Goldie Mother

avastasin, et keegi hea hing on Youtube'i ka selle asja üles riputanud - maestro Goldie drum'n'bass-sümfoonia aastast 1998, albumi SaturnzReturn esimene pool. lugu on ainet saanud Goldie enda komplitseeritud suhetest oma emaga (tema lapsepõlv möödus lapsendamisootel hooldekodudes ja kasuperedes). lugu kestab tund aega, nõuab kannatust, aga väärib just ühes tükis kuulamist (jaguneb tegelikult kolme umbes võrdsesse ossa, keskmine on rütmiline, ülejäänu tume ambient läbisegi keelpilliorkestriga ja vokaaliga - lauljaks on Goldie ise).
kunagi kuulasin seda kasseti pealt, mille olin lindistanud Ianilt, kes oli selle omakorda lindistanud Tallinnas soomlaste Radio Mafiast, mis kandis üle Londonis tehtavat Gilles Petersoni saadet "Worldwide". kusjuures Peterson miksis sinna veel asju lisaks - nt sissejuhatavas osas kõlas De Niro monoloog "Taxi Driverist".

kotionu. die praxis ist das kriterium des wahrheit

minule kotionust ei räägitud, ma pole teda kartnud - esimest korda sain temast teada ühest "Tähekese" jutust ja pidin küsima, kes see kotionu selline on, sain teada, et oli jah vanasti selline loll hirmujutt, mida lastele räägiti, et tuleb kotionu ja viib ära, kui hea laps ei ole. küll aga mäletan paari korda, kus see kotionu-hirm pisut teisel kujul esile kerkis - näiteks üks mu naabriplika kartis hirmsasti näärivana, minule oli see tookord mõistatus, aga võib-olla kartis ta hoopis seda, et näärivana osutub kotionuks - mingi mõistetamatu habemega vanamees, kott üle õla. üks teine kord vahtisin keldritrepi peal, kuidas mehed midagi keldrisse või keldrist välja tassisid (kas mitte kartulikotte?) ja äkki haaras üks võõras mees mu kaenlasse ning ütles naljatades, et pistame sinu ka kotti ja viime ära, teeme sinust pikapoisi; siis ma kartsin tõesti - kuigi ma kotionusid ei uskunud.
eile kõndisin tänava peal ja seal oli üks vanaema, kes oli hädas jonniva poisiga; läksin mööda ja vanaema ütles mulle: "onu, võta see poiss endale", haarasin naljatoonil jutust kinni, ütlesin, et "mul pole teda kuhugi panna", naine ütles "pane kotti", mina vastu, et "mul pole kotti kaasas", ja nii jäigi, kõndisin edasi. ja alles mõne hetke pärast jõudis mulle pärale, et ma olin tahtmatult aidanud taasluua toda kotionu-lugu.
Piret Peiker kirjutab raamatus "Jutustamise teooriad ja praktikad" "Tõde ja õigust" vaadeldes sellest, kuidas Indrek, kes oli just maha salanud Jumala ja usu, kinnitab haigele Tiinale, et Jeesus ja inglid on siiski olemas ning teevad Tiina terveks, nii et ta abiellub kunagi Indrekuga; ja kuigi Indrek ise ei usu Jeesust ja ingleid ning unustab kohe oma lubaduse, on ta tolle lapsele räägitud väljamõeldisega prohvetlikult juba ette kujundanud oma elu. Piret lisab joone all kellegi Chakrabarty kommentaari: "jumalad ja vaimud ei vaja eksisteerimiseks inimeste usku nende olemasollu; mis nad ellu kutsub, on meie praktikad".
nõnda avastasin minagi eile tagantjärele, et olin pahaaimamatult praktiseerinud ühte nõmedust, ja kui see poiss nüüd kotionust mõtleb, siis on tollel minu nägu; ja ma olin ju pelgalt nalja visanud, ja isegi mitte kotionust mõelnud!
olen näinud filmidest, kuidas loodusrahvaste usulised rituaalid käivad otsekui naljatades ja muigega, ilma mingi kohustusliku harduse ja tõsiduseta - ja vist ongi nii, et tegelikult naljatamine usu objektide üle, otsekui oleks need vaid mingid veidrad iganenud väljamõeldised, ei tühista nende eksisentsi nonde naljatajate jaoks, nad toimivad endiselt, nende toime on reaalne.
seda väljendab ka üks juudi nali. rabiks õppiv noormees läheb vana rabi juurde ja ütleb, et ta tunneb väga hästi pühakirja ning rituaale, aga tal on üks probleem - ta nimelt tegelikult ei usu, et Jumal olemas on. vana rabi rahustab teda, öeldes, et ega Jumalal polegi inimeste usku tarvis, talle piisab täiesti, kui tema käske täidetakse ja jumalateenistusi peetakse. ses mõttes on Lutheri "sola fide" põhimõte (et lunastuseks piisab vaid inimeste usust, pole vaja tegusid ega mingeid kindlaid praktikaid) ju üsna revolutsiooniline - ja kauge eelkäija moodsate aegade totalitaarsele ja naljavabale meelsuskontrollile, kus Juhi kohta räägitav anekdoot võib maksta elu - otsekui võtaks anekdoot midagi (reaalselt eksisteeriva!) Juhi eksistentsist vähemaks. ses mõttes on liberaalne (post)postmodernne ühiskond tagasipöördumine vanadesse rööbastesse - kõigi kotionude üle võib nalja heita, millessegi ei pea uskuma, aga nad eksisteerivad sellest hoolimata (kui mitte tänu sellele). just nii nagu suvel Põhuteatris näidatud soomlaste ja Ulfsaki lavastuses "Vaata raevus tagasi" irvitavad ühed tegelased "Cosmopolitani" üle ning vihane peategelane ütleb, et just see hoiabki "Cosmot" elus, sest just sellised irvitajad moodustavad suure osa "Cosmo" ostjaskonnast.

