kurosawa

täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)

oli päikseline hommik

mõtlesin jälle metsa kõndima minna

kohe kui uksest välja astusin

hakkas vihma sadama

aga päike paistis edasi

seisin väraval varikatuse all

mõtlesin mida nüüd teha

kas minna? kõhklesin

ema tuli asju vihma käest tuppa varjule viima

ta ütles: „täna jääd koju –

sajab vihma ja paistab päike

sellise ilmaga peavad metsas rebased pulmi

nad ei taha et keegi seda näeks

nad saavad väga vihaseks“

seisin väraval varikatuse all

kas minna? kõhklesin

vaadates päikese käes helkivat sadu

vaatasin üle õla

õu oli tühi

ema oli tuppa läinud

kas minna? jah

käisin vaikselt ringi kõrgete puude vahel

nende sihvakate tüvede vahel

jämedate tüvede vahel

mõned puutüved olid nii jämedad

et mahtunuksin neisse magama

päikese viltused vihud läbi vihmaste võrade

sadu säras kiirtekimpudes kuldselt

kogu mets sabises vaikselt ühtlaselt

aeg-ajalt liigutas mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi

need kahisesid niiskelt

vesi immitses ja nirises puukoore sügavates vagudes

sammusin tasa

astusin vihmaga sama sammu

päikesega sama sammu

siis märkasin liikumist eemal puude vahel

peitsin end ühe tüve taha –

ja sealt nad tulidki

rebaste pulmarongkäik

nad kõndisid hääletult oma pehmetel käppadel

aeglaselt ja pidulikult

jalga jala ette tõstes

ettevaatlikult

pingsalt, kuid vabalt

paarikaupa üksteise järel

kõige ees kaks sinikuuelist rebast

kes kandsid suuri laternaid

nende taga noorpaar

pruut üleni lumivalges rüüs

ja nägu valgeks puuderdatud

peigmehel ta kõrval peas erepunane müts

nende taga ülejäänud pulmarahvas

nad kõndisid hästi tasa ja valvsalt

kuulatades metsa hääli

kui kostis praksatus või valjema tuulehoo sahin

tardusid nad hetkeks

ja pöörasid kõik korraga oma pea hääle suunas

võisin näha nende vurre õrnalt värisemas

siis astusid nad edasi oma majesteetlikku pulmakäiku

kuni tardusid korraks taas mõne heli peale

see oli nagu tants

tähelepanelikkuse ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants

rongkäik jõudis minuga kohakuti

püüdsin olla väga vaikselt

kui neid puutüve tagant piilusin

aga ühel hetkel tardusid nad taas –

ning pöörasid oma pead minu poole!

mu pilk kohtus rebasepeigmehe pilguga

ma olin tabatud

mu lubamatu nägemine oli ära nähtud

pöörasin ringi ja jooksin sealt minema

eemale rebaste vihast

mille eest oli mind hoiatatud

mida olin läinud otsima

sest mul oli selle ees hirm

olin läinud otsima oma hirmu ja oma julgust

mis annaks mulle kuju

kui kodu juurde jõudsin

oli vihm juba lakanud

vaid lombid maja esisel teel

ema seisis väravas

väga tõsise näoga

„sa käisidki“ ütles ta

„sa nägid

mida poleks tohtinud

ma ei saa sind nüüd enam sisse lasta

üks vihane rebane käis siin

jättis sinu jaoks selle“

ema võttis varrukast välja

puust voolitud noatupe

ning ulatas selle mulle

tõmbasin noa pooleldi tupest välja

päike helkis tera pealt mulle näkku

ema ütles: 

„rebaste meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama

mine nüüd ruttu

ja palu neilt andestust!

anna nuga neile tagasi

ja ütle et sa kahetsed oma tegu väga!

harva kui nad andestavad –

pead olema valmis surema

kui nad ei andesta

ei saa ma sind sisse lasta“

ema hakkas juba väravaid sulgema

ma küsisin viimases hädas

otsekui alles nüüd aru saades

et mu hirm ja mu julgus

on päriselt olemas:

„aga ma ei tea ju kus nad elavad“

ema seisis paokil värava vahel ja ütles:

„sa leiad nad

päevadel mil korraga sajab vihma ja paistab päike

on alati kuskil mõni vikerkaar

rebased elavad vikerkaare all

mine nüüd

ruttu!“

värav sulgus

kuulsin kuidas põikpuu seestpoolt värava ette lükati

sammud kadusid majja

katsusin väikest jalgväravat seal kõrval –

seegi oli kinni

kõik mis mulle oli jäänud –

noatupp mis peitis endas helkivat tera

ning teadmine

et mu ainus väljapääs on rebaste andestus

ja ma läksin

sadas vihma ja paistis päike

mu ees oli avar aas

üleni täis värvilisi lilli

lappidena keset rohelist heina –

valged punased kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad

otsekui oleks vikerkaar maasse külvatud

ja võrsuma hakanud

vihma sadas ja päike paistis

aasa teise serva aga kerkis vikerkaar ise –

täiuslik kaar

otsad kindlalt maasse toetumas

pilvedest tumeda taeva

ja metsaste kaljude taustal

otsekui värav mägede vahelisse kurusse

rebaste elupaika

päike ja vihm

noatupp käes

tunnistasin toda laiuvat kõrguvat väravavõlvi

keset päiksepaistes helkivat sadu

vihm ja päike

mu hirm ja mu julgus

hakkasin üle aasa sinnapoole astuma

.

loodusfilm

starevitš

selle filmi, “Kaameramehe kättemaks”, on teinud Vladislav Starevitš aastal 1912 (poolapäraselt Władyslaw Starewicz, prantsusepäraselt Ladislas Starevitch, 1882-1965). Starevitš on multifilminduse pioneer - oma rahvusliku multifilmi rajajaks peavad teda nii venelased kui poolakad, peale selle on ta nukuanimatsiooni kui sellise leiutaja. ta sündis küll Moskvas, kuid tema vanemad olid Kaunasest ehk Kownost pärit poola aadlikud. Starevitš ise kasvas üles samuti Kaunases oma tädi juures. muuhulgas mainitakse tema elulugudes, et ta on gümnaasiumis käinud ka Tartus, kuid visati koolist sõnakuulmatuse pärast välja. tal oli kaks suurt harrastust - fotograafia ja entomoloogia; ilmselt sai ta ühel hetkel aru, et liikumatutel fotodel on midagi loomuldasa sarnast tema kollektsioonis olevate kuivatatud putukatega - ja kui film on liikuma pandud foto, siis võib ka putukad sel viisil uuesti elustada. nõnda olidki maailma esimesed filminukud pärit Starevitši putukakogust. esimese nukufilmi tegi ta juba 1909 Kaunases, läks aga varsti Moskvasse ja kogus uute filmidega tohutult populaarsust; nukuanimatsioon oli tollal täiesti ennenägematu asi ning ajalehtedes arutleti tõsimeeli selle üle, kas tõesti on tegu dresseeritud putukatega. 1919 emigreerus Starevitš Prantsusmaale, kus jätkas nukufilmide tegemist, mis paistsid silma nukkude miimilise ilmekusega. üks tema tunnustatumaid teoseid oli “Reinuvader Rebane”, mis valmis 1930, kuid jäi tummfilmina esialgu “sahtlisse”, kuna just oli leiutatud helifilm; seitse aastat hiljem helindati see Goethe teosel põhinev film saksa keeles Saksamaa valitsuse tellimusel. teine tuntud ja kiidetud film on “Mängukoer” (1934), kus üks mängukoer teeb läbi ränki katsumusi, et tuua haigele neiule üks apelsin.
muuseas, Kafka “Metamorfoos” ilmus 1915 - kes teab, äkki oli temagi Starevitši putukafilme näinud?

mania citandi

möödunud nädala Sirbis ilmus mu suvejutt "Niivõrd nüüd". tahan õiendada ühe eksituse, mis on juhtunud tõenäoliselt keeletoimetuse või korrektuuri käigus.
lause Mihkel Raua raamatu kohta: "Kuid ometi on tal välja kukkunud raamat, kus nonde rollide vahelise ambivalentsuse poolt loodud lüngast paistab teatav taandamatu ja autentne minamuster, isiksus, kes ütleks midagi sellist (tsiteerin siin tema kirja Jan Kausile): „Jah, minu moraal on see, et nood ideaalid, mille kohaselt ma nooruses toimisin, viivad krahhini! Aga – ma ei kahetse midagi, sest minu enesega-leppimine tuleb mujalt kui oma nooruse eitamisest, ja osa selle enesega-leppimise jõust pärineb ka noist nooruses kogetud ekstaatilistest kogemustest”."

Mihkel Raud pole sellesisulist kirja Jan Kausile kirjutanud; see kujuteldav Mihkel Raua lause pärineb minu kirjast Janile, nii et lugeda tuleb "...tsiteerin siin oma kirja Jan Kausile...". tõenäoliselt tundus selline enesetsiteerimine kellelegi teksti toimetamisprotsessi jooksul liiga ajukas ning ta "rekonstrueeris" selle tervemõistuslikuks.

kui ma oleksin tahtnud olla veel rafineeritum, oleksin tekstile lisanud tegelikult viite Jan Kausi proosaülevaatele ning ennast Kausi kaudu tsiteerinud.

7. august. selle kirjutisega seoses vt lisaks ka Jaanus Adamsoni lisandusi (seda ja seda) koos minu ja tema kommentaaridega.

unefoto

Lauri Sommer on Andres Allani raamatu "Öötrükid" järelsõnas kirjutanud: "Jutt sisemise pildi endast välja laskmisest mõjub nyyd, kui jaapani teadlased on silmalt ajju mineva impulsi visualiseerimise kaudu leidnud võimaluse unenägude kujutiste pildistamiseks, taas värske ja prohvetlikuna. Kes teab, võib-olla avab unenägude visuaalide nägemine meis mingi alateadliku uksegi."
sellest asjast saab lugeda nt siin ja siin. praegu tundub asi olevat üsna-üsna algusjärgus, põhimõtteliselt uuritakse praegu seda, kuidas mingi kujutise vaatamisel tekkivat ajutegevust tagasi tõlkida parajasti nähtavaks kujutiseks; eesmärgiks on aga see, et saada kätte puhtalt aju poolt kujuteldavat pilti äratuntaval kujul. no eks näis. iseendast põnev, kuigi mul on kahtlusi, kas unenäo visuaal on võrreldav nt filmi sidusa ja lineaarse visuaaliga, mida on võimalik piiritletud tasapindsele ekraanile ühtlaselt laiali laotada; enda unekogemusest arvan teadvat, et vahel on käigus mitu "pildikanalit" korraga, samuti seda, et visuaal pole unenäos omaette kvaliteet, vaid võib muudesse meeleregistritesse sujuvalt üle minna. asjal on muidugi ka tume pool, sest eks võib sellist asja alati ka kurjasti ära kasutada. põnev ikkagi.
avastasin netist ka ühe teise "dream recorderi" projekti, autoriks Maria Paula Villamil; see tundub olevat pooleldi kunstiline projekt, mis ei jahi unes nähtavaid kujutisi, vaid püüab visuaali tõlkida unetegevuse muid parameetreid, registreerides magava kehaga toimuvat.

RIP Oleg Jankovski

raadioblogi

Urmas Vadi tellimusel kirjutasin "Littri" saate jaoks teksti rubriiki "Kirjaniku blogi" ja lugesin selle ka linti; eetris oli see pühapäeval. et ajaline raam oli ette antud, kukkusin lõpuks ikkagi komponeerima; tulemus on selline:

Esmaspäev, 4. mai
Käisin võõraste inimeste korterites, tungisin kinnisvarahuvilise õigusega nende privaatsusse, püüdsin seda teha võimalikult delikaatselt, sammud ettevaatlikud, sokis auk, mis võimaldaks pererahval ehk minu suhtes lohutavat üleolekutunnetki tunda, maakler seletab, pereisa on vait, lapsed kõõluvad tugitooli ümbruses ja vaatavad mind vaikiva uudishimuga, piilun üle tagatoa ukse, sinna on ennast peitnud naine, vaatab aknast välja tänavale, püüab niimoodi mööda saata need minutid, mil tema kodus viibib inimene, keda nad pole külla kutsunud. Pärast maja ees maakleriga vesteldes selgub, et need inimesed polegi omanikud, vaid üürnikud, neil poleks oma kodu mahamüümise vastu midagi teha, kui nad ka tahaks.

Teisipäev, 5. mai
Ei mäleta enam seda päeva, tee, mis tahad. Meilboks annab tunnistust, et Jan küsis arvustust, ütlesin talle ära, sest polnud raamatut lugenud ja kiire on ka praegu. Olen Janile juba korduvalt ära öelnud, ootan hirmuga aega, mil ta minu suhtes lootuse kaotab, sellest oleks kahju.

Kolmapäev, 6. mai


Park Raadi surnuaia tagumises servas, sõjaväekalmistu, üks inimlikumaid parke Tartus, sest ta on alati nii inimtühi, puhtalt läbijalutamiseks. Ainult puud ja muru ja rajad ning surnuaia poolses küljes mõned sõjaväelaste hauad - kahekümnendatest Eesti ohvitserid ja viiekümnendatest nõukogude ohvitserid.
Ülikooli raamatupoes on näitusmüük, panen kaks raamatut kinni, üks biograafia kirjutamise käsiraamat ning Derrida hilisteos “Surma and”. Tolle viimase võtan seepärast, et sissejuhatuses räägib Derrida, et religioon ei alga müstilistest orgastilisest kogemustest, ekstaasist, erootikast, vaid alles sealt, kus sellele lisandub vastutuse kategooria. Selle kohta tahan pikemalt lugeda.
Õhtul ungarlaste üritused - uue ungarikeelse ajakirja Pluralica esimese numbri esitlus. See on üle neljasaja leheküljeline antoloogia viimase kahe kümnendi eesti kirjandusest ja kunstist, koos artiklite ja arvustustega, väga tüse tükk. Eesti keeleski kuluks selline asi ära. Minu luuletuste juures on Lauritsa pilt veealusest alasti ja looteasendis Hassost.

Neljapäev, 7. mai
Tallinnasse sõites istun bussis koos Martiniga, räägime ennast sõidu jooksul nii soojaks, et lõpuks muudkui irvitame üksteise juttude üle. Tema räägib, kuidas poisid ükskord keset stepptantsutundi olid mobiiltelefonide varast püüdma tormanud, varas oli kohutavalt hirmu täis läinud, kui nägi tervet klõbisevate kingadega kampa mööda munakivitänavat enda poole jooksmas.



Loomenõukogu. Vaidleme “Jänese”-lavastuse üle, mina vingun, avaldan oma rahulolematust, lavastaja pole minuga üldse nõus. Ma pole ette valmistunud, ei mõista ennast väga selgelt väljendada, tunnen, et räägin poolikult ja umbkaudu, ei tee oma iva selgeks. Ega ma ju ei tahagi, et lavastaja oma lavastusest halvasti arvama hakkaks, eks ta on ju selle enda jaoks korralikult läbi mõelnud ja ära põhjendanud; aga ma tahaksin, et ma ise oleksin teinud kõik võimaliku, et olla mõistetav - tunnen, et räägin ülejala, ma pole endaga rahul, võtan asja liiga lõdvalt, lavastaja pole sellist hooletust nüüd küll ära teeninud.
Lähen igaks juhuks Linnateatri kassasse uurima, ega “Hecubale” vabu kohti pole; täiesti juhuslikult üks pilet leidubki. Irvitan, muhelen, mugisen ja pugistan naerda, õhtu on korda läinud.
Tartus esines sel päeval Umberto Eco, see jäi minust nägemata. Väga kahju ei olegi, miskipärast.

Reede, 8. mai
Jõlgun mööda Prima Vista festivali, jalutan raamatulaadal, ostan Õnnepalu uue raamatu, kuulan poole kõrvaga esitlusi, kiidan Urmasele tema Vikerkaare-novelli, siis lähen kaubamajja luulet kuulama - Pehk, Ilves, Wimberg ja Maarja. Mehed teevad nalja, Maarja paneb diipi, kooslus on üllatavalt kokkusobiv. Mingil hetkel hakkab kuskilt ülakorruselt kostma karjumist, alguses näib, et keegi laps jonnib kõvasti, kuid kohati muutuvad karjed lausa meeleheitlikuks, nagu oleks midagi tõesti jubedat juhtunud. Nagu hiljem selgub, ongi nii, näen kiirabi punastes kostüümides inimesi ülakorruselt liftiga alla sõitmas. Mis täpselt juhtus, jääb teadmata.
Läheme Maarja ja Elini ja Elo-Leega Raekoja platsi kohvikusse. Ilm on tuuline. Maarja jutust selgub, et minu vähene kahjutunne Eco mittenägemise üle oli põhjendatud, tüüpiline edev staaritsemine, nagu olin arvanudki. Elo-Leel on uskumatult suured silmad, vaatab rahuliku, kuid intensiivse uudishimuga kõike, mis ümberringi toimub.
Pargis luges Andres Ehin muusika saatel oma tekste - “naadi kõrval kasvab teine naat, kaugel siit on sularahaautomaat”; üks luuletus oli hingest, seda lugedes hakkas Ehin ridade vahele norskama. Seejärel Genialistide klubis disko, mängisin muusikat koos Jacki ja Neemega, tantsisin, jõin, oli väga tore õhtu. Riputasime endi taha seinale Levinasi portree ja lasime valgusmehel selle eraldi välja valgustada. Tulemus mõjus nagu “Twin Peaks”. Aapo kontsert kesköösel, menukas.



Pärast suundusime Zavoodi, sellesse Tartu põrguauku, Tartu kõrtside rentslisse, nagu Mehis ükskord ütles. Lõpuks ajasin Jackil juhtme kokku, vene keelt rääkides ja “Hecuba”-lavastuse Veiko Tubina kontrolöri järgi tehes.

Laupäev, 9. mai
Kudemise päev. Aapo raamatu esitlus, seejärel suure himuga pizzasid kugistamas, seejärel Bullfrog Browni kontsert - juba see on vaatamist väärt, millise naudinguga nad muusikat teevad, näod mõnu täis. Siis noorte luuletajate üritus Krüptis. Kuulan neid ja mõtlen, et praeguse noore luule põhitoon on pateetilisevõitu realistlik humanism; miks see mind sageli näljaseks jätab, miks isegi nende punk ja skepsis ja küünilisus ja varane resignatsioon mõjub ikka kuidagi liiga turvaliselt? Võib-olla olen ma lihtsalt vanaks ja tuimaks jäämas, ei taju enam noorusväreluste ehtsust? Nende noorte nimel loodan, et see ongi ehk just niipidi.
Kõht nõuab, et teda täidetaks, särisevad “poissmehe panniroad” Ristiisas.



