K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

jõulujuttu - sõdadeta ühiskond

viimatises Rahvuslikus Maateaduses on huvitav lugu hadza rahvast - tuhatkond inimest Põhja-Tansaanias, kes on elav tunnistus selle kohta, milline võis inimühiskond välja näha enne loomade kodustamist ning põllupidamist, st enne omandi tekkimist.
nad elavad Ida-Aafrika riftivööndis selle koha lähedal, kust on leitud vanimad inimolendi fossiilsed jäänused, ning geneetilised uuringud näitavad, et hadzad esindavad ilmselt inimrassi arengupuu kõige esmasemaid juuri.
nende keel on keeleisolaat, sel pole teadaolevaid sugulasi, kuigi hadzade keele erilised imihäälikud on omapära, mis on ühine mõnede teiste Aafrika keeltega; nende keeles saab loendada ainult kolme või neljani, mis tähendab, et hadzade kultuuris puudub ka üldisem aja loendamise süsteem - neil pole selliseid ühikuid nagu aasta, kuu, nädal, päev, tund; aega tajutakse lihtsalt teatavate perioodide vaheldumisena - öö vaheldub päevaga, kuivaperiood vihmaperioodiga, kuu kasvab ja kahaneb. kuid mingit ajalist planeerimist pole - pole muret homse pärast ega ideed asjade arengust, progressist; hadzade kultuur on olevikuline kultuur. pole ka mingit selget päevarežiimi - magada võib millal tahes, siis, kui parajasti uni peale tuleb.
hadzadel pole kindlaid elupaiku, nad elavad laagrielu, vahetades asupaika umbes iga kuu tagant. kuivaperioodil ööbivad nad lihtsalt lõkete ääres, vihmaperioodil ehitavad endale võsarohust onnid, mida saab valmistada ühe tunniga. riides nad ometi käivad, ilmselt on see aga tsivilisatsiooni ligitulekuga tekkinud komme. nad elavad kampadena, kus võib olla kuni umbes 30 liiget (rohkem inimesi ei saa lihtsalt korraga ühest suurest ulukist söönuks), kuid need kambad või laagrid pole püsiva koosseisuga, inimesed liiguvad kampade vahel ringi. tavaliselt on ühel kambal püsiv vaid kese - mõni vanem ja jahis kogenum mees koos oma laste ja naisega, seda laagrit nimetatakse siis tema nime järgi. meeste autoriteet sõltubki peamiselt jahioskustest, kuid samas ei anna autoriteet võimu teiste inimeste üle - hadzade juures on iga täiskasvanud inimene autonoomne ning ei allu kellelegi (ehk siis - igaüks on iseenda pealik). laagri keskse vanamehe autoriteet piirdub enamasti sellega, et jahisaagist antakse talle parimaks peetav osa - looma pea (ja sedagi jagab ta teistega). jahti peetakse sageli individuaalselt, suuremate loomade puhul või ahvikarja puhul kollektiivselt, kuid saak jagatakse alati kogu laagri vahel - õigemini seda ei jagatagi, kõik lihtsalt söövad saaki ühiselt koos.
mehed tegelevadki jahiga ning mee korjamisega ja valmistavad jahiriistu, naised korjavad taimi ning on rohkem seotud söögi valmistamisega. ometi kulub hadzadel selleks “tööks” päevas kokku neli-viis tundi, ülejäänud aeg on jõudeaeg. kuigi soorollid on suhteliselt kindlad, ei ole ühe sugupoole domineerimist teise üle; “abielu” sõlmimisel ja lahutamisel on aktiivsemaks pooleks sageli just naine - tema valib endale mehe ning lõpetab kooselu, kui mees pole osutunud piisavalt heaks kütiks või ei käi lihtsalt naisega piisavalt hästi ümber. need hadza naised, kes on abiellunud väljapoole, põllupidajate hõimudesse, on sageli hiljem tagasi pöördunud, sest neid pole piisavalt väärikalt koheldud.
hadzade abielu on nn seriaalne monogaamia, mis tähendab, et korraga elatakse koos vaid ühe paarilisega, kuid paarilisi vahetatakse aeg-ajalt (kuigi mõned üksikud paarid jäävad ka kogu eluks kokku). mingit spetsiifilist abielurituaali pole, abielupaariks loetakse lihtsalt mees ja naine, kes on juba mõnda aega sama lõkke ääres ööbinud. kui mitte arvestada rinnalapsi, olevat laagris üsna raske kindlaks teha, kes on kelle laps, lapsi kasvatatakse ühiselt, kusjuures tähtsat osa mängib laste kasvatamises mõni “vanaema”, mõni laagris elav vanem naine (nooremad naised tegelevad toidu varumisega).
hadzadel pole omandit selle sõna tõsises mõttes, maa ei ole kellegi territooriumiks jaotatud. kogu hadzade omand koosneb söögi valmistamise riistadest, veenõudest, kirvest, meestel ka vibu ja nooled ning - mis ei puudu peaaegu ühelgi mehel - kivist voolitud piip suitsetamiseks. suitsetamise komme pärineb ilmselt koloniaalajastust, suitsetatakse kas kanget tubakat või kanepit, ning seda tehakse tavaliselt pärast söömaaega jutte vestes (kas jahijutte või siis mingeid müüte-muinasjutte esiaegadest). peale jutuvestmise on hadzade “meelelahutuseks” ka laulmine ja tantsimine, mis on mõnikord seotud mõnede rituaalidega, aga sageli tehakse seda ka lihtsalt lõbu pärast.
et hadzadel pole omandit, siis ei pea nad ka sõda, sest pole ressursse, mille nimel võidelda - kogu toit on looduses vabalt kättesaadav, ainult mine ja korja või küti. hadzade ajaloost pole teada ühtki näljahäda, pigem on põlluharijatest hõimudest mindud näljahäda aegadel hadzade juurde, kus toitu on pidevalt. ka nakkused ei ole suureks probleemiks, sest hadzad ei ela tihedalt koos.
kui mõni tõsisem lahkheli laagri sees tekibki, siis lahendub see mitte vägivallaga, vaid sellega, et üks osa laagrist läheb lihtsalt minema - kui ei sobi, siis ei sobi, kah mul asi.
rituaale on hadzadel üldse vähe - pole pulmarituaale, ei tähistata ka mingeid muid tähtpäevi, ka matuserituaali pole, surnule kaevatakse lihtsalt haud ja maetakse maha (varasemal ajal isegi mitte seda - surnukeha jäeti lihtsalt maa peale metsloomadele söömiseks). ka religioosseid rituaale pole, sest pole spetsiaalseid teadmamehi ega nõidu, ja surmajärgse elu koha pealt olevat hadzad “agnostikud” - kui neilt selle kohta küsida, siis ütlevad nad, et ei tea, mis pärast surma saab. pole mingeid erilisi märke müstitsismist või usust vaimudesse. kristlikel misjonäridel pole hadzade juures erilist lööki olnud. kui küsida, mida hadzad arvavad Jumala kohta, hakkavad nad rääkima päikesest. kui mõni rituaal ongi - näiteks “epeme”, tants, mida tantsitakse ilma kuuta öödel ja mis oletatavasti võib olla esivanematega suhtlemise rituaal, aga kindlasti on see paarilise otsimise rituaal - siis on iga hadza isiklik asi, kui tõsiselt ta selles osalemist võtab.
muidugi ei saa hadzade elu päris paradiisiks pidada, sest nad kannatavad kuumuse, sagedase janu ja putukate käes, nende lastest sureb viiendik esimesel eluaastal ja pool enne täisealiseks saamist.
hadzade asualale tungivad üha tihedamalt põllupidajad ning tõenäoliselt on hadzade kultuur sellisena kaduma määratud. osa hadzasid on juba praegu senisest eluviisist loobunud ning hakanud raha eest tööle elava etnograafilise eksponaadina, näidates turistidele hadzade jahipidamisviise ning laule-tantse. nende hulgas on aga hakanud levima nähtused, mida traditsioonilistes hadzade laagrites ei tunta - alkoholism, tuberkuloos ja koduvägivald. Tansaania riigi püüded hadzasid harida ja tsiviliseerida tähendab kõige tõenäolisemalt lihtsalt hadza rahva assimileerumist ja “iseenese pealike” sulandumist Tansaania linnade ja külade alamklassi hulka.

sidid

capoeira-blogi ühes viimatistest sissekannetest vilksab läbi üks pilli mängiv sidi. sidid on üks omapärane etniline grupp Indias, laias laastus öeldes "afroindialased" (nii nagu on olemas "afroameeriklased") - kunagi ammu Indiasse kas orjade, sissetoodud sõdurite, kaupmeeste või meremeestena sattunud aafriklaste järeltulijad, kes elavad omaette kogukondadena India lääneosas, peamiselt Gujaratis, kuid ka mujal läänerannikul (pisut on neid ka Pakistanis ja Sri Lankal) ning on endogaamsuse tõttu säilitanud omapära. nad kõnelevad küll kohalikke india keeli (nende keelekasutuses leiavad keeleteadlased küll ka bantu keelte elemente), kuid nende kultuuris, eelkõige muusikas ja tantsus on säilinud palju aafrikapärast. kuna nende Indiasse tulek toimus India islamiusuliste valitsejate ja vallutajate ajajärgul, on ka sidid usutunnistuselt moslemid ning suur osa neist tunnistab sufistlikku islami versiooni (sufidest olen siin ennegi kirjutanud).
huvitav oletus on veel seegi, et osa sididest ühines Indiast välja rännanud mustlastega ning assimileerus nendesse.
süvendatud lugemist on siin ja siin.
laiemas maailmas on sidid tuntud ansambli Sidi Goma kaudu, kes on käinud esinemas Euroopaski. ma ei oska otsustada, kuivõrd "puhas" see nende esitatav on, st kas see pole ehk äkki kuidagi kommertsiaalselt kondenseeritud vms, aga huvitav on ta ometi - aafrika, sufi-moslemi ja india traditsioonide lõikumine; kui afroameeriklased on välja mõelnud gospelmuusika ja bluesi ning kõik, mis sellest järgnes - põhimõtteliselt ju suur osa tänapäeva peavoolupopist - siis see siin on afroindialaste analoogne hübriidnähtus. siin kaks lõiku Sidi Goma kontsertitelt:






ps. lisan lingistikku viite maailmamuusika portaalile Mondomix, kus leidub palju päris mõnusaid videosid, virtuaalraadio jm.

tantsud

käisin nädalavahetusel Paides "Kolmkõla" festivalil ja muude heade asjade hulgas nägin ka Jamila esituses Lõuna-India templitantsu. rääkimata sellest, et see tants ise on ilus ja meeldiv, on selle puhul huvitav see, et algselt pole see üldsegi inimeste ees esinemiseks mõeldud - seda tantsiti Lõuna-India templites jumalatele, jäljendades taevaseid haldjaid, kes jumalaid oma tantsuga lõbustasid; nii et tants kui palve, jumalateenistus ja jutustus jumalikest asjadest. alles hiljem hakkasid ülikud neid tantsijatare - devadasi'sid - enda juurde esinema kutsuma, ning tänapäeval tantsitakse seda ka pigem ikka etenduse korras.
siin üks näide sellest:



põhjalikumat juttu ja asjalikke viiteid saab siit.

mul tekkis aga üks kujutelm teatristseenist, kus see templitants oleks kohakuti ühe teise tantsuga - capoeiraga. capoeira on omapärane Brasiilia neegerorjade võitluskunstist välja kasvanud nähtus, mis on oma juurtega Aafrikas, eelkõige siis Angolas, kust Brasiiliasse orje toodi. see on improvisatsiooniline - kuid ometi kindlate reeglite ja võtetega - kahevõitlus, mis on ühtlasi ka tants - püütakse küll teineteist võita, aga samas tantsitakse teineteisega seda võitlust, aimates ette teineteise liigutusi ja nendele reageerides. nõnda on siin üheskoos nii võitlus/võistlus kui ka nõtke üksteisetaju, mida on vaja ühise tantsu tekkimiseks, kui ka iseenda meisterlikkuse demonstratsioon, mis on mõeldud pealtvaatajaile (mu jutt on muidugi võhiku jutt, värk on muidugi palju komplitseeritum, kui mu jutust paistab). kui too templitants on miski, mis on mõeldud eelkõige jumalate silmadele, siis capoeira on midagi otse vastupidist, üdini inimlik mäng, mida esitatakse ümbritsevale ja kaasa musitseerivale inimringile ning kus on korraga koos nii inimlik vastastikune agressioon kui tundlik koostöö.

siin on ühe capoeira-kamba "portfoolio":



häid linke capoeira kohta leiab siit. Eestis tegutseb samuti üks kamp, head eestikeelset infot saab sellest blogist.

.

this war is not a statement, it is a question

A Question from Rowan on Vimeo.

lisan lingistikku Lõuna-Aafrika kunstniku Faith47 lehekülje.

.