5.11.16

ei,
seda rahu tuleb sul juua
ärevuse ja ängi anumaist,
sest vaid need olid käepärast,
kui maha voolavat jooki püüdma tõttasid;
sul tuleb kirjutada
mahla ja kujundite asemel
kuivi ja teravaid luuletusi
kartusest, et me ei saagi tuttavaks seal,
kus ollakse mitte lihtsalt meie,
vaid kaks minasügavikku üheskoos
meesnaisena, naismehena,
selles sootus miskis,
mida sa tead ja ei tea, aga siiski tead,
mis sind üha piinab ja samas vabastab
suurest poeesiast, rindadest ja riistast.
sa pead kirjutama
lootusest, et sinu käes on kellegi lunastus,
kartusest, et seda on liiga palju kanda,
hirmust, et sellest jääb ometi väheks,
sest sinu armastus ei kustuta teise kustumisjanu,
aga siis järelikult on sind liiga vähe –
kõik, mis on vähem kui kõikvõimas,
on liiga vähe –
aga kui see on nii, siis kuidas saab sellest
vähest nii väga kinni hoida?
sellesse sõlme sa sõlmud –
nagu oleks veel midagi rohkemat kui
enne hauda leida pisutki hoidmist ja tõde.
kui see juhtub, siis on lihtsalt vedanud.
valu käib sellega kaasas niikuinii.
minagi ei tunne endas seda sooja kosmost, mida sina mu silmis näed,
nii nagu sina ei näe endas seda elu, mida mina su silmis näen,
me oleme vääritud armetud kutsikad enese silmis
ning uhke lõvipaar vastastikku.
kõik see ilus, mis meis on,
püsib koos vastastikusest teineteisesusest,
niikaua, kui meid on (selles elus elude reast, nagu üks meist usub,
ainsas või vähemasti viimases elus, nagu usub teine).
saada endikujuliseks mustaks meeks,
peopesad teineteise laudjatel, tuksuda, plinkida,
ulguda, oielda, kähiseda, unnata, urahtada, hüüatada,
poolihääli hingeldada läbi kõige kaunimate sõnade,
mida suudad ihast ähmase ajuga välja mõelda,
möriseda õrnalt ja madalalt nagu karu.
kas tunda hirmu kuristikupõranda ees,
kuhupoole oled teel, kuid mida sa veel ei näe;
seni, kuni kukud, seni sa ka lendad,
seni võid olla lind, ingel (kas tõesti?),
nool, mille hoog ei vaibu, vaid kiireneb,
sulle vastu vihisev õhk on jumala hingeõhk,
kuristiku seinad sind toetav voolusäng.
soov külvata oma mõnu ja valu tundev keha kõikjale laiali,
jagada seda kõigi teiste magususte ja kibedustega,
hõlmata kogu nende aistingute ja olekute tõde,
ja sealsamas soov korjata seesama keha kokku
ühte pessa kerra ning tiheneda üheks
peaaegu talumatu rahu ja naudingu tuumaks.
olla viimseni täidetud, kogu maailm üsas,
peita end enda eest teise sisse.
ihaldatud ihu, mida su soov sigida lõhki rebestab –
millega sa selle viletsuse tasuda saad –
maitsva kange hommikukohviga,
kaks lusikat kohvipuru,
kaks lusikat suhkrut,
veerand osa piima.
ühel pool igatsused, mis ei saa kunagi tõeks ega teoks
ja mis kannavad sind oma peopesas,
teisal teoks saanud unistused,
mille tõde mahub su pihku kõva koorega pähklina,
ja nende nagu Skylla ja Charybdise vahelt läbi purjetades
õnn, millest sa ei oska unistadagi,
nii et pead õppima loobuma ettevaatlikkusest ja ettenägelikkusest,
loobuma igatseda-oskamisest, unistamisvilumusest,
et ärgata pärastlõunatukastusest rambesse õndsusse,
sest oled näinud unes lund ja teda selle keskel naeratamas.
ja ikkagi ihkame kustuda
ja ikkagi ihkame põleda
ja ikkagi ihkame hävida
ja ikkagi ihkame võrsuda,
muudkui plingime
nagu tuletornid,
kes ei tea, kelle nad karidelt päästavad.


oktoober 2015 – oktoober 2016