Pühapäev, 10. mai
Jälle Genialistides, seal on Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni etendus. Ma olen väga nõus sellega, mida ja kuidas nad teevad, see on väga veenev, mõjuv, andekas, kõnekas, kõnetav; aga Eelmaa lõppsõna, kus ta kuulutab, et armastus on liiga ideaalne asi, et ta üldse kellelegi meist kättesaadav oleks - see kõlab minu jaoks tõesti ebaküpselt; mitte see väide ise, vaid just see, et Eelmaa usub, nagu võiks tema isiklik orgastiline pettumusekogemus olla üldistatav. Armastuse asjad ei ole mu meelest üldistatavad, resignatsioonimisjon näib mulle sama pealiskaudne kui igasugune muu misjon. Neis asjus pole olemas tõde, mis teeks vabaks. On ainult vabadus ise, ilma tõeta, sügavalt isiklik, üldistamatu, tõestamatu, teispool humanistlikku õnnesõltuvust, mille ümber see lavastus nagu põuapäikese ümber tiirlema jääb. Või tahtiski see lavastus just sellele osutada?
Jalutan mööda pühapäevaõhtust Tartut, õhk on hea lahe, setitan etenduse mõju endas, sest on, mida setitada. Õhtune jõgi, põhjasetted voolupinna taguses transtsendentsis, rahulik.
Siis klubisse tagasi, Kristiina raamatu esitlus, palju emast ja humaanset luulet ning eesti rahvalaule. Üks mu ammune tuttav on sugu vahetanud, teine on vana elu uue vastu vahetanud, saalis on afterparty lõputuks eesti rahvalikuks ringmänguks muutunud, kell on täpselt kaksteist, kui välja tänavale astun.

reklaam

möödunud nädalal tuli nonde osturallide ja hullude päevade peale üks reklaamiidee. Stockmanni uksel seisab üks mees, kes räägib umbes samamoodi nagu nood Vesipruul ja Tatikas siin videos, ja viipab inimestele: "Ullud päevad! Ullud kaubad, ullud innad, ullud müüjad, ullud ostjad! Tulge kõik ullumajasse!" (samasuguse diktsiooni ja intonatsiooniga nagu videos umbes 1:00 paiku) see peab olema naljakas, aga mees ise ei saa aru, et see on naljakas, ta on ise tõsine. ta meenutab korraga nii Vesipruuli ja Tatikat kui ka Tambet Tuisu mängitud Olarit filmist "Mina olin siin" - selline pudikeelne koomilis-jube kimäär. tal on seljas kõige tavalisemad riided. rohkem midagi reklaamis ei toimu, ei mingit muusikat ega muud tilulilu.



teine reklaamimõte oli ka, aga see mulle endale nii palju ei meeldi. sama mees on vormelisõitja kombinesoonis, ütleb "Tulge kõik osturallile! Saate ralliässaks!" (Tuisu Olari intonatsioon on siin ilmselgelt vajalik) siis istub vormelisse, teeb ühe tiiru mööda kaubamaja, nii et riiulid lendavad (see peab mahtuva ühte pikka pidevasse kaadrisse, ei mingit montaazhi ega arvutianimatsiooni), ja ringilt tagasi jõudes ütleb innukalt, kuid tõsiselt: "Ull värk!"

sisalikkus. mälestus sügisest

Hommik oli kena, tuul oli vaibunud, läksin kõndima, jalutasin borgo nurgatagustest tänavatest jõepoolsele nõlvale. Kõndisin mööda väikest rajakest edasi, oli lihtne olla, läbi tennisetaldade tundsin rajale kogunenud vetruvat kuivanud lehtedest kogunenud kulupudi. Ühes kohas oli võsastiku all tervete laikude kaupa väikesi roosasid lilli, mingi alpikannide liik, ainult et pisikesed, kasvult suuremat sorti lumikellukeste moodi, ja ilma lehtedeta - ainult väiksed õrnad õied peenikese varrekeste otsas. Näis, et armastavad varju, õitsesid siin keset septembrit põõsaaluses pruunis leheprügis. Väikesed itaallased, kelle jutust sain tõlkimata aru.


Mõtlesin, et see rada viib mu alla jõe äärde, aga see muudkui jätkus võsahõrendiku vahel ega laskunud kuhugi. Arvatavasti ongi see too tee, mis viib tolle Itaalia filmikunstis kuulsaks filmitud Monte Gelato kose juurde; tee koseni aga võtab umbes tund, päris matkaplaani mul polnud, tahtsin teha lihtsalt pühapäevase väikse käigu loodusesse. Tulin tagasi. Mind oli hoiatatud, et looduses võib olla madusid, sellepärast vaatasin hoolega jalgade ette ega püüdnud vaikne olla, isegi vist ümisesin omaette.
Borgo esiselt väljakult pöörasin teises suunas, läksin nüüd uudistama toda borgo ja linna vahelises orus olevat aiamaade platsi. See paistis olevat üsna metsik. Kui kohale jõudsin, asutas parajasti üks vanamees oma pisikese furgoonautokesega kodu poole sõitma, tervitasime ja ta jättis mind siia üksi. Borgo oli siit alt tervikuna näha, kummus pruunikashalli kuhjana aiamaade kohal. Siin oli üks väike hoone, “Fontana”, veevõtukoht - ilmselt mingi allika peale ehitatud varjualune, mille all oli kaks väikest basseini peegelsileda veega, millel peegeldus varjualust ümbritsev roheline võsa. Kogu varjualune oli läbi lehestiku paistva päikese rohelist hämarat kuma täis. Vett voolas ilmselt kogu aeg kuskilt juurde, sest basseinid olid ääretasa ning üle lagunenud basseiniservade nõrgus siit-sealt vett maha.

Majakese ühel välisküljel oli kivist renn, millesse vesi voolas kolme seina külge tehtud kivinäo suust. Nägude alla olid kasvanud erkrohelisest samblast habemed, näod ise olid kuidagi arhailised - tont teab, mis ajast nad siin on, ma ei imestaks, kui sadu aastaid vanad. Isegi kõige tavalisem aiamaade veevõtukoht on neil siin kultuur. See kultuur siin aga oli endale kasvatanud elusast samblast habemed ning selle kultuuri suust voolas sõnumina lihtne aiamaade kastmise vesi.

