pro et cum

Jaakob võitleb Jumalaga ja võidab; ta võidab seda, kes ei saa sellises võitluses kunagi
kaotada, ta võidab Alati-Võitjat ja saab seeläbi osa Jumala alati-võitvusest; see on
tolle võitluse tegelik siht. Jumal õnnistab teda ja annab talle nimeks Iisrael –
“Jumalaga võidelnu”. Olles niimoodi “ära nimetatud”, küsib Jaakob/Iisrael
omakorda Jumala nime. Too vastab talle: “Miks sa mu nime küsid?”
Seda küsimusena esitatud vastust võib ju tõlgendada nii, et Jumala
nimi on varjatud, inimkeeles väljendamatu, öeldav mingis hoopis
teises keeles, saladus. Aga kuna Jaakob ütleb hiljem tollesama
hetke kohta, et ta nägi Jumalat palgest palgesse, nägi Teda
otse, siis on võib-olla hoopis nii, et ta saigi vastuse kätte.
Ta sai vastuse: “Jumala nimi on “miks-sa-mu-nime-
küsid?””; jaakob kõnetab Jumalat: ““miks-ma-su-
nime-küsin?”!”, ja see vokatiiv on paratamatult
küsimuse intonatsiooniga, muutudes pro-
vokatiiviks ning tabades nõnda üha
uuesti jaakobit ennast. Et välja-
kutsele vastata, pöördub jaakob
väljakutsuja – Jumala – poole,
kõnetab teda ning kutsub end
Jumala kaudu taas välja.
Selline on Nime kom-
positsioon, usu vigur:
miks-küsimuse
ammendamatu
küsitavus,
vasta-
vus
.