13.1.09

futurism


hiljuti juhatas aurupungi huviline veli Silver Ratassepp mind ühe vene futurismi omapärase ja vähem tuntud kuju Aleksei Gastevi jälile. ta oli veendunud tehnikakummardaja, arvates mitte ainult, et tehnika vabastab inimkonna tuimast tööst, vaid ka seda, et tõeline murrang saabub inimese ja masina teatava ühtesulamisena. kuigi ta oli 1901-17 põranda all, asumisel ja pagenduses, ei tegelnud ta otseselt poliitikaga (astus bolshevike parteist juba 1908 välja), vaid ametiühinguliikumisega prantsuse sündikalismi vaimus ning hiljem, 1920.-30. aastail, juhtis Töö Instituuti, mis arendas efektiivse töötamise teooriat - paljus tähendas see tööliste väljaõpet masinalaadse tõhususe suunas. enne seda oli ta luuletaja, keda imetles ka vene futurismi suurkuju Hlebnikov. ka Gastevi teoreetilised teosed on laadilt vahel üsna poeetilises keeles. 1938 lasti ta suurpuhastuse käigus maha, 1956 rehabiliteeriti.
lisan siia ühe Gastevi proosateksti, mis üsna hästi peaks iseloomustama tema paatose iseloomu, kuigi siit ei tule veel kogu täiuses välja tema masinaülistuslikud jooned. luuletused on muidugi veel eraldi ooper.


MINU ELU

Suur minevikus, lõputu tulevikus on mu elu.
Paljusid aastasadu pole ma meelde jätnud. Mäletan vaid, kui käisin ahelais ja olin kinni oma vangla - töö - küljes.
See olin mina, kes kakskümmend aastat tagasi peksis ja purustas masinaid. See olin mina, kes, veel üleni inimlik, tõusin üles oma külmade vaenlaste vastu. Ma andsin tollal kogu oma kire sellesse raudsesse kahevõitlusse; ma kutsusin tollal jumalaid appi ja ikkagi kaotasin võitluses mitu pead. Siis heitsin ma meelt ja viskusin masinate ihutud teradele, pihustasin nad, kuid purunesin ka ise metalli haardes.
See olin mina, kes valas sada aastat tagasi maailma linnade tänavad üle oma verega ja lehvitas lippe, suus ülestõusu ja kättemaksu sõnad.
Ka see olin mina, kes pärast purunes ja rebis iseenda keha laiali mõlemale poole riigipiire.
Ja nüüd olen see taas mina, ja juba otsekui uuesti sündinud, lähen ja ehitan. Kõik käib minu käte ja tööriistade alt läbi. Loon viadukte, teid, masinaid, mikroskoope. Oma tööpingi pulsi ja oma sae poognatõmbe kaudu tajun kõige varjatumaid mõtteid.
Ma kannan tunnetuse halastamatut lõiketera.
Käin kõikjal oma vasaraga, meisliga, puuriga. Mööda kogu maailma… Sammun üle piiride, mandrite, ookeanide. Kogu maakera teen ma oma kodumaaks.
Seisan töölismaja ees Berliinis. Seisan ja vaimustun: siin on mu tohutu, mu raske, kohmakas-tugev kodu. Ja kõik temas on minu oma: nii uksekaar, mille kohal valgustatud vasar tungib kivist välja ja palub laule, kui ka alasi sekretäri laual kui ka edasi-tagasi käivate seltsimeeste read.
Sisenen kooperatiivi Manchesteris ja värisen rõõmust: minu! Sündinud kaugel, kuid kooskõlas sellega, mis on mulle omane.
Ma olen Pariisi suitsunud ja musta Tööbörsi võlvide all. Algul võõras, ehitatud võõra, mitte tööliste rahaga, sai ta meie omaks, ja tema suitsunud seinad said vaevatud väsinud jõu sümboliks.
Õnnetus… Auk, haud… Lõuna-Aafrikas on plahvatus. Tuhat ohvrit. See on löök, see on… löök minu pihta… otse südamesse.
Suitsuta šahtid, tuhaga kaetud… See on maailma äärel, mälestusmärk minu haavatud südamele, minu maailmasüdamele.
See, mis minu, suri eile, see, mis minu, kandub täna edasi, ja juba näitab oma leeki see, mis homme minu.
Lapsepõlvest pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult - kaugustesse!
Mu elu ei mõõda aastad.
Mu elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad.
Ma elan maailma loomisest saadik.
Ja ma elan veel miljoneid aastaid.
Ja minu jooksul pole piiri.