pisut Pariisi tänavakunsti

metroorongide peal Pariisis grafitit polnud - ega üldse metroojaamades. küll aga võis rongiaknast näha, et mõne liini metrootunnelid olid pidevat grafitit täis - paras julgustükk. see näis küll olevat üsna tüüpiline, nii palju kui liikuvast rongiaknast hämaruses suutsin tähele panna - suurte paksude tähtedega nimed ja sõnad. enim, mida ma metroojaamadest suutsin leida, oli üks väike kommentaar Sarkozyd pilava teatritüki reklaamile:

Vernoni väikelinnas on üks pizzeria nimega "Monet' sõbrad" - koht ei tööta enam, keegi on ukse kõrvale jäädvustanud sulgemise eelse menüü - kanep ja omlett seentega:

Babyloni tänav:

Seine'i kaldapealne Saint Oueni eeslinnas - "me vaatame samu asju, kuid me ei vaata enam üksteist" (tänud Tanelile õige tõlke eest):

kõige suuremas kontsentratsioonis paistis tänavakunsti olevat Montmartre'il:

 

  

"milline võimalus! olla taaskohtunud Prantsusmaaga! saada LÕPUKS siseneda ajalukku!" (mida sellega täpselt öelda tahetakse, ei tea, puudub kontekst):

  

"Igavik algab täna":

"Siiditee sätendab nõeltest" (kui õigesti aru saan):

eelnevate autoreid ma ei tea, aga kahel järgmisel pildil on näha kleebiseid Tristan des Limbes'ilt:

 

Rosiers'i tänava juudikvartalist selline pilt:

ja ka üks tuntud kunstniku teos - üle ilma kuulus, juba mõneti etableerunud tänavakunstnik Jef Aerosol (Pompidou keskuse lähedal):

