Veel hirmudest

Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

“erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa” -

korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas

olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid

või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud

või talvesaapad - “erariided“, need, mis olukorra

eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 

Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"? 

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust – „see pole ju nii” –

ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps, 

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

Ühest teatavast vabadusest 2. Laigitavuspõhimõttest

Tegin hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed, n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta, milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.

Esimene postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants” (Vikerkaar 2012/1-2):

"Mitte miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu, sõpruse eidos’t, kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on. Otsekohe on see mingi amitié particulier, see tähendab, mingi greek love, mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud. Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine tähendab siin nii eitamist kui ka realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada, mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne, psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis nii jääbki. Praegu vähemalt."

See on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab. (Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1. klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad itsitama pistsid.)

Õnnepalu juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene „gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad, öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma seksuaalsuse represseerimisega).

Aga kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni, kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.

Muidugi on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde; see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.

Mis muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”, kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on minu inimene?”

Pisut hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:

eestlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Esialgne impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning ohtude ja auhaavamiste eest kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.

Muidugi see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu Jaan Tätte laul laulupeol.

Kui olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:

lätlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Üksikuna mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud „Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida eestlane olla tähendama peab.

Oma etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina, suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega. See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega – see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi suhtes.

*

Niisiis – võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet. Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.

Olla vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis. Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi, sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).

Emantsipatsiooni iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda – olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks. Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.

Kõneleda, ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”, „wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid „ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”, „miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult, sest me oleme ju lõpmatud.

Mõistatus

Margus Ott rääkis täna Utoopia vestlusel oma lapsepõlve-epifaaniast: ta kõndis toas ringi ja mõtles mõtet „ma olen juba 4-aastane” - tähenduses, et juba nii kaua on elatud, elu on peaaegu juba läbi. Se oli hetk, kui ta sai aru oma olemise ajalisusest, aega piiritletusest (kui ma nüüd õigesti aru saan).

Selliseid fundamentaalseid lapsepõlve-epifaaniaid olen mujalgi kohanud kirjeldatavat: Kõiv räägib „Kolme tamme” lõpus äratundmisest, et „ainult mina olen” ja teised pelgalt on, mitte keegi pole temalt tema olemiseks luba küsinud (just nii ta selle sõnastab); Kaplinski on kirjeldanud, kuidas talle ükskord lapsena jõudis kohale, et „ma olen mina”.

Mul seda minuks-oleku epifaaniat ühe selge hetkena pole meeles, kuigi mäletan end imestavat küll selle üle, et mind on ainult üks ja et ma olen ainus, kes saab tunda seda, mida ma tunnen. Aga üks teine välgusarnase taipamise hetk on küll meeles. Ma küsisin ükskord emalt, et mis siis inimesest saab, kui inimene ära sureb, ja ema vastas midagi nii, et „siis ei ole midagi, siis on tühjus” - ja mul jooksid otsad järsku kokku: see, et inimene on surnud, on seesama, et inimest ei ole enam olemas. Et surnud-olek polegi mingi olek, surm pole sündmus inimese elus, vaid see on inimese puudumine, igasuguse sündmuse võimalikkuse puudumine. Ja ma sain alles siis aru, et ma ei näe oma surnud vanaisa enam mitte kunagi.