Üle serva voolav vesi läks väikeste niredena kuhugi ära, nired olid kaetud väikeste roheliste libledega, lemletega? lemmeldega? mis on selle sõna vormistik? Vaatasin järele: lemmel, lemle, lemmelt, seega: lemmeldega; ja avastasin, et see polegi mingi umbmäärane sõna nagu lible, vaid konkreetne taimeperekonna nimi. Enesele teadmata olin selle väikese sümpaatse taimekese nime teadnud. Siin Itaalia kultuurse veevõtukoha ning selle üle kummarduva pudeneva viigipuu juures on nood lemled minu vanad tuttavad - nemad pole itaallased nagu nood alpikannid, lemled on siin mulle otsa vaadates eestlased, isegi siis, kui ma nende nime eestikeelset vormistikku päris täpselt ei tunne (pealegi kahtlustan ma, et nende eestikeelne nimi on ikkagi siitsamast ladina keelest pärit - lemna). Lemled - väiksed vaprad kosmopoliidid, kes kasvavad kõikjal maailmas, kõikide inimeste isamaa-kaaslased, alati neid kohates on nad mulle meeldinud, neis on mingit erilist kergust ja lahedust. Kükitan nende juures natuke aega ja vahetan nendega mõtteid.

Kõnnin edasi, et näha, kuhu tee viib. Kuulen eestpoolt tee äärest heina sahinat ja jõuan veel näha, kuidas kellegi saba voolab vaikselt heina sisse. Ahaa, madu. Muutun natuke valvsamaks, aga olen kindel, et kui ma tee peal püsin, siis ma neile otsa ei saa astuda ja ise nad vaevalt minu juurde tahavad tulla. Tee lõpeb lukus väravaga, mille taga võib aimata kellegi aiamaad.
Sisalikud vilksavad siin-seal tee peal päikese käes. Jään vaikselt seisma, et mitte siinseid elukaid ära ehmatada, ja jään ootama, keda ma siis näen. Olen küll vaikselt, aga ma ei tea, mis lõhnu ma eritan. Üks ja teine sisalik ilmub teeveerse heina seest, sibab üle tee, mõni jalutab niisama, otsides paremat peesituspositsiooni, vahetevahel tardudes. Püüan end liigutada võimalikult aeglaselt, et neid mitte ehmatada. Ma tahan neid võimalikult lähedalt näha. Üks neist tundub just minust huvituvat, suundub ettevaatlikult minu poole, ikka nii, et väike paarikümnesentimeetrine sööst minu suunas ja siis mõni aeg tardunud valvelolekut ja ringivahtimist. Püüan olla võimalikult puusarnane. Näha on, et see poiss on söakate killast - sabaots on tal tömp, tema julgus on talle juba mõni aeg tagasi kätte maksnud. Lõpuks sibab ta päris minu jala juurde, mulle näib, et ta lausa puudutab oma ninaga mu tenniseserva, ilmselt saab aru, et tegu on kellegi elusaga, ja jookseb kohe natuke maad eemale, jääb siiski seisma ja pöörab oma pea veel kord minu poole, seirab mind oma sisalikuvaiksest omailmast. “Mis ta mõtleb?” mõtleme teineteisest.
Tagasi tulles kuulen poolteist meetrit endast vasakul teeservas sahinat ja näen hetke jooksul, kuidas roheline madu vonkleb heina sisse peitu; ütlen instinktiivselt “ossakurat-ossaperse” ja kõnnin üles borgo väljaku poole, mu väike loodusretk on asja ette läinud.

Mumbai filmirežissöör Nishtha Jain tegi filmi “Lakshmi ja mina”. See on film tema teenijana töötavast tüdrukust. Lakshmi kuulub madalamasse kasti ning kui nad kahekesi juttu ajades istuvad, siis ei istu Lakshmi toolile, vaid põrandale; Nishthal võtab omajagu veenmist, enne kui Lakshmi söandab Nishtha kõrvale toolile istuda. Lakshmi ei karda toolile istuda, tal on lihtsalt ebamugav seda teha, ta tunneb ennast kohatult ja itsitab. Siis kaob Lakshmi mõneks ajaks ära, sest ta jääb oma peigmehest lapseootele ja abielu vastu olev isa ajab ta kodust välja. Sellal peab Nishtha oma kodused majapidamistööd ise tegema. Kui ta peseb oma korteri põrandaid, teeb ta seda püsti, põrandalappi jalaga liigutades. Ta ei suuda seda teha kükakil, istudes või neljakäpakil, nagu seda oli teinud Lakshmi. Asi pole selles, et ta võiks ennast alandada kellegi ees, kes pealt vaataks - Nishtha elab üksi, ta ei suuda põrandapesuks põlvili laskuda üksi oma kodus olles. See lihtsalt oleks kohatu; see ei kuulu tema kehasse, ta keha on teistmoodi meisterdatud, teisiti masterdatud.
See ongi habitus tema alasti kujul - kultuur, mis on sisse kirjutatud mitte mõtetesse, isegi mitte psühholoogiasse, vaid elementaarsesse keha loomulike ja endastmõistetavate liigutuste repertuaari, samasse repertuaari, kuhu kuulub ka nt see, et tasakaalu säilitamiseks aetakse käed laiali või et häda ei lasta lõdvalt püksi.

