28.1.09

uni

inglise prerafaeliidi John William Waterhouse'i maal "Uni ja tema poolvend surm" (1874)

tänaöine uni. ei mäleta enam une sisu, kuid asja point oli selles, et pidin unes häält tegema - kas kedagi äratama või niisama millestki häälekalt märku andma, justnagu tegingi seda, kuid siis sain aru (une sees), et tegelikult on see ju praegu ainult unemõte, mõte hääle tegemisest, mõte, mis markeerib mu häälitsemist, mitte häälitsemine ise. püüdsin siis tegelikku häält teha (ikka veel unes), pingutasin mitu korda, lõpuks tuligi päris-hääl, aga see oli juba päris-päris-hääl, sest selsamal hetkel ärkasin selle peale, et olin läbi une häälitsenud. esimene mõte pärast ärkamist ja enne olukorras orienteerumist oli “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd”, siis sain aru, et ma ise. uinusin minuti jooksul uuesti.


Niisiis, une paratamatust ei tingi öö, vaid midagi muud … uni ei ole väsimuse tagajärg, isegi kui tegu oleks erilise “närviväsimusega”, nagu paljud arvavad.
Vaatlused näitavad, et uni ilmub kui eriline tung, kui eriline vajadus. …
Tung magada ei ole midagi passiivset, vaid aktiivne tung - organism ei allu unele nagu jõuetusele, vaid püüdleb selle nagu tegevuse poole. Mitte vastupandamatud välispõhjused ei tõuka inimest magama, vaid sisemine vajadus sunnib teda üle minema “elu teise olekusse”.
Vastsündinu magab peaaegu pidevalt. Järk-järgult kooruvad sellest põhilisest uneseisundist üksikud ärkveloleku puhangud, algul lühikesed, mõni kord ööpäeva jooksul, hiljem üha pikemad. Need ärkveloleku laigud laienevad aja jooksul, sulavad ühte ja 6-7 aasta vanuses kujuneb välja terviklik päevane ärkvelolek, kestusega umbes 12 tundi. Nooruses kestab see 14 tundi, täiskasvanuna 16-17 tundi ja vanaduses veelgi rohkem.
Sellest võib järeldada, et ärkveloleku seisund on midagi sekundaarselt kujunenut, et elu primaarne olek on uneseisund. Ärkvelolek ilmus selgel kujul alles loomariigis - kui see olek üldse esineb taimedel, siis nähtavasti väga ebaselgelt.
- Nikolai Pärna, “Rütm, elu ja looming”

Unetust konstitueerib teadvus, mis ei lõpe ära - see tähendab, et pole enam mingit teed taandumiseks ärkvelolekust, milles püsitakse. Ärkvelolek ilma lõputa. Hetkest, mil ollakse sinna köidetud, kaob algus- või lõpp-punkti mõiste. Olevik on mineviku külge sulanud, on täielikult selle mineviku pärand: miski ei uuene. Aina sama olevik või sama minevik kestab. …
Ma iseloomustan il y a’d [umbisikulist “on-olemas”] … ärkveloleku kaudu, milles puudub unne naasmise võimalus. See tähendab, ärkvelolek ilma pelgupaigata mitteteadvuses, ilma võimaluseta taanduda unne kui privaatsesse valdkonda. See olemine ei ole iseeneses [en-soi], mis on juba rahu; see on just nimelt ise puudumine, ilma-iseta [sans-soi]. Olemist võib iseloomustada ka igaviku mõiste kaudu, kuna olemine ilma olevata on ilma algpunktita. Igavene subjekt on contradictio in adjecto, sest subjekt on juba algpunkt. …
Hamlet on teispool tragöödiat või tragöödia tragöödiat. Ta mõistab, et “mitte olla” on võib-olla võimatu ja ta ei suuda enam ületada absurdi, isegi mitte enesetapu teel. Ületamatu, ilma väljapääsuta olemise mõiste on olemise absurdsuse aluspõhi. Olemine pole kuri mitte seepärast, et ta on lõplik, vaid seepärast, et tal pole piire. Äng on Heideggeri järgi kogemus eimiskist. Kas pole ta vastupidiselt - kui surma all pidada silmas eimiskit - hoopis tõsiasi, et surra on võimatu?
Võib näida paradoksaalne iseloomustada il y a’d ärkveloleku kaudu, justkui oleks puhas olemasolusündmus varustatud teadvusega. Kuid peab küsima, kas ärkvelolu määratleb teadvust või kas pole teadvus pigem enese ärkvelolekust lahti rebimise võimalus, kas teadvuse tõeline tähendus ei seisne mitte sellises ärkvelolekus, mille seljataguseks on une võimalikkus, kas ego kangelasteoks pole mitte võime lahkuda impersonaalsest ärkvelolekust. Tõsi on, et teadvus osaleb ärkvelolekus. Kuid mis on talle eriti iseloomulik, on see, et ta säilitab alati võimaluse taanduda une “taha”. Teadvus on võime magada.
- Emmanuel Levinas, “Aeg ja Teine”

Richard Hessi kaanepilt NYT Magazine'i unetuse-erinumbrile


29. jaanuar. panen tähele ühte veidrust oma unekirjelduses - mõte “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd” - ma ise olen kuidagi hägune või pole veel päriselt unenäost välja jõudnud, aga see, et tegu on just minu toaga, on mulle justkui kohe selge, enne veel, kui aru saan, et mu enda kurgust tulnud hääl on minu oma. aga nii ta oli.


.

2 kommentaari:

sven vabar ütles ...

Uni ja hääl. Vaikus teeb häält. Mulle tuli meelde hoopis see jutt Levinasist ja il y a-st, mille Urve Eslas kirjutas:

"Il y a on kogetav hirmutava, kohiseva vaikusena, mida Lévinas seletab kui painavat lapsepõlvemälestust. Laps on üksi oma toas, voodis ja ootab und; täiskasvanud on ära, mujal, tegelemas muuga. Toas on hämar, asjade piirjooned ei eristu taustast, seintest ega põrandast. Selles ilma asjadeta hägus kuuleb laps vaikust kohisevat ja see hirmutab teda; talle näib, justkui tühjus oleks täis midagi, justkui vaikusel oleks hääl. Seda tühjust, eimiskit, mis ometi häält teeb, võrdleb Lévinas tühja merikarbiga, mida vastu kõrva surudes selle tühjusest hoolimata kohisemas kuuled.

Il y a hirmuäratav ebamäärasuskogemus on objektistava ja intentsionaalse teadlikkuse lõpp: teadvuse jaoks ei ole ühtegi objekti, mille külge klammerduda, mida vaadata ja millest teada saada. On vaid varjud, kuid varjud ei lase end klassifitseerida ega nimetada."

Aare Pilv ütles ...

Jah, Levinas räägib noist lapsepõlvekohinaist ja unetusest üsna lähestikku, need ongi kaks põhilist näidet, mida ta mitmel pool kordab - eesti keeles saab lugeda intervjuud "Eetika ja lõpmatus" (Akadeemia 1996/3); kõige pikemalt (ja esimest korda) räägib ta lapsepõlve kohisevast vaikusest ja unetusest kui il y a'le lähedastest kogemustest oma varases teoses "De l'existence à l'existant" (1947; inglise keeles "Existence and Existents") - mul pole seda kahjuks käepärast, muidu oleks sealt teksti võtnud.