Muidugi oleks ema võinud vastata ka (kui tal oleks teistsugune maailmavaade), et siis on igavik või mingi teispoolne olemine või ümbersünd – aga tegelikult vahet polnud, sest see polnudki see, mida ma küsisin. Oluline oli just see, et inimest ei ole pärast surma enam siin ja et elusolekul on piir. Selleni ma oma mäletamist mööda tollal veel ei jõudnud, et see puudutab ju ka mind, ka minu olemine lõpeb ükskord. Ja kui ma järele mõtlen, pole see mulle vist selle iseenda lõplikkuse juures väga sügavalt oluline küsimus – mind ängistab oma surelikkuse juures mitte see, et mind siis enam pole, et ma olen vaid ajutine, vaid see, et mind jäädakse leinama, tuntakse minu puudumise pärast valu. Ja siis veel miski, mis pole äng, vaid mõistatus, ja mis seisneb milleski sellises, et kas on võimalik sellest lõplikkusest (mis on ju teatav raamistatus, piiritletus, seega eeldamisi mingi struktuuriga ja reeglitega asi) „välja arvutada” õiged otsused, õige elamisviis, milles see seisneb, või on see „õigsus” puhta sattumusliku harjumuse küsimus. Kas õige oleks olla võimalikult vähe segav tegur maailma kulgemises ja põhjustada võimalikult vähe kannatusi või oleks õigem toda kulgemist just nimelt nihutada püüda, sest isevool viib kurjuse ja kannatusteni; ja kui, siis mis aspektist nihutada? Kas ma olen hea inimene – ilmselgelt mitte, mitte läbinisti hea, aja jooksul üha vähem hea (üks mu täiskasvanuea alguse sisemisi hämminguid: ma polegi päris hea inimene) – ja kui mitte, siis kas see on paratamatu või olen ma selle eest vastutav? Segane värk, aga jah, see on mõistatus, et kas see lõplikkus, mis on mulle osaks antud, toob kaasa mingi vastutuse, ja kui, siis mille ees, kelle ees? See tuleb vist mingist sellisest tajust, et see surelikkus on minu isiklik surelikkus, see eeldab mingit seotust, minu ja mu elu kui mingi lõpetatud ja struktureeritud – mis asja? no mingi terviku – tähenduslikku suhestatust. Mulle meeldib see Õnnepalu „Mõõdu” lõpus öeldud kreedo: elada on jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis. Aga see kõlab vahel ka ikkagi kuidagi liiga paatoslikult, tõde ei tohiks olla paatoslik, vaid öeldav möödaminnes suusoojaks (ja kui pagana paatoslikult jälle seegi kõlab).

Ja kui nüüd mõelda, et ehk ongi olemas mingi teispoolne järg või ümbersünnid või mingi vaimumaailm, siis muidugi, see võiks seda pilti avardada, aga mul on ikkagi tunne, et nad ei annaks vastust sellele mõistatusele. See oleks umbes nii, et mul on kujutlus, et ma olen agnostiline selle suhtes, kas Ameerika on olemas, ja siis ma olengi Ameerikas ega kahtle selles enam, maakera teisel poolel tõesti on selline maa olemas – aga see ei seletaks ära seda mõistatust, milleks need mandrid olemas on, milleks on vahemaad nende vahel, oleks vaid lisatehe mõistatuses, mõistatuse laienenud ruum.

Üldistades võib öelda, et see on agnostiline eetiline müstitsism, mida mu mõistatus kehastab. No ja siis? Otsekui aitaks see nimetamine mul märksõnade järgi otsida teaduskirjandust oma mõistatuse lahendamiseks. Vaid elades, elu jooksul, kui tahes kaugele teispoolsusse see ka ei ulatuks (sest ulatus, see tähendab lõplikkus tal on) saan ma vastuse. Kui saan. Kui polegi see mõistatus elamise ase ise, pesa, teokarp, millest väljaspool on tühjus, eimiski.

(Tegelikult ma ju tean vastust. Mõistatus on kookon, kus vastus liblikaks areneb.)

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast

Wallace Stevens

KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I

Kahekümne lumise mäe vahel

ainus liikuv asi

oli musträsta silm.

II

Ma olin kolme meelt

nagu puu,

mille võras on kolm musträstast.

III

Musträstas keerles sügistuultes.

See oli väike osa pantomiimist.

IV

Mees ja naine

on üks.

Mees ja naine ja musträstas

on üks.

V

Ma ei tea, kumba eelistada,

käänete ilu

või vihjete ilu,

musträsta vilistamist

või seda, mis kohe pärast.

VI

Jääpurikad täitsid pika akna

rohmaka klaasiga.

Musträsta vari

läbis seda, siia ja sinna.

See meeleolu

leidis selles varjus

dešifreerimatu põhjuse.

VII

Oo Haddami kõhnad mehed,

miks te kujutate ette kuldseid linde?

Miks te ei näe, kuidas musträstas

kõnnib ümber teie läheduses

olevate naiste jalgade?

VIII

Ma tean õilsaid rõhke

ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;

kuid ma tean ka seda,

et musträstas on segatud

sellesse, mida ma tean.

IX

Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,

märkis see paljudest

ühe ringi piiri.

X

Nähes musträstaid

lendamas rohelises valguses

isegi eufoonia libud

hakkaksid kimedalt karjuma.

XI

Ta sõitis üle Connecticuti

klaastõllas.

Ükskord läbistas teda hirm,

kuna ta nägi valesti,

nagu oleks tema ekipaaži vari

musträstad.

XII

Jõgi liigub.

Ilmselt lendab musträstas.

XIII

Kogu pärastlõuna oli õhtu.

Sadas lund

ja lumi oli sadama hakkamas.

Musträstas istus

seedriharudel.

Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:

Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

armastus ja mäss

"Ses mõttes püüab igaüks meist teha oma elust kunstiteost. Me soovime, et armastus kestaks, ent teame, et ta ei kesta; ja isegi kui ta mingi ime läbi kestaks terve elu, ei oleks ta ometi täiuslik. Võib-olla mõistaksime ses täitmatus kestvusejanus paremini maiseid kannatusi, kui teaksime, et nad on igavesed. Mõnikord näib, nagu kohutaks ülevaid hingi mitte niivõrd valu ise, kuivõrd tõsiasi, et valu ei kesta. Ammendamatu õnne puudusel võiks vähemalt igavene kannatamine anda meie saatusele sisu. Ent sedagi lootust ei ole meil, ka meie rängimad piinad jõuavad ühel heal päeval lõpule. Ühel hommikul pärast nii paljusid meeleheitehetki teatab võitmatu elamistung meile, et kõik on läbi ning enam pole kannatuselgi rohkem mõtet kui õnnel.

Omamiskirg on üksnes püsimissoovi teine avaldumisvorm; tema on see, mis kutsub esile võimetu armujoovastuse. Ükski olend, ei kõige armastatum ega kõige armastavam, ei ole iial meie omand. Ses halastamatus maailmas, kus armastajaid lahutab mõnikord surm ja kuhu nad sünnivad alati lahus, on ühe olendi täielik omamine, jäägitu osadus kogu eluaja vältel, võimatu nõue. Omamiskirg on nii täitmatu, et ta võib püsida kauemgi kui armastus ise. Armastada tähendab seega muuta armastatu viljatuks. Mahajäetud armastaja häbistatus ja piin ei seisne mitte niivõrd selles, et teda enam ei armastata, vaid pigem teadmises, et teine saab ja peab ka edaspidi kedagi armastama. Viimselt soovib iga inimene, keda närib meeletu püsimis- ja omamiskirg, armastatud olendeile steriilsust või surma. See on tõeline mäss. Need, kes pole kunagi, ainsatki korda, nõudnud olenditelt ja maailmalt täielikku süütust, kes pole kunagi värisenud igatsusest ja võimetusest oma nõudmise võimatuse ees, need, kes pöördudes üha tagasi oma absoluudinostalgia juurde, pole end hävitanud, püüdes armastada pooleldi, ei suuda mõista mässu tegelikku olemust ja hävitamiskirge."

Albert Camus, "Mässav inimene", peatükk "Romaan ja mäss" (tlk Leena Tomasberg)

Integriteet. Utoopia

meie väärtuste aluseks on tagada kõikide inimeste väärikas elu Eesti Vabariigis sõltumata inimese vanusest, hariduslikust ja rahvuslikust taustast

seisame selle eest, et igale Eesti ühiskonna liikmele oleks tagatud õigus väärikale elule ja eneseteostusele

eesmärgiks on kogu ühiskonna väärikas toimetulek

iga inimene tunneb end väärika ühiskonnaliikmena

kui riik tagab inimesele võimalused väärikaks toimetulekuks ja eneseteostuseks, hoolib ka inimene oma riigist

riik on väärikas ja õiglusriik vaid siis, kui tema seadused on väärikad, väärtustavad kohalikke traditsioone, on õiglased ja mõistetavad

ligi 100 000 inimest elab absoluutses vaesuses ehk neil pole raha igapäevaste elementaarsete vajaduste, sh ka toidu eest maksmiseks, meie eesmärk on nad viletsusest välja aidata väärikal ja ühiskonnale kasulikul moel

Eesti on koht, kus iga töötav inimene teab, et ta saab oma töö eest väärikat tasu

ainult hästi toimiva majanduse puhul on võimalik maksta inimestele väärikat palka

Eesti riigi peamine majanduspoliitiline ülesanne on tagada igale Eesti elanikule väärikas

toimetulek, milleni viib igaühe võimalus rakendada oma loovust ja töökust iseenda, oma

pere ja kogu rahva heaolu parandamiseks

kodanikupalk asendaks eelkõige täiesti ebapiisavat lastetoetust ning toimetulekutoetust, mille taotlemine on täna töömahukas ja aeganõudev ning väärikust riivav.

