looduse mälu

“The Great Gig in the Sky”, Pink Floydi plaadilt “The Dark Side of the Moon” (1973), vokaal Clare Torry

See lugu tuleb mul pähe, kui püüan meenutada oma esimest mälestust muusikast. Muidugi pole see esimene muusika, mida ma üldse kuulnud olen, kuid ma ei suuda praegu meenutada mõnda teist lugu, mille kuulmist oskaksin varasemast ajast mäletada. Ma ei teadnud loo nime ega esitajat siiani, alles nüüd otsisin üles ja sain teada. Ma kuulsin seda telekast, Avo Paistiku multifilmist “Pühapäev”, mis on valminud 1977 või 1978 ja mis mulle lapsena väga meeldis. Ma arvan, et ma nägin seda juba üsna väiksena, igal juhul hiljem, kui seda mõnel harval korral on telekast näidatud, olen ma seda alati vaadanud kui “seda multifilmi, mida ma olen lapsest saadik tahtnud vaadata”. Ega ma tema sisust ja ideest vist tollal lõpuni aru ei saanud, pigem pakkus ta huvi just oma pildilise ja helilise faktuuri poolest, ja selle imelikkuse ja kummastatuse poolest, millega filmis kujutatakse mehe igapäevaseid toimetusi - kuidas voodi imetakse kuhugi ülalt laskuvasse torusse ja selle asemel tuleb torust auto jms; mehe nägu oli ka üsna veider. Aga muusika mängis ka ilmselt olulist osa, miks see film mulle tollal meeldis. Filmis kasutatakse ka üht teist Pink Floydi lugu, “Money”, nii et ka see kuulub tolle mälestuse juurde, kuid pole selle keskmes; et “Money” on “Money”, selle sain teada juba kooliajal, kui sattusin ühte Pink Floydi plaati kuulma. Mälestuse keskmes on aga just see lugu, ja esmajoones muidugi see hääl, mis häliseb ja hüüab nagu kuskilt intiimsest kaugusest eiteamida, klaver saateks. Multifilmis oli selle muusika taustal stseen, kus mees jõuab linnast välja mingisse aeda, on pühapäev, ta puhkab.
See hääl kuulub naisele, kuid lapsena ei osanud ma otsustada, kas see on mehe või naise hääl - naise jaoks tundus ta natuke liiga jõuline, mehe jaoks natuke liiga õrn. Mul on tunne, et kohati kasutab Clare Torry siin falsetti (?) - ja falseti laulmine pole ju naislauljate puhul väga sagedane asi. Just selle hääle sootu kõla tekitas tunde, et see muusika tuleb kuskilt teisalt, peaaegu nagu transtsendentsist, kuskilt, “kus mind põhimõtteliselt ja paratamatult pole“.
Kuid sellel häälel ja sellel lool on ka oma tähendus, mis puudutab minu paiknemist ajas. Mäletan, et kord - kas oli see esimesel filmi nägemise korral või mõnel hilisemal - juhtus seda kuulma ja nägema ema
(Ema vaatas telekat sihipäraselt harva, niipalju kui mäletan; telekat vaatasin ikka ma ise üksi või siis õhtuti koos isaga. Mäletan vaid ühte konkreetset korda, kui olime terve perega teleka ees - 1985. aasta kevadel, kui Gorbatšov oli äsja võimule tulnud ning oli mingi tähtis parteioleng Moskvas, seda kanti üle, Gorba muudkui jutustas ning ema-isa vaatasid telekat ning aeg-ajalt kommenteerisid, mingi õhin oli nende jutust tunda, umbes et “näis, mis see imeliku sünnimärgiga mees nüüd siis korda hakkab saatma”; mina mängisin õhupalliga midagi võrkpallilaadset, nii et mind lausa keelati, et ma ei segaks telekat vaadata.)
niisiis, seda muusikat juhtus telekast kuulma ema ning küsis isalt - “kas need on biitlid?” Ma ei mäleta, mis isa vastas, ilmselt “ei tea”, aga selle küsimusega kehtestus mitu asja. See oli esimene kord, kui ma kuulsin, et on olemas midagi niisugust nagu biitlid. Ja hiljem asja uurides selgus, et need biitlid on minu vanemate nooruse oluline muusika. Igal juhul sain ma tollest küsimusest aru, et selles muusikas on midagi, mille mu vanemad ära tundsid, see tuli neile tuttav ette (seda enam, et muusikast räägiti meie kodus suhteliselt vähe). Küsimus, kas see multifilmi muusika on biitlid, jäi õhku rippuma, ning üsna kaua kehastaski see lugu minu jaoks biitleid, kuni ma lõpuks kuulsin päris biitleid. Ehk siis - see lugu hakkas kujutama minu jaoks seda aega, kui minu vanemad olid olemas, aga mind veel ei olnud. Oluline pole mitte mu olematus, vaid see, et mind veel ei olnud, see tähendab, et ma peaaegu juba olin olemas; olin “looduse mälus”, nagu mu ema ükskord ütles, kui küsisin mingi enne minu sündi juhtunud asja kohta, et kus mina siis olin; ma ei tea, kust ema selle väljendi sai, võib-olla mõtles ise välja. See lugu tuleb minu n-ö eelajast, eelajaloolisest perioodist, sest kuidagi on mul ikka olnud tunne, et mul on olemas mingid fantoommälestused (nii nagu on olemas fantoomjäsemed) kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümnendate algusest, ja mõned asjad, nagu nt mõned Rummo luuletused ja ka see lugu, tuletavad mulle neid fantoommälestusi meelde (olen sellest kunagi ka kirjutanud ühes teises kontekstis). Nii et see lugu andis kõla tollele minu eelajaloole, mis fossiilina mu mälukihtide all lesib; nii kõlab see aina päiksepaisteline seitsmekümnendate algus ja keskpaik, mis oli näha ka albumi mustvalgetel fotodel mu vanemate noorusest - ere, pisut ülevalgustav päikesepaiste ja rõõmsad noored inimesed piltide mustvalguse taguses teisal-olekus. Mustvalge päikesevalgus puulehtedes tummalt naervate rõõmsate inimeste kohal, õhus kaugelt kumamas (mitte selgelt kuulda) see hääl - niisugune on mu kujutlus iseenda eelajaloost, tollest looduse mälust, milles ma olematuna juba olin. See Clare Torry hääl ehitas tollele mu eelajaloole olemise koja.
Kaua aega otsisin ma midagi sellele loole sarnast - otsisin seda Beatlesi plaatidelt (ja meeleolult midagi ligilähedast ehk leidsingi nende viimastelt albumitelt), aimasin seda läbi kajavat näiteks Gunnar Grapsi seitsmekümnendail tehtud salvestustelt ja Janis Joplini lauludest (näiteks loost “Summertime”).

