10.6.08

ei olnud nelson

keegi anonüümne saatis mulle kommentaari, et ei olnud Shara Nelsonit, vaid hoopis Yolanda Quarty. anonüümseid kommentaare ma põhimõtselt ei kirjasta, aga tõde ei saa salata, läksin tõesti alt - ta laulis täpselt nii nagu Nelson; ma pikka aega mõtlesin, et kes see nüüd õigupoolest on, kas Nelson näeb tõesti niisugune välja, ja kui ta "Safe From Harmi" laulma hakkas, siis otsustasin, et ju ta Nelson on, hääle põhjal küll vahet poleks teinud.
Yolanda Quarty - Bristoli soulinaine, kes laulab bändis Phantom Limb ja on teinud koostööd ka The Young Punxiga, keda mõni aeg tagasi mainisin.
paar ülesvõtet eilselt kontserdilt on juba Youtube'i jõudnud, "Teardrop" ja "Risingson" (viimase heli on parem); ja siin arutavad inimesed natuke muljeid.
aga nüüd tõesti aitab, seda info kollektsioneerimist läheb juba paljuks, selleks pole see blogi tegelikult mõeldud.

14 kommentaari:

Tõnis ütles ...

viimase lause juures hakkas mind huvitama, et milleks see blogi siis tegelikult mõeldud on? nii lihtsalt, huvi pärast :)

Aare Pilv ütles ...

kui ma isegi täpselt teaks. ta polegi millegi konkreetse jaoks mõeldud, aga viimaste sissekannete juures on mul tunne tekkinud, et nad on kuidagi liiga ekstravertselt eesmärgipärased ja informeerivad. mis mulle oma blogi juures rohkem meeldiks, oleks eesmärgipäratu ja introvertne info tekitamine, mitte eesmärgipärane info vahendamine. udune sõnastus, aga ega seda ei peagi tõsiselt võtma. tegelikult ma ei tea, milleks üldse blogisid peetakse, enda oma hakkasin tegema muu hulgas ka uudishimust, et mis see blogi on - kas ta näitab mulle, mis ta on, kui ma teda pidama hakkan? kas blogi pidamine on nagu päeviku pidamine või nagu kassi pidamine (see kõlab üsna totakalt, aga ma mõtlen seda tegelikult tõsiselt)?

Tõnis ütles ...

introvertne info tekitamine on päris täpselt öeldud minu arvates. kuid ka siin on ilmselt aga - kas üldse saab olla blogis introvertsust? kirjutaja ju peab olema kas või mingis teadvuse osas teadlik, et keegi teda loeb. päris introvertne oleks võibolla ehk isikliku lukustatud-sahtli-päeviku pidamine. kuid, eks siingi ole mõnikord inimesi, kes meelega peidavad, et oleks põnev näha, kas keegi leiab üles. jah, läksin ka nüüd uduseks. Kassiga on lihtne - ta tuleb koju ainult sööma ja magama, mõnikord ehk tahab ka kaissu, aga muidu on ta täiesti enda peremees.

Aare Pilv ütles ...

loomulikult "päris" introvertne ei saagi blogi olla, seda illusiooni mul pole. aga ka teistele lugemiseks mõeldud tekst võib olla ikkagi väga introvertne, nt luuletus (mis ei tähenda üldse, nagu ma võtaks oma blogi mingi luulekogu-laadse asjana). või siis näiteks see Pedigree laul - kisab nii et vähe pole, aga mingit erilist ekstravertsust ma seal ei näe.
kass on ka absoluutne introvert, kui teda vaadata inimese seisukohalt, ilma et ta ennast peidaks või varjaks, nagu seda teeb päevikukirjutaja. just selline introvertsus ilma sulgumiseta mind huvitab.
aina udusemaks läheb ;)

Tõnis ütles ...

nõustun udususe koha pealt. ilmselt lõhe on siin praegu selles, kuidas kumbki introvertsust mõistab. ega ma täpseltki ise kindel ole selles, mis asi see introvertsus on, aga kui nüüd väga üldiselt öelda, siis introvertsus minu jaoks on - olen ilmselt väga naiivne - sissepoole elamine. hmmm... aga see on tõsi, et luuletus võib olla väga introvertne, kuigi ta enamasti ka paberile pandakse. ehk siis antakse koht "väljaspool ruumis". iseenesest väga huvitav teema.

Aare Pilv ütles ...

kas meil on siin "lõhe"? kujuta ette, et blogi "elab" (mitte pole pelgalt minu elu jälg), ja teeb seda "sissepoole", siis ongi tegelikult umbes see, mida ma silmas pean.
hetkel on ülikooli raamatukogu uudiskirjanduse näitusel üks monograafia, mille teemaks on netindusega seotud avalikkuse ja privaatsuse probleemid, eks need puudutavad ka blogisid. ma pealkirja ega autorit ei mäleta, aga oletatavasti võib seal olla teema kohta palju asjakohast. kaaneteksti järgi jäi mulje, et seal käsitletakse asja selle nurga alt, kuidas "kõikenägev silm" on muutunud reaalseks.
eks too blogistamine ongi mingis mõttes lihtsalt järeleandmine ihale olla nähtav "oculus omnividensile", ja ma usun, et see iha on inimestes samaväärne kui talle vastandlik privaatsuse-iha: iha "olla ära nähtud"; mulle meenub siin Üdi: "Ta samal hetkel ise läbi nähtud // ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta." - tsitaat võib näida suvaline, aga mu meelest väljendab ta just seda, et üle "iseenda-müüri" nägemise varjatud tagamõte on mitte lihtsalt "ära näha", vaid olla ka "ära nähtud" selle poolt, mis müüri taga avaneb (ollakse absoluutselt nähtav, ja ühtlasi on see absoluutselt privaatne kogemus, ring jookseb kokku). natuke müstiline jutt, aga mis teha.
selles mõttes on blogistamine midagi sarnast sellele, mida usutakse ennast tegevat nt palvetades - ainult, et see oculus on tänapäeval kolinud siinpoolsusesse; temaga seotud iha aga on ilmselt ikkagi samaks jäänud (ma tegelikult ei usu, et netiga on "kõikenägev silm" reaalseks saanud - selleks peaks olema võimalik kogu netti ühe inimese või ühe rühma poolt hallata; eks see kujutelm tolle silma kõikenägevusest on ikka endiselt samamoodi transtsendentaalne). nii et blogi kui tänapäeva roosikrants, kus sõrmitsetakse oculuse ees järjest läbi postituskuupäevi. väga introvertne tegevus ju iseendast.
no nüüd küll sain juba sõiduki peale ;)

Aare Pilv ütles ...

leidsin kataloogist ka raamatu, millele viitasin: Solove, Daniel J., The future of reputation : gossip, rumor, and privacy on the Internet. New Haven; London: Yale University Press, 2007

Tõnis ütles ...

sõidad päris kiiresti juba ;). olgu, ma võisin panna selle "lõhega" natuke üle ehk, ega ma seda väga tõsiselt mõelnudki.

ma täiesti nõustun oculuse mõttega. iha olla "ära nähtud". siin võiks tegelikult ka edasi tsiteerida Üdi luuletust, mis minu arvates täiesti kinnitab seda ideed: "Suur saladus saab tema ainueluks, / tal iseennast au on läbida." nagu sa ütlesid, ring tõmmatakse kokku. ja ma omalt poolt pakun - ringiteema jätkuks - et see oculus pole mitte ainult kolinud teispoolsusest siinpoolsusesse, vaid ta ongi saanud juba inimeseks endaks. inimene on iseenda äranägijaks. minu arvates vägagi introvertne maailmanägemus, kus mina määrab kõik.

