta tagant parteidele valitsemisteenuse tellimuse. Demokraatia tähendab kõigi asjasse puutuvate osapoolte dialoogi ühiskonna tuleviku üle — aga asjasse puutuvad siinkohal kõik kodanikud. Demokraatia tähendab kodanike — sealhulgas valitsejate — vastastikust austust ja usaldust. Me näeme, et see alusnõue on praeguses kartelliparteide süsteemis kaotsi läinud.

Me pole nõus, et üks erakond või valitsus peab ennast pädevusmonopoli omanikuks. Me arvame, et see on lihtsalt ülbe, eriti kui sellele rajatakse õigus oma valijatele valetada.

On tervitatav, et mitu parteid on näidanud üles valmidust muuta parteide rahastamise reeglistikku läbipaistvamaks ja mõistlikumaks. Kuid kui sellega ei käi koos usalduse veenev taastamine ning aus enesepuhastus, siis saadetakse sellega sisuliselt sõnum: „Me pole valetanud, aga edaspidi me enam ei valeta.“ Igaüks näeb, et selline sõnum on absurdne. Me ei saa olla nõus, et meie valitsejad toidavad oma kodanike mõistust absurdiga. Me ei usu neid ikka veel.

Me kutsume üles Reformierakonna (ja teiste erakondade) liikmeid, kellel on kahtlusi või teadmisi parteisüsteemi toimimise aususe suhtes, sellest avalikult kõnelema. Kutsume teid üles parteilasest saama kodanikuks. Südametunnistus ei ole juriidiline mõiste.

Me kutsume üles kodanikke selgesti välja ütlema oma suhtumist Reformierakonnas ja kogu erakondlikus süsteemis ilmnenud moraalsesse riknemisse.

Sa võid mõelda: „Mida ma üksi suudan?“ Kuid tarvitseb vaid teadvustada, et kümme inimest su ümber ehk mõlgutab samamoodi — ja kui te koondute, siis pole te enam üksi. Et see toimuda saaks, tulebki oma mõtted välja öelda. Selles ongi kodanikuühiskonna idee.

Meie meeleavaldus on üks võimalus näidata, et me oleme olemas ja me oleme koos. See tähendab — me oleme ühiskond, mitte pelgalt abitutest üksikisikutest koosnev valijaskond.

Seepärast kutsume inimesi üles kogunema 13. novembril kell 17:30 Tartu Raekoja platsile, et näidata oma kohaloluga ühist muret meie demokraatia tuleviku pärast.

ülejäänud info siit

.

mitu moraali

Vaatasin eile Jürgen Ligi intervjuud„Kolmeraudses“. Kuulasin hoolega ja püüdsin olla võimalikult eelarvamustevaba, st püüdsin panna end positsiooni, kus ma ei võtaks Ligi juttu juba ette mingi reformierakondliku udutamisena. Põhjuse selleks annab tõsiasi, et erinevalt nt Ansipi või Michali peaaegu automatiseeritud ümarast umbkõnest, kuhu „küüsi taha ei saa“, näib Ligi olevat kommunikatiivsem – ta võib küll olla arrogantne ja patroniseeriv, aga ta on piisavalt intelligentne, et mitte jääda mingisse kramplikku etteharjutatud kaitsepositsiooni, vaid üritada ka mingit sisulisemat oma hoiakute põhjendamist, lubades oma kõnesse märkimisväärselt rohkem pooltoone kui eelmainitud isikud.

Püüdsin hoolega kuulata, kuidas ta seletab oma suhet Michaliga ja tolle väidetava valetamisega. Ja mul tekkis tunne, et Ligi lähtub oma hoiakutes ja asjade hindamises mingitest kindlatest ja üsna läbi mõeldud põhimõtetest, mitte lihtsalt ei püüa ajada asju maha salgavat demagoogiat. Teisisõnu, mulle hakkas tunduma, et Ligi lähtub ühest teatavast moraalist.

Ligi ütles, et ta ei tahagi tegelikult teada, mis on Michali asjas tõde, ta eelistab seda Michalilt mitte küsida, ja põhjus on ilmne – ta ei taha oma võitluskaaslasel vaipa alt tõmmata, ta ei taha panna löögi alla enda ja Michali omavahelist usaldust, sest nad mõlemad teevad praegu olulist meeskonnatööd. See on üks teatav moraal, pole kahtlust. Siia muidugi lisandub Ligi poolt juba korduvalt väljendatud veendumus, et ainult praegusel valitsusel on piisav pädevus praegust Eestit juhtida – see enesekindlus on muidugi vundamendiks, mis põhjendab toda moraali. Kuigi see on sügavalt vaieldav seisukoht, tundub mulle siinkohal oluline mitte vaielda sellega otse, vaid küsida just seda, mis moraal see õigupoolest on.

Lühidalt – see on relvavendluse moraal. See on permanentse eriolukorra moraal. Selle moraali kohaselt on kõige olulisem mingi kindla eesmärgi taktikaliselt õnnestunud täitumise nimel omaks võetud ühtekuuluvus, lojaalsus, mis püüab välistada kõik elemendid, mis seda lojaalsust võiksid kõigutada. Ma kujutan ette, et see on moraal, mille järgi toimivad nt sõdurid lahinguväljal ja mille põhireegel on – ära reeda, ükskõik mis ka poleks. Ära reeda oma relvavenda, isegi kui ta valetab kellelegi kolmandale – sest lahinguolukorras sõltub vaid sinu ja su relvavenna vastastikusest lojaalsusest see, kas te jääte ellu. Kui ta on nt oma naisele koju saadetud kirjades valetanud, pole see relvavenna-lojaalsuse seisukohast oluline.

Ja see on kindlasti moraal, mis teatavais olukordades on ainuvõimalik. Mis ühtlasi annab tunnistust ka võimul olijate enesekuvandist – nad on sõdurid keerulise majandusliku ja poliitilise olukorra lahinguväljal, ning et olla edukad oma lahinguülesannete elluviimisel, saab moraali keskmeks olla vaid relvavendade lojaalsus. Kõik, mis seda rikub, on reetmine. Ka kunagine Jaak Aaviksoo filosofeering selle üle, kuidas tõe mitte rääkimise vabadusel on riigikaitseline funktsioon, järgib sama moraali.

Miks ma sellest niipidi räägin? Sest võib-olla oleks produktiivsem seda praegust Eesti poliitilise välja moraalikriisi näha mitte moraali ja moraalituse vastandusena, vaid just pigem erinevate moraalide kokkupõrkena. Need moraalid erinevad selle poolest, mis on nende põhivoorus – ühel pool tõerääkimine, teisel pool grupisisene lojaalsus –, ja selle poolest, kelle ees ollakse vastutav – ühe moraali kohaselt peavad valitsejad olema ühiskonna ees ausad ja usaldusväärsed, teise moraali kohaselt ollakse vastutav oma ainupädeva vennaskonna relvavendade ees (sest oluline pole suhe „tsivilistidega“, vaid lahinguülesanne).

Miks see vaateviis (võib-olla) produktiivsem oleks? Ma mingil määral oponeerin siin Rein Raua ruttu kuulsaks saanud „moraalsete värdjate“ kujundile (kuigi ma jagan selle kujundi poolt väljendatud kirglikku pettumust). Sest argumendile „sa oled moraalne värdjas“ ei olegi midagi vastata peale selle, et „ei ole“. Ühesõnaga, see pole tegelikult dialoog. Kui me soovime sisulist suhtlust, mitte lihtsalt positsioonisõda, siis ärgem olgem ka ise ausad ainult valikuliselt – antud juhul, tunnistagem, et võimul oleval seltskonnal on mingi oma moraal, mis on üsna teravalt erinev nende moraalist, kes võimule valetamist ette heidavad. Dialoogiline oleks neid moraale võrrelda ning vaadata, millised on nende erinevate moraalide eeldused ja tagajärjed. Ja dialoogi võimalikkus on mu meelest oluline nii printsiibi poolest kui ka pragmaatilises plaanis.

Pikemalt analüüsimata võiks neid eristada nii – ühel pool sõdurlik haavamatuse moraal versus moraal, mille kohaselt on iga inimene tõe poolt vabatahtlikult haavatav; piiratud „meie“-grupi sisene usaldus versus avatud, võimalikult üleüldine usaldusväärsus.