 

pildistamise hetkel ma ei teadnud veel, et tegu on Aerosoliga ja et see seinamaaling on tema värskeim suur teos, avatud tänavu juunis. kui ma oleks seda teadnud, siis võib-olla polekski pilti teinud, et mitte olla nagu need siin järgmisel fotol, kes miskipärast pildistavad maali, mille palju kvaliteetsema repro võiksid nad iga nurga pealt hankida (muuhulgas on Louvre'is müügil ka Mona Lisa pildiga ninapühkimise salvrätikud). eriti pullid kujud on muidugi jaapanlased - olen seda mujalgi varemgi tähele pannud, et nemad mitte lihtsalt ei pildista maale, vaid lasevad pildistada iseennast maalide taustal.

voilà

on allait tout déconstruire, déconstruire avec trois D

planking

on olemas selline nähtus nagu planking (või kui seda püüda otse tõlkida, siis palgimäng), mis on viimasel ajal neti kaudu eriti popiks muutunud (ka Eestis) - põhimõtteliselt seisneb see selles, et ollakse sirgelt ja kangelt (nagu palk) kõhuli kõikvõimalikes kohtades. seda võib mängida seltskondliku mänguna, kuid rohkem on see ilmselt just üks sotsiaalvõrgustikes suhtlemise viise, postitada fotosid ja videosid plankingust ning moodustada selle alusel kogukondi ning suhelda sel pinnal.
suhteliselt veider harrastus muidugi, aga teinekord ka päris andekas. planking on nõudnud juba ka ohvreid - mais kukkus üks Austraalia noormees surnuks, olles püüdnud 7. korruse rõdupiirdel plankida, mitmed on ennast vigaseks kukkunud. nõnda on plankingut hakatud nimetama ka "ekstreemlamamiseks". ideoloogiliselt paranoilises Ameerikas on plankingut hakatud seostama ka orjakaubandusega, sest orjalaevadel pidid orjad just nii lebama, neid veeti nagu palke.
vaevalt, et plankingu enda juured nüüd orjakaubanduses on, pigem on see  lihtsalt kellegi jabur idee, kuidas igavust peletada, mis on võtnud netiepideemia vormi. aga midagi sümptomaatilist selles ometi on - seda paneb arvama just see, et planking on noorte hulgas niivõrd populaarseks osutunud; miski peab plankingus olema, mis teeb temast asja, mida on ihaldusväärne teha. kas pole plankingu tuumaks see, et ollakse korraga täiesti passiivne, täiesti jäik, ollakse nagu elutu asi, ollakse seda kohtades, kus eseme vedelemine oleks loomulikum kui inimese vedelemine? ollakse nagu sirge puutükk, mille võib kaenlasse võtta ja viia kuhu tahes. astutakse välja tavapärasest elusa keha praktikast, otsekui oldaks ära visatud. see meenutab natuke toda ussikest, kelle mimikri seisneb enda muutmises jäigaks puuoksaks.
kas pole see ebateadlik kaitsereaktsioon - asjadest küllastatud ja inimesi asjastava ühiskonna noored kasutamas kaitsvat mimikrit, esemestatud ja umbisikulise massiühiskonna pantvangide Stockholmi sündroom, palgistunud inimeste omavaheline kommunikatsioon? milline radikaalne erinevus näiteks parkuurist, mille sihiks on esemelise maailma ületamine ja läbimine puhtalt üliliikuva inimkeha abil.
see kõlab nii, nagu ma halvustaks plankingut - ei, seda teha pole mul mõttes. püüan lihtsalt oletada, miks just selline asi niivõrd popiks on osutunud. võib näida, et ma tõlgendan üle, kuid see mulje võib tulla lihtsalt sellest, et plankingul endal pole mingit teadlikku sõnumit, nii et igasugune tõlgendus näib juba vägivaldne - mis sa neist puutükkidest ikka tõlgendad.
muuseas, esimest korda nägin plankingut (teadmata, mis see on) paar aastat tagasi meie enda noore vedelemise-poeedi Andrus Kasemaa blogis.

