1.
olen jälginud poleemikat Oksaneni "Puhastuse" ümber ja mulle näib, et selle võib üldiselt kokku võtta sellise vestlusena:
A: "Puhastus" on suurepärane teos meie ajaloo hämaralade kohta.
B: Aga see on ajalooliselt vigane, seal on nii faktivigu ja ka üldplaanis loob ta ajaloolises mõttes eksitava üldistuse nõukogude-aegse Eesti kohta.
A: See polegi ajalooteos, vaid ilukirjanduslik teos, kunstiline tekst, tema väärtused on kirjanduslikud.
B: Kirjanduslikus mõttes on see ju levikirjanduse klišeedele üles ehitatud tekst - kui tal poleks ajalooliselt tundlikku teemat, oleks ta tavaline meelelahutuskirjandus.
A: Seda paremini see romaan levib ja seda suurem publik saab teada tõde meie ajaloo kohta.
B: Aga see teos on ju ajalookujutuse mõttes vigane.
A: See pole ajalooteos, tema väärtus on kirjanduslik, kirjanikule ei tohi teha ettekirjutusi kunstiteoses kujutatava kohta.
B: Aga puhtkirjanduslikus mõttes on see ju melodraamale ja vägivallale üles ehitatud hollywoodlik ajaviitekirjandus.
A: Aga ta toob välja siiski olulise ajaloolise tõe.
B: Ajalooliselt vigane...
A: See pole ju ajalooteos...
et cetera ad infinitum et ad nauseam
2.
ajakirjanduses nimetatud näiteks selliseid "Puhastuse" faktivigu: külanõid pole usutav, 1930.-40. aastate haritud talutütar vaevalt kasutas kusemismaagiat meestepüügiks, 1943 ei olnud Eestis asuval juudil võimalik lahkuda Nõukogude Liitu, 1944 heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all, Eestisse tulnud Venemaa eestlasest traktorist ei teeninud aastaga endale kuldhambaid suhu, kardinad polnud Eesti taludes sõjajärgsel ajal enam uudisasi, 1947 ei marineeritud seeni, 1947 ei olnud Eestis veel kolhoose, 1950 ei kasutatud kleeplinti, 1951 ei olnud veel laste sukkpükse, 1986 teadsid inimesed juba maipühadeks Tšernobõli katastroofi kohta, 1992 ei sõimanud maainimesed nõukogudeaegseid majandijuhte tibladeks, vaid valisid neid parlamenti, samuti ei rüüstanud 1992 Nõukogude sõdurid külapoode. ja lõpuks üldine süüdistus - tegu pole Eesti kontekstis tüüpilise, vaid pigem erandliku looga (nagu ütleb Kaarel Tarand: "„Puhastus” on ... Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata.")
kui kujutleda selliste faktivigadega ja spetsiifilise fookusega teost eesti kirjaniku sulest, siis mulle tundub kahtlane, et talle saaks osaks selline üldistusvõimelise esindusteose maine. teda loetaks sellena, mis ta võib-olla tegelikult ongi - kivirähklike pseudoajalooliste nüanssidega hüperboolteosena. aga võib-olla lihtsalt poliitiliselt kallutatud romaanina (kõrvuti nt Lauri Vahtre stsenaariumitega).
mis tuletab meelde 100 aasta taguse Vilde aforismi: "Mis on palderjan kassile, see on välismaa eestlasele.”"
3.
kõik eelöeldu tugineb ainult ajakirjandusest loetud poleemikale, sest teost ennast ma veel lugenud pole. tõenäoliselt ei loe ka enne, kui poleemika vaibub, nagu olen teinud ka nt Tode "Piiririigi", Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Kivirähu "Rehepapi" puhul, kus kära teose ümber häirib teose enda väärtuse hindamist. mulle meeldib raamatuid lugeda omaette ja vaikuses, mitte toas, kus taustal käib äge arutelu sellesama raamatu üle - alati on oht, et kiidung ja arutelu on raamatust endast huvitavamad. nüüdseks olen muidugi kõik kolm ammu läbi lugenud ning leian, et nende nüüdseks välja kujunenud tähendus eesti kirjandusloos on adekvaatne nende väärtusega.
päeval, mil teatati, et Nobeli-komitee eelistas Oksanenile Vargas Llosat, avasin Facebookis OMLK.
2.11.10
hingedepäeva steitmendid. Platoni kera
Sven kirjutab: "Ometi ei tea ma eriti palju eesti kirjanikke, kes oleksid mingil määral järjepidevalt üles kirjutanud oma unenägusid ning neid unenägudena ka publitseerinud. Aare Pilv on, aga tema mängib teadlikult žanripiiridega ja ajab selle une-asja meelega häguseks."
steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."
siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.
steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."
steitment number üks. Aare Pilv laseb edasi öelda: "ma pole täheldanud, et ma "mängiks teadlikult" žanripiiridega, eksperimenteeriks selles osas kuidagi sihilikult, tegeleks žanrihübriidide aretamisega või peaks žanriküsimusele keskendumist lugemisvõtmeks, mis avaks tekstide peidetud tähendusi. žanrilisus või žanrihägusus on mu arvates lihtsalt kirjutamise käigus välja kukkunud tagajärg, mitte eesmärk - tekst otsib vormi, mitte vorm sisu. nõnda pole ka erilist mõtet unenäokirjeldusi kuidagi meelega häguseks ajada - unenägu ongi žanriliselt hägune nähtus."
siiski, ma olen alati arvanud, et autori enda seisukohti oma tekstide kohta ei peaks võtma viimse instantsi tõena, sest tekst on nagu Platoni androgüünne kera, mille poolteks on autor ja lugeja. nii et suhtutagu AP steitmenti reservatsioonidega.
steitment number kaks. Aare Pilv: "ega ma ju tegelikult ei arva, et unenäod seletavad inimese ärkvelolu ära, või et unenäod oleks kuidagi eriliselt tähenduslikud või informatiivsed võtmed millegi jaoks, mis ärkvel olles on lukus ja varjatud. nagu ei arva ma ka, et ärkvelolu oleks kuidagi selgem ja mõistuspärasem kui uni. nad on lihtsalt kaks erinevat režiimi, ja kui ma unenägusid meenutan ja tähele panen, siis lihtsalt selle pärast, et elusoleku-tunne oleks terviklikum. ma ei otsi unest seletust või tõde, tõde on unes ja ärkvelolekus korraga; sama hästi seletab ärkvelolu unenägusid. otsin unenägudest lihtsalt terviku-tunde teist poolt. Platoni kera."
30.10.10
väike Black Steeli antoloogia. it occurred to me the suckers had authority
1969. aastal plaadistas Isaac Hayes peaaegu 10-minutilise loo "Hyperbolicsyllabicsesquedalymistic".
ligi 20 aastat hiljem, 1988, võttis NY hiphopi-legend Public Enemy sellest loost klaverisämpli ja tegi sellele põhjale loo "Black Steel in the Hour of Chaos"
(loo omaaegne "ametlik" video on siin)
Public Enemy oli seda lugu tehes kuulanud ka teisi omaaegseid soulitegijaid, keda nad loosse sisse sämplisid - The Escorts ja Stevie Wonder; scratchis võib kuulda üht teist PE enda lugu samalt plaadilt.
live-esinemisi: 1999 Los Angeleses, 2005 San Franciscos, 2007 Torontos, 2009 New Yorgis, 2009 Californias, 2009 Philadelphias (halb kvaliteet), 2009 Jaapanis Naebas (professionaalne salvestus).
loo põhisolist Chuck D on esitanud seda lugu ka koos Rage Against The Machine'iga (ilma pildita, aga parema kvaliteediga on siin) ja Asian Dub Foundationiga.
loo teksti arendas Chuck D paar aastat hiljem edasi loos "Anti-Nigger Machine". teistest artistidest on Public Enemy "Black Steelile" viidanud oma tekstides näiteks Lääneranniku Pharcyde aastal 1991, hiphop-poeet Saul Williams 2001, poliitiliselt radikaalne Paris 2003, moslemist valge Brother Ali 2007 ja näitlejast räppar Ludacris 2008, Hayesilt laenatud sämplit on kasutanud Lääneranniku gängstaräppar The Game.
2002. aastal on "Black Steeli" sisse juhatavat Chuck D hõikumist kasutanud oma loos hardcore-techno bänd Dougal & Gammer (suht nüri imho)
Tricky tegi sellest loost oma versiooni aastal 1995, see on tema soolodebüüdil "Maxinquaye" - Public Enemyst on põhimõtteliselt alles ainult tekst (sedagi osaliselt), instrumentaalne pool on stuudios koos produtsent Mark Saundersi ja teiste muusikutega välja töötatud (kusjuures lõpliku kuju sai see nii, et Saunders tegi ilma Trickyta prooviks ühe alternatiivse miksingu, Tricky kuulis seda juhuslikult ja ütles "That's wicked!" ja nii jäigi); räpist sai pigem midagi laulusarnast, viisi leiutas laulja Martina salvestuse käigus. salvestustel on tehtud veel n-ö toores versioon, koos bändiga FTV, ja veel üks aeglane versioon, aga albumile läks see:
live-esitusi: 1996 Jools Hollandi saates, 1998 New Yorgis, 2001 Montreux's (Martina asemel ameeriklanna Ambersunshower, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Blowback"), 2003 Amsterdamis (laulab Costanza Francavilla, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Vulnerable" - miskipärast Tricky katkestab laulu, et pläru ette panna), 2008 Prantsusmaal (Martina asemel itaallanna Veronika Coassolo, kes teeb kaasa Tricky eelmisel albumil "Knowle west Boy"), 2008 Kreekas Thessalonikis (Francesca Belmonte? kehv kvaliteet), 2008 Austraalias Melbourne'is (laulab taanlanna Kira Skov), 2008 USAs Philadelphias (Veronika), 2008 Rumeenias Bukarestis (Francesca Belmonte), 2009 Bulgaarias Sofias (Francesca Belmonte), 2009 Venemaal Jekaterinburgis (tundub, et taas Martina?), 2010 Inglismaal Chelmsfordis (Martina?). 2009 esitas Martina seda lugu Londonis ilma Trickyta, rütmi beatboximas Shlomo.
ja leidus ka üks väike jupike haruldasest kontserdist (2003 Portugalis), kus Tricky ja Chuck D esitasid seda lugu koos.
Tricky loost on remixi teinud Norra dubstepi-mees Clueless, ja siis on veel üks Jamaica stiilis remix, mille 2009 tegi Tricky koos Jose Maria ja Kidd Rastaga.
üks filmitudeng on õppeülesandena Tricky-Martina loole teinud video, otsekui esitaks seda mingi karm naistebänd.
Public Enemy loo teise tuntud coveri on 2002 teinud Brasiilia metalbänd Sepultura koos Brasiilia räppari Sabotagega (video on fänni poolt ise kokku kleebitud):
on ka üks Sepultura telelaiv koos teiste Brasiilia räpparitega, kuid ilma Sabotageta, kes sai aasta pärast laulu salvestust surma.
ja lõpuks - üks kutt on kodus teinud Public Enemy tekstile oma viisi ja laulab seda kitarri saatel - eelmiste jõuliste variantide asemel pigem selline õrnhinge maailmapõlguslaul.
***
mis ma aga tegelikult tahtsin öelda - Trickyl on väljas uus album "Murder Weapon".
ligi 20 aastat hiljem, 1988, võttis NY hiphopi-legend Public Enemy sellest loost klaverisämpli ja tegi sellele põhjale loo "Black Steel in the Hour of Chaos"
(loo omaaegne "ametlik" video on siin)
Public Enemy oli seda lugu tehes kuulanud ka teisi omaaegseid soulitegijaid, keda nad loosse sisse sämplisid - The Escorts ja Stevie Wonder; scratchis võib kuulda üht teist PE enda lugu samalt plaadilt.
live-esinemisi: 1999 Los Angeleses, 2005 San Franciscos, 2007 Torontos, 2009 New Yorgis, 2009 Californias, 2009 Philadelphias (halb kvaliteet), 2009 Jaapanis Naebas (professionaalne salvestus).
loo põhisolist Chuck D on esitanud seda lugu ka koos Rage Against The Machine'iga (ilma pildita, aga parema kvaliteediga on siin) ja Asian Dub Foundationiga.
loo teksti arendas Chuck D paar aastat hiljem edasi loos "Anti-Nigger Machine". teistest artistidest on Public Enemy "Black Steelile" viidanud oma tekstides näiteks Lääneranniku Pharcyde aastal 1991, hiphop-poeet Saul Williams 2001, poliitiliselt radikaalne Paris 2003, moslemist valge Brother Ali 2007 ja näitlejast räppar Ludacris 2008, Hayesilt laenatud sämplit on kasutanud Lääneranniku gängstaräppar The Game.
2002. aastal on "Black Steeli" sisse juhatavat Chuck D hõikumist kasutanud oma loos hardcore-techno bänd Dougal & Gammer (suht nüri imho)
Tricky tegi sellest loost oma versiooni aastal 1995, see on tema soolodebüüdil "Maxinquaye" - Public Enemyst on põhimõtteliselt alles ainult tekst (sedagi osaliselt), instrumentaalne pool on stuudios koos produtsent Mark Saundersi ja teiste muusikutega välja töötatud (kusjuures lõpliku kuju sai see nii, et Saunders tegi ilma Trickyta prooviks ühe alternatiivse miksingu, Tricky kuulis seda juhuslikult ja ütles "That's wicked!" ja nii jäigi); räpist sai pigem midagi laulusarnast, viisi leiutas laulja Martina salvestuse käigus. salvestustel on tehtud veel n-ö toores versioon, koos bändiga FTV, ja veel üks aeglane versioon, aga albumile läks see:
live-esitusi: 1996 Jools Hollandi saates, 1998 New Yorgis, 2001 Montreux's (Martina asemel ameeriklanna Ambersunshower, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Blowback"), 2003 Amsterdamis (laulab Costanza Francavilla, kes tegi kaasa Tricky plaadil "Vulnerable" - miskipärast Tricky katkestab laulu, et pläru ette panna), 2008 Prantsusmaal (Martina asemel itaallanna Veronika Coassolo, kes teeb kaasa Tricky eelmisel albumil "Knowle west Boy"), 2008 Kreekas Thessalonikis (Francesca Belmonte? kehv kvaliteet), 2008 Austraalias Melbourne'is (laulab taanlanna Kira Skov), 2008 USAs Philadelphias (Veronika), 2008 Rumeenias Bukarestis (Francesca Belmonte), 2009 Bulgaarias Sofias (Francesca Belmonte), 2009 Venemaal Jekaterinburgis (tundub, et taas Martina?), 2010 Inglismaal Chelmsfordis (Martina?). 2009 esitas Martina seda lugu Londonis ilma Trickyta, rütmi beatboximas Shlomo.
ja leidus ka üks väike jupike haruldasest kontserdist (2003 Portugalis), kus Tricky ja Chuck D esitasid seda lugu koos.
Tricky loost on remixi teinud Norra dubstepi-mees Clueless, ja siis on veel üks Jamaica stiilis remix, mille 2009 tegi Tricky koos Jose Maria ja Kidd Rastaga.
üks filmitudeng on õppeülesandena Tricky-Martina loole teinud video, otsekui esitaks seda mingi karm naistebänd.
Public Enemy loo teise tuntud coveri on 2002 teinud Brasiilia metalbänd Sepultura koos Brasiilia räppari Sabotagega (video on fänni poolt ise kokku kleebitud):
on ka üks Sepultura telelaiv koos teiste Brasiilia räpparitega, kuid ilma Sabotageta, kes sai aasta pärast laulu salvestust surma.
ja lõpuks - üks kutt on kodus teinud Public Enemy tekstile oma viisi ja laulab seda kitarri saatel - eelmiste jõuliste variantide asemel pigem selline õrnhinge maailmapõlguslaul.
***
mis ma aga tegelikult tahtsin öelda - Trickyl on väljas uus album "Murder Weapon".
22.9.10
teatrikommete muutusest 2
Üks pikem haakumine suvise püstiplaksutamise teema juurde - lõik Eero Epneri kirjast tema enda lahkel loal:
"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"
"Olen ise aga mõelnud, et selle püstitõusmise taga on ehk veel kaks põhjust. Esiteks: raha. Kuna ühiskonnas, nagu me teame, on kõik nähtused muutunud rahapõhisemaks, siis ka kultuuri jaoks on raha päris hea mõõdik - kui see maksab palju, tundub see väärikas, ja seega peab olema ka eriline. Kui ma ei eksi, algas püstitõusmise komme Linnateatrist, kus liitusid kaks asja: suhteliselt kallis piletihind, teiseks aga teatav eksklusiivsus: pileteid oli vähe saada, vaid tutvuste kaudu, kahe kuu piletid müüdi maha kahe tunniga, lisaks nii kuuldavasti kui ka sisuliselt lavateoste kõrge kunstiline tase. See eksklusiivsusetunne - "me saime siia, kuhu saavad vaid vähesed" - sünnitas minu arvates ka tunde, et see, mis täna juhtub, lihtsalt PEAB olema eriline, sest sellest osasaamiseks on nähtud nii palju vaeva. Ja säärasest eksklusiivsuse müüdist tõukus ka publiku tänutunde kasv, kuna püstitõusmise kaudu kinnitati iseendale: ma tõusin püsti, sest see oli nii hea, ja kuna see oli nii hea (mida kinnitas ju kogu publiku püstitõusmine), siis järelikult oli tegemist tõepoolest hea asjaga, ja minu investeering eksklusiivsusest osasaamisse ei ole mahavisatud. (Samasugune eksklusiivsuse efekt tekkis vahepeal ka selgelt NO99 puhul, võib-olla on siiani. See on väga häiriv. Usun, et see efekt häiris ka Linnateatri inimesi, miks muidu nad nii väga suurt saali ihkasid.)
Teiseks aga näen siin teatud mõjutusi meediast. Nimelt: kultuuriajakirjandus on alates 90ndatest muutunud üha enam hinnangulisemaks ning teiselt poolt ka mütologiseerivamaks. Kui võrrelda tänast jooksvat kriitikat nt 80ndate Sirpidega (mida aasta tagasi pidin lugema), siis on selgelt näha, kuidas kultuurikriitikas langetakse väga kergesti mütoloogiate loomisse, ning ajakirjanduse peavool võtab kõige jõulisemad müüdid oma käsutusse ning hakkab neid omakorda brändima. ... Igatahes on kultuur üha enam bränditud ja seda toodavad ka näiliselt iseseisvalt mõtlevad kultuuriküljed. Ja kuna kultuur on bränditud, siis püstitõusmine on ühtlasi teatud kinnitus edukale brändilansseerimisele. See pole midagi uut, kultuuri on alati kaubastatud, kuid mulle tundub, et mingid uued piirid on tekkinud. Francis Goya ja Tiit Ojasoo brändid levivad sageli samades kanalites (nt Postimehe kultuuriküljed), puuduvad selged erisused (mitte et ma neid ihkaks) ja kuna bränd ning selle kaubastamine on tunduvalt hüsteerilisemad, afektiivsemad ja emotsionaalsemad kui vanamoeline pika-intervjuu-ja-arvustuse-formaat, siis see afektiivsus väljendubki minu arvates ka publiku füüsilises tegevuses. Võiks öelda, et teatribrändi hüsteeria leiab väljundi publiku kehade kaudu"
Saaremaa valss
siel laupäivä öhtusel lohnavat kaset
kui nendesse vajutat hööguva näy
ja pyhäpäiv henges sind uskuta laseb
vaid kaukasel önneä kukuvat käöt
oi kierytä lennätä liinalakk-neidy
kel silmist niin kelmikait sädemet lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kun saarenmaa heinamaal juunikuu ööl
niin hämäräs toomipuu lumena valev
on sinulle höiskuvait ööpikuit täys
miks muidu su huulet ja ohetav pale
nii öinäpui sarnane sarnane näyb
oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl
oi saarenmaan niittyden kasteiset sylet
öövaikkuses helendav laulava nurm
on pilvedes helendav taivas su yle
ja kirkliku suudlesu esmaine hurm
oi keeruda lennädä liinalakk-neidy
kel kelmikait sädemeit silmissä lyöb
ei sellist kyll maailmast kusakil löydy
kui saarenmaa heinamaal juunikuu ööl
just sellisel heinämaal piemmekin pidut
kui hämärik koidulle yletäb käe
on kaikkien möttet ja toiminkusidut
se töide ja röömude kylläinen päev
oi keeruta kurnuta kavala juttu
kuldtärnigä nooruke sojamies sääl
me ööt on nii valkeat kuluvat ruttu
et liinalakk-neidyt sä pyytä ei saa
1.9.10
unenäomaja
kuigi Matsin soovitab inimestel oma unenägudest mitte avalikult rääkida - siiski: leidsin Helsingist Suvilahtist maja, mis on oma massiivsuselt ja struktuurilt väga selliste majade moodi, mida lapsest saadik aeg-ajalt unes näen. eriti see seitsmenda korruse otsarõdu (alumistel piltidel) on midagi, mida ilmsi-maja küljes kohata on eriti kummastav - et ühel arhitektil võib ka selline idee olla, panna ranges stiilis majale külge rõduke, mis on korraga nii nurga taga kui ka "tipus".
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