See puudutab loomulikult demokraatia olemust. Demokraatia tuum ei seisne korrektsetes protseduurides (nagu nt vabad valimised), need on vaid demokraatia tuuma loogilised järelmid. Demokraatia tuum seisneb ühes spetsiifilises moraalis, mille oluline osa on tõe lahutamine autoriteedist (amicus Plato, sed magis amica veritas „Platon on armas, aga tõde on armsam“), valmidus tunnistada, et tõde ei pruugi asuda sinus, kellelgi pole tõe monopoli (just seepärast käib demokraatias võimu pidev ümberjagamine). Demokraatia seisneb selles, et tõde ühiskonna parema korraldusviisi kohta on pidevalt lahti, on põhimõtte poolest pidevalt uuesti aruteludes leitav, ja sellest tulenevalt on igasugune süsteemne valetamine põhimõtteliselt demokraatia tuuma riknemine (sest arutelud ei saa toimida ilma usalduseta). Küsimus nende moraalide võrdluse puhul ongi selles, kas moraali keskmes on tõde või midagi muud (nt mõni sattumuslik „meie“ või mingi „lahinguülesanne“), kas tõde määratleb „meid“ või „meie“ määratleme tõde. Kas me tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on „meie“ lojaalsuse nimel välistav ja endassesulguv (ning vajadusel sulgeb välja ka tõe), või tahame kuuluda moraalikogukonda, mis on avatud ja kaasav ning millel on pidev võimalus tõele ligi pääseda?

Põhimõtteliselt pole see midagi muud kui vaimse elujõu küsimus, sest valik nende moraalide vahel on valik tardumuse või kasvamise vahel.

vaikiv ajastu

Lobjaka tänane jutt avab nii mõndagi olulist. olen ikka mõelnud, et tahaks praeguse aja kohta öelda "vaikiv ajastu", aga paralleel 30ndatega ei vea ju üksüheselt välja - kõike on lubatud rääkida, valimised on vabad, ei pea kartma võimu repressioone jne. aga Lobjaka artikkel avab tolle vaikuse nüüdse sisu - mitte et rääkida poleks võimalik, mitte et võim sunniks inimesi vaikima, vaid võim ise vaikib ning teeb näo, nagu ka inimesed vaikiks. võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama "legalize reality"), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni - kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon - mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga. kuidas see on juhtunud, ei oskagi täpselt aru saada, aga olemuselt on see kommunikatsiooniahela katkestus - me kõik näeme, et ühe erakonna (ja tõenäoliselt ka teiste erakondade) rahastamine toimub ebausaldusväärsel viisil (loe: põhimõtteliselt on väga raske erakondlikku poliitikat üleüldse usaldusväärseks pidada), aga meile sisuliselt naerdakse näkku ja öeldakse: "see võib ju vabalt nii olla, kuigi me seda ei tunnista, ja te ei saa sinna mitte midagi teha".
meile ei öelda "kuss!", meid ei sunnita vaikima, keegi ei saa öelda, et meie sõnavabadus on alla surutud. meid lihtsalt ei kuulda, kuni me jõuamegi tolle wittgensteinliku järelduseni (nagu Lobjakas kirjutab), et millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. ja just selles mõttes oleme triivinud uue vaikiva ajastu südamikku, kus ei vaikita, sest kõnelda ei tohi, vaid kus muudkui kõneldakse, sest rääkida võib vabalt kõigest, aga kõneteod on kaotanud oma tuumse aspekti - olla tegu.
ja see on üks uutmoodi vaikimine. kui otsida võrdlust, siis see võiks olla arvuti. ilmselt kõik me oleme oma arvutiga suhelnud, järele andnud illusioonile, otsekui arvutiga oleks võimalik suhelda, oleme tema peale vihastanud, kui meile tundub, et ta kiusab meid, otsekui käiks arvuti sees mingi teadvuslik protsess, otsekui ta "mõtleks". ei, arvuti on ju lihtsalt masin, mille sees käivad teatud operatsioonid, kui me vastavad käsud sisestame. ja kui me ütleme arvutile näiteks "no avane nüüd kiiremini", on meil täiesti reaalne emotsionaalne ja kommunikatiivne suhe arvutisse, ainult et arvuti ei hakka meie lause peale kiiremini avanema, meie kõneteol puudub arvuti jaoks teo mõõde. tegelikult me vaikime, sest arvuti tegelikult ei osale selles suhtluses üldse. kõne, suhtlus ei seisne ainult millegi ütlemises - kõneteo vältimatu koostisosa on kuulmine.
nii on ka meie praeguse võimuga. vahel on tunne, et ulmest tuttav robotite võimuhaaramine ongi tegelikult juba aset leidnud, ainult mitte robotite inimlikustumise teel (nagu seda ikka kujutletakse - robotid saavutavad eneseteadvuse jne), vaid inimeste robotistumise näol. ja on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille töö tuleb korraldada võimalikult ökonoomselt. ta korraldab riiki vastavalt enda loomusele. nad püsivad võimul tänu vabadele valimistele - aga neid on valitud nii, nagu poes valitakse erinevate arvutimarkide vahel. neid on valinud inimesed, kes pole aru saanud, et arvutil pole aju ega südant, vaid protsessor ja kõvaketas.

