19.11.15

Kobamisi Lobjaka eurooplusest


Ma ei vaidle Lobjaka üldhoiakuga – et terrorism ja pagulased on eri teemad, ja see, mida viimastel päevadel nii palju korratakse, et ISIS just seda tahabki, et Euroopa langeks tsivilisatsioonide sõtta, ISISe-hirmus valides vasturünnaku objektiks hoopis ISISe ohvrid ning Euroopa enda vabaduse. Ma olen selle kõigega nõus (ja kui keegi sellest aru ei saa, ütlen ülbelt nagu Lobjakaski – mõelda tuleb, mõtlemine aga pole müütiliste mustrite tuvastamine ega enamushääletus – koorislaulmine on võimalik, koorismõtlemine mitte).
Aga mis mind ikkagi rahule ei jäta, on see euroopluse-küsimus, mille Lobjakas on kõige teravamalt esitanud tolles poleemikat tekitanud lauses „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Vestluses Pulleritsuga seletab ta, et Derrida on öelnud, et Euroopa on iseendast erinemine, ja et terrorist on eurooplane ses mõttes, et ta on teinud otsuse, valiku erineda, tal on olnud võimalus valida, ja see valiku võimalikkus ise on midagi spetsiifiliselt euroopalikku. Ja eurooplusele vastandub „iseendasse armunud kolklus”. Sellega on eurooplus teatav eetiline lähtepositsioon: ma valin kas vennaarmu või vennatapu vahel, see on vaba otsuse küsimus. „Vend” on ses mõttehorisondis teine, ta on mu vend just oma teisesuse tõttu, minu vend teisesuses, kuivõrd ka mina olen tema jaoks teine. Meie vastastikune teisesus vennastab meid. See on mõistagi teatava kristliku aluspõhjaga kontseptsioon – ja sellele ilmselt viitab Lobjakas, kui ta ütleb, et endasse armunud kolklaste kristlus on „seedimata”, nad pole aru saanud kristliku armuõpetuse sisemisest subversiivsusest ja riskivalmidusest, taandades selle millekski väikekodanliku jõuluhelguse sarnaseks, mida kerjused ukse taga ei tohi häirida.
See, mille vastu Lobjakas sõna võtab, on tõrjuv hoiak heterogeensuse suhtes (kalambuuritsedes võiks seda nimetada ka „heterofoobiaks”), selle suhtes, et teine inimene on teine; ja see, mida Pullerits & co nimetab kummalise sõnaga „omaviha” (mis on korrektse eesti keele seisukohalt vigane, korrektne oleks „eneseviha”; „omaviha” kõlab nagu „omahind” või „omakohus”), see on püüe eestlaseks olekut määratleda euroopluse kaudu, mitte vastupidi: me pole eurooplased seetõttu, et me oleme eestlased (see on täiesti ebapiisav tingimus), vaid me võime olla eurooplased ka eestlust mõtestades. Eurooplus on midagi muud kui lihtsalt siin Euraasia poolsaarel valgesse rassi sündinud olek.
Lobjakas määratleb eurooplust põhimõtteliselt samamoodi, nagu USAs sageli määratletakse ameeriklust – teatava eetilis-poliitilise lähtepositsioonina; Ameerika patriotism on truudus neile väärtustele, mitte verele ja mullapinnale.
Nii ma saan aru Lobjaka positsioonist (ma ei tea, kui õigesti). Aga küsimus jääb. Oma essee lõpupooles toob ta esile, et ka terrorism ise on euroopalik nähtus. Loomulikult, sõna „terrorism” on pärit sealtsamast Pariisist, revolutsiooni ajal nimetasid jakobiinid ennast niimoodi täiesti mittepejoratiivses tähenduses, Terror oli tollal võimu haaranud revolutsionääride teadlik võitlustaktika. Ja pool sajandit hiljem korjasid terrorismi-kontseptsiooni üles Euroopa anarhistid. Terrorism on omaette filosoofia: poliitiline eesmärk on olulisem kui inimelud, oma eesmärgi saavutamiseks tuleb inimesi allutada hirmuga, tuleb ära kasutada nende hirmu oma tühise elu pärast, mis terroristi jaoks pole väärtus; nagu anarhistlikud terroristid oma teguviisi nimetasid, see on „teo kaudu tehtav propaganda”, st eesmärgiks pole tekitada sõjalist kahju või „hävitada elavjõudu”, vaid teha teatavat hirmumisjonit – inimeste elu ja surm on vahend, mitte eesmärk. Süütute inimelude ohverdamine puhtalt sõnumi edastamiseks – loomulikult on see väga perversne. Aga on see midagi olemuslikult „euroopalikku”?
Sest kui nüüd Lobjakas kirjutab: „Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta” siis kas ütlevad nad Lobjaka arvates siis midagi euroopluse kohta? Kas ka äärmuslaste terrorism on sellesama euroopluse ilming? Mingi euroopluse perversioon? Euroopluse negatiiv? Euroopluse sisemine alaäge põletik, tollesama vaba otsuse eetikast sündiv sisemine mädanik – et kui ma saan otsustada, et ma armastan teist tema teisesuses, siis sama vabalt saan ma otsustada, et ma saan kasutada teise inimese verd oma sõnumi kirjapanekuks? Kas Lobjakas peab silmas, et nii kõigi inimeste vastastikusest teisesuse tunnustamisest tulenevad võrdsuse ja vabaduse ideaalid kui ka neid ideaale negatiivi pöörav terrorism on mõlemad 1790ndate Pariisis sündinud euroopluse viljad? Kas terrorism on vabaduse, võrdsuse ja vendluse kuri kaksikvend?
Ei söanda jaatada, ei julge eitada.

8 kommentaari:

kaarel k ütles ...

Veel loogilisi lünki: Lobjaka jutust jääb mulje, et Lääne-Euroopas elavad erinevalt Ida-Euroopast "päris" eurooplased. Sel juhul vajaks eurooplase mõiste ikkagi põhjalikumat defineerimist-lahtiseletamist.

Samuti vajaks täpsustust, et oot, kas sõna "eurooplane" tähistab siis mingitpidi nagu kvaliteetsemat inimest kui mitteeurooplane? Ilmselt ei taha ta siiski seda öelda, vähemalt mitte neil puhkudel, kus jutt käib väljaspoolt Ida-Euroopat pärinevatest mitteeurooplastest. See kõlaks juba nagu rassism ja oleks inetu.

Ütleksin, et mul on vasakpoolse humanisti ja Lobjaka artiklite fännina selle ühe lause pärast ikka päris häbi, aga kuna see kõlab nii naljakalt, siis tekkinud tusatuju natuke leeveneb.

Aare Pilv ütles ...

Mulle seda muljet ei jää, et ta kuidagi geograafiliselt asju liigitab, pigem ikkagi mingi mentaalsuse alusel. No siin võiks ehk appi võtta ka tolle Lotmani jaotuse ternaarsete ja binaarsete kultuuritüüpide vahel - Lotmanil on just Euroopa ternaarse tüübi näide (nt Prantsuse revolutsioon ei toonud kaasa üleüldist hävingut, sest alati on mängus mingi kolmas element, mis kahe vastasseisus alal püsib), Venemaa oma 1917. aasta kõike hävitava revolutsiooniga on binaarse tüübi näide (kas kõik või mitte midagi, saad olla ainult kas üks või teine). Eesti kultuur oma tüübilt kõigub nende kahe vahel.
Aga ma olen nõus, et kui Lobjaka mõttekäik lahti konstrueerida, siis jääb see üsna rünnatavaks, seal on hõredaid kohti. Mu meelest läks ta nt tolles lauses natuke liiga lendu.

Ma lisan siia huvi pärast ka Facebooki-lõnga, kus on pisut arutamist:
https://www.facebook.com/aare.pilv/posts/10153661204893903

Ja Mihkel Kunnuse thread ka:
https://www.facebook.com/mihkel.kunnus/posts/949367118480188

kaarel k ütles ...

Seda usun mina ka üsna kindlalt, et ta tegelikult ei mõelnud seda nii ja jätaks praegu ehk selle lause välja, ilma et artikkel sellest midagi kaotaks. Aga siis võikski ju välja öelda, et eksisin, liialdasin, aga see ei muuda põhisõnumit, tegelikult tahtsin öelda, et... Poliitiku puhul selline käitumine autorile ju meeldiks.

lobjakas ütles ...

ôhtu, ma ei usu, et see asi kôike seda auru väärt on, aga kuna nii pôhjalikult on viitsitud kaasa môelda -- suur tänu -- siis veelkord mu proverbiaalsed 2c.

ei ma ei vôtaks seda lauset välja. ytlesin Pulleritsule ka, et see on yks ysna lôpuni môeldud môte. môte on tegelikult ysna algeline, Derrida (aga mitte ainult, see kôik taandub metafyysika fundamentaalsele arhitektoonikale) kahepositsioonilisusest tôukuv.

