ootus (suur must loom 2)

“Ootus”, viis ja sõnad René Eespere

Kuulsin seda lugu lapsepõlves, see oli 1982. aastal välja antud René Eespere lastelaulude väikse plaadi peal; see oli väheseid, kui mitte ainus lastelaulude kogu, mida mulle endale ka lapsena meeldis kuulata - muidu mulle lastelaulud eriti ei istunud, ei meeldinud telekast vaadata teisi lapsi ebasiiralt laulmas. Aga see plaat mulle istus. Nüüd on mõned tolle plaadi lauludest uue plaadi peal, “Väike valge laev”, millel on Jürmo Eespere tehtud seaded isa lastelauludest. Siin on neil lauludel juures džässilikud seaded ja soolod, mis on küll iseenesest ilusad, kuid kui ma näiteks “Ootusest” räägin, siis on need mu jaoks ikkagi tänapäevased lisandid, mille jätan “väljapoole” - põhiline, mille tunnen oma lapsepõlveplaadilt ära, on siiski vaid see lauluosa koos klaveri-, kitarri- ja tšellosaatega.
Kuulasin seda lugu lapsena ja mingis osas jäi ta mulle võõraks, mingis osas puudutas mind; või õigupoolest oli see vist üks ja sama asi - ta puudutas mind sellesamaga, millega ta võõraks jäi.
See, mis mind juba lapsena imestama pani, oli selle laulu ehtne ja varjamatu nukrus - see ei olnud mu enda nukrus, mille ma seal ära tundsin, sest ma ei tundnud mingit olemuslikku kartust selle ees, et isa ja ema kuhugi kaovad, ega olnud mul kogemusi, et neid peaks põletava igatsusega ootama; nad olid minu jaoks ikka olemas. Oli küll kordi, kus olin üksi kodus ja nad jäid kauaks tööle ja ma neid tõesti juba pikisilmi ootasin - aga see oli argine ootus, selles polnud midagi eriliselt eksistentsiaalset, nii nagu see on selles laulus. Ma ei osanud seda laulu võtta ka näiteks lastekodulapse igatsuslauluna - ega tundu see mulle sellisena päriselt ka nüüd, sest miskipärast tundub, et selle laulu lapsel on isa ja ema ikkagi olemas, nad on tulemas. Kuigi kahtlema võiks muidugi panna sõnad “päevast päeva” - võib-olla tõesti ongi see laul sellisena mõeldud, ma ei tea. Igal juhul nii ma sellele tollal ei mõelnud, ma tundsin, et laul on nukker, isegi traagiline, aga see ei ole mingi konkreetse olukorra nukrus või traagika; sellel üksindusel, millest siin lauldakse, pole minu jaoks mingit reaalse üksiksituatsiooni värvi. Kogu nukrus ning selle mittekonkreetsus tuleb tegelikult esimesest reast, mis kehtestab kogu laulu “situatsiooni”: “siin ma olen üksinda”. Kus “siin”? - Ei mingit konkreetsemat viidet. Juba lapsena tundsin (tollal seda sõnastada oskamata) ja nüüdki tunnen (nüüd siis uskudes, et oskan seda ehk sõnastada), et see “siin” tähenabki tegelikult “siin laulus” - see laul ise ongi see üksinda olemise ja ootamise koht, kus üks tüdruk on ja laulab. Laul mitte lihtsalt ei räägi sellest ootusest, ta annab sellele ootuse-tundele asupaiga, peatuspaiga. Ja siis see “olen” - mitte näiteks “istun” või “seisan” või “vaatan aknal” vms; väike tüdruk lihtsalt “on” “siin” - sest puudub kohasem sõna selle kohta, kuidas laulu sees ollakse. Midagi abstraktset on siin, mis tundus ilmselt võõrana lapseliku konkreetsusetaju jaoks. “Päevast päeva” oli siis juba märk selle abstraktsuse kohta, see tähendas “põhimõtteliselt millal tahes”; see tähendas midagi, mis ei juhtu ühel konkreetsel õhtul, mil isa-ema jäävad kauemaks tööle; see oli ootus, mis ületab teadliku konkreetsuse, sest ei saa ju ometi “päevast päeva” tegelda ootamisega. Ja samas just see võõras abstraktsus oli vastuvõetavam kui lastelaulude tavaline lapsekonkreetsustele apelleerimine - sest enamasti olid need konkreetsused valed, literatuursed, kõige labasemal eluolulisel viisil võõrad, ning oli raske taluda, kui lastelaulusaadetes lapsed ise neid võltskonkreetsusi esitasid. Muidugi on siingi laulus selliseid võõraid asju, needsamad “hell ja armas” ema ja “karm, kuid armas” isa - need on juba puhtalt täiskasvanulikud klišeed, mis on kasutusel isegi kõige tavalisemas kirjanikubiograafias - laps ise ei sõnasta oma tundeid küll nii (vähemasti mina mitte). Aga samas olid needki klišeed siin laulus kuidagi talutavamad, kuna nad paiknesid selles “siin-olen”-abstraktsuses.
Lisaks on selles laulus muidugi oluline muusika ise, eeskätt see monotoonne klaver, lastelaulu jaoks oma jaheduses liiga väheilmekas, lisaks tšello poolt tehtavad bassirõhud - läbimõeldud klaar laulusaade, mis kõlab mitte-lastepärasena (kuigi on lapselikult elementaarne) ja lepitab veelgi nonde täiskasvanulike klišeedega (ma räägin muidugi algversioonist, kus polnud pasunaid ega pillisoolosid ega vist ka mitte trumme). Just muusikast on tunda, et see laul pole adresseeritud klišeelikule ettekujutusele lapsest, vaid lihtsalt igaühele, kes on võimeline sellele nukrusele kaasa elama. Just see viis ja muusika lõid tee minuni, puudutasid mind mitte kui mingit ninnu-nännu põngerjat (kellena adresseerusin enamikus tollastes lastelauludes, miskaudu need laulud kaotasid mu jaoks kohe huvitavuse). See laul puudutas mind kui muusikalises mõttes võrdset, sellesse polnud sisse kirjutatud kuulaja alamõõdulisust.
Ja nüüd, 32-aastasena seda laulu uuesti kohates, aiman ma mõistvat, mis see laul endast tegelikult kujutab. See ei olegi lastelaul. See on ühe täiskasvanu laul teisele täiskasvanule, aga mitte otseteed pidi, vaid just nii, et teda tuleb kuulata lapsena, imestuda selle laulu ebalapselikkusest, et siis kunagi täiskasvanuna selle lapsekogemuse pealt jõuda selle laulu kuulmiseni. Otsetee vist niimoodi ei toimiks. Ja lisaks sellele, et seda tuleb kuulata esmalt lapsena, on oma kindel mõte ka sellel, et teda laulab laps - sest kui teda laulaks täiskasvanu, oleks see selline “meis kõigis on peidus lapselikkust”-klišee, mis minus samuti alati tüütust ja igavust tekitab - sest see on samamoodi ebahuvitav ja võlts, nagu olid nood krapsud laululapsed telekas. Asja ei tohi taandada täiskasvanute lapsepõlve-heldimusele, enda täiskasvanu-olemise unustusele. Seda laulu ei saa laulda täiskasvanu, sest see oleks võlts kujutlus, nagu saaks täiskasvanu tegelikult rääkida lapse häälega. Ei saa, ta peab selle hääle laenama.
See laul on täiskasvanu laul sellest, kuidas ta ootab ema ja isa, päevast päeva, ja nad ikka veel ei tule. Ei laulda, et nad “enam“ ei tule, sest nad on ju tegelikult veel olemas, neil käiakse külas, neile helistatakse ja kirjutatakse - ja need käigud, kõned, kirjad ongi ise osa sellest ootusest. See ootus saab alguse sellest, et mingist hetkest tunneb täiskasvanuks saanud laps ära, et tema ema ja isa pole ainult ema ja isa, nende olemasolu ei ammendu emaks ja isaks olemisega, nad pole ema ja isa absoluutses mõttes. Nemadki on vaid täiskasvanuks saanud lapsed, nende kogemus elus-olemisest pole mingis mõttes kõrgem minu kui nende lapse kogemusest (ma ei räägi siin elukogemusest, vaid kogemusest, kuidas ollakse paratamatult sattunud elama, ja mis veel tähtsam, kuidas ollakse paratamatult ja kuidagi juhuslikult, passiivselt saanud täiskasvanuks).
See laul on ootusest absoluutse ema ja absoluutse isa järele; see ei ole igatsus lapsepõlve tagasi, sestap pole siin ka sõna “enam”, vaid ikka “veel”. See pole päriselt lapsepõlve-nostalgia laul, ja kui ongi, siis vaid “absoluutse lapsepõlve” suhtes, mis elab kõigis surmani. Selles ongi iva - ja siit see nukra ja traagilise tunde tekitav paradoks -, et ka isa ja ema elavad selles “igaveses lapsepõlves”. Mina olen see laps, kes “siin olen üksinda”, just seepärast, et ka mu ema ja isa “on” “siin”, selle laulu poolt kehastatud abstraktses ootuses oma absoluutse isa ja ema järele. Ja just seepärast, et ma olen aru saanud, et ka nemad seal (“siin”) on, just seetõttu olen ka mina seal. Just seetõttu, et mu vanemad on ka ise need “igavesed lapsed”, olen ma täiskasvanuks saanud, olen sellesse ootusse lükatud, samasse, mille ma oma vanemates olen millalgi avastanud. Mis sa sinna ikka ära teed, teed laulu, kuulad laulu; laulab üks tüdruk, kes sellest veel midagi ei tea.