ps. mu viimased laused viitavad muidugi sellele, et asi pole lihtsalt võimu ja "meie" vastanduses - asi on mingis ühiskondlikus äraspidises "tiigrihüppes" tervikuna, "me" oleme mingis mõttes ära teeninud selle, kes meid valitseb, nii vastumeelne, kui see ka pole. nüüd tuleks mõelda, kus on see hetk, mil see robotiseeritud vaikimissuhe rahva ja võimu vahel kinnistus. oli see ehk 2007. aasta kevad - kui mõelda, et tollal ilmselt tundis Eesti venelaskond midagi sarnast, mida nüüd tunneb ühiskond laiemalt? või kus oli see punkt, juba kuskil varasemas? ei tea. igal juhul on selge, et "meie" ise vastutame olukorra eest kuidagimoodi. aga kui nii, siis kus on see punkt, kus otsustus valik praeguse olukorra suunas?


Täiendus. Jutt ilmus Facebooki-arutelude toel täiendatuna Eesti Päevalehes ja sai päris head vastukaja. Õiendada tuleb üks eksitus: ERRi ingliskeelne uudis väidab, et "Raud said the attitudes from ruling politicians made the period a "deaf era" -  a phrase coined by Aare Pilv in a recent op ed on the subject." Mõiste "kurt ajastu" ei pärine tegelikult minult, vaid Eik Hermannilt, kes ongi see "sõber", kellele artiklis viitan.

septembri lõpp

lebab

tühirand

tühirand 2

vihm ja päike

vihm taandub

linnud ülal ja all

chiaroscuro

Mäo jne jne. kunstiteose hinnatavusest

On alati pisut mõistatuseks jäänud, kuidas saab rääkida kunstiteose väärtusest. Saab muidugi, räägitakse, ma isegi räägin, aga kuidas sellest rääkida saab? Ma saan aru, kuidas ma saan öelda, et mingi kunstiteos on väärtuslik minu jaoks – ta kõnetab mind, annab aredust mu elamisele; ma saan aru, kui räägitakse klassika väärtusest – need on teosed, mis kõnetavad pika aja jooksul paljusid, tehes aredamaks palju elusid. Aga kuidas saan ma öelda, et mõni asi on iseenesest kuidagi väärtuslik, kuidas saan ma anda hinnangut möödunud nädalal ilmunud raamatule või eile nähtud etendusele, ilma et ma petaks ennast, otsekui valdaks ma mingeid kriteeriume väljaspool nende teoste kõnetavust. Ja kui ma neid valdakski, mis tähendus neil väljaspool seda kõnetavust oleks?

