Ühest teatavast vabadusest 2. Laigitavuspõhimõttest

Tegin hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed, n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta, milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.

Esimene postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants” (Vikerkaar 2012/1-2):

"Mitte miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu, sõpruse eidos’t, kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on. Otsekohe on see mingi amitié particulier, see tähendab, mingi greek love, mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud. Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine tähendab siin nii eitamist kui ka realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada, mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne, psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis nii jääbki. Praegu vähemalt."

See on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab. (Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1. klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad itsitama pistsid.)

Õnnepalu juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene „gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad, öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma seksuaalsuse represseerimisega).

Aga kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni, kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.

Muidugi on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde; see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.

Mis muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”, kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on minu inimene?”

Pisut hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:

eestlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Esialgne impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning ohtude ja auhaavamiste eest kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.

Muidugi see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu Jaan Tätte laul laulupeol.

Kui olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:

lätlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Üksikuna mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud „Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida eestlane olla tähendama peab.

Oma etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina, suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega. See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega – see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi suhtes.

*

Niisiis – võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet. Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.

Olla vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis. Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi, sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).

Emantsipatsiooni iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda – olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks. Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.

Kõneleda, ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”, „wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid „ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”, „miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult, sest me oleme ju lõpmatud.