luoravetlanistikat

vahel on nii, et mõni sõna kummitab peas, nii et hakkad teda lausa omaette valjusti ütlema või isegi laulma. ja mõni selline sõna kummitab niimoodi korduvalt, võib-olla aastaid; eriti siis, kui tema tähendust ei tea. üks selline sõna oli mul "luoravetlanistika" (või mõnikord lihtsalt "luoravetlan") - ei tea, kust meelde jäänud, kuid kõlaliselt kuidagi võluv sõna. vahel ärkad üles, jood kohvi, vahid aknast välja ja pomised omaette "luoravetlan", lihtsalt niisama. tähendust ma ei teadnud, oletasin, et äkki on see kuidagi maiade või asteekidega seotud (neil ju on toda tl-ühendit omajagu). otsustasin nüüd välja uurida ning sain teada - "luoravetlan" (mitmuses "luoravetlat") on tšuktšide enesenimetus, see tähendab tšuktši keeles "tõeline inimene" (tegelikult on see eurooplaste ja venelaste jaoks suupärastatud hääldus, päris korrektne kuju tšuktši kirjakeeles on ԓыгъоравэтԓьэн, mis hääldub ɬəɣʔoráwətɬʔǝn). nimetus "tšuktš" pärineb samuti tšuktši keelest, sõnast "tšautšu" 'põdrarikas', millega ennast nimetavad põdrakasvatajaist sisemaa-tšuktšid, et ennast eristada mereäärsetest kalapüüdjaist tšuktšidest.
nii et "luoravetlanistika" on teadus tšuktšide või nende keele kohta. elavad nad teatavasti Euraasia kõige tagumisemas otsas, ja ilmselt just sellesama "tagumisuse" pärast olidki nad nõukogude anekdoodivaramu populaarsed tegelased. sattusin otsingute käigus Paul Goble'i blogi lugema, ta refereerib seal üht vene lehelugu, kus tšuktšid seletavad, et tšuktšianekdoodid toimivad tšuktšide eneste jaoks tegelikult sama loogikat järgi, mille kohaselt nad kasutavad mitut nime - üks on avalikuks kasutuseks, teine, päris nimi, ainult kõige lähedasemate jaoks; see toimib siis kaitsekilbina mitte ainult võõraste inimeste, vaid ka saatuse enda vastu. nii et anekdoote võib siis võtta tolle avaliku, kaitsva nimena.
tuntuim tšuktši kirjanik on möödunud aastal surnud Juri Rõtheu - tõlkes Tundmatu Jüri (Jüri on avalik ja hiljem võetud nimi, Tundmatu on sünniga saadud nimi). tema raamatuid on ka eesti keeles - jutustus "Tüli merihobu pärast", lasteraamat "Kuidas polaarjoont otsiti" ning romaan "Uni algavas udus". see romaan on pühendatud tšuktši kirjasõna pioneerile, põdrakasvataja Tenevilile, kes leiutas 1920. aastatel tšuktši kirja - poolenisti ideograafilise, poolenisti silbilise märgisüsteemi, mida reaalselt kasutas ainult ta ise oma pojaga kirjavahetust pidades. kiri pole tänini täielikult dešifreeritud, kuid igal juhul ollakse seisukohal, et Tenevil arendas selle kirja välja üsnagi iseseisvalt ilma suuremate väliste mõjutusteta - geenius. oma kirjakeele said tšuktšid 1930ndail, alguses põhines see ladina kirjal, üsna varsti aga viidi üle kirillitsale.


siin ka üks tore vene multifilm, mis tehtud 1985 tšuktši muinasjuttude ainetel, helitausta on teinud teenekas tšuktši ja muude põhjarahvaste rahvamuusika ansambel Ergõron.



lisan igaks juhuks ka filmi teksti "reaaluse" tõlke; päris sidusa muinasjututekstina ta ei toimi, aga filmi meeleolust aitab ehk paremini aru saada:

KUTH JA HIIRED

Ammu oli see. Elas tollal ilmas ronk Kuth, taeva isand oli.
Kaua lendas ronk Kuth, väsis ära, kuhugi polnud istuda, ja ronk hakkas mõtlema. Üks pea on hea, aga kaks on parem. Otsustas maa teha.
Kuthist tuli välja maa.
Millal saab puhata? Ainult vanaduses. Ja Kuth hakkas vanameheks.
No pole midagi. Kuth jäi lõpuks magama. Palju päevi möödus. Tõusis päike, soojendas maad, Kuthi jälgedest tulid välja hiired.
Ja hiired rõõmustavad - maa on suur, ruumi palju, hea on elada.
Oh, kuhu hiired läksid… Rumalad on veel. Pilvi läksid püüdma.
Jah, halb jahikäik, kukkusid ainult alla. Ainult et kukkusid Kuthi peale.
Ohoo, kuidas Kuth alles aevastas! Maa läks katki ja ümberringi tekkisid suured mäed.
Uhh, kui head mäed, nüüd on lõbusam mängida.
Kust need hiired tulid? Kukkusid alla või? No küllalt jooksmisest, hiired, kohe hakkan tuuleks, pühin kõik maa pealt ära.
Kuth väsis ära. Peab puhkama. Taevast on kõik alla pudenenud, mäe pealt on kõik alla kukkunud, kõik on sassi läinud, aiaiai. Igaühele on oma kohta vaja, vaat nii.
Kui elu halb, siis ükskord saab hing täis, eks ole?
Ja maa peal sai tühjaks.
Ah kui hea tuul oli, pea käib ringi, taevas vilgub silme ees.
Uhh, kust need hiired? Noh, aitab piiksumisest. Kohe hakkan lumeks, katan hiired kinni.
Ja maa peale sai lumi.
Taas laulavad hiired: uhh, hea, nüüd on meil lund palju, hakkame mäest alla laskma.
Jah, hiired sõid Kuthi läbi, ta on nüüd üleni auguline.
Neetud hiired, kohe hakkan tuleks, põletan kõik ära!
Kuthi lumest nahk ärkas ellu ja algas suur võitlus.
Kaua võitles lumi tulega, aga välja tuli ainult vesi, jajah.
Pärast tormi on hea olla. Hiiredki ujuvad. Jaa, vaikses vees elab uputus. Vesi võttis kõik hiired.
Ja maa peale tuli kevad.
Uhh, alguses [?], nüüd on päris metsikuks läinud.
Ehh, alustan õige kõike otsast peale.
Ja Kuth hakkas jälle rongaks. Vaatas ümberringi - ohoh. Koristas ära kõik, mida vaja pole.
Kust need hiired?
Oma jälgede eest kuhu ära minna?
Kõik.

19. veebruar. väike täiendus - ei saa see multifilmgi läbi vihjeteta tšuktšianekdootidele - nüanss, mis nonde anekdootide eestikeelses versioonis kaotsi läheb, on see, et sageli alustab tšuktš oma lauseid sõnaga "odnako" - ometi, ainult et, ikkagi, siiski.

tantsud

käisin nädalavahetusel Paides "Kolmkõla" festivalil ja muude heade asjade hulgas nägin ka Jamila esituses Lõuna-India templitantsu. rääkimata sellest, et see tants ise on ilus ja meeldiv, on selle puhul huvitav see, et algselt pole see üldsegi inimeste ees esinemiseks mõeldud - seda tantsiti Lõuna-India templites jumalatele, jäljendades taevaseid haldjaid, kes jumalaid oma tantsuga lõbustasid; nii et tants kui palve, jumalateenistus ja jutustus jumalikest asjadest. alles hiljem hakkasid ülikud neid tantsijatare - devadasi'sid - enda juurde esinema kutsuma, ning tänapäeval tantsitakse seda ka pigem ikka etenduse korras.
siin üks näide sellest:



põhjalikumat juttu ja asjalikke viiteid saab siit.

mul tekkis aga üks kujutelm teatristseenist, kus see templitants oleks kohakuti ühe teise tantsuga - capoeiraga. capoeira on omapärane Brasiilia neegerorjade võitluskunstist välja kasvanud nähtus, mis on oma juurtega Aafrikas, eelkõige siis Angolas, kust Brasiiliasse orje toodi. see on improvisatsiooniline - kuid ometi kindlate reeglite ja võtetega - kahevõitlus, mis on ühtlasi ka tants - püütakse küll teineteist võita, aga samas tantsitakse teineteisega seda võitlust, aimates ette teineteise liigutusi ja nendele reageerides. nõnda on siin üheskoos nii võitlus/võistlus kui ka nõtke üksteisetaju, mida on vaja ühise tantsu tekkimiseks, kui ka iseenda meisterlikkuse demonstratsioon, mis on mõeldud pealtvaatajaile (mu jutt on muidugi võhiku jutt, värk on muidugi palju komplitseeritum, kui mu jutust paistab). kui too templitants on miski, mis on mõeldud eelkõige jumalate silmadele, siis capoeira on midagi otse vastupidist, üdini inimlik mäng, mida esitatakse ümbritsevale ja kaasa musitseerivale inimringile ning kus on korraga koos nii inimlik vastastikune agressioon kui tundlik koostöö.

siin on ühe capoeira-kamba "portfoolio":



häid linke capoeira kohta leiab siit. Eestis tegutseb samuti üks kamp, head eestikeelset infot saab sellest blogist.

.

lost in a moment

üks lugu Briti bändilt Shrift. tegu on n-ö ametliku videoga.


lost in a moment from dennis wheatley on Vimeo.

this war is not a statement, it is a question

A Question from Rowan on Vimeo.

lisan lingistikku Lõuna-Aafrika kunstniku Faith47 lehekülje.

.

TuttoDante

Roberto Benigni, keda väljaspool Itaaliat teatakse põhiliselt tema koonduslaagri-komöödia "Elu on ilus" ning Jarmushi "Kohvi ja sigarettide" avastseeni närvilise kohvijoodiku järgi, on Itaalias ka tunnustatud laiv-esineja. 2006. aastast alates on ta esinenud etendusega "TuttoDante", mis järgib Toskaanas levinud poesia estemporanea, improvisatsioonilise luuleetenduse vormi. iga etendus on unikaalne, kestab umbes poolteist tundi ja koosneb Benigni monoloogist, kus ta puudutab nii isikliku elu sündmusi kui ka ühiskondlikke probleeme, sageli koomilises või satiirilises võtmes, seostab neid Dante "Jumaliku komöödiaga", liigub seejärel "Komöödiale" lähemale, kommenteerib ja tõlgendab lõiku, mida ta esitama hakkab, ning lõpuks esitabki peast mõne peatüki Dante teosest. kogu projekt algas 2006. aasta juulis 13 etendusega Dante sünnilinnas Firenzes Santa Croce väljakul - need salvestati, näidati hiljem televisioonis ning anti välja DVD-na (tõenäoliselt on see maailma edukaimalt müüdud teatrietendus); siin võib nt näha, kuidas Benigni loeb "Jumaliku komöödia" algust ("Nel mezzo del cammin' di nostra vita"). Itaalias on see show väga populaarne, Benigni tuuritas sellega mööda Itaaliat ringi, ja nüüd on ta alustanud sellega maailma-tuuri - detsembris käis Šveitsis, märtsist maini on etendused Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal Euroopas ning seejärel New Yorgis ja Buenos Aireses.
suurim publik oli etendusel, mille ta andis televisioonis - hinnanguliselt 10 miljonit vaatajat (Itaalia rahvaarv on ligi 60 miljonit). see etendus keskendus "Põrgu" 5. laulule, mis kõneleb põrgu teisest ringist, milles asuvad lihahimuga patustanud - sealhulgas tuntud armastajad Paolo ja Francesca. lõike selle sissejuhatavast osast võib näha nt siin, siin ja siin, eks neid leidub veelgi, kui otsida. etenduse alapealkirjaks oli 5. laulu 103. värss "Amor, ch'a nullo amato amar perdona" (Rajametsa tõlkes "Arm sunnib armastama armastatu"), ja nii palju, kui ma aru saan, paneb Benigni selle lõigu "Jumalikust komöödiast" vaba armastuse ja naiste vabaduse tänapäevasesse konteksti - Francesca kui ise vabalt maise armastuse poolt otsustav naine (muidugi on Benigni mõttekäigud keerulisemad, ta räägib sellega seoses Madonna-kultusest ja muust teoloogilisest, põikab surmanuhtluse teema juurde jne).
siin aga siis etenduse finaal, Dante tekst Benigni esituses:



originaali võib lugeda nt siin

4. veebruar. tegin juttu väiksed korrektiivid.
.

uni

inglise prerafaeliidi John William Waterhouse'i maal "Uni ja tema poolvend surm" (1874)

tänaöine uni. ei mäleta enam une sisu, kuid asja point oli selles, et pidin unes häält tegema - kas kedagi äratama või niisama millestki häälekalt märku andma, justnagu tegingi seda, kuid siis sain aru (une sees), et tegelikult on see ju praegu ainult unemõte, mõte hääle tegemisest, mõte, mis markeerib mu häälitsemist, mitte häälitsemine ise. püüdsin siis tegelikku häält teha (ikka veel unes), pingutasin mitu korda, lõpuks tuligi päris-hääl, aga see oli juba päris-päris-hääl, sest selsamal hetkel ärkasin selle peale, et olin läbi une häälitsenud. esimene mõte pärast ärkamist ja enne olukorras orienteerumist oli “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd”, siis sain aru, et ma ise. uinusin minuti jooksul uuesti.


Niisiis, une paratamatust ei tingi öö, vaid midagi muud … uni ei ole väsimuse tagajärg, isegi kui tegu oleks erilise “närviväsimusega”, nagu paljud arvavad.
Vaatlused näitavad, et uni ilmub kui eriline tung, kui eriline vajadus. …
Tung magada ei ole midagi passiivset, vaid aktiivne tung - organism ei allu unele nagu jõuetusele, vaid püüdleb selle nagu tegevuse poole. Mitte vastupandamatud välispõhjused ei tõuka inimest magama, vaid sisemine vajadus sunnib teda üle minema “elu teise olekusse”.
Vastsündinu magab peaaegu pidevalt. Järk-järgult kooruvad sellest põhilisest uneseisundist üksikud ärkveloleku puhangud, algul lühikesed, mõni kord ööpäeva jooksul, hiljem üha pikemad. Need ärkveloleku laigud laienevad aja jooksul, sulavad ühte ja 6-7 aasta vanuses kujuneb välja terviklik päevane ärkvelolek, kestusega umbes 12 tundi. Nooruses kestab see 14 tundi, täiskasvanuna 16-17 tundi ja vanaduses veelgi rohkem.
Sellest võib järeldada, et ärkveloleku seisund on midagi sekundaarselt kujunenut, et elu primaarne olek on uneseisund. Ärkvelolek ilmus selgel kujul alles loomariigis - kui see olek üldse esineb taimedel, siis nähtavasti väga ebaselgelt.
- Nikolai Pärna, “Rütm, elu ja looming”

Unetust konstitueerib teadvus, mis ei lõpe ära - see tähendab, et pole enam mingit teed taandumiseks ärkvelolekust, milles püsitakse. Ärkvelolek ilma lõputa. Hetkest, mil ollakse sinna köidetud, kaob algus- või lõpp-punkti mõiste. Olevik on mineviku külge sulanud, on täielikult selle mineviku pärand: miski ei uuene. Aina sama olevik või sama minevik kestab. …
Ma iseloomustan il y a’d [umbisikulist “on-olemas”] … ärkveloleku kaudu, milles puudub unne naasmise võimalus. See tähendab, ärkvelolek ilma pelgupaigata mitteteadvuses, ilma võimaluseta taanduda unne kui privaatsesse valdkonda. See olemine ei ole iseeneses [en-soi], mis on juba rahu; see on just nimelt ise puudumine, ilma-iseta [sans-soi]. Olemist võib iseloomustada ka igaviku mõiste kaudu, kuna olemine ilma olevata on ilma algpunktita. Igavene subjekt on contradictio in adjecto, sest subjekt on juba algpunkt. …
Hamlet on teispool tragöödiat või tragöödia tragöödiat. Ta mõistab, et “mitte olla” on võib-olla võimatu ja ta ei suuda enam ületada absurdi, isegi mitte enesetapu teel. Ületamatu, ilma väljapääsuta olemise mõiste on olemise absurdsuse aluspõhi. Olemine pole kuri mitte seepärast, et ta on lõplik, vaid seepärast, et tal pole piire. Äng on Heideggeri järgi kogemus eimiskist. Kas pole ta vastupidiselt - kui surma all pidada silmas eimiskit - hoopis tõsiasi, et surra on võimatu?
Võib näida paradoksaalne iseloomustada il y a’d ärkveloleku kaudu, justkui oleks puhas olemasolusündmus varustatud teadvusega. Kuid peab küsima, kas ärkvelolu määratleb teadvust või kas pole teadvus pigem enese ärkvelolekust lahti rebimise võimalus, kas teadvuse tõeline tähendus ei seisne mitte sellises ärkvelolekus, mille seljataguseks on une võimalikkus, kas ego kangelasteoks pole mitte võime lahkuda impersonaalsest ärkvelolekust. Tõsi on, et teadvus osaleb ärkvelolekus. Kuid mis on talle eriti iseloomulik, on see, et ta säilitab alati võimaluse taanduda une “taha”. Teadvus on võime magada.
- Emmanuel Levinas, “Aeg ja Teine”

Richard Hessi kaanepilt NYT Magazine'i unetuse-erinumbrile


29. jaanuar. panen tähele ühte veidrust oma unekirjelduses - mõte “kes see siin häälitseb mu toas keset ööd” - ma ise olen kuidagi hägune või pole veel päriselt unenäost välja jõudnud, aga see, et tegu on just minu toaga, on mulle justkui kohe selge, enne veel, kui aru saan, et mu enda kurgust tulnud hääl on minu oma. aga nii ta oli.


.

У тебя есть все / За закрытой дверью

möödunud kevadel oli pisut juttu, pilti ja heli 5nizzast; siin on mehed jälle koos, Babkin külalisena SunSay loos üht fraasi laulmas. selline chilipeppersi laadis poprock; sõnad pole ka üldse halvad. Sun kuulub mu meelest nende inimeste hulka, kellel on loomupärast karismat, lihtsalt kuidagi hea vaadata, kuidas mees laulab.



Sun on viimasel ajal esinenud ka koos vene hiphop-tegelase Noize MC ja tema bändiga. alljärgnev on üks Noize MC suuremaid hitte, juba vist üle-eelmisest aastast. ajab ka Eesti-liini, viimati käis ta siin hilissügisel, ja ka see video on filmitud Tallinnas, nood tantsutüdrukud seal olevat mingi Kopli (kutse?)kooli plikad. bänd ei pooseta niisama nalja pärast pillidega, laivis mängivadki nad nendega.