Üks võimalus kunstiteose väärtust hinnata on vaadata, kuidas teostus vastab teose tegija intentsioonile. Aga kuidas seda on võimalik hinnata; ma isegi võin väga hästi teada tegija intentsioone, aga iva on ju hoopis muus – kõnekas teos on alati rohkem, kui kavatsetud, alati midagi muud, kui kavatsetud, tegijast targem (ja kas ainult see ei saagi olla eeltingimuseks kõnetavusele, sest kõnetada saab vaid lugejast targem teos, aga vaevalt võiks teos olla lugejast targem, kui ta pole autorist targem). Hea kunstnik on alati avatud juhtumisele, sest ta teab, et ennast ei saa lõpuni programmeerida ja projekteerida. Ainult see avatus juhtumisele saabki olla ainus väärtus, aga seda ei saa hinnata, sest hinnata saab sooritust, aga avatus juhtumisele pole ju sooritus, pigem isegi midagi vastupidist – võimelisus lasta oma soorituse kaudu juhtuda millelgi teadlikult sooritamatul. Teose sisemine määramatus ja tulevikule (st tulevasele lugejale/vaatajale) avatuse mõõde ei saa olla objektiivse hinnatavuse mõõdupuude järgi fikseeritud, see pole kunagi garanteeritud (nagu pole tagatist inimminalgi – Ingeborg Bachmann: „Es ist das Wunder des Ich, daß es, wo immer es spricht, lebt; es kann nicht sterben – ob es geschlagen ist oder im Zweifel, ohne Glaubwürdigkeit und verstümmelt – dieses Ich ohne Gewähr!“), see toimub ainult kogeja tagatiseta teadvuses ning pole väärtuseks üldistatav. Üldistus on pedagoogiline lihtsustus, pelk rahvavalgustus, kuid kõnekas teos sisaldab alati ka pimeduse võimalust, garanteerimatuse, valmimatuse, lõpunijõudmatuse mõõdet (sealt ka tema julgus, värskus ja lõpmatus). Ta ei anna lootust, vaid pelgalt küsitleb inimeste lootusevõimelisust ja selle põhjendusi. Ta ei eita neid, kuid ta hoidub neid ka peale surumast, sest ta teab – pealesunnitud lootus on alandav ja inimlikkust tühistav.

Mis oleks, kui kõik piirdukski ainult üksikute autodega vihmasel sügisesel Mäo viaduktivõrgustikul, niiskel tumedal joonitud asfaldil – ja ei mingit rahva-valgust, ei mingit selgesti välja häälitud lootust, ei mingit väärtust ega tähendust peale eneseküllase sõidetavuspotentsiaali ja parkimisvõimekuse (4 autot 70-kohalises parklas) keset inimtühja Eestimaa südant (viaduktinõlvale on see süda ka lilledest kujundatud) – kõnekas kunst on alati silmitsi ka selle võimalusega. Olen juba korduvalt tollest Mäo kompleksist läbi sõitnud ja jõudnud äratundmisele, et tegu on Eesti viimase aja kõnekaima kunstiteosega, võimsama monumendiga, kui vahepealses sambasõjas suudeti langetada ja püstitada – nood on oma autorite intentsiooniga piiratud kunsttükid, aga Mäo ristmikekompleks on tegijate esialgsest intentsioonist hulga kõnekam, isegi sedavõrd, et teda pole kunstiteosenagi kavatsetud – kuid ometi, just kunstiteos ta on. See on monument ühele edu-utoopiale: 800 aastat orjapõlve, mis päädib lõpuks vabanemisega ning Euroopasse jõudmisega, et saada valmis võimas maanteekompleks, suurlinnalik rajatis eemal kõigist selle väikse maa pisikestest suurlinnadest, märk jõudmisest Euroopasse – see ei asu enam kaugel läänes, vaid siinsamas põllu peal, terminal (ld terminalis 'piiripealne, lõpus asuv'), kuhu kõik teed suunduvad. Koht, kus tulevik on juba ammu läbi, mälestusmärk sellele, mida oodatakse.

Kõnekas kunst on silmitsi ka selle võimalusega, ta vaid näitab meile tuleviku potentsipunkte, mis meil tuleb endil teoks teha või tunnistada kuuluvaks ühte teise tulevikku, mis on juba möödunud (aga võib alati naasta, sest ta on ju tulevik, mis saab alati vaid tulla). Ja mis objektiivset väärtust saab sellisel kunstil olla, tal on vaid garanteerimatuse ja avatuse selgusväärtus, ta ei nõua hinnangut sooritusele, vaid elusust vastuvõtja elavas kogemuses, mis ei pääse tuleviku paratamatust määramatusest. Hinnangulisus fikseerib vaid juba-juhtunu, tulevikku hinnata ei saa, sest ta on alles tulemas, ja selle ees-seisvusega ta kõnetabki meid.

Võib ju olla, et näitleja ei pea tükist, kus ta mängib, erilist lugu, kuid ometi võib ta seal teha oma suurrolli, kui ta juhtub kõnetama vaatajat – ta ei tee seda ise, ta juhtub vaataja peas. Kõnetav kunst kasutab kujundeid, mis ei tähenda otseselt midagi, aga mis on kohe kohal, ilma et vajaks mõistatamistööd – autor ei pea vaatajat peibutama, võrgutama, „vaata, kui peene kujundi ma välja mõtlesin, see on väärt, et sa pingutaksid minu mõtteornamendini jõudmiseks“. Selle asemel on laest alla voolav liiv ja Tartusse pagendatud hipi-Chaplin Uusbergi „Karjääris“, karud Ojasoo „Julias“, barokk-kleitides mehed NO „Rise and Fallis“, Jaan Toomiku mees, kes kukub oksalt otse maa alla, Semperi kõikuv ja seinast seina mürtsuvate klaveritega tuba, Undi mees, kellel jutu lõpuks pole lõhna ega maitset. Kujund, mis rebib lahti tuleviku garanteerimatuse, mitte ei fikseeri juba valmis mõeldut: futuurum, mitte perfektsus. Ojasoo „Te olete vabad!“, Vihmari-Alguse „Õitsengu“ lind-vend ja lend seintest läbi, Aardami „Mee hinna“ mesinik väga hämaras lavasügavuses või asfaldile maha valguv kolmeliitrine meepurk, Erkki Luugi kündja, kes künnab põldu altpoolt. Ja nii edasi, edasi, edasi...

See on kujund, mis ei tähenda, aga ta käib meie kohta, osutab meie endi mitte-(veel)-tähendavusele, väärtuse ja tähenduse eelsele mõõtmele. Teda ei saa lahti seletada, ta pole seletaTAV – ta on seletaV. Kuidas anda hinnangut sellele, mis seletab hindajat ennast?

Kirjutatud eile bussis Rasmus Kaljujärve vaatama sõites ning täna Tartus nähtu üle mõlgutades. Tahtsin loo pühendada Glenn Gouldile, kes loobus kontsertide andmisest, sest tundis end laval nagu sooritust tegev sportlane. Jutu valmis saanud, avastasin, et juhtumisi ongi täna Gouldi 80. sünniaastapäev.

tehnilisi juhiseid teadlikule teatrivaatajale

Ma ei taha olla tegelikult instruktiivne ega imperatiivne, kõik järgnev on pelgalt põhimõtted, mida ma ise püüan teatrivaatajana järgida – või vähemasti, kui ma pole neid järginud, ei hakka ma end petma, et olen omalt poolt teinud kõik, mida vaataja võiks teha. Ma ei pea ennast teatrikriitikuks, st pole ennast sellena kuidagi sisse seadnud ega tunne kohustust olla „kursis“ kõigega, mis teatris toimub (korralik kriitik võiks ju kursis olla), ja kui ma mõnel harval korral teatrist kirjutan, ei huvita mind arvustuslik hinnangulisus, vaid pigem selle tõlgendamine ning väljendamine, mida lavastus minuga teinud on, millega ja kuidas on mõjunud – tahaksin kirjeldada ja analüüsida kogemust enda kohtumisest lavastusega.

Mõned alljärgnevatest juhenditest kehtivad teatrivaatamisele üleüldse, mõned on spetsiifilisemalt juhtudeks, kui on plaan lavastusest kirjutada. Ma lähtun kujutelmast, et kui etendus saab oma lõpliku kuju alles kokkupuutes vaatajaga, siis poleks õiglane, kui me ootame näitlejatelt korralikku ettevalmistust, kontsentratsiooni, kohalolu jne, aga vaatajalt ei oota midagi. Mu meelest ka teatri vaatamine on kunstiline tegevus ja on loogiline, et kui kunstiga tegeldakse, ei saa seda teha möödaminnes ja kuidas juhtub, vaid kasuks tuleb vastavus teatavatele minimaalsetele „tehnilistele nõuetele“.

