Veiko Klemmeri serv

Käisin Tartu Kunstimajas vaatamas Tartu Ülikooli maalieriala värske magistri Veiko Klemmeri näitust. Näitusel on pikk autori saatesõna (mille jätsin pooleli, sest kuigi ta ilmselt on näituse suhtes adekvaatne, oli mul piltide põhjal juba natuke teine sisemonoloog tekkinud, ei tahtnud enam autori seletust sinna juurde), ja hulk suuremat sorti maale, mis moodustavad kokku ühe suure tsükli. Ei hakka siin asja ümber jutustama, aga soovitan vaatama minna küll. Mulle mõjusid eriti nood tühjust täis mustvalged maalid otsaruumis (“Lapsed söövad revolutsiooni”, “Tool ühele”, “Voodi kahele”, “Jäljed” - too viimane oleks tegelikult võinud olla ilma pealkirjata, sest pärast pealkirja lugemist hakkasin kohe mõtlema, et seal on kujutatud mingi masina rataste kaugusse kaduvaid jälgi keset ühtlast tühermaad, kuid enne pealkirja lugemist mõjus pilt palju mõistatuslikumalt ja sisukamalt, noid “jälgi” võis vaadata nt aimatavate pikali ritta pandud inimestena vms).
Aga üks maal tundus mulle eriliselt hea, just selle maali tõttu ma seda näitust kiidangi. Pildi nimi on “Vaikelu sügavikuga”.
Maal on mustvalge (monokroomne öeldakse vist selle kohta), sellel on kujutatud mingit osa ruumist, mis näeb välja nagu mingi trepikoja ülemine osa. Kaks külgmist seina ja otsasein, mille keskel on ühest ruudust koosnev keskmise suurusega aken, aknast ei paista midagi, aknatagune on üleni valge, aga akna ees ripub pooleldi läbi paistev ilma mustrita kardin, mis ulatub ülalt poole aknani. Külgseintele langeb aknast valgust. Pildi alumises osas on must pind, mis kujutab põrandat, millel asub see, kelle vaatepunkti pilt esitab. See põrand lõpeb mingilt maalt ära ning on selgesti aru saada, et tolle põranda ning vastasseina vahel on tühimik, mis jätkub allapoole - põrand ei jõua vastasseinani ning perspektiivireeglitega on mõista antud, et seinad jätkuvad allapoole (ka tumedamat tooni rant seintel annab märku, et allpool ranti jätkuvad seinad juba allpool põrandapinda). See ongi sügavik. Mis seal sügavikus on, pole näha. Mis aga kogu pildile tema iva annab, on see pildi alumine must osa, mis peaks kujutama enne sügavikku ära lõppevat põrandat. Kõik ülejäänu on kujutatud väga arusaadavalt, kuid see must alumine osa on kuidagi ebaselge, kuigi tegemist on lihtsalt musta pinnaga. See must pind pole päris ühtlane, seal on mingid läikiva ja tuhmi õrnad vaheldumised, aga pole selge, mida need kujutama peaks. Kõige olulisem on selle musta pinna ülemine serv, mille tagant algab sügavik, “mingi alumine ruum” - sellest servast pole selgesti aru saada, kas enne põranda lõppu on sügaviku ees mingi piire või lõpeb põrand enne sügavikku järsult, ilma piirdeta. Sellest pole aru saada, sest seda pole näha, kõik on must, varjus. Mis õigupoolest tollele pildile tema mõjuvuse ja teatava õõva annab, on see, et too serv ei ole sirge - ta on mõnes kohas natuke lainjas, aga see ei meenuta midagi, seda ei saa pidada mingiks realistlikult kujutatud põranda murdunud servaks vms - see serv ei kujuta tegelikult midagi, ta kujutab ainult seda, et selle põrandapinna lõppemise ja serva kohta ei saa midagi selget öelda. Just see on point - mõistatus pole mitte see, mis on seal serva taga sügavikus (ju seal on lihtsalt alumine korrus), vaid see, mis asi see serv ise sellisena on, millest see serv koosneb. Kogu sügaviku ähvardavus on koondunud sügaviku servale.

19. juuni. tänases "Sirbis" arvustab maaliosakonna lõpunäitusi Tiiu Talvistu, ja tema ütleb tolle pildi kohta seda: "mustjas, pooleldi veega täidetud ruum, mida valgustamas helenduv aknaava." nii et Talvistu arvates on see põrandapinnaga samal kõrgusel seintel olev pisut tumedam rant hoopiski vesi! olgu nii, võib-olla tõesti, see muudab muidugi natuke pildi meeleolu ja atmosfääri. aga tolle serva kummaline ebamäärasus jääb siiski samaks, seda vesi ei muudaks.