Tõnis ütles ...

ja ma ei mõtle seda üldsegi negatiivses mõttes. see maailmanägemus teeb minu arvates inimese vabaks. (siinkohal peaks vist mainima, et mu mõtlemise juured on sügavasti eksistentsialismis :D... paari väikse omapoolse täiendusega ja edasiarendustega)

Aare Pilv ütles ...

ahah, võib ju küll ka nii edasi mõelda, kuigi ma ise nii lihtsasti seda tehet ei teeks - kust see nõks järsku sisse tuleb, et ise oledki see oculus; võid ju küll seda deklareerida ja kehtestada, aga mis jõuga? ma ei usu, et mina määrab kõik, sest tegelikult algselt oculus keevitabki mina kokku. oculus vaatab lapsele peeglist otsa ja ütleb "ole nüüd "mina""; aga see pole see, et nüüd see "mina" ise ongi oculus sellest hetkest peale - mu meelest jääb oculus ikka sinna peeglisse alles.
blogistamise vaimus viitan siis ühele teisele blogile - http://svenvabar.blogspot.com/2008/06/mina-kihutaja.html - Sven kirjeldab seal üht oma väga huvitavat unenägu ning Tank lisab sellele ühe zen-küsimuse: "kui ma näen ennast kõrvalt, siis kes see on, kes näeb mind kõrvalt". pigem ma siis küsiks ka seda küsimust Su jutu peale, mu meelest on vabaduse idud just seal. (võimalik muidugi, et me mõtlemegi tegelikult sama asja - aga kust ma seda teadma peaks?)

Tõnis ütles ...

huvitav. vabaduse idud võivad küll seal olla. küsimus "kui ma näen ennast kõrvalt, siis kes see on, kes näeb mind kõrvalt" tekitab minus pildi efektist kui näiteks kaamera on suunatud peeglisse või kaamera filmib ekraani, mida ta filmib, mida ta filmib, mida ta filmib... ad infinitum. ehk siis "kui ma näen ennast kõrvalt" ja vaatan paremale, "siis kes see on, kes näeb mind kõrvalt" ja vaatan vasakule ja too vasakul teeb täpselt sedasama. Olgu, see kaldus ilmselt teemast väga kõrvale. kõigest mingi kummaline pilt, mis ajusoppi kerkis. kuid ka siin on oma tõde. kui ma juba nii radikaalselt siin mõtetega mängima hakkasin, siis miks mitte julgelt väita, et lõpmatus on ring (jätkates seda ringi teemat). ning paradoksaalsel kombel on selle ringi suurim ja väikseim osa just nimelt see mina, mis kursiivis nii leierdatuna tundub, et lausa kahju hakkab. "mina" teemat olen ma algelisel tasandil ka oma blogis arutanud (29. detsembri postitus aastal 2007, kahjuks ma pole sellele pealkirja pannud, seega ei saa ka täpset linki anda). Ning kui see "mina" seal ringis kuhugi liigub on lõpmatus otse tema selja taga. ta ei saa lõpmatust kunagi kätte, see on alati sama "kaugel", kuid samas nii tema "sees". see on nüüd väga kujundlikult öeldud. See on kõik pelgalt oletus ja vaimu vili. ma ei taha midagi maha laita ega ka kiita. vabandust, et ma jälle nii uduseks läksin :) (ja tõesti on väga võimalik, et me samu asju mõtleme. tegelikult võib öelda, et see arutlus siin on väga hea viis arendada oma väljendusoskusi :D, kui nüüd asja natuke huumoriga võtta...)

Tõnis ütles ...

...või kuidas?

Aare Pilv ütles ...

ega ma ei mõista enam midagi erilist öelda. eks see vastastikuste peeglite ja ekraani filmiva kaamera pilt ongi see, mida too küsimus tegelikult jahib - et kujuta ette, et sa ise oled see ekraan, mida sa filmid, mis sa sellest siis järeldad, kas suudad sealt midagi peale absurdi veel kätte saada.
aga üldiselt läheb see kirjavahetus juba üsna laiali, arvestades, kust ta alguse sai - nii et distsiplineerugem. oskan vaid oma 27. mai sissekandele viidata - aga kas sel blogistamise mõttega, millest me alustasime, mingit seost on, tont seda teab.

Tõnis ütles ...

täiesti arusaadav. jah, teema ei ole küll ammendatud, aga see siin pole ilmselt enam koht kus seda edasi arutada. aga minu arvates väga huvitavaks läks :)