Alljärgnevad juhised ei saa kehtida festivaliolukorras, mis on üks omaette spetsiifiline teatri vaatamise viis (sellelgi olukorral on tegelikult oma „tehnilised juhised“, mida järgides on võimalik nt nädalasest festivalist saada maksimaalne, seejuures ennast väsitamata ja tuimaks muutumata – aga see oleks omaette jutt).

Niisiis:

1. Ole kaine. St ära tarvita alkoholi enne etendust ega vaheajal.
2. Ära hiline, ära tule viimasel hetkel.
3. Vaata etendus kindlasti lõpuni, isegi kui tundub, et enam ei taha vaadata. Loomulikult võid petta saada, aga alati on võimalik, et lavastuse võti jõuab kohale alles lõpu eel.
4. Püüa teha etendusest oma päeva vaimne fookus, püüa sättida nii, et su vaimse intensiivsuse tipp koonduks etenduse aega. Nagu seda teeb loodetavasti näitlejagi.
5. Hoidu eelneva kriitika mõjudest, ära võta kriitikat soovitusena, vaid ainult märguandena, et lavastus on olemas. Kriitikaga suhestu pärast vaatamist, aga siis on see juba soovitav, eriti, kui ise kirjutada kavatsed.
6. Ära rutta vaheajal ja kohe pärast etendust teistega muljeid ja hinnanguid jagama; kui vestled, siis pigem mõnest pealiskaudsemast üksikdetailist. See on tähtis sellepärast, et teiste arvamus ei saaks sinu muljet liialt hägustada – mõnikord piisab ühest pisut negatiivsest lausest inimeselt, kellest sa lugu pead, et su soodsat häälestatust rikkuda. Oota tunnike, siis on su isiklik mulje settinud.
7. Kavaleht võib olla lavastuse kontseptuaalne osa või sisaldada vajalikku konteksti. Tee kindlaks, kas see on nii, ja kui on, siis ära lülita kavalehte lavastuse tervikust välja („see oli kavas olemas, kuid laval ma seda ei näinud“ - see võibki olla niimoodi mõeldud). Samas ole ettevaatlik abstraktsemat sorti teatri ja tantsuteatri kavade lugemisega enne etendust – tihtipeale on neis antud loojatepoolne enesetõlgendus kitsam kui lavastus ise ning võib su vastuvõtu vabadust tarbetult piirata.
8. Kui kavatsed kirjutada, vaata ühe lavastuse mitut etendust, ja eriti sel juhul, kui esimene mulje on negatiivne. Etendused pole vennad ning mitut etendust vaadates saad pildi antud lavastuse improvisatoorsuse ja muutlikkuse määrast ning võimaliku intensiivsuse skaalast.
9. Kui kavatsed kirjutada, ära tee seda ainult esietenduse või sellele järgneva etenduse põhjal. Esietendus on tegelikult kõige viimane proov, mis võib vabalt ka untsu minna, teine etendus kannab endas esietenduse järgset pingelangust. Midagi kindlat lavastuse tegeliku loomuse kohta saab öelda alles kolmandast etendusest alates. Samamoodi hoidu tegemast järeldusi etenduse põhjal, mis on esimene pärast pikemat pausi lavastuse mängimistsüklis.
10. Hoidu kirjutamast, kui pole näinud vähemalt üht etendust lavastuse kodulaval, kuhu ta on algselt mõeldud. Vahel on muljes oluline osa isegi nt algruumi akustilistel nüanssidel.
11. Ära anna kirjutamislubadust enne, kui pole lavastust näinud – sunniviisiliselt kirjutatud kriitikat on ebameeldiv lugeda (sest seda on olnud ebameeldiv kirjutada).
12. Kui kavatsed kirjutada ja su mulje lavastusest on ülihea, siis oota pisut ja vaata, kas mulje tugevus säilib. Mõnikord mõjub etendus vaatamise ajal tugevasti, aga järgmisel hommikul pole enam meeleski, et teatris käisid.
