vasakpoolsed

... seejärel mõtlesime, et no võiks ju minna Galleria dell’Accademiasse vaatama toda Taaveti originaali, kuid muuseumi ette jõudes nägime väga pikka järjekorda ja otsustasime, et ei ole mõtet snoobi mängida ja oma nappi aega originaalisabas kulutada. Muuseumi ees sattusime ühe noormehe küüsi, kelle müüdavaid suuri plakateid me vaatama jäime, ta hakkas meile neid tohutu innuga pakkuma, tegi nägu, nagu oleks täiesti uskumatu, et me midagi osta ei taha, hakkas tingima nagu vana juut (ma pole muidugi ühegi vana juudiga kunagi tinginud), tingimine oli sisuliselt ühepoolne: “15 eurot” - “ei, ma ei osta niikuinii, lihtsalt jäin vaatama” - “no 12 eurot” - “ei, ikkagi aitäh” - “10 eurot” - “hehehee, suur tänu” - “7 eurot, ja saate veel selle eest kaks postrit”; umbes nii see käis, igal juhul hakkas ta juba jätma meeleheitlikku muljet, umbes nagu tingiks ta enda täielikku kahjumisse, hinnad langesid paari minutiga alla igasuguse mõõdu, ja kui hakkasime edasi kõndima, kõndis ta meiega kaasa, hakkas mängima Sirle peale, umbes et sinjoora ju ehk ikkagi oleks seda tahtnud, tal oli näpus üks suvaline poster, millele Sirle oli enne juhuslikult näpuga osutanud, lõpuks tuli mul lausa piinlik tunne peale, et mis ma lasen tal niimoodi ennast alandada, ja kõndisime ta postrite juurde tagasi ja valisime sealt välja mitte selle, mida ta meile kaela tahtis määrida (ei mäletagi, mis see oli), vaid Leonardo kuulsa inimproportsioonide joonistuse. Võtsime selle siis 7 või 8 euro eest ära ja teist postrit juurde ei võtnud. Nii et saime sama raha eest originaal-Taaveti asemel ühe miljoneist Leonardo-koopiatest, vasak käsi ei teadnud, mida parem teeb.

Joonise juurde on kirjutatud:
Vetruvio architetto mette nella sua opera d'architettura che lle misure dell'omo sono dalla natura disstribuite in quessto modo. Cioè, che 4 diti fa un palmo e 4 palmi fa un pie: 6 palmi fa un cubito, 4 cubiti fa un homo, e 4 chubidi fa un passo e 24 palmi fa un homo; e cqueste misure son né sua ediflizi. Se ttu apri tanto le gambe che ttu cali da capo 1/14 di tua alteza, e apri e alza tanto le braccia che colle lunghe dita tu tochi la linia della sommità del capo, sappi che 'l cientro a sinistra e a destra della scala metrica delle stremità delle aperte membra fia il bellico, e llo spazio che si truova infra Ile gambe fia triangolo equilatero
tanto apre l'omo ne' le braccia, quanto è lla sua alteza
Dal nasscimiento de'capegli alfine disotto del mento è il decimo dell'alteza de l'uomo. Dal disotto del mento alla somità del capo è l'ottavo dell'alteza de l'omo. Dal disopra del petto alla somità del capo fia il sexto dell'omo. Dal disopra del petto al nasscimiento de capegli fia la settima parte di tutto l'omo. Dalle tette al di sopra del capo fia la quarta parte dell'omo. La magíore largheza delle spaffi contiene in sé la quarta parte dell'omo. Dal gomito alla punta della mano fra la quarta parte dell'omo. Da esso gomito al termine della ispalla fa la ottava parte d'esso omo. Tutta la mano fa la decíma parte dell'omo. Il membro virile nasscie nel mezo dell'omo. Pie fia la settima parte dell’omo. Dal disotto del pie al disotto del ginochio fia la quarta parte dell'omo. Dal disotto del ginochio al nasscimento del membro fia la quarta parte dell'omo. Le parti che ssi truovano infra il mento e 'l naso e 'l nasscimento de' capegli e quel de' cigli, ciascuno spazioper sè è ssimìle all'orecchi(i)o, è 'l terzo del volto

Arhitekt Vitruvius väidab oma teoses arhitektuurist, et inimese mõõdud on looduse poolt antud sellisel viisil. See tähendab, et 4 sõrme teevad kokku ühe kämbla ja 4 kämmalt teevad kokku ühe jala: 6 kämmalt teevad kokku ühe küünra, 4 küünart teevad kokku ühe inimese, ja 4 küünart teevad kokku ühe sammu ja 24 kämmalt teevad kokku ühe inimese; ja neid mõõte kasutas ta oma ehitistes. Kui sa avad oma jalad nii, et su pea langeb allapoole 1/14 võrra sinu pikkusest, ja avad ja tõstad oma käed nii, et sa puudutad pikkade sõrmedega oma pealae kõrgusel olevat joont, siis tea, et vasakule ja paremale poole avatud liikmete äärmiste punktide vahelise mõõduskaala keskmeks on naba, ja jalgade vaheline ruum on võrdkülgne kolmnurk
nii palju, kui on inimese avatud käte vahemaa, nii palju on tema pikkus
Juustepiirist kuni lõuaotsani on kümnendik inimese pikkusest. Lõuaotsast kuni pealaeni on kaheksandik tema pikkusest. Rinna ülemisest servast kuni pealaeni on kuuendik inimesest. Rinna ülemisest servast kuni juuksepiirini on seitsmes osa kogu inimesest. Rinnanibudest kuni pealaeni on neljas osa inimesest. Õlgade suurim laius sisaldab endas neljanda osa inimesest. Küünarnukist kuni käe tipuni on neljas osa inimesest. Sellest küünarnukist kuni kaenlanurgani teeb kaheksanda osa sellest inimesest. Kogu käelaba teeb kümnenda osa inimesest. Meheliige algab inimese keskpaigas. Jalalaba on seitsmes osa inimesest. Jalatallast kuni põlve alumise servani on neljas osa inimesest. Põlve alumisest servast liikme alguseni on neljas osa inimesest. Osad, mis leiduvad lõua ja nina ning juustepiiri ja kulmude vahel, kõigi nende ulatus on samasugune kõrva omaga, see on kolmandik näost

Nõnda kirjutas Leonardo tolle inimproportsioonide joonistuse juurde, jutustades ümber Vitruviust. Ta pani selle kirja peegelkirjas, paremalt vasakule nagu araablane või juut, see tähendab, tavaline inimene peab selle lugemiseks kasutama peeglit. See näib, otsekui oleks oma kaheksat liiget sirutav ja üheksandaga oma keskpunktis paigal olev mees ise selle sinna joonise ümber kirja pannud ja seejärel kirjapandut demonstreerivasse poosi asunud - tema vaatepunktist poleks peeglit vaja. Leonardo kirjutas kõik oma isiklikud märkmed peegelkirjas. Tõenäoline põhjus on üsna lihtne - leidliku mehena (kes ta ju ilma igasuguse kahtluseta oli) ja vasakukäelisena oli see ilmselt kõige ökonoomsem viis kirjutada nii, et käega tinti laiali ei määriks; ta tegi pelgalt elementaarset - selle asemel, et kohandada oma keha kirjutamise süsteemiga, kohandas kirjutamise oma kehalise eripäraga. Nii nagu Vitruvius tegi oma ehitised inimproportsioonide järgi, järgis Leonardo oma märkmete kirjutamises seda, mis talle oli disstribuito dalla natura.
Ka Raffael ja Michelangelo olid vasakukäelised; Michelangelo kuulsal Sixtuse lakke maalitud inimese loomise kujutisel sirutab ka Aadam Jumala poole just oma vasaku käe.

hämmastav mänguasi

minu meelest täiesti hämmastava fluidumiga esitus. Taani bänd Under byen ja nende lugu "Legesag" ehk "Mänguasi" - lugu räägib naisest, kelle tema armastuseigatsus teeb meeste mänguasjaks.

nende koduleht ja myspace

futurism

hiljuti juhatas aurupungi huviline veli Silver Ratassepp mind ühe vene futurismi omapärase ja vähem tuntud kuju Aleksei Gastevi jälile. ta oli veendunud tehnikakummardaja, arvates mitte ainult, et tehnika vabastab inimkonna tuimast tööst, vaid ka seda, et tõeline murrang saabub inimese ja masina teatava ühtesulamisena. kuigi ta oli 1901-17 põranda all, asumisel ja pagenduses, ei tegelnud ta otseselt poliitikaga (astus bolshevike parteist juba 1908 välja), vaid ametiühinguliikumisega prantsuse sündikalismi vaimus ning hiljem, 1920.-30. aastail, juhtis Töö Instituuti, mis arendas efektiivse töötamise teooriat - paljus tähendas see tööliste väljaõpet masinalaadse tõhususe suunas. enne seda oli ta luuletaja, keda imetles ka vene futurismi suurkuju Hlebnikov. ka Gastevi teoreetilised teosed on laadilt vahel üsna poeetilises keeles. 1938 lasti ta suurpuhastuse käigus maha, 1956 rehabiliteeriti.
lisan siia ühe Gastevi proosateksti, mis üsna hästi peaks iseloomustama tema paatose iseloomu, kuigi siit ei tule veel kogu täiuses välja tema masinaülistuslikud jooned. luuletused on muidugi veel eraldi ooper.


MINU ELU

Suur minevikus, lõputu tulevikus on mu elu.
Paljusid aastasadu pole ma meelde jätnud. Mäletan vaid, kui käisin ahelais ja olin kinni oma vangla - töö - küljes.
See olin mina, kes kakskümmend aastat tagasi peksis ja purustas masinaid. See olin mina, kes, veel üleni inimlik, tõusin üles oma külmade vaenlaste vastu. Ma andsin tollal kogu oma kire sellesse raudsesse kahevõitlusse; ma kutsusin tollal jumalaid appi ja ikkagi kaotasin võitluses mitu pead. Siis heitsin ma meelt ja viskusin masinate ihutud teradele, pihustasin nad, kuid purunesin ka ise metalli haardes.
See olin mina, kes valas sada aastat tagasi maailma linnade tänavad üle oma verega ja lehvitas lippe, suus ülestõusu ja kättemaksu sõnad.
Ka see olin mina, kes pärast purunes ja rebis iseenda keha laiali mõlemale poole riigipiire.
Ja nüüd olen see taas mina, ja juba otsekui uuesti sündinud, lähen ja ehitan. Kõik käib minu käte ja tööriistade alt läbi. Loon viadukte, teid, masinaid, mikroskoope. Oma tööpingi pulsi ja oma sae poognatõmbe kaudu tajun kõige varjatumaid mõtteid.
Ma kannan tunnetuse halastamatut lõiketera.
Käin kõikjal oma vasaraga, meisliga, puuriga. Mööda kogu maailma… Sammun üle piiride, mandrite, ookeanide. Kogu maakera teen ma oma kodumaaks.
Seisan töölismaja ees Berliinis. Seisan ja vaimustun: siin on mu tohutu, mu raske, kohmakas-tugev kodu. Ja kõik temas on minu oma: nii uksekaar, mille kohal valgustatud vasar tungib kivist välja ja palub laule, kui ka alasi sekretäri laual kui ka edasi-tagasi käivate seltsimeeste read.
Sisenen kooperatiivi Manchesteris ja värisen rõõmust: minu! Sündinud kaugel, kuid kooskõlas sellega, mis on mulle omane.
Ma olen Pariisi suitsunud ja musta Tööbörsi võlvide all. Algul võõras, ehitatud võõra, mitte tööliste rahaga, sai ta meie omaks, ja tema suitsunud seinad said vaevatud väsinud jõu sümboliks.
Õnnetus… Auk, haud… Lõuna-Aafrikas on plahvatus. Tuhat ohvrit. See on löök, see on… löök minu pihta… otse südamesse.
Suitsuta šahtid, tuhaga kaetud… See on maailma äärel, mälestusmärk minu haavatud südamele, minu maailmasüdamele.
See, mis minu, suri eile, see, mis minu, kandub täna edasi, ja juba näitab oma leeki see, mis homme minu.
Lapsepõlvest pole kahju, pole nooruseigatsust, ainult - kaugustesse!
Mu elu ei mõõda aastad.
Mu elu mõõdavad sajad, tuhanded aastad.
Ma elan maailma loomisest saadik.
Ja ma elan veel miljoneid aastaid.
Ja minu jooksul pole piiri.

tegelikult aga tahtsin viidata ühele tänapäeva surmtõsisele futuristile (nimetab ennast elukutselt futuristiks), kes samuti on tehnikausku - Jacque Fresco, kes on Ameerikas Floridas loonud oma uurimiskeskuse nimega The Venus Project. pikemalt räägib ta oma ideedest filmis "Zeitgeist Addendum" (mis tundub suhteliselt asjalikum film kui "Zeitgeisti" esimene osa, mis kaldus konstrueerima raskesti tõestatavaid vandenõuteooriaid; "Addendumis" tutvustatavad ideed on intellektuaalselt - ja ehk ikkagi ka praktiliselt? - huvitavad ka ilma vandenõuteooriateta). lühidalt on tema ideed selles, et tuleb liikuda täiesti teistel alustel ühiskonda, mis ei põhineks rahal ja mida ei juhiks kasumi ega puudujäägi loogika - kasumile ja majanduslikule kasvule rajatud ühiskonnakäsitusse on paratamatult sisse kirjutatud, et osa inimkonnast peab olema vaene, sest kust mujalt see kasum ja kasv tuleb, mitte ju tühjalt kohalt - arvud näitavadki, et maailma vaeste protsent järjest kasvab, nii nagu ka vahe suurimate ja väikseimate sissetulekute vahel. Fresco nimetab seda uut majandust ressursipõhiseks majanduseks.
tehnika on teine oluline keskpunkt tema tulevikuvisioonis - tehnika vabastab inimese tööst, mis kaotab oma praeguse mõtte, kui pole enam raha - sest pole vaja raha teenida ja pole enam mõtet karta, et masinad võtavad inimeselt leivateenistuse käest ära. Fresco sõnum ongi, et tegelikult on inimkonna tehnoloogiline võimekus nii suur küll, et pakkuda kõigile inimestele elamisväärset elu, varuda energiat, mis ei lõpe ära jne, takistuseks on vaid tahte puudus ütelda lahti kasumikesksest ühiskonnast - kasum põhineb ressursside ebapiisavusel, mida väga sageli tekitatakse ka kunstlikult (taastuvenergia on siin hea näide - sagedane vastuväide tema arendamiseks on see, et taastuvenergia on liiga kallis, aga kallis on ta just seepärast, et teda on vähe arendatud ja ehitatud).
mõistagi pole Fresco tulevikumaailmas omandit selle praegu tuntud kujul (sest omand on üks puudu-oleku tekitamise mehhanisme), ega ka riike, mida ta näeb pelgalt rahandussüsteemi ühe struktuurina.
siin on üks pilt Fresco kavandatud tulevikumasinaist:

subaltern

väike valik naisräppareid, et aastale hoog sisse lükata.

Tasha ehk Yoon Mi Rae on sündinud Ameerikas, kuid üles kasvanud Lõuna-Koreas, tema isa oli mustanahaline Ameerika sõdur, ema korealanna; teda peetakse Korea soulikuningannaks. siin loos laulab ta sellest, kuidas ta on kogu oma elu kogenud, mis tähendab olla teisest rassist:



Hime on Jaapani räpiprintsess (Hime tähendabki printsessi), kes ühendab hiphopiga traditsioonilisi jaapani teemasid ja vorme, taaselustades neid klubinoorte hulgas; ka naisõiguslus olevat üks ta teemasid (mis nüansid sellel Jaapanis on, ei tea täpsemalt); kahjuks ei saa ma aru, millest ta siin räägib:



Mad-A on lihtsalt üks vene räppar, kes ähvardab nokaudiga, rohkem ma tema kohta midagi ei teagi, lugu pole paha:



Kel pärineb Musta Aafrika ühe tähtsama metropoli Lagose eeslinnast ja tegutseb Nigeerias praegugi:



Malika on siinkohal araabia räpi näiteks; pärit on ta Liibanonist, Beirutist. video pärineb araabia MTV-st (eksisteerib seegi). põgusa mulje põhjal tundub, et araablaste hiphopi esiriigiks on Maroko ja sageli on ta prantsuskeelne; siinne lugu on araabia keeles:



Keny Arkana on sündinud ja elab küll Prantsusmaal, kuid tema vanemad on pärit Argentinast; ta on nn alter-globalisatsiooni liikumise aktiviste (see liikumine eristab end antiglobalistidest, kuna vastustab küll üleilmastumise kaubanduslikku külge, kuid pooldab kultuurilist ja inimõiguslikku üleilmastumist):

satiir

pole siia enam ammu kirjutanud, võib-olla keegi ei hoiagi mu blogil enam silma peal. mis seal ikka.

kui ma mõtlen aasta peale tagasi, siis üks asi, mis seda aastat minu jaoks iseloomustab, st mis teda varasemast ehk eristab, on see, et mingil hetkel hakkasin ma tajuma, et üle pika aja on taas Eestis võimalik toimiv ühiskondlik iroonia ja satiir selles tähenduses, nagu teda viimati kohtas ehk kaheksakümnendatel Baskini, Aimla ja Krjukovi-Kibuspuu tehtuna. ma olen seda mõtlema hakanud nt ETV "Erisaadet" vaadates, kus Anatoli Tafitshuki tehtud lõigud ületavad kohati senise aja naljategemise põhinivoosid - röögatu absurdihuumor à la Kreisiraadio (mis oma parimail hetkil on tõesti klassika) või muidu ühiskondlikel teemadel nikitsemine-nakitsemine, irvitamine, mõnitamine jne (siin ulatub diapasoon Kivisildnikust läbi Esto-TV ja "Ärapanija" kuni "Pehmete ja karvasteni"). kunagi NO-teatri "Naftat" vaadates tajusin, et tänapäeva Eestis (või üldse tänapäeva õhtumaal?) ei ole tõeline satiir enam võimalik - umbes nii, nagu pole võimalik parodeerida tümpsumuusikat; meenutagem Kuldset Triot, kes hakkas 90. aastail tollal vohanud tümpsu parodeerima, aga sumbus seejärel lihtsalt järjekordseks mõttetuks diskoprojektiks; või mujalt ilmast - 90. aastate üks eurojuustu staare Whigfield - kelle paar hitti mullegi omal ajal täitsa tantsuväärsed tundusid - tegi oma esimesed lood just diskomuusika paroodiana, kuid publik lihtsalt ei lugenud irooniat välja, vaid nägi seda lihtsalt järjekordse diskensivooluna. loodetavasti tollest disko-allegooriast piisab, ma ei viitsi praegu pikemalt lahti seletada, miks tõeline ühiskondlik satiir seni võimatu oli; on ju aastaid kurdetud selle üle, kuidas teleka aastalõpuprogrammides ei saa enam tõeliselt nalja - mu meelest on tegelikult kurdetud just toda tõelise satiiri võimalikkuse kaotsiminekut. Tafitshuki lõikudes on aga tunda mingit seesugust hoiakut, mis tõelise satiiri taga peab olema - mitte et saada lihtsalt pulli ja kellegi kulul nalja, vaid naer kui ühise hirmu- ja ängikogemuse jagamise viis - nii nagu ta "vanadel headel aegadel" oli. muidugi on vahepeal zhanrid uuenenud ja ka Tafitshuki satiir tekib ironiseeritavate enda osavõtul, reality-show elemente kasutades - meenutagem kas või tema küsimust valitsuse pressikonverentsil või kõige markantsemana radikaalset integratsioonikatsetust, mis toob väga valusalt esile, milliste inimeste väljamõeldud pingeväljades kogu Eesti juba paar aastat elab.
olen juhuslikult sattunud vaatama ka "Ärapanijat", mille ma kunagi pettunult hülgasin, ja mulle on mulje jäänud, et nemadki on visalt, kuid siiski, liikumas lihtsast suvairvitamisest tõelise satiiri poole; muidugi sellise tasemeni, nagu samas formaadis on jõudnud nt ameeriklane Jon Stewart, on veel palju maad.
nii et mõnes mõttes oleks nagu põhjust rõõmustada, teisest küljest muidugi mitte, sest eks on tõeline satiir ikkagi võimalik ühiskonnas, mis on saavutanud sellise taseme, kus jõustruktuurid lendavad inimestele peale selliste ideologeemidega (minu isiklikud Kuldmunad möödunud aasta reklaamidele) nagu "vabaduse valvur" vangivalvuri kohta (vt videoklippi) või "elu kutse" püssimeheameti kohta (vt taas klippi, ehtne Hollywood). see on midagi, mis Ameerikas loob eeldused nt millelegi sellisele (tänud Jackile kunagise juhatuse eest "The Daily Show" juurde):

The Daily Show With Jon StewartM - Th 11p / 10c

Oliver - Tortured Logic

Barack Obama Interview
John McCain Interview

Sarah Palin Video
Funny Election Video

1. september 2008

Ärkasin miskipärast juba enne kella seitset, ja aknale minnes sain kohe aru, miks. Napoli ei tahtnud mind minema lasta ilma, et oleks mulle näidanud midagi veel erilisemat; nii ta siis oligi mu üles hõiganud. Päike oli juba tõusnud umbes Vesuuvi tipu kõrgusele, minu aknast vaadates jäi ta Vesuuvist (ja tolle naapertipust) vasakule. Aga taevas olid pilved, otse Vesuuvi ees või kohal oli suur rünkpilv, mis puudutas oma alumise põhjaga mäe tippu. Päike jäi selle pilve varju, nii et Napoli linn ise mu ees jäi veel hämarusse, kuid kaugemal, Vesuuvi ümbruses, kuhu päiksekiired juba jõudsid, oli sumune õhk üleni punane, punakasoranž, raskelt ja rammusalt leegitsev. Pealpool pilvi paistis jahe kahkjassinine hommikutaevas, Vesuuvi ümbrus teispool linna aga lõõmas. Oli veel hommikuselt vaikne (niivõrd kui suurlinnas saab vaikne olla), aga väga soe, sest eelmise päeva kuumus polnud jõudnud õhust lahtuda, päike tõusis lõunamaise kiirusega, vaatepildi nüansid muutusid iga pildiga, aeg-ajalt vilksatas päike pilvede vahelt ja siis olid ta kiired näha punaka viltuse sambana keset linna kohal olevat pilvealust hämarust. See oli sõge ja põnev vaatepilt.
Käisin vahepeal urusuult ära, urusügavuses köögis kohvi tegemas, tagasi tulles nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas. Tema kohal rõdupiida küljes rippus kimp kuivama riputatud tšillikaunu. Tervitasime üksteist ja vahtisime seda asja koos. Kui erinevalt me seda päiksetõusu tegelikult vaatasime - tema jaoks toimus see ju kõige tavalisemas, juba ammu silmapõhja kulunud maastikus ja kes teab, ehk näeb ta selliseid päiksetõuse pidevalt. Minu jaoks oli see pooleldi ebareaalne vaatemäng, mida otsekui etendati mulle - see nagu polnukski päriselt loodussündmus, vaid midagi, mis tulenes Itaalia kultuurist, midagi mida “nad siin teevad”.
Tunni aja möödudes, kaheksa paiku, oli päike liikunud juba peaaegu Vesuuvi naapertipu kohale, pilvedepealne taevas oli muutunud sinisemaks, pilvedealuse õhu lõõm oli kahvatumaks tõmbunud, kuigi õhk ise kuumenes iga veerandtunniga tuntavalt. Poleks päikse ees pilve olnud, oleks kella kaheksase päikse käes juba raske seista olnud; kuid pilv püsis päikse ees ja linn ise seisis ikka veel varjus - võis kujutleda, et Hispaania kvartalite kitsaste kõrgete tänavate kuristikupõhjad olid veel päris koiduhämarad, samas kui mäe ümbrus oli juba pilgeni täis päevapäikese valgusmüha. Aga nüüd, kui päike oli kõrgemal, oli lisandunud uus vaatemäng: pilvede vahelt langes linna ja mäe vahele heledatest päikesekiirtest loor, mille taha jäi too mäeümbruse-lõõm. Oli selgesti näha just nimelt kiiri, mis langesid tagurpidi lehvikuna pilve vahelt maani. Mõtlesin, et ju vist just sellistest hommikutest pärinevad nood maalitud või vahel isegi kivisse raiutud kiired, mis kirikutes valget tuvi ümbritsevad (kas või Peetri kiriku peaaltaril vitraaži ja skulptuurina); see tähendab, nood kiired pole mingi abstraktsioon, vaid kindla looduses olemas oleva modelli kujutis. Valgus võib siin juba looduses materiaalse kuju omandada.
Loomulikult oli eelnev valgusekirjeldus mõttetu, ka foto ei anna päriselt pilti, sest oluline on just nimelt hingata sedasama õhku, mida see valgus täidab, tajuda seda valgust mitte ainult isiklikus silmateras, vaid ka oma naha, kõrvade ja ninasõõrmetega. See oli füüsiline kogemus.

Blogi päises olev pilt on umbes seitsme paiku tehtud. Umbes kaheksaks oli pilt selline:

Eelmine päisepilt oli tehtud Londonis 19. augustil 2006 umbes kella nelja paiku õhtul, see on vaade üle Thamesi Püha Pauluse kiriku kupli poole. Kirikut seestpoolt ma ei näinudki, sest kuigi uksele oli kirjutatud "This is nothing but the house of God", seisis seespool seda ust kõige tavalisem kassaaparaat ja nõuti raha, loomulikult jäi mul käimata. Õigemini ei tahtnudki ma selle pildiga Pauluse kirikut pildistada, vaid hoopis seda, kuidas pilved ja linnasiluett oma kompositsioonis kuidagi peegeldavad üksteist.

kõrb kasvab 3

Viljandimaalt on jõudnud nüüd ka suurtesse lehtedesse uudis, kuidas Viljandi kutsekooli direktor ja Viljandi linnavolikogu esimees (kunagine minister) Tarmo Loodus olevat ühele 19-aastasele kutsekooli poisile, kes suitsetas koolimaja ees, suitsu peopessa surunud ja nii tollele põletushaavad tekitanud. võimalik, et see juhtuski Loodusel kuidagi kogemata nii välja - ma ei rutta siin Loodust automaatselt hukka mõistma (kuigi esmareaktsioonidest paistis, et päris kogemata see tal ei juhtunud).

mis mind on aga sügavalt hämmastanud, on reaktsioonid sellele. rääkimata hulgalistest netikommentaaridest, mis sellist tegu heaks kiidavad - haridusminister Lukas ise ütleb: "Enam ei pea koolijuhid korrarikkujate ees koogutama. Ootan kõigilt koolijuhtidelt initsiatiivi, et karistamatuse tunne koolidest kaoks." ning tänase Sakala lugejaküsitlus teemal "Kuidas tuleks karistada noort, kes kooli territooriumil suitsetab?" annab tervelt kolmandik inimese vastuse "kustutada koni peopessa".

hämmastust tekitab just nimelt see, millised on inimeste väärtustehierarhiad. ümber tõlgituna kõlaks see Looduse heakskiitmine niimoodi: "suitsetamine on nii ebaeetiline tegu, et see õigustab kehavigastuste tekitamist." või siis nii: "Loodus (kui ta tegi seda meelega - aga nonde heakskiitjate arvates tegi ta seda just meelega) käitus eetilisemalt kui kooli ees suitsetav nooruk."

mul tuleb ausalt öeldes hirm ja jälestus peale, kui ma mõtlen, et ma elan riigis, mille haridusministri meelest on sadism koolis normaalne (või õieti polegi tähtis, et koolis, sadism jääb sadismiks), ja ühiskonnas, millest terve kolmandik oleks valmis teisele inimesele põletushaavu tekitama, põhjuseks see, et too inimene tegi suitsu just kooli ees, mitte nt 100 meetrit eemal, kus see oleks olnud seadusega lubatud.

ma ei saa muidugi midagi parata, et sellega haakub mul üks teine motiivistik - kultuuriinimeste ebaeetilisus selle kaudu, et neid rahastatakse tubakaaktsiisist. üha enam on hakanud levima hoiak, mille järgi suitsetamine on mitte eeskätt lihtsalt ebatervislik komme, vaid just eeskätt ebaeetiline teguviis. ministri ja osa inimeste suhtumine Looduse - tegelikku või oletatavasse - teosse teeb natuke selgemaks, miks Kulka rahastamise allikaid on nii endastmõistetavalt kasutatud argumendina Kulka süütuse presumptsiooni vastu. minu jaoks näib see Eesti ühiskonna väärtustühjuse indikaatorina - pole häbiasi kultuurivärgist mitte aru saada, pole häbiasi olla isegi sadist, kuid kui sa saad oma ebamäärase algupäraga tigedust ja vimma rakendada suitsetajate või aruandevõlglaste vastu - st ebatervislike inimeste või bürokraatlikke reegleid halvasti tundvate inimeste vastu - siis oled sa õige mees.

on ammu teada tõde, et sõjaolukorras leidub alati teatud protsent inimesi, kes on kohe valmis teisi piinama ja tapma. ma ei tea, kas sellesse suhtuda rõõmu või kurbusega, igal juhul kui praegu tuleks sõda, oleks see konstantne protsent inimestest nõus teisi piinama mitte mingi ideoloogia või isamaa või liidri eest, vaid ebatervislikkuse ja bürokraatliku saamatuse eest - see oleks avalikult nihilistlik vägivald, mitte enam ideeliselt looritatud vägivald. ses mõttes pole Kivastiku novell viimases Sirbis isegi liiga karm (esialgu tundus see mulle mõttetu liialdusena, aga Looduse-Lukase loo valgel omandab juba täitsa mõtteka näo - meie ühiskond ongi alaägedalt vägivaldne ja sadistlik, inimese-mask nihkub viimasel ajal natuke liiga sageli tema tumedalt näolt paljastavalt viltu.)

ühesõnaga, me elame Sahelis.