tegelikult aga tahtsin viidata ühele tänapäeva surmtõsisele futuristile (nimetab ennast elukutselt futuristiks), kes samuti on tehnikausku - Jacque Fresco, kes on Ameerikas Floridas loonud oma uurimiskeskuse nimega The Venus Project. pikemalt räägib ta oma ideedest filmis "Zeitgeist Addendum" (mis tundub suhteliselt asjalikum film kui "Zeitgeisti" esimene osa, mis kaldus konstrueerima raskesti tõestatavaid vandenõuteooriaid; "Addendumis" tutvustatavad ideed on intellektuaalselt - ja ehk ikkagi ka praktiliselt? - huvitavad ka ilma vandenõuteooriateta). lühidalt on tema ideed selles, et tuleb liikuda täiesti teistel alustel ühiskonda, mis ei põhineks rahal ja mida ei juhiks kasumi ega puudujäägi loogika - kasumile ja majanduslikule kasvule rajatud ühiskonnakäsitusse on paratamatult sisse kirjutatud, et osa inimkonnast peab olema vaene, sest kust mujalt see kasum ja kasv tuleb, mitte ju tühjalt kohalt - arvud näitavadki, et maailma vaeste protsent järjest kasvab, nii nagu ka vahe suurimate ja väikseimate sissetulekute vahel. Fresco nimetab seda uut majandust ressursipõhiseks majanduseks.
tehnika on teine oluline keskpunkt tema tulevikuvisioonis - tehnika vabastab inimese tööst, mis kaotab oma praeguse mõtte, kui pole enam raha - sest pole vaja raha teenida ja pole enam mõtet karta, et masinad võtavad inimeselt leivateenistuse käest ära. Fresco sõnum ongi, et tegelikult on inimkonna tehnoloogiline võimekus nii suur küll, et pakkuda kõigile inimestele elamisväärset elu, varuda energiat, mis ei lõpe ära jne, takistuseks on vaid tahte puudus ütelda lahti kasumikesksest ühiskonnast - kasum põhineb ressursside ebapiisavusel, mida väga sageli tekitatakse ka kunstlikult (taastuvenergia on siin hea näide - sagedane vastuväide tema arendamiseks on see, et taastuvenergia on liiga kallis, aga kallis on ta just seepärast, et teda on vähe arendatud ja ehitatud).
mõistagi pole Fresco tulevikumaailmas omandit selle praegu tuntud kujul (sest omand on üks puudu-oleku tekitamise mehhanisme), ega ka riike, mida ta näeb pelgalt rahandussüsteemi ühe struktuurina.
siin on üks pilt Fresco kavandatud tulevikumasinaist:


1 kommentaar:

Siim Vatalin ütles ...

Yep, küllap Frescol on õigus, et energiat on ülearugi. Häda on selles, et seda konsensust, mis võimaldaks mistahes ühiskonnal hakkata astuma tolle ressursipõhise majanduse suunas, ei saavutata ilma jõhkra sekkumiseta. Või äärmisel juhul oleks see võimalik mõnes väikses riigis nagu Eesti, siin aga ollakse võimukoridorides "oma Nokia" jahil, mitte ei mõtelda oma peaga (kurb paradoks).

Preagu on üks tüüpilisi ühiskondliku arutelu skeeme, mis kõlab mitmel pool maailmas, selline:

Väide: me saaksime hakkama ainult taastuvenergiaga

Vastuväide: Jah, aga see ei suuda tagada muutumatut energiavoogu sel tasemel, mida toimiv majandus nõuab

Väide: me saame tööstuse ja tarbimise ümber kohandada, nii et tarbimine võiks vajadusel järgida tootmise sesoonset kõikumist (selge ressursipõhise tootmise põhimõte, eks ole)

Vastuväide: aga see on ju võimatu, tootjad ei saa nii tagada oma toodete katkematut voogu, tarbijad ei saa pidevalt neid kaupu, mida nad PIDEVALT vajavad

Väide: aga kogu ühiskond ongi hetkel üles ehitatud võltsvajadustele ja -ootustele.

Vastuväide: minge ravile.

Ja jutul lõpp.

Kollektiivne huulumeesus, ühesõnaga. Ka preagu on USAs kriitikuid, kes ütlevad, et Obama kavandatav suur majanduse elavdamise pakett ei tegele probleemi juurtega, vaid püüab vaid päästa kokku kukkumast seda sama korporatiivset süsteemi. Kas USA rahvas võtaks tõsiselt Obama suust kõlavat ressursipõhise majanduse ideed, või astuks ta selle väljendamise korral teele, mis teeks temast Kennedy järel järgmise märtri? Elame näeme.