Ühest teatavast vabadusest

Jalutasin kodulinnajaos ringi ja otsisin kohta, kus saaksin segamatult üht raamatut lugeda – ei leidnudki lõpuks, aga ega ma väga pingsalt ei otsinud ka. Aga tekkis selline mõte:

üks võimalus mõõta vabadust

kui kaugel on

lähim koht vabas õhus,

kus saaksid vähemalt tund aega

häälega endale raamatut ette lugeda,

ilma et peaksid seda

pealtnägijate pärast katkestama?

See ei ole loomulikult vabaduse kui sellise määratlus. See on pilt ühest teatavast vabadusest. Tegelikult pole see isegi selle vabaduse kirjeldus, vaid mudel selle kohta, mida see teatav vabadus sisaldab ja eeldab.

Esiteks – see koht võiks olla ju ka oma tuba; ja hea ongi, kui inimesel on oma tuba, oma kodu, kus ta võib ennast tunda vabalt, teha, mida tahab. Aga päris vabadus on see alles siis, kui ta pole suletud ainult su privaatsfääri – sest kui saaksid vaba olla ainult oma toas, siis oleks sa mingis mõttes ikkagi kinni. Päris vabadus on see, kui ma saan ennast tunda väljaspool oma tuba sama vabalt kui oma toas. Mul on võimalus oma piiratud privaatsfäärist väljuda ja leida endale vabaduse väljaspool seda. Mingi kolmas koht väljaspool privaat- ja avaliku sfääri vastandust.

Vaba õhk – see viitab loodusele: sa oled vaba, kui sa oled mingitki pidi ühenduses loodusega, selle ise kulgeva elustiihiaga. Ja sa oled eriti vaba, kui sa suudad selle ühendada oma inimlikkuse, kultuuriga. Lehekülg, millel on läbisegi kirjatähed ja puulehtede liikuvad varjud ja mille peale puhub tuul, vaba, seintest piiramata õhk – see on üks pilt inimlikust mõtestatud vabadusest.

Raamatu lugemine – see on suhtlus, sotsiaalne tegevus. Aga seejuures on see selline sotsiaalne tegevus, milles pole vahetut teise pilgu või kõnetuse sundivust ega piiravust. Sa suhtled, aga sa oled selles iseenda peremees. Selles on Kirjasõna Vabariigi võlu – kirjasõna on üks suhtluse, sotsiaalsuse vabaduse hoidja, sest võimaldab vormida oma mõtet täiesti ise ja võimaldab ka lugejal selle vastuvõttu täiesti ise suunata. Ei ole vaja kellelegi meeldida, ei ole vaja olla viisakas, lihtsalt kirjuta või loe.

Valjusti lugemine iseendast pole oluline. Oluline on just see, et sa saaks lugeda täiesti nii, nagu parajasti õige tundub. Ses mõttes pole see võrreldav teistele ette lugemisega, sest see oleks juba esinemise olukord. Iva on lugemise sundimatus: seda võib teha mõtlemispausidega, vahelejättudega, valjusti, kas või alasti, kas või tantsides – aga peamine, ilma esinemata, vabana oma persona'st. (Sama kehtib ka kirjutamise kohta.) (Erandiks on väga lähedane inimene, kelle ees sa ei pea esinema ja keda su iseolek tema kõrval ei häiri.)

Lugemine on dialoog iseendaga – ja see on iga muu tõelise dialoogi alus; ainult inimene, kes oskab iseendaga vestelda, endaga vaielda, endale mingeid asju seletada, on suuteline pidama ka teistega sisukat dialoogi, mis ei jää ainult monoloogide vahetamiseks. Ja sisuline dialoog on mõistagi üks vabaduse komponent – ilma dialoogita pole vabadusel lihtsalt ruumi, kus liikuda – sest vabadus on loomult liikuv.

Lugemine ka veel sellepärast, et see on aktiivne tegevus, vaimu aktiivsus. Asi pole selles, et oleks koht, kus ma saaksin segamatult lihtsalt vahtida – kuigi seda on ka vaja. Josef Pieper eristab jõudeaega ja puhkust: puhkus on lihtsalt mittetöötamine, vahepaus pingutuse vahel; jõudeaeg on väljaspool seda vastandust, see on sundimatu vaimselt aktiivne ilma vaevata töö, millest polegi vaja puhata – sest ta kosutab iseenesest. Mõtlev lugemine on jõudeaja üks vorme. (Vaba loov kirjutamine samuti.) Inimene, kel on jõudeaega, on vaba.

Ja loomulikult kuulub selle vabaduse juurde võimalus tulla tagasi – mitte ainult oma tuppa, vaid ka teiste pilgu alla, teistega silmitsi, esinema, vestlema, tegutsema, olema tavamõttes sotsiaalne; tuua see vabadus sealt kaasa, sulatada ta siiagi. Kui seda võimalust poleks, oleks see vabadus vaid pagulase vabadus.

Joseph Farquharson "Summertime"

K. Linda Kivi

Oli hiljuti meeldiv võimalus tutvuda K. Linda Kiviga (K. tähendab Karen).

K. Linda Kivi on Kanadas elav väliseestlane, kes kirjutab inglise keeles. Ta on sündinud 1962, õppinud Ontario Guelphi ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Aafrikale, ning on seepärast ringi reisinud paljudes Aafrika riikides. Kanadas on ta tegutsenud nii nais- kui ökoaktivistina ning nüüdseks on ta juba aastaid Briti Columbia provintsis asuvas Kootenay piirkonnas loodud ökokooperatiivis, mille nimi on Maa Land (nagu aru saan, on umbes pooled ühistu osalistest eestlased, nii kunagiste pagulaste järeltulijaid kui uuel ajal sinna rännanuid). Seal tegeldakse loodushoidliku eluviisi harrastamisega, kunstiloominguga, samuti võideldakse kohalike indiaani põliselanike õiguste eest. (Loe ka nt siit.) Kooperatiiviga on seotud ka kirjastus Maa Press, mis on välja andnud osa K. Linda Kivi raamatutest.

K. Linda Kivi on kirjutanud kokku seitse raamatut.

* Canadian Women Making Music ("Kanada naised muusikat tegemas", 1992) - raamat Kanada naisheliloojate ja -muusikute ajaloost, sisaldab ka hulga intervjuusid. Linda enda sõnul oli see tema jaoks isiklikult Kanada kultuuri sisseelamiseks kirjutatud raamat, n-ö lõimumisprojekt.

* If Home is a Place ("Kas kodu on koht", 1995) - romaan, mis põhineb Linda Kivi perekonnalool, käsitleb pagulaseks oleku probleeme, tegevus areneb kahes plaanis - sõjaaegses ja -järgses Euroopas ning Eesti taasiseseisvumise ajal. Romaan on Toronto ülikooli eesti õppetoolis õppeprogrammis; hiljuti pidas Tartus sellest romaanist huvitava ettekande Eva Rein, loodetavasti ilmub see ka trükis.

* The Inner Green: Exploring Home in the Columbia Mountains ("Siserohelus: avastades kodu Columbia mäestikus", 2005, koos Eileen Delehanty Pearkesiga) - esseekogu Columbia mäestiku loodusest ja ajaloost.

* The Purcell Suite: Upholding the Wild ("Purcelli süit: toetades metsikut", 2007) - K. Linda Kivi on selle antoloogia koostaja ja üks paljudest kaasautoritest; loodusesseistika kogu, mis on pühendatud Briti Columbiast USAsse ulatuvale Purcelli mäestikule.

* Letter From Lubumbashi ("Kiri Lubumbashist", 2009) - napi ja lihvitud stiiliga romaan, mille peategelane on Kongo põgenik Joseph, kes on Kanadas leidnud rahuliku elu, kuid võitleb endiselt oma tumedate minevikumälestustega. Linda ise ütles, et siin on kokku sulatatud nii tema Aafrika-kogemused kui mälestused oma isast, kes oli eesti pagulane Kanadas. Minu arvates vääriks tõlkimist.

* The Town of Nothing ("Eimiski linn", 2015) - nii lastele kui suurtele sobiv looke, mis räägib linnast nimega Nothing ning teeb selle sõnaga keelelist nalja. Raamat on tegelikult pilav reaktsioon Kanada ametivõimude suhtes, kes kuulutasid ühe loodusliku territooriumi linnaks, et sealse metsaga saaks hakata äri ajama - tegelikult aga linna ei eksisteerinud, polnud tänavaid ega inimesi.

* Unknown Hum ("Tundmatu ümin", 2015) - luulekogu, mille kohta kirjastuse enda tutvustus ütleb: "need luuletused otsivad mõttekat eluviisi, mis on kirglikult pühendunud looduslikule maailmale ja aktivistlikule poliitikale". Tutvustusest ei tasu lasta end heidutada, tegemist ei ole programmiliselt poliitilise luulega.

Viit viimast raamatut sellest nimekirjast on nüüdsest võimalik Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus lugeda (minu teada varem Eesti raamatukogudes Linda raamatuid pole olnud).

Siin pildi peal vestleb K. Linda Kivi politseiohvitseriga, kes on tulnud vaatama, mis toimub: 2013. aasta suvel protestisid ökoaktivistid selle vastu, et ühel kohalikul liustikul kavatseti hakata korraldama nn snowcat skiingut - st mäesuusatajaid taheti hakata mäe otsa vedama mitte suusaliftide, vaid roomikmasinatega; aktivistid lõid keset teed laagri püsti ning takistasid autodel suusamäe juurde minna.

tuul

septembri lõpp

lebab

tühirand

tühirand 2

vihm ja päike

vihm taandub

linnud ülal ja all

chiaroscuro

loodusfilm

Imat Suumann - vahtimise meister

 
Kunstimajas, Toomel ja Gaudeamuses on praegu Kursi koolkonna näitused. olen Kursil ikka püüdnud silma peal hoida, aga olen aru saanud, et kõige ahnemalt otsin nende näitustel Imat Suumanni pilte. nüüdki sain, mida otsisin, või õigemini, sain, mida otsida ei oska, vaid mis tuleb äkki, otsekui juhtumisi, millegi elusana vastu. seekord vist eelkõige kaks pilti pealkirjaga "Betooni tänav", aga ka muid pilte igavatest maastikest.
mind jätkuvalt hämmastab, kuivõrd vabad on need pildid joonistuslikkusest, kunstniku nn loovast, tõlgendavast kujutamistahtest, kuivõrd vähe alluvad nad joonistada/maalida tahtva käe kapriisidele ja sõltuvad ainult silmast. need maalid ei ütle "tahtsin kujutada just selliseid vorme, tahtsin neid oma käega nähtavaks teha", nad ütlevad "nägin".
pole mõtetki rääkida sellest, et neis maalides pole kujutatud midagi põnevat, huvitavat, vaatamisväärset, tähenduslikku jne - see on Suumanni puhul nii endastmõistetav. pole isegi mõtet rääkida, et Suumann on väga, väga hea õhu ja valguse kujutaja, ilmselt parim, kes Eestis praegu on - see on n-ö esmamääratlus, mida Suumannist rääkides ütelda, kuigi selles kogu värk tegelikult seisnebki.
ei teagi, kuidas sellest mõttekas rääkida on. mis see on, et ma jään näiteks nende Betooni tänava piltide ette seisma (öine või õhtune talvine äärelinnatänav, laternad, kaugemal vist autotee, kaks pilti pisut erineva valgusega, mis vist sõltub sellest, kuivõrd tihke on parajasti pilvekiht, mis linna valgust tagasi peegeldab?), ja lihtsalt vahin, põhitundeks uskumatus, et elusa silmapõhja nähtu koos selle silmaomaniku tundetooniga on sellest silmast välja, lõuendile tulnud; kuidas on võimalik elava silma niivõrd häirimatu ülekanne maaliks? see uskumatuse tunne ei lase mind lahti, lähen teiste piltide juurde edasi ja mul tekib mõte, et äkki need Betooni tänava pildid lihtsalt olid päästikud, mis vallandasid mingi mu enda uinunud tajumälestuse, ja pildis endas seda ehk polegi, on vaid mingi viide, viibe selle poole, mis minus ärkas. vaadanud kogu näituse läbi, lähen vaatan neid pilte igaks juhuks veel - ei, kõik on pildid endas juba olemas, ei mingit vihjelisust, viipelisust, see kõik ongi lõuendil olemas. ma ei pea neisse piltidesse midagi sisse lugema ega neist midagi välja lugema, need pildid loevad mind. need pildid ei näita, nad näevad.
tegu pole realismiga, rääkimata fotorealismist, sest (foto)realismi eesmärk on kujutada objekte nende objektiivses selguses, objekte väljaspool silma. siin aga pole objektil mingit tähtsust, on lihtsalt mingi vahtima jäämise hetk, kus silm on jäänud ilma erilise mõtteta mingisse valgusenüanssi või õhu hõngu "tuiutama" (jaa, vahel on mul tunne, et Suumann maalib mitte ainult valgust, vaid ka hõngu ja lõhna, näiteks just-just algava kevade pisut värsket, kuid põhiliselt ikkagi veel talviselt tuimavõitu hõngu kuskil igaval põlluserval). kui otsida põhjendust, miks maalimine on foto-ajastul ikka veel mõttekas, siis on see Suumanni piltides - sest väga harva näeb fotokaamera silm täpselt seda, mida inimese silmapõhi - ehk ainult väga eredate ja valgusküllaste vaatepiltide puhul, kuid peaaegu mitte kunagi hämarikku laternate ümber või pruuniks muutunud heinatutte lume all turritamas. foto ikka ilustab, sest foto näitab objekte, näidatav objekt on aga alati juba pisut näitleja, esineja, mitte nagu igavust vahtiva inimsilma nägemisparatamatus.
on see siis äkki impressionism? seda vist ikka ka mitte. olen kunagi seoses bussi- ja rongisõitmisega oletanud, et impressionismi teke on seotud kiirete liikumisvahendite, eelkõige rongi tulekuga (ma ei, tea, äkki on sellest keegi ka pikemalt kirjutanud; vt NO-teatri "Ubu" kava-ajalehte, lk 5) - kas pole impressionistlik pilk eelkõige liikuvast rongist loodusele heidetud põgus silmavaade, millest jääb mällu vaid kiirelt kinni püütud mulje? (loomulikult ei maalinud Monet jt rongis, aga see võiks olla äkki impressionistliku vaatamisviisi põhimudel, mille võis avastada alles rongiajastul? Monet maalide hulgas on mitmeid pilte rongidest, see rongivärk polnud talle võõras; millal avati rongiliin Pariisi ja Auvergne'i vahel?)
ja just ses mõttes Suuman ei ole impressionist. impressioon - mulje - on põgus pilguheit, õigemini selle pilguheidu jälg mälus (jällegi - loomulikult ei maalinud nt Monet peast, vaid ikka natuurist, asi on selles, et silmanähtava tõlkis ta juba-korraks-nähtuks, valib pildile jäädvustamiseks pidevast silmanähtavusest välja tolle hetkelise pilguheidu-mulje, mille tema silmad - võib-olla - on ära õppinud rongiga sõites). ja mälu on midagi muud kui lihtsalt vahtiv silmapõhi, mälu virvendab, nii nagu Monet' pildid ikka alati pisut virvendavad, see pole õhu või lehestiku virvendus, vaid pilguheitu meenutava mälu virvendus; mälu värvib üle; mälu taasesitab.
mu meelest Suumanni pildid on teistlaadi (kuigi esimesel hetkel võiks teda kui valguse ja õhu maalijat pidada impressionistide järglaseks). siin tuleb mängu pildi aeg. Suumanni pilt pole hetkeline pilguheit või selle mälust taas välja kutsumine; Suumanni pilt pole ka hetkest aega olematuks õgiv foto, ajaliku hetke muutmine ajatuks objektiivsuseks. Suumanni pildi pilk kestab "mõnda aega"; see on just see pilk, mis unustab end vahtima, ja unustab seejuures "takseerimise", "vaatlemise", ühesõnaga, pilk, mis unustab, et ta vaatab - ja nõnda end unustanult ometi vaatab, aeg möödub, pilgusse sigineb mingi silmatagune ähmane emotsioonide või mälestuste elavus, need voolavad pilgust läbi, aga kuna pilk on enda unustanud, siis unustab ta needki, kuni järsku ärkab ja avastab, et on olnud "mõnda aega" silmitsi mingi igava, aga oma omasusega ometi köitva maastiku või tänavanurgaga. kui kaua see kestis, ei teagi - see polnud pelk hetk, aga ometi mitte ka nii kaua, et päike oleks vahepeal olulisel määral liikunud. kusjuures igav pole seni, kuni pilk pole oma unustusest ärganud - just seda iseenesest igava vaatepildiga vastamisi oleva mitte veel ärganud pilgu mõnda aega kestvat mitteigavlemist on Suumanni piltides näha.
kuidas see on võimalik, kuidas on võimalik, et üks käsi on maalinud nii, nagu maaliks silm ise, kui ta oleks käsi - seda ei tea; seda mõistatust peab ikka ja jälle näitustel piidlemas ja vahtimas käima.