Rasmus Kaljujärve "Aktsioonist" (ja ka teistest)

Rasmus Kaljujärve aktsioonile Põhuteatris olen seni leidnud vaid ühe põgusa vastukaja Kadri Simsonilt  - seda on loomulikult vähe. mõnes mõttes on see vastukaja vähesus muidugi seletatav ehk ka aktsiooni enda iseloomuga - väga isiklik etendus, mida sisu pidi kommenteerides on kerge muutuda ebadelikaatseks; jäi tunne, et publik oli ses aktsioonis pigem nagu vaikiva pihiisa rollis, kes tunnistuse vastu võtma pidi ning oma aplausiga absolutsiooni andma.
see oli NO-teatri isikuaktsioonide hulgas kolmas (varem Kristjan Sarve “99X” - vt tekste siit, sh minu arvustust - ja Jaak Printsi “Täna õhtul Jaak Prints” - vt vastukajasid siit). kuid tingimisi võib siia ritta lisada veel kaks. esiteks “Ulgumerelainetel” (22. XII 2005, sellest on kirjutanud Jan Kaus), kus katse käigus etendust purjuspäi mängida tekkis Tambet Tuisu pisiaktsioon, kus ta luges ette oma varem kaine peaga valmis kirjutatud kirja selle kohta, mida ta asjast arvab - see ilmutas Tuisu näitlejaloomuse kohta nii mõndagi olulist (olen sellest põhjalikumalt kirjutanud NO 2007. aasta ajakirjas lk 44-55). teiseks aktsioon “Pekingi ooper” (20. I 2009, sellest on kirjutanud Jan Kaus ja Eva Kübar), mille teine vaatus oli Mirtel Pohla rollisimultaan - teised näitlejad valisid käigu pealt suvalisi stseene, millesse Pohla pidi ilma ettevalmistuseta sisse lülituma - samuti midagi, mis Pohla näitlejaloomuse kohta ilmekaid asju ütles, kuigi ilma mingi näitlejapoolse lavalise metakommentaarita (mis ongi ehk just kõnekas Pohla puhul, kelle anne näib olevat korraga väga tehniline - sellest võime kiireteks ümberlülitusteks - kui ka väga intuitiivne - sellest mulje, nagu olnuks näos aktsiooni lõpus olnud mitte ainult lihtne väsimus, vaid ka mingi isiklik emotsionaalne läbitrööbatus).
lühike kirjeldus. Rasmus Kaljujärv joonistas alguses kriidiga lavale oma lapsepõlvemaja põhiplaani ning hakkas seejärel jutustama lugusid oma elust, mis on olnud kas traumaatilised juhtumid või harva ka positiivsed kõrgpunktid (emale ja vennale tekitatud füüsilised traumad, pere lahkuminek, armastuseasjad); lood olid lihtsad, kuid kindlalt vormistatud. ainsaks katkestuseks selles lugudevoolus oli hetk, mis Kaljujärve sõnade kohaselt on olnud kõige õnnelikum - ta ise seismas koos tüdrukuga suveöös autotulede valgel, taustaks mängimas U2 “With or without you”. etenduse teine pool algas sellega, et lavale tõmmati seni nurgas musta riide all peidus olnud hiiglasuur peegel. selle ees hakkas Kaljujärv otsekui harjutades esitama lõike oma rollidest, neid mitmes võtmes läbi mängima; kõige pikemalt üht stseeni “Hirvekütist” (mis tunne on kuuliga pihta saada - ei mingit), aga ka Julia repliik “Juliast”, vist ka mingi lõik lavastusest “Vahel on tunne...”, sugutamistants “GEPist” (võib-olla midagi veel, aga ei meenu rohkem), ja sinna sekka ka mõned hetked sellesama aktsiooni esimesest poolest, mis nüüd astus ühte ritta Kaljujärve muude rollidega (sealhulgas paar korda kordunud tugev ja järsk lükkamisliigutus, mis esimeses pooles märkis ema ning truudust murdnud tüdruku eemaletõukamist, nüüd teises pooles tegi ta seda liigutust iseenda peegelpildi suhtes). see kõik kasvas üle püüdeks oma peegelpildini läbi murda, seda emmata, isegi suudelda - mõistagi võimatu ülesanne. lõpurituaalina joonistas Kaljujärv peeglile oma peegelduse piirjooned (mis meenutas natuke seda, kuidas mõrvapaigal surnukehade asendit märgitakse), võttis oma sõrmest verd ning täputas seda nende piirjoonte sisse. seejärel jalutas lavalt minema.

