„Vaatan teid ja
mõtlen, kust see enesekindlus: „see on just nii, mu järeldused on
õiged” - kuigi on ju näha, et samahästi võiks järeldada midagi
muud. Te eelistate üht vastust mitmest samaväärsest, sest
juhtumisi aitab see põhjendada mõnda teie minevikus tehtud valikut,
milles te tookord südames päris kindlad polnud ja millel pole teie
praeguse jututeemaga mingit seost. See peab olema mingi ajukeemiline
kaif, mille tekitab otsus „ma arvan just nii, ma kaitsen just seda
võimalust, ma olen veendunud, et asjad on just niipidi, mul on
õigus”. See on nagu sigaret, mis otsustatakse pingehetkel ära
tõmmata, kuigi tegelikult saaks ka ilma – aga see on vähemasti
mingigi konkreetne tegu, millest aju saab oma lühiaegse mõnu
kätte ja mille käigus tarvitatakse miski reaalselt lõpuni,
lahendatakse läbipõletamise teel ära. Selle kaifi all tehakse
otsuseid, see vormib võimalikkused tegelikkuseks. See peab olema
mingi sõltuvust tekitav ajukeemiline dispositsioon, mis kisub ütlema
„ma tean, ma olen kindel” olukorras, kus võiks sama kindel olla
ka milleski muus või kus võiks üldse kindel-olemisest loobuda. Aga
see viimane on juba omaette ja võib-olla isegi kangem droog –
vabadus kindel-olemisest, olla korraga nii osavõtlik ja huvitunud
kui ka ükskõikne selle suhtes, kas miski on kindel. Vabadus tõest,
puhas tegelikkus ise. Vaat see on karmim kraam, mitte mingi süütu
nikotiin.
Aga mida teha ilma
ühe või teiseta, hoidudes üldse mõnuainetest? Võõrutusnähud:
norutunne, enesele valetamise tunne, soov ühtaegu end unustada ja
enesele meelde tulla. Kuidas ravida: lasta harjumustel ja ja puhtal
vormil end kanda ja lõpuks rannale uhtuda, olla ajupuu. Või
pöörduda kaifi juurde tagasi – lõpuks on see ju meie enda
toodetud droog, nii nagu kanepitaimele lööb õis latva.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar