Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust – „see pole ju nii” –

ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps, 

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

septembri lõpp

lebab

tühirand

tühirand 2

vihm ja päike

vihm taandub

linnud ülal ja all

chiaroscuro

Maagümnaasiumi lõpp

täna oli Viljandi Maagümnaasiumi viimane lõpuaktus - sügisest ei ole peale selle kooli ka enam Jakobsoni Gümnaasiumit ja Paalalinna Gümnaasiumi, kõik nad jäävad põhikoolideks ning keskkooliosad ühendatakse Viljandi Gümnaasiumiks. käisin vaatamas kooli lipu langetamist. 

siin lähevad Maagümnaasiumi viimased lõpetajad:

Viljandi gümnaasiumiharidust loetakse 1844. aastast, mil asutati saksakeelne Schmidti eragümnaasium; 1875 võttis kooli üle Liivimaa rüütelkond, mis ehitas ka tolle punase koolihoone, kooli nimeks sai Liivimaa Maagümnaasium. see suleti 1892 venestamise tõttu. kas vahepeal Viljandis gümnaasiumiharidust anti, seda ma täpselt ei teagi, selles majas aga avati Eesti Vabariigi alguses (varieeruvate nimedega) Viljandi maakonna  poeglaste gümnaasium. eestikeelne tütarlaste gümnaasium oli alustanud juba 1916. Nõukogude aja alguses nimetati tütarlaste kool ümber I Keskkooliks ja poeglaste oma II Keskkooliks. lisaks loodi millalgi vene keskkool. 1950. aastatel muutusid koolid segakoolideks. 1962 toimus suur ümberkorraldus: I Keskkool (mis juba 1956 oli saanud CR Jakobsoni nime, sest nad asusid Jakobsoni juhatusel ehitatud Põllumeeste Seltsi hoones), muutus ainult-keskkooliks, Maagümnaasiumi järglane II Keskkool muudeti IV 8-klassiliseks Kooliks. vene kooli nimi oli nüüdsest II Keskkool, lisaks oli veel III 8-klassiline Kool (mis uuel eesti ajal nimetati Valuoja Põhikooliks, lõpetas tegevuse paar aastat tagasi ning mille hoonesse asub tulevikus nüüdne uus ühendgümnaasium). 1973 lisandus V Keskkool, hilisem Paalalinna Gümnaasium. 1976 toimus uus muutus - Jakobsoni kool kolis linna teise serva Männimäele ning sai taas täiskooliks (1.-11. klass), IV kool sai taas keskkooliks ning Köleri nime. pärast taasiseseisvumist muudeti koolide nimed, Köleri-kool sai Maagümnaasiumiks (Köleri nimi anti koolile minu sündimise päeval ning mina olin viimases lennus, kes veel Köleri-nimelise kooli lõpetas). vene gümnaasium lõpetas õpilaste vähesuse tõttu tegevuse 2006.
nüüd siis järjekordne suur ümberkorraldus - eks ole näha, kas uus kool kestab 14 aastat nagu eelmine sarnane (1962-76) või vähem või rohkem. ma ei arva, et see on hea mõte (ning mitte pelgalt oma-kooli-sentimentalismist), aga damage is done ja ega pole enam muud teha, kui loota, et uus kool võimalikult kiiresti oma püsiva katusealuse saab (sest seda veel pole) ning et jutud uue kooli kavandatavast kõrgest tasemest ja lahedast õhkkonnast ka tegelikkuseks osutuvad.
see pole loomulikult kõik Viljandi haridusloost - nt eestikeelset algharidust hakati Viljandis andma 1772, pikaaegne algkoolijuhataja 19. sajandil oli Friedrich Kuhlbars jne. Maagümnaasiumi hoone vahetus läheduses on maja, kus oma tütarlastekooli pidas kunagi Lilli Suburg: