Mustandivabadus vs tõhusus. Skeptiline kiri dialoogist (lootusepiisaga)

Viibisin minagi president Ilvese juures mõttevahetusel kultuuripoliitika teemadel (presidendi kultuurinõuniku Jaan Tootseni lahkel palvel), kuigi olin seal vait, sest konkreetsete kultuuripoliitiliste ideede väljapakkujana oleksin diletant ja sellistel ministri ja loomeinimeste kohtumistel (president võttis eelkõige vahendaja positsiooni) on sisulist mõtet ikkagi pigem konkreetsete poliitikate üle arutamiseks.

Kuna minister hakkab iga kuu regulaarselt korraldama kultuuriinimeste esindajatega, et hoida inimesi kursis ministeeriumis teoksil olevaga (ning loodetavasti ka tagasisidega arvestama), siis võib-olla hakkab siit mingi sisuline dialoogipoeg kasvama ka.

Kuid ma panin kirja mõned mõtted kõige laiema plaani kohta - millised on mu meelest antud olukorras riiki juhtiva poliitilise eliidi ning kultuurilise eliidi vahelise dialoogi piirid.

Konkreetsete poliitikate asjus pole ilmselt täit üksmeelt "meiegi" (st kultuuriinimeste) vahel, nii et need jäävad alati diskussiooni objektiks. Põhiprobleem ongi selles, kuivõrd kõiki asjassepuutuvaid sellesse diskussiooni kaasa võetakse ja kuivõrd on tegu sisulise diskussiooniga, mitte vormitäitelise "ärakuulamisega". Omajagu sõltub konkreetsete inimeste avatusest ja paindlikkusest.

Kuid seejuures on mul ikkagi tunne, et selle süvenenud kommunikatsioonihäire taga on ka midagi põhimõttelisemat - ja see teeb mind mõnes mõttes skeptiliseks. St mulle tundub, et kommunikatsioonihäire pole pelgas soovimatuses või mingites (grupi)psühholoogilistes probleemides, vaid tuleneb vähemalt osaliselt ka sellest, et lihtsalt räägitakse erineva loogikaga keeli. Püüan seletada.

Kultuuriministeerium on 15 aastat (väikse vahega) olnud Reformierakonna käes. Nii pikk aeg on kaasa toonud selle, et ka ministeeriumi juhtiv ametnikkond on parteistunud - mis tähendab, et nt võimuvahetuse puhul pole inimesi, kes hoiaksid ministeeriumi sisemist järjepidevust - see pole muidugi ainus parteistumise oht. Aga ma ei pea põhiprobleemina silmas ka seda, vaid:

Reformierakond esindab ideoloogiat, mida võiks nimetada seda laadi turuliberalismiks, mis kaldub väga paljusid valdkondi nägema äriettevõtte mudeli järgi, kus oluliseks on efektiivsus, ökonoomsus, kasumlikkus jms, kusjuures kriteeriumid on finantsiliselt mõõdetavad. Selle vastas on teine loogika, mida loomeinimesed enamasti kalduvad esindama - loomingu loogika. Need on kaks vastandlikku "keelt", sest looming ei ole võimalik ilma sissearvestatud eksimisvõimalusteta, st looming on ettearvutamatu. Turuliberalistlik efektiivsusenõue aga eeldab ettearvutatavust. (See on näha ka nt selles, kuidas teadusrahade taotlemisel nõutakse, et teadlased kirjeldaksid, millistele tulemustele nad oma 5-aastase uurimistegevuse lõpuks jõuavad - aga milleks siis uurimine, kui tulemused on juba ette teada? Teaduse korraldamise probleemid turuliberalistlikku ideoloogiat järgiva juhtimisega riigis on kultuuriga sarnased, aga antud juhul kuuluvad nad teise ministeeriumi alla.)

Need ongi kaks eri loogikat - ettearvutatavus vs ettearvutamatus -, mille põrkumine on mu meelest kultuurivaldkonna juhtimisega seotud probleemide aluspõhi. On mõistetav, et kumbki pool ei näe dialoogi mingis sügavamas tähenduses mõttekana - ühtede jaoks on see dialoog ebaefektiivne (sest milleks dialoog, kui tulemus on niikuinii ettearvutatav?), teiste jaoks on see dialoog ebaloominguline, sest uue info, uute ideede tekkimise võimalus (mille eelduseks on ettearvutamatus) on minimaalne. Sellest ka see vastu müüri rääkimise tunne - mis tõenäoliselt on mõlemapoolne, kuigi põhjused on erinevad. See on ka ilmselt põhjus, miks selline efektiivsuseideoloogiast kinni pidav riigivõim tajub kriitikat pelga vingumisena - ettearvutamatu info on selle vaateviisi jaoks lihtsalt müra.

Sellest olukorrast võib püüda väljapääsu leida näiteks nii, et püüda leida mingi kolmas alus, mis oleks kummagi poole jaoks kuidagi kõnekas, mingi ühine siht, mille nimel hoitakse ülal oma riiki ja mille nimel tehakse loometööd. Ei saa ju olla selleks sihiks pelgalt saada rikkamaks materiaalses mõttes (kui utreerida tõhususeideoloogiat) või tegelda meeldiva unelemise ja mänglemisega (kui utreerida loomingulist tegevust). Ma ei ütle, et ma täpselt teaks, mis see siht on (kindlasti pole vastuseks "rahvuse ja keele säilimine", st rahvuskultuur - see on vaid sattumuslik voolusäng, samuti üks meile käepärane vahend, mitte eesmärk iseendas). Ma ei tea täpselt, aga ma aiman, et vastus on seotud inimliku eluilma avardamisega, vajadusega muuta elu mõttekamaks, leida põhjus, mis teeb elu elamisväärseks. Ja ma aiman, et vastuses sisaldub ka see, et riik ning selle juhtimine on selles asjas vahend ning looming on pigem eesmärk (kui me küsime, kas oma vaba riiki on vaja selleks, et saaks sündida vaba looming, või on loomingut vaja selleks, et toestada riigi toimimist, siis mulle tundub vastus küll ilmselge).

Looming on ebaefektiivne valdkond just seetõttu, et ta on looming - seal sünnib uus tähendus, olukordade ümbermõtestus, st eeldused vaimu vabaks arenguks ja kasvuks. Tähenduslik on see, mis pole ette arvutatav. Sellega on põhjendatav ka loomingulise sfääri autonoomsuse vajalikkus - ainult siis, kui kunst (ja kultuur laiemalt) on autonoomne, on ta võimeline olema see n-ö labor, kus tekib uus mõte, uus tajuviis, ühesõnaga vabanemine kinnismustritest. (Muuseas, just seepärast on ka Kulka kui loominguinimeste "omavalitsusorgan" nii hästi toimiv - sest ta kehastab konkreetse institutsioonina kultuuri/loomingu autonoomsuse ideed.)

Ja siin tuleb mängu ka sõnavabaduse küsimus. Loomulikult on Eestis sõnavabadus selle otseses mõttes väga suur (ja nõnda võib novembrikuine kleebitud suude aktsioon näida läbimõtlematu lahtisest uksest sissemurdmisena). Aga sõnavabadus ei sünni tühjalt kohalt. Loomingulise sfääri autonoomsus on sõnavabaduse mudel, prototüüp - just kunstis on inimese kõne kõige vabam, just kunst oma disclaimeritega stiilis "see pole tõsi" on see labor, kus on võimalik tõe rääkimise viise läbi proovida, kui need muidu on takistatud (tasub meenutada, et autoritaarsete režiimide ajal on just kunst olnud see pesa, mis on sõnavabaduse mustreid alal hoidnud, kui need muudes ühiskonna sfäärides on kadunud). Sõnavabadus tähendab muu hulgas ka sõna ettearvamatust, ettearvutamatust - ja just selleks on sõnavabadus mõeldud: et saaks kuuldavale tulla sõna, mille kuuldavaletulek pole ette teada ega oodatud. Ja seepärast on loomingu valdkond (see, mis on kultuuri eluspüsimise tuumaks, sest ilma uuenemata kultuur sureb) see koht, kus sõnavabaduse algmuster säilib. Ja seepärast on loomingusfääri autonoomsus, st tema toimimine oma sisemise loogika kohaselt, väga oluline põhimõte. (Siinkohal polemiseeriksin Mihhail Lotmaniga, kes ütles mõttevahetusel muu hulgas, et alles viimase paarisaja aasta jooksul on kultuur vabanenud sõjanduse diktaadi alt ning juhtpositsiooni on võtnud üle majandus, mis on kultuuri jaoks palju leebem variant. Ma arvan, et ses mõttes pole tegelikult suuremat muutust toimunud, sest majanduses on endiselt sõjandus kõige tulusam ja kõige suurema käibega valdkond, ilma sõdadeta oleks heaoluriikide majanduskasv ilmselt võimatu. Muutunud on aga see, et viimase paarisaja aasta jooksul on juurdunud kunsti ning kultuurisfääri autonoomsuse idee, ja see on toimunud muuhulgas paralleelselt sõnavabaduse idee juurdumisega.)

See avatus eksimisele ja ebaõnnestumisele on niisiis oluline loomingulise tegevuse osa, mis teeb loomingust loomuldasa üsna ebaökonoomse valdkonna. Paradoksaalselt tuleb öelda, et kui riik tahab vabadusele ja arengule kaasa aidata, peab ta võimaldama ruumi ka ebaõnnestumistele (kui seda võtta kõige laiemas tähenduses, nt kas või sellena, et kogu kultuur ei saa olla tippkultuur, st mingi osa kultuurist on tipmise taseme suhtes "ebaõnnestumine", kuid kultuuri tipp pole võimalik ilma jalami ja nõlvata; aga loomulikult ka sellises tähenduses, et viis aastat mitme mustandiga kirjutatud romaan on ilmselt parem teos kui ökonoomselt aasta jooksul kohe puhtandina kirjutatud blogi, mis romaanina välja antakse). Just loomingusfäär on koht, kus eksimine peaks läbi tehtama, vastasel korral tuleb see ebaõnnestumine teha läbi mujal ühiskonnas - aga eksida tuleb paratamatult, kui tahetakse midagi uut luua ja areneda. Ühesõnaga - mustandite kirjutamine on ebaefektiivne ja ebaökonoomne, aga ilma mustanditeta on puhtand kehva kvaliteediga.

Võiks siis öelda nii - meil on oma vaba riiki vaja, et tagada loomingulise mõtte mustandivabadus, sest mustandivabadus on sõnavabaduse aluseks, see aga on omakorda vaimse vabaduse põhivahend - nii individuaalsel kui ühiskondlikul tasandil on põhisihiks olla oma elu vaba looja. Ükski mõttekas ja vaba elu pole ökonoomne, sest mõttekus, tähendusrikkus ei saa olla ette arvutatav.

Ma nüüd ei tea, kas selline jutt on järjekordne kultuuri messianiseerimine ja udu ja häma (mu enda meelest mitte, aga ega ma ka oma positsioonidest välja hüpata ei saa). Igal juhul teeb see mind praeguses kontekstis üsna skeptiliseks tolle alguses mainitud kommunikatsioonihäire lahendamise suhtes. Aga võib-olla annab lihtsalt nihutada seda dialoogi praktilistes üksikküsimustes ettearvutamatu vaba mõttevahetuse suunas.

Pilveraadio - November 2013. Lingua Adamica

kuna Mixcloud ei luba nähtavasti pikki kommentaare, lisan seletused uuele valikule siia

* Riina Trumm on Võrumaalt pärit ja Viljandis tegutsev koorijuht ja muusik; umbes kakskümmend aastat tagasi oli ta keskkoolis minu muusikaõpetaja, kes õpetas mind tõsist muusikat kuulama.
Urmas Lattikas on eesti helilooja ja jazzpianist.
* Sophie Reyer on Viinis ja Kölnis tegutsev luuletaja, helilooja, teatri- ja filmitegija. http://sophiereyer.com/
* Dirk Huelstrunk on Frankfurdi helikunstnik, kõlaluuletaja, kirjanik ja kultuuriaktivist, kes on tõsisemalt uurinud ka dada pärandit; käis hiljuti esinemas "Hullunud Tartul". Siin esitabki ta oma versiooni dada klassiku Hugo Balli luuletusest "Pilved". Tema teine lugu on instrumentaal elektroonilisest tsüklist "Free Mouse Jazz". http://www.dirkhuelstrunk.de/de/
* Riho Sibul on eesti muusik ja helilooja. "Liblikas ja peegel 3" on osa Riho Sibula helikujundusest Jaan Kaplinski näidendile.
* Jevgeni V. Haritonov on väga mitmekülgne ja aktiivne Moskva muusik, helikunstnik, luuletaja, visuaalpoeet, kirjandus- ja filmiloolane. http://academia-f.blogspot.ru/
* Robert Jürjendal on eesti kitarrist ja helilooja, tegutseb peamiselt jazzi ja improvisatsiooni vallas.
Sven Grünberg on eesti helilooja ja klahvpillimängija, Eesti süntesaatorimuusika pioneer.
Peeter Malkov on eesti flöödimängija, kelle ampluaa ulatub klassikast pungini.
"Uppuja põgeneb kõrgele mäele" on Joel Sanga tekst.
* Eesti Keeled on ansambel, kuhu kuuluvad kitarristid Ain Agan, Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Jaak Johanson (kaks viimast ka lauljatena) ning kandlemängijad Kaja Kann ja Pille Karras.
"Minevik" on Jaak Sooääre muusika ja tekst.
* Pastacas ehk Ramo Teder on Viljandist pärit ja Soomes elav muusik ja kunstnik. https://www.facebook.com/pastacas
Tenniscoats on Jaapani psühhedeelne avangardfolkansambel, mille liikmed on Saya ja Takashi Ueno. http://www.tenniscoats.com/
* Kago on Viljandist pärit ja Võrumaal elava luuletaja Lauri Sommeri muusikunimi. http://www.ounaviks.ee/kago/
"Püüripäivä üü" on Artur Adsoni tekst.
* "Oli õitest kirendav aas" on Juhan Viidingu tekst.
* Michael Lentz on Leipzigis ja Berliinis tegutsev kirjanik, kõlaluuletaja, muusik ja kirjandusteadlane. http://www.michaellentz.com/home/
Axel Kühn on Müncheni saksofonist ja helilooja. http://www.axelkuehn.de/Home.html
* Caroline Bergvall on prantsuse-norra päritolu Londonis elav luuletaja, kõlakunstnik ja kriitik. http://www.carolinebergvall.com/
Steve Layton on Dallases elav helilooja, kes segab omavahel erinevaid stiile klassikast moodsa elektroonikani. http://www.niwo.com/steve/
"Ride" pole otseselt nende ühistöö, vaid Layton on loonud tausta varasemale Bergvalli salvestisele.
* William Must Hunt ehk Kaarel Malken on Eestist pärit ja Berliinis elav laulukirjutaja. https://soundcloud.com/william-must-hunt
* Diskodiiva Donna Summeri "I Feel Love", mille ta kirjutas 1977 koos legendaarse Giorgio Moroderi ja Peter Bellottega, on üks elektroonilise tantsumuusika lipulaevu. http://www.donnasummer.com/  , http://en.wikipedia.org/wiki/Giorgio_Moroder
* Para on Londoni DJ ja muusik, kes teeb drum'n'bassi ja garage'it. http://www.beatport.com/artist/para/70184
* Tim Gaze on Austraalia luuletaja, kunstnik ja kõlapoeet. Tema piltluuletus on ka siinse mixi kaanepildiks. https://imagineaustralia.net/en/2010/09/tim-gaze-a-poet-artist-explores-writing-as-art/
* Michael Vincent on Kanada helilooja, kes huvitub eriti valmissalvestiste kasutamisest uute heliteoste toormaterjalina; siin on saksofonihelidega ühte sulatatud nelipühilaste jutlustaja matusekõne. http://michaelvincent.ca/
* "And Death Shall Have No Dominion " - Riho Sibul on teinud tausta Walesi klassiku Dylan Thomase 1933. aasta luuletusele, mille autor luges linti oma Ameerika-reisil 1953. aastal, mõni kuu enne oma varast surma. "Must 5" on loo nimi Riho Sibula plaadil "Must". http://www.dylanthomas.com/
* Jörg Piringer on Austria helikunstnik, muusik, kunstnik, programmeerija ja unikaalsete muusikariistade leiutaja (elektroonikast juurviljadeni). "Stine" kohta on tutvustuseks öeldud: "Four fast computer speech layers reciting Fibonacci syllable sequences" - ma ei saa sellest täpselt aru, aga Fibonacci jada on arvujada, kus iga järgnev arv on kahe eelmise arvu summa ning sellel suhtel põhineb kuldlõige. http://joerg.piringer.net/
* Loos "Targem on tulla" sosistab Pastacas Taavi Eelmaa luuletust.
* Toomas Rull on eesti jazz- ja rocktrummar. http://www.toomasrull.com/
"Varblased, Tartu varblased" on Jaan Kaplinski tekst.
* Barry Truax on Kanada helilooja, kes keskendub nn granulaarsünteesi võimalustele (see on helimenetlus, kus üks helilõik pihustatakse "teradeks", mida siis erineval viisil töödeldakse). http://www.sfu.ca/~truax/
* Thomas Havlik on Austria kirjanik, kõlaluuletaja ja performaator.  Siinses palas on ta loonud kompositsiooni teiste inimeste suust kogutud üksiksilpidest https://soundcloud.com/thomashavlik
* Lina Lapelyte on Leedust pärit, kuid praegu Londonis ilma tegev helilooja, helikunstnik ja performaator, kes sulandab kokku kõikvõimalikke stiile ja kõlailmu. http://show2013.rca.ac.uk/13_scu_lina_lapelyte/ , http://www.artsfoundation.co.uk/Artist-Name/all/456/Lapelyte-Lina
* Alemu Aga on Etioopia muusik, kes esindab iidset Etioopia kristlaste mezmur-traditsiooni; pill, mis laulu saateks kõlab, on begena - etiooplaste pärimuse järgi just see ongi Piiblis mainitud kannel, mida Taavet kuningas Saulile mängis ning sellega tollelt kurja vaimu pealt ära ajas. http://en.wikipedia.org/wiki/Alemu_Aga

Väga halb praktika ehk Vastupanu põhjendus

Olen Sirbi-skandaali jälginud peaaegu nädal aega distantsilt, Soome lahe teiselt kaldalt, wittgensteiniaana lugemise vahepauside ajal. Nüüd, kui asi on jõudnud Langi tagasiastumislubaduseni ning kohe on ilmumas uue toimetuse esimene leht, panen lühidalt kirja oma hoiaku.

Minu meelest tuleks lahus hoida kaks eri asja, mis praegu on muutunud teineteist võimendavateks ja omavahel põimunud liinideks: kultuuriline poleemika ("kuidas kultuurist rääkida") ja põhimõttelisemad õige ja vale käitumise küsimused ("mida peab tegema / mida ei tohi teha inimene kui sotsiaalne olend").

On niisiis asjad, mis väärivad kriitikat või kiitmist - arvamuste ja polemiseerimise sfäär -, ja asjad, mis väärivad boikotti või muud vastupanu - see on aktsepteeritavuse või vastuvõetamatuse sfäär.

Sirbi sisu, Zaumi visioon, Kenderi sobivus peatoimetajaks jms, ühesõnaga see, mille kohta saab öelda nt "ootame uue Sirbi ära ja räägime siis edasi" - see iseendast pole sellelaadse skandaali jaoks piisav, see on lihtsalt kultuuriline poleemika, nagu neid ikka on. Et nüüd on tegu mingi tohutu kultuuriparadigmade vahelise võitlusega, on lihtsalt kirgede ajel tekkinud hüperbool, võib-olla ka turundustrikk, igal juhul mitte revolutsiooniline olukord. Minu jaoks on jutt mingist tohutust pingest konservatiivide ja revolutsionääride vahel, millest Sirbi-skandaal nagu märku annaks, puhas demagoogia. See on lihtsalt jamps. Aga lehe programm ja sisu pole asi, mis vääriks boikotti, kinnikleebitud suuga Kaplinski pilti, loomeliitude raevu või Langi tagasiastumist. See väärib lihtsalt kas kirglikumat või rahulikumat diskussiooni.

Riigi rahastatava, st ühiskonna poolt ühiselt ülal peetava avaliku kultuurifoorumi muudatuste mehhanismide pilastamine ise on aktsepteerimatu. Lihtsalt "nii ei tehta", see on väga halb praktika, ohtlik pretsedent, sest kui seda pidada reeglipäraseks, siis oleks tõesti "kuri karjas" (st juba ongi). Ma ei räägi juriidilisest aspektist, sest juriidiliselt näib kõik olevat korrektne. Ma räägin just nimelt heast ja halvast praktikast. Hea praktika on see, mis printsiibiks üldistatuna oleks ka muudel sarnastel juhtudel vastuvõetav. Seda, kuidas juriidiliselt korrektne praktika võib olla eetilise printsiibi suhtes väga ebakorrektne, nägime juba möödunud aastal.

Siin on antud juhul kaks aspekti. Esimene on see, et on väga halb praktika, kui Sirbi ajutisele toimetajale antakse voli teha suuri põhimõttelisi muutusi toimetuse koosseisus ja lehe suunitluses. Hea/normaalne praktika on, et niisugune voli on inimesel, kellel on laiem "mandaat" - konkursikomisjoni kinnitus, SA nõukogu heakskiit jms (eriti hea oleks, kui nõukogu koosneks, nagu loomeliidud pakuvad, suuremal määral inimestest, kellesse Sirp sisuliselt puutub - sest demokraatia mõte ongi selles, et otsustustes saaksid osaleda inimesed, kellesse vastava otsuse tulemused sisuliselt puutuvad). On väga halb praktika, kui selline voli antakse ühe erakorralise ainuisikulise otsustuse tulemusel. (Nagu on ka väga halb praktika, kui muudatusi tehakse ülbel, jõhkral ja sildu põletaval viisil - aga see on natuke omaette punkt, mis nõuab isiklikuks minemist - ma pole sellest huvitatud, sest adressaat ei mõistaks mind niikuinii.) Teine aspekt on selle otsuse poliitiline mõjutatus: on väga halb praktika, kui poliitilised parteid saavad ühise ja avaliku hüve üle otsustada ilma läbipaistvate protseduurideta. Selles aspektis on kriitikud nüüdseks sattunud kehva seisu - väited selle kohta, et otsuse taga on poliitilised tagatoad, on pärit ühelt asjaosaliselt endalt, kes aga avalikult oma väiteid salgab (see pole minu asi avalikult öelda, kellelt, ma ei saa teise inimese eest teha tõerääkimise otsust); nii on need, kes teda uskuma jäid, muutunud avalikkuse silmis vandenõuteoreetikuteks. Minul isiklikult on endiselt alust uskuda, et Sirbiga toimunu taga on poliitiline soov neutraliseerida üks pideva valitsuskriitika allikas, seda on lihtsalt poliittehnoloogiliselt väga lihtne olematuks rääkida - seda lihtsam, mida läbipaistmatum on teguviis.

Need kaks aspekti aga pole kaks liidetavat, mis kokku annaks väga halva praktika - nad kumbki eraldi on juba väga halb praktika. See tähendab: isegi kui poliitilist mõjutamist pole(ks) toimunud, oleks tegu väga halva praktikaga, mis on aktsepteerimatu (mis väärib vastupanu sõltumatult lehe sisu üle peetavast poleemikast - näiteks passiivse vastupanu vormina boikotti, st loobumist koostööst toimetusega, kellel pole legitiimsust, isegi kui nende tehtav leht on sisukas). Ja selles mõttes pole nn "vandenõuteooria" isegi oluline - kuigi vastutus jaguneks sel juhul pisut teisiti. Aga kui nad on koos, on see vaba ühiskonna puhul lihtsalt uskumatult halb praktika.

Niisiis, minu jutu iva on, et on tore, kui Kender & co teevad head lehte (sest halb leht lihtsalt ei ole tore), aga see ei anna neile n-ö moraalset mandaati, teatavat olulist põhimõttelist legitiimsust, sest lehe nende kätte sattumise viis pole aktsepteeritav. Kui me seda aktsepteeriksime, siis aktsepteeriksime läbipaistmatut ja autoritaarset (kultuuri)meedia (ja üldisemalt avalikkuse kui sellise) reguleerimise viisi põhimõttena, mida võib rakendada ka edaspidi. Eesmärk ei tohi pühitseda mis tahes abinõusid - nii lihtne see printsiip ongi.

Dixi.

kirjutatud 22.11.2013 kell 04:03

.

Tagasi lätetele!

Juba üle kahe aasta on Facebookis eksisteerinud grupp "Tagasi lätetele!", millel on septembri alguse seisuga kogunenud 51 liiget. Asja idee on lihtne - saata postkastidesse tulevad valimisreklaamid tagasi nende allikatele, st parteide kontoritesse.

Mõte tekkis juba 4 aastat tagasi - mu postkasti peal oli küll silt, mis teatas, et tellimata reklaami ma ei soovi, kuid ometi oli üks partei leidnud mooduse sellest mööda hiilida. Avastasin, et mu korteriukse välismise lingi külge oli riputatud silt, mis teatas "Läksin valima" ning all selle erakonna logo. Imestasin, miks nad siis juba mu aknale kleepsusid ei kleebi, kui neil niikuinii taktitunnet pole. Eelmiste valimiste ajal leidsin oma postkastist (millel endiselt oli reklaami tõrjuv silt) ühe teise erakonna poolt välja antud väikse lauliku ning ilupilte mulle isiklikult tundmatute inimeste (st poliitikute) lapsepõlvest või sportimisest.

See on prügi. Mingit asjalikku (rääkimata hädavajalikust) infot ma neist pabertoodetest ei saa. Enamasti rändab see materjal kohe prügikasti. Ahju tulehakatuseks see paber tavaliselt ei kõlba. Miskipärast pakutakse valijaile koostöövormi "prügi meilt, prügikast teilt".

Reklaamikulu moodustab 60-90% erakondade kogukuludest (Jüri Adams, "Erakondade rahastamisest läbi aegade", Delfi, 31. oktoober 2012). Neid kulusid rahastatakse peamiselt kahel moel: kas annetustest (on põhjust osa sellest rahast ebapuhtuses kahtlustada) või erakondade riiklikest toetustest, st sellesama maksumaksja rahast, keda sunnitakse toimima erakondade prügikäitlejatena. Aeg-ajalt kasutakse parteipropagandaks ka otseselt kohaliku omavalitsuse ressursse, mis samuti tuleb maksumaksjalt. Parteid kulutavad kümneid tuhandeid eurosid, et toota kraami, mille eesmärk on algusest peale jõuda prügikasti.

See on ebaõiglane ja raiskav. Õiglane oleks, kui poliitikud ise enda toodetud prügi käitleksid.

Sestap peaks tegema nii - kõik valimisreklaamid, millega privaatsesse sfääri tungitakse, võiks viia parteikontoritesse tagasi, tagasi lätetele.

Sellise teguviisi sõnum oleks mitmeharuline.

1. Puhtökoloogiline: ärge tootke prügi, vaid kasutage ressursse millegi loomiseks.

2. Poliitökoloogiline: ärge tootke prügi meie raha eest, st ärge raisake meie raha. Ärge mahhineerige oma annetustega (see muutub eriti naeruväärseks, kui arvestada, et te mahhineerite selleks, et toota prügi). Pidage puhtust nii materiaalses kui moraalses ja mentaalses mõttes. Ja miks mitte ka see - valija pole prügikast, ta on poliitiline subjekt, kellel on nt võime kõndida ja prügi selle lähtekohta tagasi tuua.

3. Sisulise ja väärika suhtluse sõnum. Valimiskampaaniad on suuresti muutunud kommertsiaalseteks - parteisid reklaamitakse nagu ostukeskusi, poliitilisi märksõnu pakutakse, nagu oleks need "hullude päevade" odavkaup. Niigi on meie poliitiline süsteem kujunenud suuresti klientelistlikuks, st teenete ostu ja müügi loogikal põhinevaks. Poliitiline kommunikatsioon aga peaks olema sisuline mõtete vahetus, mitme poolega dialoog. See on lugupidamise küsimus. Kui poliitiline väli tahab olla usaldusväärne ja lugupidamist väärt, peaks ta ka valijat väärikalt kohtlema - mitte impulsiivse ostlejana, vaid mõtleva partnerina.

Sestap peaks siinses aktsioonis peaks tegema erandeid teatavat sorti reklaamidele, mille eesmärk on sisuline suhtlus. Näiteks kui mulle saadetakse parteiprogramm või valimisprogramm, mis on läbi kirjutatud (näiteks koos sellega, kust leitakse raha ühe või teise asja teokstegemiseks), siis see on valimisotsust teha aitav info. Prügiks tuleb aga lugeda kõik muu, mis ei erine oma laadilt tavalisest kommertsreklaamist või müügikataloogist. Aktsiooni kolmas sõnum on niisiis: suhelge valijaga sisuliselt nagu võrdne võrdsega.

See pole pelk protestiaktsioon. Selle sõnum on tegelikult konstruktiivne: poliitik, pea oma valijast lugu (et valija saaks sinust lugu pidada); ole tema suhtes aus; ära raiska ressursse - ka selles mõttes, et ära raiska võimalust põhjendada valijale oma tegevusplaane sisuliselt, ära viska ära sisulist võimalust pidada dialoogi selle üle, kuidas oleks kõige parem valla, linna või riigi asju korraldada. Poliitik, palun taha, et sind valitaks sinu sisu, mitte kesta järgi. Ja siit järeldub omakorda - poliitik, palun ole ise selline, et sul seda sisu pakkuda oleks. Sest see on põhiline viis, kuidas hoida ära inimeste pettumust poliitikas.

Niisiis, kutsun üles tegema järgmist. Esiteks - hankige oma postkastile kleeps, mis teatab, et te ei soovi tellimata reklaami (see peaks olema ametlik Eesti Posti kleeps, millega kaasneb ka teie vastav avaldus - muude kleepsude järgimine pole postiljonidele kohustuslik; vt http://www.post.ee/reklaamistloobumine). Teiseks - viigem valimiseelne poliitprügi tagasi parteikontoritesse, lisades sellele oma sõnumi. Selleks on kolm viisi: 1) tuua see vastavasse kogumispunkti, kust siis need lõpuks hulgaviisi parteikontorisse tagasi toimetatakse; 2) saata see posti teel kohalikesse parteikontoritesse tagasi (soovitavalt saaja kulul), 3) viia see isiklikult kohalikesse parteikontoritesse, kas postkasti või otse ametniku lauale (see annab võimaluse ka otse oma arvamust väljendada).

Tartus asub kogumispunkt Genialistide Klubi kohvikus. Infot teiste kogumispunktide ja muu kohta saab lugeda ja küsida Facebooki leheküljelt https://www.facebook.com/groups/tagasilatetele/ või blogist tagasilatetele.blogspot.com.

tuul

kurosawa

täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)

oli päikseline hommik

mõtlesin jälle metsa kõndima minna

kohe kui uksest välja astusin

hakkas vihma sadama

aga päike paistis edasi

seisin väraval varikatuse all

mõtlesin mida nüüd teha

kas minna? kõhklesin

ema tuli asju vihma käest tuppa varjule viima

ta ütles: „täna jääd koju –

sajab vihma ja paistab päike

sellise ilmaga peavad metsas rebased pulmi

nad ei taha et keegi seda näeks

nad saavad väga vihaseks“

seisin väraval varikatuse all

kas minna? kõhklesin

vaadates päikese käes helkivat sadu

vaatasin üle õla

õu oli tühi

ema oli tuppa läinud

kas minna? jah

käisin vaikselt ringi kõrgete puude vahel

nende sihvakate tüvede vahel

jämedate tüvede vahel

mõned puutüved olid nii jämedad

et mahtunuksin neisse magama

päikese viltused vihud läbi vihmaste võrade

sadu säras kiirtekimpudes kuldselt

kogu mets sabises vaikselt ühtlaselt

aeg-ajalt liigutas mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi

need kahisesid niiskelt

vesi immitses ja nirises puukoore sügavates vagudes

sammusin tasa

astusin vihmaga sama sammu

päikesega sama sammu

siis märkasin liikumist eemal puude vahel

peitsin end ühe tüve taha –

ja sealt nad tulidki

rebaste pulmarongkäik

nad kõndisid hääletult oma pehmetel käppadel

aeglaselt ja pidulikult

jalga jala ette tõstes

ettevaatlikult

pingsalt, kuid vabalt

paarikaupa üksteise järel

kõige ees kaks sinikuuelist rebast

kes kandsid suuri laternaid

nende taga noorpaar

pruut üleni lumivalges rüüs

ja nägu valgeks puuderdatud

peigmehel ta kõrval peas erepunane müts

nende taga ülejäänud pulmarahvas

nad kõndisid hästi tasa ja valvsalt

kuulatades metsa hääli

kui kostis praksatus või valjema tuulehoo sahin

tardusid nad hetkeks

ja pöörasid kõik korraga oma pea hääle suunas

võisin näha nende vurre õrnalt värisemas

siis astusid nad edasi oma majesteetlikku pulmakäiku

kuni tardusid korraks taas mõne heli peale

see oli nagu tants

tähelepanelikkuse ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants

rongkäik jõudis minuga kohakuti

püüdsin olla väga vaikselt

kui neid puutüve tagant piilusin

aga ühel hetkel tardusid nad taas –

ning pöörasid oma pead minu poole!

mu pilk kohtus rebasepeigmehe pilguga

ma olin tabatud

mu lubamatu nägemine oli ära nähtud

pöörasin ringi ja jooksin sealt minema

eemale rebaste vihast

mille eest oli mind hoiatatud

mida olin läinud otsima

sest mul oli selle ees hirm

olin läinud otsima oma hirmu ja oma julgust

mis annaks mulle kuju

kui kodu juurde jõudsin

oli vihm juba lakanud

vaid lombid maja esisel teel

ema seisis väravas

väga tõsise näoga

„sa käisidki“ ütles ta

„sa nägid

mida poleks tohtinud

ma ei saa sind nüüd enam sisse lasta

üks vihane rebane käis siin

jättis sinu jaoks selle“

ema võttis varrukast välja

puust voolitud noatupe

ning ulatas selle mulle

tõmbasin noa pooleldi tupest välja

päike helkis tera pealt mulle näkku

ema ütles: 

„rebaste meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama

mine nüüd ruttu

ja palu neilt andestust!

anna nuga neile tagasi

ja ütle et sa kahetsed oma tegu väga!

harva kui nad andestavad –

pead olema valmis surema

kui nad ei andesta

ei saa ma sind sisse lasta“

ema hakkas juba väravaid sulgema

ma küsisin viimases hädas

otsekui alles nüüd aru saades

et mu hirm ja mu julgus

on päriselt olemas:

„aga ma ei tea ju kus nad elavad“

ema seisis paokil värava vahel ja ütles:

„sa leiad nad

päevadel mil korraga sajab vihma ja paistab päike

on alati kuskil mõni vikerkaar

rebased elavad vikerkaare all

mine nüüd

ruttu!“

värav sulgus

kuulsin kuidas põikpuu seestpoolt värava ette lükati

sammud kadusid majja

katsusin väikest jalgväravat seal kõrval –

seegi oli kinni

kõik mis mulle oli jäänud –

noatupp mis peitis endas helkivat tera

ning teadmine

et mu ainus väljapääs on rebaste andestus

ja ma läksin

sadas vihma ja paistis päike

mu ees oli avar aas

üleni täis värvilisi lilli

lappidena keset rohelist heina –

valged punased kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad

otsekui oleks vikerkaar maasse külvatud

ja võrsuma hakanud

vihma sadas ja päike paistis

aasa teise serva aga kerkis vikerkaar ise –

täiuslik kaar

otsad kindlalt maasse toetumas

pilvedest tumeda taeva

ja metsaste kaljude taustal

otsekui värav mägede vahelisse kurusse

rebaste elupaika

päike ja vihm

noatupp käes

tunnistasin toda laiuvat kõrguvat väravavõlvi

keset päiksepaistes helkivat sadu

vihm ja päike

mu hirm ja mu julgus

hakkasin üle aasa sinnapoole astuma

.

Igor Černov

avastasin, et eile, 18. märtsil sai 70-aastaseks Igor Černov, kes oli esimene Tartu ülikooli semiootikaprofessor ja kelle artistlikke loenguid ma noore ja rohelisena suure huviga kuulasin. tema kohta võib lugeda "Eesti kirjanike leksikonist", midagi leiab ka internetist (muu erialase kõrval näiteks seda, et ta on noorena võistelnud purjespordivõistlustel koos oma isa, mitmekordse Eesti purjetamismeistri Apolloniga). ta oli ka näiteks juhendaja Valdur Mikita 1994. aastal kaitstud magistritööle "Normid ja loov käitumine". kõigi eelduste kohaselt on ta ka Kõivu ja Vahingu "Endspieli" Semiootiku prototüüp. 

kahjuks ei leidunud netis temast ühtki videot - just oma inimliku faktuuri poolest on ta mulle eluks ajaks meelde jäänud. Mart Orav andis ühe pildi, mis on tehtud 1989. aastal Tartus Kirjandusmuuseumi direktori kabinetis, kui Ivar Grünthal esimest korda pärast pagulusse minekut Eestis käis - pildil on vasakult vaadates Virve Grünthal, Mart Orav, Igor Černov, Ivar Grünthal ja Sirje Olesk.

panen siia ühe lõigu oma "Aeglaste" I osast, mis on põhiliselt kirjutatud juba 2002. aasta kevadel, hiljem pisut täiendatud.

*

Õhtul oli saade Lotmanist. Saade oli tehtud 1994 ja muuhulgas kõneles seal ka Černov. Milline mõnu oli teda vaadata ja ära tunda just see Černov, millisena ma teda mäletan – punaseruuduline pintsak seljas, eredaid riideid ta armastas, tugevate prillide taga otsekui hellikud, suured, sinised, aeg-ajalt pisut vesised silmad, intensiivne ja enesest ettepoole ruttav kõnemaneer, aeg-ajalt õhku ahmiv ja p-häälikut oma hoogsuses nagu välja sülitav, hääl ära suitsetatud, pingutatud kõrge hääl, mis madalale kukkudes muutub pisut kähisevaks, tugev alahuul pidevas liikumises, naeratus jätab pisut häbeliku mulje, sest ta ei paljasta oma ülemisi hambaid.

Loengud olid muidugi veel hoogsamad. Ta rääkis auditooriumi ees edasi-tagasi kõndides, isegi rühkides, aeg-ajalt piilus laualt konspekti; kui tema improvisatsioon takerdus, tegi ta kähisevaid, lausa ägisevaid parasiithäälitsusi; ma mäletan, ükskord alustas ta nii – "teatavasti 1965. aastal Tartu ülikool põles" ning sellele järgnes täiesti tahtmatu ägin, otsekui murraks see mälestus ta maha, kuigi see oli lihtsalt tema mõtlemist saatev hoo säilitamise hääl (see oli midagi sellesarnast, nagu ägiseb köster "Kevade" filmis, kui Toots ta pikali jookseb, aga pisut intelligentsem ja vaoshoitum); kuulajad puhkesid naerma, sest kõik see mõjus nii dramaatiliselt, Černov ei saanud asjast aru ja ütles "mis te naerate, päriselt põles, ise olin tunnistajaks".

Černov oli minu ülikooliaja esimese poole iidoliks – see sõna kõlab halvasti, aga ma ütlen seda kõige südamlikumalt. Ta oli esimene ja peaaegu ainus, kes mul õigupoolest aitas Tartusse sisse elada, kes tekitas tunde, et ma pole siin juhuslik ja väike. Esimest korda kohtusime kohe 1994. aasta sügisel, kui ma läksin semiootika osakonda – see asus tollal peahoone kõrval keeltemajas ühes pisikeses toakeses – läksin küsima, kas on võimalik semiootikat võtta kõrvalerialaks. Õigupoolest ei teadnud ma siis semiootikast tuhkagi, mind huvitas eriala nimetuse teine pool "... ja kultuuriteooria"; Lotmanit olin ma lugenud vaid paari artikli jagu "Kultuurisemiootikast", suuremat aru ei saanud. Černov palus mul istuda ning hakkas pärima, kust ma pärit olen, mida õpin, mida ma semiootikast tean. See tähelepanu lõi mind pahviks, seda enam, et ta ilmselt tajus mu hirmu ja ebalust ning eluvõõrust, nii et ütles, et kui mul ülikooli asjadega probleeme on, kui ma ei saa aru, kuidas ja mis, siis võib alati tema juurde pöörduda ja küsida. Muuseas, tol esimesel korral ma ei teadnud, et ta on Černov, ma mõtlesin, et ta on niisama üks õppejõud, ja Černovi tegelikust tähtsusest Lotmani ühe järglasena (Toropi kõrval) sain ma veelgi hiljem aru.

Ühesõnaga, hakkasin käima Černovi sissejuhatuses kultuuriteooriasse, kuulasin seda tegelikult kaks kursust järjest, ja teisigi tema kursuseid kuulasin eelkõige tema enda pärast, sest need olid tõelised etendused.

Varsti selgus, et me elame Annelinna lõpus peaaegu naabermajades, sattusime aeg-ajalt linna või linnast sõites sama bussi peale ning ajasime juttu, põhiliselt küll kuulasin mina aukartlikult teda. Kahjuks imelikul kombel ei mäleta ma neist juttudest palju, mäletan vaid, et ta mõjus mulle isalikult, ta pillas vahel mõne lause, mis püüdis mind akadeemilises olustikus orienteerida. Ma mäletan, et "Atlantise" – tollal oli see vist veel "Kaunas" – peatuses ei tahtnud ta põõsaste vahele rohusse tallatud teel käia, vaid ikka ümber nurga õiget teed pidi, seletas seda oma ebausuga. Mobiiltelefoniga tänaval või bussis rääkimist pidas ta maitsetuseks, umbes nagu seda võiks olla bussis suitsetamine.

Paar korda käisin ma tal külas. Esik ja töötuba – muid ruume ma tema kahetoalisest korterist ei näinud – need olid maast laeni raamaturiiuleid täis ja raamatud olid kohati kahes reas, üks rida teiste taga. Igal pool hõljus õrn suitsuhõng. Ta oli suur suitsetaja, iga loengu keskel tegi ta suitsupausi. Ta pakkus mulle teed, ja siis kõnelesime. Tegin seminaritööd Kõivust, ja just tema oli see, kes soovitas mul Kõivu endaga rääkima minna; tõepoolest, võtsin julguse kokku ning jaanuaris 1996 ajasin Kõivuga tema raamatukogukabiinis tund aega juttu. Černov laenas mulle ühe Mamardašvili raamatu, vene keeles. Raamatul oli suitsuhõng küljes, kui lugesin seda bussis Viljandisse sõites. Černov organiseeris mulle Venemaalt isegi ühe Ricoeuri venekeelse tõlke (ta ütles enne loengu algust, et sai mulle selle Ricoeuri, Lauri, kes mu kõrval istus, kuulis valesti, et Černov pakub mulle likööri). Igatahes ta hoolitses mu eest, julgustas mind.

Kui mul esimene raamat ilmus, siis kinkisin ka temale ühe eksemplari. Tol korral ütles ta mulle: "Kas te olete nüüd Kõivu-uurija või luuletaja?" Mina kohmasin vastu: "Eks ma püüan mõlemat vaheldumisi." Černov: "Vaadake ette, selline asi viib isiksuse kahestumiseni, ja teate ise, kus see võib lõppeda." Selle saateks oli Černovile iseloomulik naeratus, muie. Ja ta rääkis veel, et "kui te nüüd kunstiinimeste seltskonda pürgite, siis peate arvestama, et need on väga rasked inimesed, seal on igasuguseid intriige ja vastuolusid, kunstnikud on väga haavatavad inimesed, nendega on raske." Jumala tõsi, muuseas. Nädal hiljem kohtusime tänaval, talle olevat vanamehe kiri kõige rohkem meeldinud.

Aeg-ajalt tekitas Černoviga suhtlemine muidugi komplekse, sest ta suhtus minusse – nii vähemalt tundus – kui eriti võimekasse noormehesse; sellena ma ennast ise muidugi ei tundnud. Just Černovi suhtumise, ja muidugi kogu selle kõrgtasemelise semiootikuteseltskonna taustal tundsin, kui laisk, kui vähelugenud ja kui huvitu ma ise olen. Jah, ma põdesin seda vahel päris kõvasti.

Lõpupoole meie sidemed hõrenesid. Mina leidsin lõpuks oma seltskonna Veljesto ja Erakkonna näol, aga Černov oli vahepeal haige, aimatavasti päris tõsiselt, koolis teda polnud, tagasi tulles oli ta loobunud suitsetamisest, mis oli tema puhul eriti võõrastav. Kord saime kokku kaubamaja ees bussipeatuses, tal oli neoonpunane sall kaelas, olemine oli nukker, ja ta hoiatas mind: "Vaadake, et teie suitsetama ei hakka. Vaadake mind – häält ei ole, hambad on hirmsad, lõpuks veel haigused." Ma muidugi ei julgenud ütelda, et suitsetan juba mõnda aega.

Millalgi ta lahkus ülikoolist. Lahkumise täpseid põhjusi ma ei teagi, midagi oli tal uue professuuriperioodi jaoks ebapiisavat, ning tema asemele kutsuti Soomest Torop. Tema viimasel Tartu-kevadel sõitsime kord bussiga linna, ta käskis mul akna alla istuda, sest teda, vanemat meest ei aja keegi istekoha pärast püsti, mind aga küll, ning ta rääkis, et täna on raske päev, ülikoolis arutatakse ühe õppejõu küsimust, kes ei sobi oma kohale – "muidu kena inimene, aga õppejõuna jätab soovida." Hiljem olen mõelnud, et ta võis äkki ennast silmas pidada, kes teab.

Seejärel kadus mu esimene akadeemiline isa, kes pöördus minu poole teietades ja eesnimepidi, oleks ehk ka isanime kasutanud, kui oleksin venelane olnud, kadus minu silmapiirilt. Olen kuulnud, et ta on Viljandi kolledžis loenguid lugenud, et ta on Soomes elanud või sinna jäänudki; ei midagi selget.

Pärast tema ülikoolist lahkumist nägin teda oma viimase ülikooliaasta talvel Tallinnas ühes poes, mis asus sellesama maja allkorrusel, milles teadsin olevat ta kodu, ta ema elas seal. Ta oli otsekui magamata väljanägemisega ja natuke nagu häbenes mind. Rääkisime mõne sõna juttu, ta küsis, mis teemal ma lõputöö kirjutan. Tollest korrast on mul pisut kurb mälestus, me ei olnud enam miskipärast nii lähedased seal poes. Mul oli sellest kahju. 

Peale seda olen teda veel korra näinud, 2008. aasta kevadel Tallinna bussijaamas, olin juba bussi peal, kui järsku nägin teda peatuses reisipampudega istumas. Mõtlesin, kas minna korraks bussist välja, et talle tere öelda, aga kuni ma kaalusin, kas ikka jõuan, pani buss hääled sisse ja sõitis minema. Černov jäi minust Tallinna bussijaama peatusesse number 5, ta oli jälle suitsetama hakanud.

Tahaks teda praegu näha ja temaga rääkida, väljaspool igasuguseid ülikooli-kontekste. Ma tahaksin teda tänada.

Igor Černov 18. märtsil 1997 oma kodus. pildistanud Elin Sütiste

.