Sisalike keharepertuaar oli minusse täna hommikul kinni hakanud. Lõuna ajal tegelesin umbes tund aega rõdul sisalike varitsemisega. Kaks sisalikku, üks suurem, vanem ja ettevaatlikum, teine väiksem ja pisut julgem, liikusid katusekivide vahel ja otsisid parimat paika päikesevõtuks. Jälgisin neid, püüdsin saavutada seda, et nad mind nähes kohe peitu ei jookseks. Selleks pidin käituma nende moodi - olema hästi vaikselt ja liikumatult ning liikuma märkamatult. Aeg-ajalt õnnestus päris pikalt nii olla, et sisalik püsis rahulikult ühe koha peal ja mina vaatasin teda, ettevaatlikult oma pead talle lähendades. Sain isegi meetri lähedale, kuid ikkagi tegin lõpuks mingi tahtmatu kärsitu liigutuse, mis sisaliku natukeseks ajaks katusekivi alla peletas. Vaatasin väikese sisaliku naljakaid käppasid, käsi, jalgu, ei teagi, kuidas ütlema peaks. Kui ta oli pärast mõnda sööstjat liigutust oma järjekordsesse liikumatusse asendisse jäänud, siis hetke jooksul selle tardumise alguses sibistas ta oma pikki näppe naljakal kombel, kombates välgukiirul kõige mugavama toetusasendi järele. See oli, otsekui oleks ta iga kord mingi kiire viipekeelse salamärgi omaette “pomisenud”. Siis püsisime vakka, siis tegi ta väikse nõksaku oma peaga, jäi jälle liikumatuks - kas püüdis mu oma pilku kinni?
Selline valvas kannatlikkus hakkas mind siiski lõpuks kuidagi väsitama - see nõudis mingit ebainimlikku erksust, ja see pidigi ebainimlik olema, see oli ju sisalike habitus. Sisalike erksus oli neis varjul kõige lõdvestunumal moel, see rakendus ainult hädavajaduse korral; kui mina püüdsin samamoodi erk olla, siis ei suutnud ma seda lõpuks vaos hoida, erksus vallandus mingi ettevaatamatu liigutusena ilma mingi tegeliku vajaduseta.
Sisalik ja mina; sidesõna “ja” on siin ilmselgelt eristav ja lahutav, mitte siduv. Olla sisalikmina, kaotada väljendist “sisalik ja mina” ära see "ja", nii et nimisõna “sisalik” muutuks minu omadussõnaks; "sisalik mina". Peaksin neid niimoodi iga päev vähemalt tunni siin varitsema, võib-olla paari nädalaga hakkaks siis mingit paranemist näha olema, võib-olla mõne kuu pärast oleks sisalikest erksusemeistrid mu keha natuke ümber masterdanud.

luoravetlanistikat

vahel on nii, et mõni sõna kummitab peas, nii et hakkad teda lausa omaette valjusti ütlema või isegi laulma. ja mõni selline sõna kummitab niimoodi korduvalt, võib-olla aastaid; eriti siis, kui tema tähendust ei tea. üks selline sõna oli mul "luoravetlanistika" (või mõnikord lihtsalt "luoravetlan") - ei tea, kust meelde jäänud, kuid kõlaliselt kuidagi võluv sõna. vahel ärkad üles, jood kohvi, vahid aknast välja ja pomised omaette "luoravetlan", lihtsalt niisama. tähendust ma ei teadnud, oletasin, et äkki on see kuidagi maiade või asteekidega seotud (neil ju on toda tl-ühendit omajagu). otsustasin nüüd välja uurida ning sain teada - "luoravetlan" (mitmuses "luoravetlat") on tšuktšide enesenimetus, see tähendab tšuktši keeles "tõeline inimene" (tegelikult on see eurooplaste ja venelaste jaoks suupärastatud hääldus, päris korrektne kuju tšuktši kirjakeeles on ԓыгъоравэтԓьэн, mis hääldub ɬəɣʔoráwətɬʔǝn). nimetus "tšuktš" pärineb samuti tšuktši keelest, sõnast "tšautšu" 'põdrarikas', millega ennast nimetavad põdrakasvatajaist sisemaa-tšuktšid, et ennast eristada mereäärsetest kalapüüdjaist tšuktšidest.
nii et "luoravetlanistika" on teadus tšuktšide või nende keele kohta. elavad nad teatavasti Euraasia kõige tagumisemas otsas, ja ilmselt just sellesama "tagumisuse" pärast olidki nad nõukogude anekdoodivaramu populaarsed tegelased. sattusin otsingute käigus Paul Goble'i blogi lugema, ta refereerib seal üht vene lehelugu, kus tšuktšid seletavad, et tšuktšianekdoodid toimivad tšuktšide eneste jaoks tegelikult sama loogikat järgi, mille kohaselt nad kasutavad mitut nime - üks on avalikuks kasutuseks, teine, päris nimi, ainult kõige lähedasemate jaoks; see toimib siis kaitsekilbina mitte ainult võõraste inimeste, vaid ka saatuse enda vastu. nii et anekdoote võib siis võtta tolle avaliku, kaitsva nimena.
tuntuim tšuktši kirjanik on möödunud aastal surnud Juri Rõtheu - tõlkes Tundmatu Jüri (Jüri on avalik ja hiljem võetud nimi, Tundmatu on sünniga saadud nimi). tema raamatuid on ka eesti keeles - jutustus "Tüli merihobu pärast", lasteraamat "Kuidas polaarjoont otsiti" ning romaan "Uni algavas udus". see romaan on pühendatud tšuktši kirjasõna pioneerile, põdrakasvataja Tenevilile, kes leiutas 1920. aastatel tšuktši kirja - poolenisti ideograafilise, poolenisti silbilise märgisüsteemi, mida reaalselt kasutas ainult ta ise oma pojaga kirjavahetust pidades. kiri pole tänini täielikult dešifreeritud, kuid igal juhul ollakse seisukohal, et Tenevil arendas selle kirja välja üsnagi iseseisvalt ilma suuremate väliste mõjutusteta - geenius. oma kirjakeele said tšuktšid 1930ndail, alguses põhines see ladina kirjal, üsna varsti aga viidi üle kirillitsale.


siin ka üks tore vene multifilm, mis tehtud 1985 tšuktši muinasjuttude ainetel, helitausta on teinud teenekas tšuktši ja muude põhjarahvaste rahvamuusika ansambel Ergõron.



lisan igaks juhuks ka filmi teksti "reaaluse" tõlke; päris sidusa muinasjututekstina ta ei toimi, aga filmi meeleolust aitab ehk paremini aru saada:

KUTH JA HIIRED

Ammu oli see. Elas tollal ilmas ronk Kuth, taeva isand oli.
Kaua lendas ronk Kuth, väsis ära, kuhugi polnud istuda, ja ronk hakkas mõtlema. Üks pea on hea, aga kaks on parem. Otsustas maa teha.
Kuthist tuli välja maa.
Millal saab puhata? Ainult vanaduses. Ja Kuth hakkas vanameheks.
No pole midagi. Kuth jäi lõpuks magama. Palju päevi möödus. Tõusis päike, soojendas maad, Kuthi jälgedest tulid välja hiired.
Ja hiired rõõmustavad - maa on suur, ruumi palju, hea on elada.
Oh, kuhu hiired läksid… Rumalad on veel. Pilvi läksid püüdma.
Jah, halb jahikäik, kukkusid ainult alla. Ainult et kukkusid Kuthi peale.
Ohoo, kuidas Kuth alles aevastas! Maa läks katki ja ümberringi tekkisid suured mäed.
Uhh, kui head mäed, nüüd on lõbusam mängida.
Kust need hiired tulid? Kukkusid alla või? No küllalt jooksmisest, hiired, kohe hakkan tuuleks, pühin kõik maa pealt ära.
Kuth väsis ära. Peab puhkama. Taevast on kõik alla pudenenud, mäe pealt on kõik alla kukkunud, kõik on sassi läinud, aiaiai. Igaühele on oma kohta vaja, vaat nii.
Kui elu halb, siis ükskord saab hing täis, eks ole?
Ja maa peal sai tühjaks.
Ah kui hea tuul oli, pea käib ringi, taevas vilgub silme ees.
Uhh, kust need hiired? Noh, aitab piiksumisest. Kohe hakkan lumeks, katan hiired kinni.
Ja maa peale sai lumi.
Taas laulavad hiired: uhh, hea, nüüd on meil lund palju, hakkame mäest alla laskma.
Jah, hiired sõid Kuthi läbi, ta on nüüd üleni auguline.
Neetud hiired, kohe hakkan tuleks, põletan kõik ära!
Kuthi lumest nahk ärkas ellu ja algas suur võitlus.
Kaua võitles lumi tulega, aga välja tuli ainult vesi, jajah.
Pärast tormi on hea olla. Hiiredki ujuvad. Jaa, vaikses vees elab uputus. Vesi võttis kõik hiired.
Ja maa peale tuli kevad.
Uhh, alguses [?], nüüd on päris metsikuks läinud.
Ehh, alustan õige kõike otsast peale.
Ja Kuth hakkas jälle rongaks. Vaatas ümberringi - ohoh. Koristas ära kõik, mida vaja pole.
Kust need hiired?
Oma jälgede eest kuhu ära minna?
Kõik.

19. veebruar. väike täiendus - ei saa see multifilmgi läbi vihjeteta tšuktšianekdootidele - nüanss, mis nonde anekdootide eestikeelses versioonis kaotsi läheb, on see, et sageli alustab tšuktš oma lauseid sõnaga "odnako" - ometi, ainult et, ikkagi, siiski.

San Miniato (väljavõte millestki päevikutaolisest)

Aga nüüd käisime Firenzes, ja ma leidsin Praha kõrvale uue “ideaallinna”, kus on selgelt linna organiseerivad jõgi ja mägi. Miks Roomas mäed ja Tiber minu jaoks tööle ei hakka, ei tea; üks põhjus on ilmselt see, et Rooma linn sööb Tiberi kuidagi ära, Tiber ei mängi Roomas eriti organiseerivat rolli, vaid jääb üheks nähtuseks teiste hulgas - ta pole ka eriti laiem Emajõe laiematest kohtadest, mida on Rooma jaoks ilmselgelt vähe; ka ei jäta Rooma eriti “mäe-linna“ muljet, kuigi noid künkaid seal ju jagub; ses mõttes mulle väike “pettumus“ niisiis. Aga Firenze on nii oma üldiselt organisatsioonilt kui ka üksikute tänavate ja platsidena harmooniline ja terviklik linn, ja väga ilus, tõesti lihtsalt kaunis linn.
Tee “linna tippu“, nagu meie seda läksime - Uffizi juurest turistidest tulvil Ponte Vecchiost üle, sealt vasakule mööda via de’ Bardit, mis muutub via di San Niccoloks, kitsas kõrgete majadega hämar tänav, millel elas oma viimastel aastatel ka Tarkovski - selle kohta on alles 2 aastat tagasi tahvel pandud, itaallastele omase epiteediküllusega “spirituaalse kino subliimne rezhissöör”.



Sealt tuleb üks suur värav - Porta San Miniato, mille taga algavad trepid - via del Monte alle Croci ehk “Mäetee ristidega”, mille alguses on tahvel ridadega Dante “Komöödia” purgatooriumi-osast, kus on juttu sellestsamast tõusust,
seejärel tõus mööda treppe, mille ääres on seitse risti - Kolgata-tee seitsme episoodi üle mõtisklemiseks. Lõpuks jõuad üles, täiesti võhmal, oled jõudnud Michelangelo platsile, kust on pildistatud kõik need kuulsad Firenze-panoraamid, mis postkaartidel on - aga sealt avanevad ka vaated teisele poole, linna ümbritsevatele rohelistele mägedele,


ning üle linna teispool paistvale Fiesole linnakesele, kuhu "Dekameroni" tegelased katku eest peitu läksid (ja nagu kirjutab Clive Ponting "Maailma rohelises ajaloos", aitasid niimoodi hoopis kaasa katku levitamisele linnast välja).
Seal võib vaadata ja öelda ilma igasuguste mööndusteta "see on väga ilus" - aga veel pole sa päral. Tulevad veel ühed trepid, mis viivad mäe otsas asuva San Miniato kiriku juurde - keskmise suurusega romaani stiilis kirik (mis paistab kaugusest ka alla linna jõe äärde ära), mille ukse kohal tõstab mosaiik-Kristus sulle kaks sõrme võidumärgina: “Kui oled siiani jõudnud, oled hästi jõudnud.” Astud kirikusse sisse (erinevalt enamikust Firenze kirikutest siin uksel raha ei küsita) ja istud maha, lihtsalt puhkamiseks. Kirik on hämar, ei mingit kunstvalgust, ainult see, mis õhtupäikesest läbi uste ja kõrgel olevate akende sisse pääseb, kiriku teises otsas altari kohal on kumer mosaiik, kust aimdub hämaruses veel üks V-märki näitav Kristus, kuskil laulavad mungad gregooriuse koraali, aga pole näha, kus täpselt - ja ma tundsin, et polegi tarvidust uurida, kus nad täpselt laulavad. Vaatad kiriku lae aluseid mustrilisi sarikaid ja saad aru, et kogu see ronimine on kiriku osa, terve mägi on materialiseerunud kontseptsioon õndsusse jõudmisest, sa tunned seda oma rahunevate kopsudega. Ja päriselt aru saad sellest alles kirikust välja astudes ja taas pilku kogu õhtuvalguses linnale heites. Pool teed mäest alla olime päris vait. Tulime alla teist teed, viale Poggit, mis on siksakiline tee läbi rohelise mäenõlva, midagi erinevat tõusust mööda kiviseid treppe, kuni jõudsime tagasi jõe äärde, et kesklinna poole tagasi liikudes avastada jõeäärne maja, millel on tahvel “Siin leidis Rainer Maria Rilke 1898. aasta kevadel “Firenze päevikutes” oma poeedikutsumuse.” Tagasi üle silla, pilk piki jõge linna ümbritsevatele mägedele, seejärel kitsastesse linnatänavatesse.
Ja nii edasi. Kusjuures mis on Firenze juures märkimisväärne: kui näiteks Roomas on kõik üleelusuurused ehitised mõeldud otsekui inimest pisendama, inimest igas mõttes oma külluses üle trumpama, siis Firenzes mõjuvad üleelusuurused ehitised, nagu näiteks Toomkirik ja hiigelraekoda, pigem niimoodi, nagu oleks nad inimese poole pööratud, nagu tahaks nad inimese kaasa võtta. Roomas tajud püüet sundida inimest alandlikkusele (ikkagi sajanditepikkune läänemaailma vagadusetsentrum), Firenzes aga kutset ülendusele - ja see tõus Miniato kirikuni oli selle parim väljendus. Kas see ongi renessansi idee, linnana esitatud?