Imat Suumanni pilte võib netis näha Kursi koolkonna kodulehelt, E-Kunstisalongi näitusel "Kuu tõuseb idast", sama galerii oksjonite lehel ja ka siin ja siin; aga arvutist vaadata pole muidugi pooltki see, mis originaalmaale näha (ja Suumanni puhul kehtib see eriti).
kunstniku endaseletusi võib lugeda sellest ja sellest intervjuust.

mania grandiosa

 

 

aasta

jaanuar

jaanuar

aprilli algus. Pedja

 

aprilli keskpaik. Emajõgi

 

mai keskpaik. algav äike

 

mai lõpp. Penuja kirik

 jaanipäev. Kosksilla kool, kus mu vanaisa ligi 90 aastat tagasi käis

juuli. Halliste pastor Kalle Gaston pisut aega enne ametist loobumist

juuli, kuumalaine algus. Halliste surnuaed

juuli. Mulgimaa

juuli lõpp. vihm Narvamäel

 augusti lõpp. Helsingi, Snellman vihmas

augusti lõpp. Helsingi

 

oktoobri algus. udu Leebikul

 

november. Lodjakoda

 detsember. vana kodu

 detsember. uus kodu

öö

küsitlus selle kohta, kas siin ülal oleval pildil on päev või öö, on lõppenud. õigesti vastasid need 3 inimest, kes arvasid, et siin on öö. oleks meeldiv, kui nad mulle teada annaksid, kes nad on.

seletuseks üks lõik MU KOHE VARSTI ILMUVAST RAAMATUST "RAMADAAN":

Juba veerand üheksa, üsna pisut pärast loojangut,
oli pime ja öövärgid hakkasid oma vaatemänge
esitama. Oru serva kohale oli tõusnud täiduv kuu,
mis esialgu oli ühe suurema pilverünga taga, nii et
ainult kuu kuma paistis pilveservade tagant. Siis
nihkus pilv aeglaselt kuu eest ära, otsekui oleks ta
mingi sõiduk, mis oli kuu kohale toonud ja nüüd
taas lahkus, ja kogu org ning minu rõdu täitus heleda
kuuvalgusega, nii et rõdul polnud lampi vajagi.
Pilved liikusid ümber kuu, kuu joonistas nende reljeefe
ja siluette esile, oruvõrastiku mühklikud kontuurid
olid oma õõtsumises näha. Öine metsaladvastik.
Tegin järjekordse sessiooni: aegvõtted ülipika
säritusega, mitu võtet automaatselt järjest, nii et tulemuseks
olid tegelikust pisut heledamad kaadrid,
mida järjest vaadates on näha pilvede või taevas
lendavate lennukitulede liikumine. Mind üllatas, et
kui kuud õige pisut üle säritada, muutub öötaevas
kuu ümber siniseks. Nii et taevas on ööselgi sinine,
ainult et on liiga pime, et seda näha. Kaamera terav,
lihvitud digitaalne silm tõmbas selle atmosfääri
omapära siiski pimedusest välja. See on maa ümber
olev õhk, mis valgusest sinise spektriotsa välja valib
– sinine valgus hajub atmosfääris kõige paremini,
kuna sinise spektriosa lainepikkus on kõige lühem.
Seda nimetatakse Rayleigh’ hajumiseks, millega on
seletatav ka see, miks veresooned paistavad naha
alt sinised ja miks vähese pigmendiga silmad on sinised
või keskmise pigmendiga silmad on rohelised.