13. Ära kirjuta arvustust, kui lavastus ei meeldi või ei kõneta – st kui kirjutad ainult sellest, et lavastus ei meeldi või ei kõneta, on see mõttetu arvustus, seda on kurb lugeda näitlejail ja igav minul. Pea alati meeles, et pole inimest, keda saaks kõnetada igasugune teater, ning et ükski lavastus pole mõeldud kõigile – pea alati võimalikuks, et sa lihtsalt pole antud lavastuse adressaat (pole ju mõtet vastata kirjale, mis pole sulle adresseeritud). Pea meeles, et kunstis ei valda keegi maitse- ega tõemonopoli. Mitte meeldinud lavastusest on mõtet kirjutada vaid siis, kui sul on selle kaudu öelda midagi olulisemat ja üldisemat (nt teatava teatrilaadi, konkreetse teatri üldolukorra, lavastuses käsitletud teema kohta laiemalt vms) või juhul, kui sa tunned, et sinu kui vaataja või kellegi teise suhtes on toime pandud eetiline väärtegu (seejuures pea meeles, et „esteetiline väärtegu“ ei kuulu eetiliste eksimuste hulka, ära ole eetikaküsimustes esteet).
14. Kui kirjutad, siis austa näitleja elukutset põhimõtteliselt, aga (või just seetõttu) ära tee talle hinnaalandust, ära püüa teda meelitada ega poputada. Ära pelga öelda, kui tunned, et sind vaatajana alahinnatakse ega võeta sind võrdse partnerina kunstiteos (kuid ära aja seda segi nn publikusolvamisega – see on just nimelt suhe, kus esitatakse väljakutse võrdsele).
15. Kui kirjutad, siis pole su eesmärk juhendada näitlejaid (see on lavastaja ülesanne) ega lavastajat (see on näitlejate ülesanne), vaid esitada üks vaatamiskogemus, millest lavastaja ja näitlejad võiks näha, mis ja kuidas pärale jõuab, ning teised vaatajad saaksid sinu vaatamiskogemust enda omaga võrrelda. Seepärast hoia vormis ennast kui peeglit, ennast kui mõtlevat silma.
16. Püüa säilitada positsiooni, kus „sisened teatrisse eesuksest“, isegi kui sa juhtumisi tunned lavastajat ja näitlejaid. Teisisõnu – kui tahad teatrist kirjutada, pea meeles, et sa ei kuulu „teatriringkondadesse“, vaid vaatajate kogukonda. Ära püüa samastuda teatritegijate kogukonnaga (võib-olla sa ihaled salamisi olla üks neist – ära ihale), vaid püüa olla neile partner, kellega kokkupuutes saab lavastus lõpliku kuju – sest ilma vaatajata poleks ju mõtet teatrit teha. Võta teatrivaataja positsiooni omaette seisusena, kui see sind aitab. Kui oled juba liiga „sees“, kaalu arvustuste kirjutamisest loobumist; kuid kui oled andekas kirjutaja (iga andekas inimene teab, et ta on andekas), jätka kirjutamist oma „seespoolselt“ positsioonilt (tegemata illusioone oma neutraalsuse kohta), head teatriesseistikat pole kunagi ülearu.
17. Pea meeles, et keegi pole sind sundinud teatrit vaatama ega sellest kirjutama, sa teed seda alati omal vastutusel. Vastasel juhul käi kinos.
    
    
    
    
    
    
    
    
    
    

Re:поэты

Uuralites asuva Jekaterinburgi hiphopparid nimega Naum Blik (ehk EK-Playazi tegelased T-Bass ja Dry Ice) on Venemaal teinud teatriajalugu - möödunud aasta märtsis esietendus lavastus, kus nad räpivad vene luulet - Puškin, Tjuttšev, Gumiljov, Saša Tšornõi, Vološin, Brjussov, Majakovski, Dolmatovski, Jevtušenko, Pasternak, Brodski ning varalahkunud räpp-poeet Aleksei Perminov aka Grjundig. luulele-biidile lisaks tants ja velotrikid. ega muud ei oskagi öelda - lavastuse salvestust (õieti filmiversiooni) saab vaadata siit ja lavastuse aluseks oleva albumi saab alla tõmmata siit.

mõnedest üksiklugudest on tehtud ka videod:

Pasternak

Majakovski

Brodski

наслаждайтесь!