come una parola

uksed

tolle pildi-hirmu paariliseks oli tegelikult üks teine hirm, neil on midagi loomult ühist.

lahtised uksed.

õieti tunnen veel praegugi ebamugavust, kui pean üksi magama lahtise uksega toas, püüan siis ikka ukse vähemalt irvakile panna. päeva ajal probleemi pole, kuid lapsena kartsin ka päeva ajal üksi avatud uksega toas olla - oli vist üks intensiivsem periood, muidu oli see pigem selline alaäge hirm. see kehtib ka (või võib-olla just eriti) kodu kohta.
kartsin ustega seoses kaht asja - et keegi (keegi ebamäärane, võõras miski, mingi defineerimatu olend) tuleb uksest, osutub järsku ukseavas olema; ja kartsin, et keegi piilub mind uksepiida tagant - mitte keegi pärisinimene, sellist piilumist ma ei kartnud, vaid mingi muu olend või keegi surnu - vanaisa või vanaema eelkõige.
mu lapsepõlvekorteris oli kaks tuba; kui olin tagatoas, siis ma lahtist ust ei kartnud, aga eestoas olles panin ikka ukse kinni või irvakile, pärani lahti ma teda ei jätnud. ilmselt oli ka pideva telekamängitamise üks varjatud eesmärke toda ähvardavat tulijat eemale peletada. mis juhtuda võib, seda nägin unes: uks oli lahti, olin ukse suhtes kuidagi põiki, nii et ei näinud ukseava täielikult (ehk jäi isegi lahtine uks ise vaatevälja ette), mul oli tunne, et "sealt nüüd tuleb see, keda ma kardan", teadmata täpselt, milline ta on. mul oleks nagu meeles, et unes lahendasin olukorra nii, et astusin välkkiirelt ukseavasse ja otsekui pelutasin selle tulija ära; kuid on meeles, et vähemalt ühe korra siiski jäin talle pihku, jäin hiljaks.
ta ei teinud mulle midagi, ta lihtsalt oli järsku kohal minu ees. ja väreles.
ma ei mäleta täpselt, milline ta oli, ei jõudnud fikseerida, ärkasin enne üles; aga mäletan, et ta keha ja jäsemed olid midagi kriipsujuku taolist ning koosnesid otsekui elektrist või välgust - mingi värelev kriipsjas keha, ta ei helendanud, vaid pigem särises hallilt ja hääletult; mäletan, et ta ei seisnud sirgelt, vaid oli otsekui mingis väänlevas tantsupoosis; see polnud ka voolav värelemine, selles oli mingit elekterjat nurgelisust. ei mäleta, milline oli ta pea, mäletan vaid, et ta nägu oli kitsas ja silmad olid ülespoole välisnurkadega ja kissis; see nägu polnud kuri, vaid pigem kuidagi naerukil. ta oli mulle umbes rinnuni. ma ei tundnud otseselt, et ta oleks vaenulik, ta oli lihtsalt hirmus, paaniliselt hirmus, nii et pidin ärkama. tema ilmumine oli samamoodi välkkiire nagu edukatel juhtudel mu enda kiire ukseavase sööstmine - seekord jõudis tema ette.
kuid kui ärkvel lahtiseid uksi kartnud olen, pole ma varitsejat konkreetselt sellisena ette kujutanud, pigem ikka kas kellegi reaalsena, kes on surnud, või millegi täiesti umbmäärasena. kusjuures kui olen unes surnud tuttavaid näinud, pole ma neid kunagi kartnud, pigem heameelt tundnud.
piilumise-hirm sai alguse ühest unenäost. meil oli vanas korteris elutoa ja köögi vahel pikk esik. nägin kord unes, et tulen elutoast ning köögiukse piida tagant pistab pea välja mingi punasenäoline tegelane, ta pea on üleni punakas, nägu naerukil. kui kujutleda ette mõnda punasest terrakotast tehtud naerva saatüri nägu - umbes selline ta oli. habe ja see, mis tal peas oli (vist müts, midagi suusamütsi või tutimütsi sarnast), olid sama värvi, mis ta punakas nägugi - nii nagu skulptuurilgi. sellega kõik piirduski. miskipärast aga hakkasin ilmsi pelgama, et sealt uksepiida tagant pistab oma pea välja vanaisa (see teine, kullisilmne), kes oli hiljuti surnud (kui ma praegu selle järgi aega mõõdan, siis pidin käima juba teises või kolmandas klassis). ja kes on unes mitu korda oma näo kuskilt välja pistnud, ilma et oleks minus pelgu tekitanud.
kusjuures, ega ma ju ei uskunud ega usu, et see ka tegelikult juhtub, ma olin ja olen täie mõistuse juures. aga kuskilt kohub see tunne ikka aeg-ajalt välja. et-keegi-tuleb-uksele. ja samas mulle ju meeldivad orvalised ja paljude ustega kohad.
ehk annab seda ukse-hirmu - ja ka pildi-hirmu - kuidagi edasi see lõik Laura Palmeri unenäost (Lynchi filmist "Fire Walk With Me"); ei leidnud netist muud kui see üks hispaaniakeelse pealelugemisega lõik, aga jutt polegi oluline; oluline on lõigu algus ja lõpp, kus tegu pildi ja uksega.