päeval näeb sama koht välja nii - tegelikult juba õhtul poole kuue paiku, linnast kostavad kirikukellad:

maa

olukord, kus taevas on lukku pandud ja on taastunud sajandite jooksul nii loomulikuna tundunud maa-pealsuse reaalsus, maapealsete punktide tegelik vahe-maa; ainult et nüüd, kui ilmneb, et kohtade vahel on siiski olemas reaalsed distantsid ja et maa koosneb mitte ainult kohtadest, vaid ka vahedest kohtade vahel, nimetatakse seda vangistuseks - ollakse vangis maa totaalse pidevuse käes, ei ole enam võimalik diskreetselt ümber paikneda, vahe-maad ei saa enam vahele jätta. maa tuletab ennast meile me tugipunkti ja asupaigana, paratamatusena meelde, tuletab meelde, et ruum võtab endiselt aega, öeldes oma tõrrepõhjahäälega "Mu nimi on Eyjafjallajökull! Õppige mind oma jalgade ja ratastega uuesti hääldama, astuge minu peal ses rütmis - eija-fjadla-jööködl!"

   03 - Nadja - No Cure For The Lonely by aarepilv

pildid pärit siit

vett

vaikne laupäev, Puurmani, Pedja:

Puurmani mõis:

täna, Tartu, Emajõgi:

igavus

käisin laupäeval tol Juhan Liivi maastike ekspeditsioonil, millest on lähemalt juttu siin blogis. mina nii kange ja vinge polnud nagu Chanel või Signe-Fideelia Roots, kes kõndisid kogu maa Tartust Rupsini jalgsi (võib-olla oli neid veelgi, ei tea täpselt; mõned tulid jala Kallastelt, Mehis Heinsaar näiteks eksles Liivi muuseumini Meomalt läbi Välgi metsade - neist on nii palju oma Poeedirahu-lugudes jutustanud Andrus Kasemaa).
mina sõitsin Alatskivile ja käisin lihtsalt Peipsi ääres ära, Nina külas, mis on oma nime saanud väikselt järve ulatuvalt maaninalt. jõuda pärast peaaegu kahetunnist tundmatute metsade ja põldude vahel kõmpimist (läksin isegi pisut eksi, ainult üldine ida-suund oli selge) videvikus lainetava ja mühiseva järveni, külmas tuules plinkiva tuletornini ning selle taga pimedalt vaikiva kirikuni, avastada, et seni, kui olin ninal, on vahepeal külas tänavalaternad põlema läinud - selles kõiges oli mingit hästi õnnestumise rõõmu. selline oli mu päralejõudmise koht:





muuseumis toimunud seminarile jäin hiljaks, Valdur Mikita (ja võib-olla keegi veel, Chanel ise?) jäi kuulmata, aga Mehis rääkis lühidalt ja väga huvitavalt Liivi “välgulisusest”, Erkki Luuk luges ühe luuletuse Liivi ja Laabani teemadel ning Martiini tegi talumajas väga naljaka ja vinge monoetenduse (keegi võttis selle ka videosse, nii et kuskil on see tallel). ja pakuti soojaleibamõtelge koos põdrakanepiteega. lõpuks aeti niisama juttu, Vanemuise nahast ja reaktiivmootoriga lendavatest inimestest. väga hea mõte Chanelil kogu see üritus.

kui ma enne toda matka lugesin Liivi luuletusi üle, siis hakkas mind huvitama seesama tuntud “igav liiv ja tühi väli” - mis see “igav liiv” on? mõistagi on see lihtsalt mingi liivik, liivane männimetsa-alune, nõmme-alune. otsisin veelgi, kus Liiv tollest igavusest kirjutab, aga avastasin, et väga palju ta sellest otsesõnu ei kirjutagi. on näiteks sellised salmid nagu

Järv ei ole ilus
jääse katte all,
kuu ta üle valvab
talvel igaval.
(“Ilus ta ei ole”)

või

Tuhakarva lained
laisalt liiguvad,
seisukütkes pilved
umbsed, igavad.
(“Sügisene rand”)

aga need on üksikud igavuse-kohad, neist ei teki omaette "kogumit". ometi tundus mulle, et see igavus, mingi igatsema panev või igatsema jättev, aga ometi igatsuse-tagust tühjust tulvil tuikav laokilolek, korraga nii terav kui tuhm, on Liivil kuidagi läbivam. eks ta ongi, aga teistsuguses ja emotsionaalsemas sõnastuses.
ma pean silmas mingit sellist igavust, mis on nii igav, et isegi sõnu ei vaheldata luuletuses, aetakse läbi ühesama igavavõitu, aga seda pähetilkuvama lapidaarsusega:

Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.

just nimelt, ei ole “algab nõmmetee”, nagu kõigil meeles on (sest luuletus peaks ju olema mingi verbaalse mitmekesisuse asupaik), nõmmetee “tuleb” samamoodi nagu luuletuse mina, nii igav on see liiv, kus see sügiseselt üksluine tulemine aset leiab.
aga see kuulus luuletus kuulub oma motiividelt ühte pisut suuremasse pessa, mis ongi just see päris igavuse-pesa, ja selles pesas pesitseb igavuse pidev kaaslane - mänd; siinsamas luuletuses tuleb ju edasi veel “pedak heleroheline”. samasugune inimese ja männi vastastikune igavuse-vendlus on veelgi ilmekamalt esil vähem tuntud luuletuses “Mänd”:

Mänd haljendab üksinda
üle maa.
Oh mänd, kas sinul igav ka
üksinda?

Sääl sõidab postipoiss kiirega
läbi maa,
oh kas sinul sõites läbi maa
igav ka?

Ja postipoiss tuleb ja trararaa!
sarvega
ta puhub ja mänd vastu kostab ka
trararaa!
“Oh tere, seltsimees! Tere ka!”
“Tere ka!”
Kas üksinda üle maa - läbi maa igav ka?

ja veel intensiivsem männi-igavus on luuletuses “Tali”:

Pedak eemal üksi
igavuses otseti…
nagu pilvitanud taevas
suigub kurvalt temagi.

kujutage nüüd ette üksikut männipuud, mis on igavuses lausa otseti, laupapidi, peaaegu et näotsi. just mänd. mis on männis sellist, et just tema on suuteline inimesega tema “igavust” jagama?
siia juurde kuulub ka luuletus “Sõbrad”, mis räägib vanast tuttavast suurest männist mäe peal, kellele luuletaja kõneleb, kuidas ta on ilma peal ringi käinud ja ikka pole kuskil õnne kohanud, mille peale mänd vastab, et “Minagi ei näinud / teda [õnne] siin, ei sääl, / ehk küll kaua juba / vahin mäe pääl.”
või veel üks luuletus “Kaugel!”, mis algab samuti üksiku männiga mäe peal, kes näeb kaugel vee peal ilusat venet, kuid paadi puri hüüab talle vastu “Kaugel!”, jada läheb edasi, venele hüüab niimoodi metsast karjapoiss, karjapoisile hüüab seda tema enda kaja metsas ja seejärel päike, ning lõpuks hüüavad seda päiksele teised päikesed kuskil kaugel ilmaruumis; üleüldine vastastikune kaugel-olek, mis algab sellest otseti igavuses olevast männist ja laieneb lõpuks universumisse.

mõned igavad pildid Alatskivi ja Nina vahelt veel:

valgeselg-kirjurähn?

nägin täna otse Tartu kesklinnas, Emajõe äärses pargis (Ülejõe poolel, Oeconomicumist pisut Kaarsilla poole) üht rähna pärna kallal nakitsemas ja pisut isegi toksimas. ta nägi välja nagu siin pildil (see siin pole tänane rähn, mul polnud fotokat käepärast), st vastas kõige täpsemini valgeselg-kirjurähna tunnustele, kuigi ma pole päris kindel, kas see ei võinud olla tamme-kirjurähn; kirjelduste järgi on tamme-kirjurähn väiksemat sorti, see siin oli aga vähemasti rästa-suurune, kui mitte suuremgi. pealagi oli punane, tiivad musta-valgekirjud, kaela- ja põsemustreid ei märganud väga täpselt tähele panna, ega ta ei tahtnud eriti näidata ka, keksis mu eest kogu aeg puutüve teisele küljele, spiraalis muudkui kõrgemale.
too valgeselg olevat vist üsna haruldane või ohus rähnaliik Eestis - nii et kui ta nüüd Tartu kesklinnas ringi keksis, siis vist on rähnavaatlejatele oluline info?
siin pisut juttu ja siin kaks ilusat pilti.