tahame, et palgatööd tegev inimene elaks oma palgast väärikalt ära ega peaks sõltuma sotsiaaltoetustest

keskendume puuetega inimeste võimalustele elada väärikalt ja ühiskonda kaasatult

peame üles ehitama väikeriigile sobiliku, uuendusliku ja ühiskonna iseregulatsioonimehhanismile panustava laiapõhjalise sotsiaalpoliitika, mis tunnustab kõikide inimeste omaalgatust, loomupärast väärikust, võrdsete võimaluste põhimõtet ning põhiõigusi

tagame arstidele, õdedele ja abipersonalile normkoormusega väärika palga, mis motiveerib Eestis töötama

õpetaja töö on ühiskonnas hinnatud ja väärikalt tasustatud

peame vajalikuks tagada õpetajatele alates lasteaiast ja lõpetades õppejõududega ülikoolis väärikas tasu tehtu eest

kindlustame algupärase Eesti kirjanduse loojate ja väärtkirjanduse eesti keelde vahendajate töö väärika tasustamise

toetame põllumajandustoodangule kõrge lisandväärtuse andmist, mis võimaldab müüa

tooteid kaugematel turgudel, luua uusi hästitasustatud töökohti ja põllumeestel küsida

oma töö eest väärilist hinda

meie ettepanekute rakendamine toob maapiirkondadesse tagasi nii töö kui väärika elu võimalused

võtame suuna rohelisele maaelule, et elukeskkond oleks väärikas kõikjal Eestimaal

negatiivsete rahvastikutrendide pööramine positiivseks – rahvastiku juurdekasv, rohkem hästi hoitud ja kasvatatud lapsi ning õnnelikke ja väärikaid perekondi

seame veteranipoliitikas esikohale elukestva õppe ja tööhõivega toetamise, taastusravi ning väärika toimetuleku tagamise vigastatud kaitseväelastele, samuti tsiviilmissioonides osalenutele ja nende perekondadele

panustame väärikasse vanadusse

toimekas ja väärikas vanaduspõlv

eakatele on tagatud tingimused väärikaks vananemiseks: nii iseseisvaks toimetulekuks kui ka vajaduse korral kvaliteetse hooldeasutuse teenusena

toetame riigi, omavalitsuste, ettevõtjate ja eraisikute koostööd, et luua eakatele mõeldud hooldeasutuste ja pansionaatide võrk, mis pakub eakate väärikusele vastavat ja hinnalt kättesaadavat teenust kõigile, kes seda vajavad.

väärtustada elukestvat õpet – seame sihiks kujundada ühtseks tervikuks inimese kogu haridustee alates lasteaiast väärika eani

Põhja-Euroopa ühe kõige integreerituma Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil Euroopas suured eelised, aga ka kohustused; eelised on koostööformaatidest saadav informatsioon ja võimalused asju mõjutada, kaasas käib aga kohustus väärikalt ja vastutustundlikult käituda

Eesti lävimine teiste riikidega peab toimuma üksnes võrdsetel, väärikatel ja vastastikku kasulikel alustel

Eesti riigivõimu tähelepanu ja tegevus peavad olema suunatud meie omariikluse juubeli ja Euroopa Liidu eesistumise väärikale läbiviimisele nii, et selles osaleksid kõik Eesti inimesed

tähistame väärikalt meie riigikeele sajandit.

tähistame väärikalt Eesti Kongressi 25. aastapäeva

tähtsustame Vabariigi 100. sünnipäevaga seonduvaid ettevalmistusi ning sündmuse väärikat läbiviimist

tähistame väärikalt 2019. aasta peoga laulupeoliikumise 150. aastapäeva

(erakondade 2015. aasta Riigikogu valimisprogrammidest)

* 

väärikus on kivi
mille all hingitseb elu
solvumise tomp kurgus

(Triin Soomets)  

*

Ma ei taha poliitikat moraalistada. Oma poliitilise oponendi vaadetega polemiseerides ei ole hea neid rünnata sel alusel, nagu oleks need moraalselt väärad. Demokraatias viiks see halbade tagajärgedeni, sest see viiks moraali üle hääletamiseni. Aga moraali üle ei tohi hääletada. Hääletada saab vaid moraali alusel, mitte tema üle. Rohkemat ma ei ütle.

*

ladina in 'mitte' + tengo 'puudutama' > integer 'puutumatu; vigastamatu; terve; terviklik; täielik' > integritas 'terve-olek; terviklikkus; puutumatus; õigsus; ausus; puhtus; karskus; süütus; süüdistamatus; väärikus'; integro 'terveks tegema; uuendama; taastama; tervikuks tegema'

*

Erinevad poliitilised suundumused tähtsustavad erinevaid asju – majanduslik edu, sotsiaalne õiglus, identiteedi ja traditsioonide säilitamine, eneseteostuse vabadus, piisavalt mõtestatud vaba aega, mugav elu. Need kõik on väärikuse erinevad allikad ning kaotavad väärikuse taotlemisest eraldatuna oma sügavama põhjendatuse, muutudes vaid partikulaarsete huvide esindamiseks, huvide börsiks. Huvide põhjuseks on soov elada väärikat elu, seda ei saa unustada. Väärikus on tervik, see tähendab, esiteks, et üks väärikuse aspekt ei saa tulla teise arvelt, ja teiseks, et minu väärikus pole võimalik ilma teiste väärikuseta. Seega on minu huvides ka teiste väärikus koos minuga. Väärikus on vastand väiklusele.

Inimeste väärikust kahandavad või lausa tühistavad: vaesus, sünnipäraste antuste tõttu tõrjutus, annete ja võimaluste omavaheline mittevastavus, põhjendamatu ebavõrdsus, identiteedi ründamine või pealesurumine, inimese maailmavaate ja teadmiste tühiseks pidamine, elukeskkonna (kodu) puutumatuse rikkumine, rõhumine ja ekspluateerimine (ärakasutamine) ehk objektistamine ja inimese nägemine vaid vahendina. Erich Fromm on kirjutanud, et vaesuse alandus tuleb mitte niivõrd sellest, et ma ei saa endale midagi lubada, vaid eelkõige sellest, et mul ei ole võimalik teistele anda ja kinkida. Võimalus olla helde ning panna oma võimed, oma identiteet teiste heaks tööle, olla külalislahke, võtta vabalt ja ilma süüta vastu, mis sulle kingitakse, vaadata teisele otsa – see on väärikuse alus. Ka ausus on üks helduse vorm; tõe poolest vaene ei ole väärikas.

Integriteet on integratiivne. Väärikas ei saa olla üksi. Väärikate vastastikune väärikus on ühis-kond.

Väärikusel on paljude aspektide järgi poliitilised ideoloogiad jagunevadki, aga tema põhiolemus on ikkagi sama. Küsimus on selles, kas inimväärikus poliitiliste otsuste tegemisel eesmärgina üldse arvesse võetakse. Ja kui juba võetakse, siis mu meelest on juba poliitikute endi väärikuse (riigimehelikkuse) küsimus, et neid aspekte üksteise vastu välja ei mängita, vaid püütakse omavahel lõimida (integreerida).

Ühiskonda ennast ei saa integreerida osaliselt – ühe grupi integreerimine ühiskonda jääb poolikuks, kui selle aluseks ei ole kogu ühis-konna enda lõimitus – solidaarsem, õiglasem, tasakaalustatum, enesekindlam kogu-kond. Integreerunud ühiskond on väärikate ja vastastikku üksteise väärikust tagavate inimeste ühiskond.

Poliitikategemine ise peab ka väärikas olema ning austama teiste väärikust. Poliitiku väärikusse kuulub ka see, et ta ei peta ennast, otsekui oleks ta näiteks asjatundja asjades, mida ta ei tunne – ta peab teadma, mis on tema kui integeri, terviku piirid. Mõistagi ei peta väärikas poliitik teisi, sest ta kuulub teistega ühte väärikusringi. Poliitika, mis pole väärikas, ei saa luua väärikat ühiskonda, väärikat elu; ta saab luua vaid era-konna ja palja elu.

Väärikus tunneb häbi. Väärikas inimene ei ütle, et minu süü on mulle endale kättesaamatu ja on otsustatav vaid kohtus. Tema süütunne asub temas endas, sest ta on tervik, integer. Ta heastab oma süü, ning tunneb häbi, kuni pole seda teinud.

Miks just väärikus? Sest väärikus on teisisõnu väärtuslikkuse tunne: et minu ning teiste elud on väärtuslikud. Tunne, et elu on elamise vaeva väärt. Eneseaustus koos kaastundega.

*

Väärikus ei ole midagi fikseeritut, lõpetatut, ta ei saa kunagi valmis. Ta on pidev valmisolek terviklikkuseks ka siis, kui juhtub ettearvamatu. Ta on valmisolek integreeruda ettearvamatuga. Ettearvamatus on tuleviku loomus. Tulevik kuulub igaühe tervikusse, selle nimel üldse ongi mõtet väärikas olla. The readiness is all.

.