*

Lõpetuseks pisut müstifikatsioonilist, millest ma varem ei teadnud ja avastasin alles nüüd.
On olemas seltskond, kes väidab, et Pink Floydi plaadi "The Dark Side of the Moon" ning 1939. aastal tehtud filmi "Võlur Oz" vahel on sünkroonia, kui panna plaat mängima filmi alguses lõvi kolmanda möirge ajal; seda nimetatakse "Dark Side of the Rainbow"-fenomeniks (bänd ise on tahtlikku seost eitanud). Sünkroonsete asjade loetelu on siin ja asja ennast saab tervikuna vaadata siit. Lugu "The Great Gig in the Sky" on selle sünkroonia ilmekaim näide, selle ajal toimub tornaado, mis kannab Dorothy koos majaga võlur Ozi maale; kummalise tooni võtab see minu jaoks just selle valgel, et see pala tähistab minu isiklikus ajaloos mingis mõttes sidet mu eel-olematuse ja mu varase olemasolu vahel; nii siingi läheb Dorothy üle ühest olemisest teise, läheb teisale; saamata enam sisse keldrisse (materia ei hoia teda enam varjul), heidetakse ta tuulekeerise poolt hoopis üles, akna tagant lehvitab talle vanaema, sealt sõidab mööda kübaraga nõialik naine (üks mu enda lapsepõlve unenägude korduv motiiv), kuni lõpuks tuulekeeris nagu nabanöör katkeb ning ta on teisal. Ja muidugi ei puudu tal sel rännakul must karvane koer (kes on siin küll väike, aga see on vaid näivuse küsimus). Vaadake ise: