Veiko Klemmeri serv

Käisin Tartu Kunstimajas vaatamas Tartu Ülikooli maalieriala värske magistri Veiko Klemmeri näitust. Näitusel on pikk autori saatesõna (mille jätsin pooleli, sest kuigi ta ilmselt on näituse suhtes adekvaatne, oli mul piltide põhjal juba natuke teine sisemonoloog tekkinud, ei tahtnud enam autori seletust sinna juurde), ja hulk suuremat sorti maale, mis moodustavad kokku ühe suure tsükli. Ei hakka siin asja ümber jutustama, aga soovitan vaatama minna küll. Mulle mõjusid eriti nood tühjust täis mustvalged maalid otsaruumis (“Lapsed söövad revolutsiooni”, “Tool ühele”, “Voodi kahele”, “Jäljed” - too viimane oleks tegelikult võinud olla ilma pealkirjata, sest pärast pealkirja lugemist hakkasin kohe mõtlema, et seal on kujutatud mingi masina rataste kaugusse kaduvaid jälgi keset ühtlast tühermaad, kuid enne pealkirja lugemist mõjus pilt palju mõistatuslikumalt ja sisukamalt, noid “jälgi” võis vaadata nt aimatavate pikali ritta pandud inimestena vms).
Aga üks maal tundus mulle eriliselt hea, just selle maali tõttu ma seda näitust kiidangi. Pildi nimi on “Vaikelu sügavikuga”.
Maal on mustvalge (monokroomne öeldakse vist selle kohta), sellel on kujutatud mingit osa ruumist, mis näeb välja nagu mingi trepikoja ülemine osa. Kaks külgmist seina ja otsasein, mille keskel on ühest ruudust koosnev keskmise suurusega aken, aknast ei paista midagi, aknatagune on üleni valge, aga akna ees ripub pooleldi läbi paistev ilma mustrita kardin, mis ulatub ülalt poole aknani. Külgseintele langeb aknast valgust. Pildi alumises osas on must pind, mis kujutab põrandat, millel asub see, kelle vaatepunkti pilt esitab. See põrand lõpeb mingilt maalt ära ning on selgesti aru saada, et tolle põranda ning vastasseina vahel on tühimik, mis jätkub allapoole - põrand ei jõua vastasseinani ning perspektiivireeglitega on mõista antud, et seinad jätkuvad allapoole (ka tumedamat tooni rant seintel annab märku, et allpool ranti jätkuvad seinad juba allpool põrandapinda). See ongi sügavik. Mis seal sügavikus on, pole näha. Mis aga kogu pildile tema iva annab, on see pildi alumine must osa, mis peaks kujutama enne sügavikku ära lõppevat põrandat. Kõik ülejäänu on kujutatud väga arusaadavalt, kuid see must alumine osa on kuidagi ebaselge, kuigi tegemist on lihtsalt musta pinnaga. See must pind pole päris ühtlane, seal on mingid läikiva ja tuhmi õrnad vaheldumised, aga pole selge, mida need kujutama peaks. Kõige olulisem on selle musta pinna ülemine serv, mille tagant algab sügavik, “mingi alumine ruum” - sellest servast pole selgesti aru saada, kas enne põranda lõppu on sügaviku ees mingi piire või lõpeb põrand enne sügavikku järsult, ilma piirdeta. Sellest pole aru saada, sest seda pole näha, kõik on must, varjus. Mis õigupoolest tollele pildile tema mõjuvuse ja teatava õõva annab, on see, et too serv ei ole sirge - ta on mõnes kohas natuke lainjas, aga see ei meenuta midagi, seda ei saa pidada mingiks realistlikult kujutatud põranda murdunud servaks vms - see serv ei kujuta tegelikult midagi, ta kujutab ainult seda, et selle põrandapinna lõppemise ja serva kohta ei saa midagi selget öelda. Just see on point - mõistatus pole mitte see, mis on seal serva taga sügavikus (ju seal on lihtsalt alumine korrus), vaid see, mis asi see serv ise sellisena on, millest see serv koosneb. Kogu sügaviku ähvardavus on koondunud sügaviku servale.

19. juuni. tänases "Sirbis" arvustab maaliosakonna lõpunäitusi Tiiu Talvistu, ja tema ütleb tolle pildi kohta seda: "mustjas, pooleldi veega täidetud ruum, mida valgustamas helenduv aknaava." nii et Talvistu arvates on see põrandapinnaga samal kõrgusel seintel olev pisut tumedam rant hoopiski vesi! olgu nii, võib-olla tõesti, see muudab muidugi natuke pildi meeleolu ja atmosfääri. aga tolle serva kummaline ebamäärasus jääb siiski samaks, seda vesi ei muudaks.

unefoto

Lauri Sommer on Andres Allani raamatu "Öötrükid" järelsõnas kirjutanud: "Jutt sisemise pildi endast välja laskmisest mõjub nyyd, kui jaapani teadlased on silmalt ajju mineva impulsi visualiseerimise kaudu leidnud võimaluse unenägude kujutiste pildistamiseks, taas värske ja prohvetlikuna. Kes teab, võib-olla avab unenägude visuaalide nägemine meis mingi alateadliku uksegi."
sellest asjast saab lugeda nt siin ja siin. praegu tundub asi olevat üsna-üsna algusjärgus, põhimõtteliselt uuritakse praegu seda, kuidas mingi kujutise vaatamisel tekkivat ajutegevust tagasi tõlkida parajasti nähtavaks kujutiseks; eesmärgiks on aga see, et saada kätte puhtalt aju poolt kujuteldavat pilti äratuntaval kujul. no eks näis. iseendast põnev, kuigi mul on kahtlusi, kas unenäo visuaal on võrreldav nt filmi sidusa ja lineaarse visuaaliga, mida on võimalik piiritletud tasapindsele ekraanile ühtlaselt laiali laotada; enda unekogemusest arvan teadvat, et vahel on käigus mitu "pildikanalit" korraga, samuti seda, et visuaal pole unenäos omaette kvaliteet, vaid võib muudesse meeleregistritesse sujuvalt üle minna. asjal on muidugi ka tume pool, sest eks võib sellist asja alati ka kurjasti ära kasutada. põnev ikkagi.
avastasin netist ka ühe teise "dream recorderi" projekti, autoriks Maria Paula Villamil; see tundub olevat pooleldi kunstiline projekt, mis ei jahi unes nähtavaid kujutisi, vaid püüab visuaali tõlkida unetegevuse muid parameetreid, registreerides magava kehaga toimuvat.

valgeselg-kirjurähn?

nägin täna otse Tartu kesklinnas, Emajõe äärses pargis (Ülejõe poolel, Oeconomicumist pisut Kaarsilla poole) üht rähna pärna kallal nakitsemas ja pisut isegi toksimas. ta nägi välja nagu siin pildil (see siin pole tänane rähn, mul polnud fotokat käepärast), st vastas kõige täpsemini valgeselg-kirjurähna tunnustele, kuigi ma pole päris kindel, kas see ei võinud olla tamme-kirjurähn; kirjelduste järgi on tamme-kirjurähn väiksemat sorti, see siin oli aga vähemasti rästa-suurune, kui mitte suuremgi. pealagi oli punane, tiivad musta-valgekirjud, kaela- ja põsemustreid ei märganud väga täpselt tähele panna, ega ta ei tahtnud eriti näidata ka, keksis mu eest kogu aeg puutüve teisele küljele, spiraalis muudkui kõrgemale.
too valgeselg olevat vist üsna haruldane või ohus rähnaliik Eestis - nii et kui ta nüüd Tartu kesklinnas ringi keksis, siis vist on rähnavaatlejatele oluline info?
siin pisut juttu ja siin kaks ilusat pilti.

autentsus

Tallinnas omaelulookirjutuse konverentsi ajal sigines mu märkmete hulka selline asi - esimene rida on kirjutatud parema käega, teine vasakuga.
küsimus: kumb neist on autentsem?

rebane ja sõda

mõtlesin täna teha jalutuskäigu Raadi ja Hiinalinna vahelises kunagises vene sõjaväeosas. astusin Puiestee tänaval lahtisest väravast sisse, kohe oli tunda, et kuidagi müstiline koht, tühjad majad, lokkav loodus, palju linde ja linnulaulu, soundtrack oli natuke nagu loomaaia linnunurgas. kõndisin mööda teed, mis Tartu kaardi peal kannab Peetri tänava nime (kuigi tal enam otseühendust väeosa-välise Peetri tänavaga pole, müür on vahel), ja järsku jooksis paarikümne meetri peal rebane tee peale, jäi korraks seisma ja vaatas mind, siis läks üle tee ja piilus mind veel natuke põõsaste vahelt. oleks ma taibanud seisma jääda, oleks saanud teda pikemalt näha, aga ma kõndisin edasi tema poole, nagu oleksime vanad tuttavad; rebane nii ei arvanud ja kadus mu silmist. see võib vabalt olla sama rebane, kellest siin juttu ja udune pilt on. parajalt tiheda liiklusega Puiestee tänav oli sellest kohast ehk umbes 100 meetri kaugusel müüri taga.
kõndisin siis edasi, järsku kuulen, et kuskil põõsastes räägitakse summutatud häälega, siis märkan, et umbes neli meest hiilib põõsastes, õigemini ei hiili, vaid kõnnib üsna kiiresti, aga hästi vaikselt. siis alles sain aru, et need on paintballi-mängijad, kiivrid peas ja maskid ees. pöörasin kohe otsa ümber, sest kes teab, äkki jään nende ja mõne teise kamba vahele ning saan pihta, ega sellega ju nalja pole, tulles kuulsingi selja tagant vaikseid plaksatusi. väike adrenaliin tekkis küll kohe sisse, niipea kui nende hääletut liikumist põõsastes nägin, jalgadesse lõi surin, puhtalt nende poosides ja liikumisviisis oli juba mingi ohtlikkuse-tunne sees. põhimõtteliselt poleks mul pidanud olema võimalik paintballi-tandrile niimoodi lihtsalt sisse jalutada, mingit märgistust ma küll ei näinud, mis mind hoiatanud oleks. aga selle eest nägin jälle rebast.
paistab, et rebastel on erihuvi paintballi vastu, vt siit.
siin aga laulavad Les Frères Jacques kuulsat La Fontaine'i valmi rebasest ja varesest, aastal 1968:

RIP Oleg Jankovski

raadioblogi

Urmas Vadi tellimusel kirjutasin "Littri" saate jaoks teksti rubriiki "Kirjaniku blogi" ja lugesin selle ka linti; eetris oli see pühapäeval. et ajaline raam oli ette antud, kukkusin lõpuks ikkagi komponeerima; tulemus on selline:

Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.

Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.

Kolmapäev, 6. mai


Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.

Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.



Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.

Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.



Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.

Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.



Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.