Ja võimalik, et oma laste konkreetseid ootusi vähendades saab seda enda igiootust kuidagi enda jaoks leevendada. Kunagi, kui olin juba suur ja meil oli emaga juttu noist mu üksi kodus olekuist, rääkis ema, et kui ta oli ükskord kauaks jäänud kooli tunniplaani tegema, olevat ma tema koju tulles talle oma ootust ette heitnud ja ta oli ennast väga süüdi tundnud. See oli mulle natuke üllatav, sest lapsena poleks ma seda arvanud, poleks selle peale tulnud, et mu etteheide võiks nii suurt süütunnet tekitada; see oli - nagu arvan mäletavat - argine etteheide, mis tuli pigem ootusigavusest ja tavalise korra rikkumise üllatusest. Ema aga tajus selles midagi eksistentsiaalsemat - “miks mind “siin” ei olnud, “siin“, kus laps ootab” (see on muidugi minu praegune tõlgendus, ega ma ju ei saa oma ema eest rääkida).
Ma ei tea, kas tookordse etteheite ja süütunde pärast, aga igal juhul tõi ema hiljem selle suure tunniplaanitabeli koju. See oli paljude aukudega vineertahvel, mille aukudesse seati erinevaid õpetajaid tähistavad nupukesed (võimalik, et see on seal koolis praegugi kasutusel). See seisis meil elutoas tugitooli peal. Tunniplaani tegemise käigus oli emal süsteem, et lõplikult paigas tundide nupud olid üleni oma augus, veel mõtlemist vajavate tundide nupud aga ainult pooleldi. Ronisin ükskord nalja pärast tunniplaani taha peitu, aga sellega lükkasin osa lõplikult paigas olevaid nuppe tagasi välja.