See
playlist on seotud üle-eelmise saatega – seal oli Robert Glasperi
trio lugu, kus nad sulatasid kokku „Maiden Voyage'i” ja
Radioheadi laulu „Everything In Its Right Place”. Selle viimase
erinevatest versioonidest koosnebki nüüdne Pilveraadio. Loo
kirjutas Thom Yorke 2000.aastal kurnava ja depressiooni tekitanud
kontserditurnee järelkajana ja see koosneb neljast reast:
kõik
on oma õigel kohal
eile
ärkasin sidrunit imedes
kaks
värvi on mu peas
mida
sa öelda tahtsid?
Palast
sai hitt ning sellest on sündinud palju versioone. Eriti rohkesti
muidugi erinevaid tantsulisi remikse, millest siia on jõudnud
Oakenfoldi ja Joe Clausseli omad. Kuulsust lisas ilmselt ka 2001.
aasta film „Vanilla Sky”, mis algab selle looga – sellele
viitab Aquasky versioon. Alternatiivsema ilmega töötlused on
artistidelt In One Ear Out the Analog ja Ananth Ram. Siin on
klassikalistele instrumentidele tehtud seadeid: Christopher O'Riley
klaveril, Tallywood Stringsi keelpilliversioon, segakoor Scala koos
vendade Kolacnytega, Sonose a cappella ja Joshua Roman tšellol
(koos DJ Spookyga). Jazztöötlused juba mainitud Glasperi triolt
(seekord stuudiosalvestus), Brad Mehldau triolt, Michael Wolffi
bändilt ja Tucsoni Jazziinstituudi bigbändilt. Siis veel erinevaid
värke: Osunlade ja Erro, Michael Armstrong (kes on välja andnud
terve seeria plaate „Rockabye Baby”, kus töödeldakse
rockmuusikat laste unemuusika võtmes, siinne lugu kõlab nagu
Indoneesia gamelanimuusika), The Young Gods (meenutab pisut Carlos
Jobimi), Sbrtk (dubstep) ja Anomie Belle (üsna Björgi moodi).
Lisaks Pretty Lightsi mashup, kus Radiohead on kokku sulatatud
Nirvana ja Nine Inch Nailsiga, ning Theophilus Londoni „Snow Angel”
näitena, kuidas Radioheadi lugu on kasutatud hiphopi-biidina
(selliseid näiteid leiaks veel). Lõpetuseks kaks „Everythingil”
põhinevat osa Steve Reichi teosest „Radio Rewrite”, kus Reich on
kasutanud algmaterjalina Radioheadi lugusid (esimene kord, kui Reich
on kasutanud popmuusika-ainest). Reich ütles Yorke'i laulu kohta, et
see on rikas lugu, samaaegselt väga lihtne ja väga keeruline. „See
oli algselt F-mollis, aga ta ei tule kordagi selle akordi juurde,
F-moll akordi pole kordagi nootides. Nii et selles pole toonikat,
seal pole kordagi kadentsi tavamõttes, samas kui enamikus
poplugudest see on olemas, isegi kui ainult möödaminnes. Teine asi,
mis mind tõesti hämmastas, on sõna „everything”, mida
lauldakse astmetes I-V-I, toonika-dominant-toonika. Toonika ja
dominant on Beethovenil iga sümfoonia lõpus, kõigi asjade
[everything] lõpus klassikalises muusikas, nii see lihtsalt käib.
Selles palas kõlavad need noodid tegelikult harmooniate tõttu üsna
kaugetena, nad ei kõla toonikana ja dominandina. Ja sõna
„everything”. Kindlasti Thom tegi seda intuitiivselt. Kindlasti
ta ei mõelnud sellele. Ma olen näinud teda klaverit mängimas ja ta
kaob sellesse täielikult, nagu peabki, aga see on täiuslik, see
ongi everything.” [Ma ei saa muidugi muusikateoreetilises
mõttes aru, millest Reich räägib.]
Postitused