Kaljujärve aktsioon näis samuti olevat kooskõlas tema näitlejaisiksusega nagu eelmised aktsioonid teiste näitlejate suhtes. võrdlus Sarve ja Printsiga aitab seda esile tuua. Printsi aktsioon oli peen mäng isikliku ning võõra vahel, panused selle peal, kuivõrd saab intiimset eneseavamist lavastada võõra sõna abil (korraga nii vaatajat pettes - sest lood olid osalt laenatud - kui ka tõesti ikkagi ennast avades), nii et see hakkas mõjuma teatava üldistusena näitleja kohta üleüldse ning oli vabalt ette kujutatav korduvalt mängitava lavastusena. Kaljujärve aktsiooni seevastu korduvalt esitatavana ette ei kujuta - olulisel määral tuli selle aktsiooni mõju just sellest, et seda mitu korda esitada pole võimalik - ega ole mõtet. selle etenduse siirusetingimused kehtivad vaid tema ühekordsuse puhul. kuigi osutatakse tolle ühekordsusegi küsitavusele - peegli ees harjutas Kaljujärv ju ka paari lauset tollestsamast aktsioonist endast -, aga põhimõtteliselt osutati sellega ei millelegi rohkemale, kui et Kaljujärve enesekirjeldus polnud spontaanne, vaid esitust on harjutatud; seda mingi puudusena näha oleks sama, mis heita enesest kõnelejale ette, et ta jutul on struktuur ja tähendused - et ta kasutab keelt, mida ta ei mõtle välja kohapeal.

Kristjan Sarve aktsiooni idee ja mõju oli samamoodi ehitatud sellele, et seda mitu korda esitada polnuks võimalik ega mõttekas. (meenutan, et just Sarv ja Kaljujärv olid NO99 manifestilaadse avalavastuse “Vahel on tunne...” näitlejad ning just Kaljujärv oli Sarve aktsiooni lavatagune tugijõud.) kuid tolle ühekordsuse põhjused olid teistlaadsed. mõlema aktsiooni taotlus oli korda saata mingi akt, mis poleks mitte ainult etenduslik sündmus, vaid ka sündmus näitleja vahetus elukoes - ning just sellest tuleb võimatus neid mõttekana korrata, sest elu kulg ise koosneb ühekordsetest kordamatustest (sünd ja surm ise on sellised ning struktureerivad enda järgi ka nende vahele jäävat). erinevus Sarve ja Kaljujärve aktsioonide vahel seisneb erinevates “psühhofüüsilistes registrites”, millesse kumbki akt oli sihitud. Sarve rituaal toimis füsioloogilisel ja tungilisel tasandil, see oli teatav “lunastus liha kaudu ja liha ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool kehalise ammendumist, vajumine enda subjektsusest läbi nagu pehkinud põrandast. Kaljujärve rituaal (jah, muidugi oli seegi rituaal) toimis narratiivsel, enese tähendustamise, enesekontseptualiseerimise, subjektsuse tasandil, see oli “lunastus enesejutustamise ja selle ületamise kaudu”, liikumine selle poole, mis peitub teispool selle väljakõnelemist, mida tavaliselt avalikult endast ei kõnelda, kokkupõrge enese kui jutustatava ja esitatava looga (mida sümboliseeris see peegli läbimise katse). ja mõistagi on see kooskõlas sellega, milline paistab olevat Kaljujärve kui näitleja loomus - inimlik, hoiakus teatav võrdsustunne vaatajaga, teatav vahetu emotsionaalse peegeldussuhte püüdlus (erinev nt nii Tuisu marionetlikkusest, Sarve sissepoole pööratud tungilisusest kui ka Printsi võbelevast voolitusest). ja kõige selle taustal mingi tume element, mida hoiabki ehk vaos vaid teadlikkus peeglist.
ja tuues mängu ka Printsi, võiks ehk öelda (väga lõdva üldistava paralleelina), et NOs on toimunud kolm eneseläbimise rituaali, mis vastavad kolmele lacanlikule “vallale“. Printsi aktsioon oma erinevuste mängu ning kunstilise kultiveeritusega ning lahustumisega Näitlejasse kui elurolli vastab Sümboolsele vallale (keel, struktuur, seadus); kuivõrd surmatung on Sümboolse valla mask, nagu Lacan on öelnud, on loogiline ka Printsi aktsiooni lõpp intertekstuaalse (st “mitte algupärase“) “Helgi Sallo kadumisena”. Kaljujärve aktsioon vastab Imaginaarsele vallale - (enese)kujutiste, kujutluste, ka meelepetete vald, mille algpunktiks on “peeglifaas“, kus inimesel tekib taju endast kui isest (kellestki, kellel on kindlalt piiritletud keha ja kes seetõttu on ühtaegu nii iseseisev kui ka teistest saatuslikult eraldatud), ja millesse on juba algusest peale sisse kirjutatud enesest võõrandumine. Sarve aktsioon vastas Reaalse vallale - Reaalne kui sümboliseerimatu ja imaginaarsele vastanduv vald, milles ei ole puudumise ja kohalolu vastandust (sealhulgas ka vastandust minu ja teiste kehade vahel, ammugi mitte mu enda ja mu peegelpildi vahel).
mis mõjus Kaljujärve aktsioonis kõige rohkem? esiteks see, et tõenäoliselt oli nii skript kui lavastus Kaljujärve enda poolt - tähelepanuväärne enese-valdamise võime. teiseks - see julgus ise, mida sellise aktsiooni läbiviimine nõudis; see julgus oma imaginaarse intiimsuse piiridest välja murda on võrreldav Kristjan Sarve julgusega anda end oma keha füsioloogilisuse kätte. kolmandaks - kui suur peegel lavale ilmus, kartsin, et siit tuleb jälle see vana peegli-klišee (noh, nagu ikka - enesega silmitsi olek jne); aga asja päästis see, et Kaljujärv suutis oma peegelpildi mängida enda lavapartneriks. ma ei tea, kas sõltus see ehk ka peegli asetusest (see oli kergelt diagonaalis, mitte otse näoga publikusse), igal juhul mingist hetkest alates tekkis kerge illusioon, et laval on kaks Kaljujärve, mitte pelgalt Kaljujärv oma peegeldusega. ma arvan, et tänu just sellele efektile, et peegelpilt ei jäänud pelgaks sümboliks, vaid hakkas ka meeleliselt toimima, saavutaski aktsioon oma lõpliku kõhedavõitu iva; võimatus peegelpinda läbida oli lavaliste vahenditega läbi mängitud. kui selles kõhedas konkreetsuses mingi lunastuslik moment peitub, siis ehk just selles, et seda võimatust on võimalik lavalise kohalolu kaudu esitada.
kavalehel ütleb vend Hendrik: “Rasmus saab õnnelikuks siis, kui ta mõistab, et ta juba on õnnelik.” see kõlab väga trööstivalt - teada, et tegelikult sa juba oledki õnnelik, kuigi sa ehk ei saa sellest veel aru. selleks on vaid vaja uskuda, et peegliga silmitsi olles on õnn võimalik juba siinpool peegelpinda. aga kas sellega muutuks õnnelikuks ka see Rasmus, kes on teispool peegelpinda? kes teab.

pildid on pärit NO99 kodulehelt