Pariisis syndinud moslemist terrorist ei syndinud automaatselt jihadi-positsiooni. Kouachi'd jt olid paljude kirjeldusel "normaalsed" pariislased, kasvasid tänavail, mitte mônes moslemikonvendis vms. nende vennad, sugulased etc kôik ei radikaliseerunud. st kôigi jaoks avanes väli valikuks. valikut tehes muutusid nad ka selle eest vastutavaks (erinevalt nt native Afghan vm suitsiiditerroristist, kes lääne vaates oleks n ö programmeeritud & kelle jaoks sarnast vastutust ei eksisteeriks). ma ei taha seda môtet laiali viia, aga oletades, et need mehed oleksid pärast oma tegu edasi elanud siis on varem vôi hiljem môeldav syytunne, mingilaadne Raskolnikovi efekt. (& mitteradikaliseerunud loomulikult on teistmoodi & autentsemalt mitmepositsioonilised aktsepteerides ymbritsevat plualismi).

väljend "verele & poolseeditud ristiusule toetuv" oli nö long-hand rassisti jaoks. see on inimene, kes jääb samasse positsiooni, kuhu on kasvanud. kuuleb vaid vere häält & môôdab maailma selle positsioonilt. algusest yhepositsiooniline, pole ta teinud valikut, pole ka vôtnud vastutust -- siit ka pole saavutanud vabadust selle sôna sygavas metafyysilises (aga ka heideggerlikkus môttes, sest see hääl mida nad kuulevad on rassijaotuste hääl, mida poleks olemas Descartesi jt-ta, kelle môtete moonutatud kaja eesti rassist seda taipmata kuuleb oma kôrvus). vastutus vabadus jne on "Euroopa" eksistentsiaalid. Eesti rassisti vahe Pariisiga on see, et ta ei syndinud yhiskonda, mille default on paljusus. ykskôik kui ebatäielikult on default seda Prantsusmaal ja enamuses Lääne-Euroopast. (vôin ise kinnitada empiirilisest kogemusest 20 a jooksul seal).

kui need kaks eeldust on ôiged, järeldub aksiomaatiliselt, et esimene on eurooplane, teine parimal juhul viisidel, mis pole tema jaoks formatiivselt olemuslikud ega valikuliselt animeerivad. tegemist on inimestega, kes ei tea päriselt, mis on Euroopa.

kordan veelgi: nii ytlesin ma eesti *rassistide* kohta. rassisti definitsioon, olgu, oli môeldud laiana. aga mingit geograafilist determinatsiooni siin ei ole -- v a sotsiaalantropoloogiline tähelepanek, et Pariisis & Londonis tuleb rassistil end default'ist välja viia (ja teha valik & nii eurooplust eitades olla ikka sellest determineeritud nagu ateist teoloogiast etc). suur osa isegi sellest, mis meile näib môistlikuna pagulasteemal PM ja EPLi arvamuskylgedel ei oleks otse tôlkides avaldatav peavoolulehtedes UKs, Prantsusmaal, Saksas. meil lihtsalt on yhiskond, kus mitte-rassist peab oma väärtustele avalikus sfääris truuks jääda tahtes mugavustsoonist väljuma.

& lôpuks: Euroopa on koht ajas & ruumis, mille ajaloost, juudi-kristluse toel, on saanud utreeritavaks universalistlikud teleoloogiad a la Kant & pärast. see on hoopis teine teema, aga ma kipun olema yht meelt Heideggeriga, kes näeb universaalsuse potentsiaali & vältimatust (tema vaates negatiivselt) juba algseimates fragmentides & juba nö kivisse raiutul kujul Platonis. aga see on teine teema.

L. ütles ...

„Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Kui ateist tõukub teoloogiast nii nagu mõrvar eurooplusest, siis nii nagu ei jää ateist kristlaseks või ei saa temast seda, ei jää ka islamimõrvar eurooplaseks või pole eurooplaseks saanudki. Seega ei saa sellest tingivast valikueeldusest ilmselt islamimõrvari eurooplaseks olemist järeldada. Ateist ei tõuku vaid kristlusest, ka ateismist, loodusteadustest jpm. Nii nagu islamiterrorist tõukub peamiselt oma verest, mille häält ta kuuleb. Mitte küll ainsa häälena, aga üle kõige. Ta näeb paljusust lähemalt, aga ei kuule seda. Nii nagu eesti rassist kuuleb paljususest, aga ei taha seda näha.
Üks ei võta teadmist omaks, teine ei võta omaks selle teadmise olemasolu.
Teadmist endast eemal hoides ei pea sa ka valima. Aga kui sa kord teadma saad, siis võid sa valida, see valik ei ole sinu jaoks suletud.
Islamiterrorist on aga selle etapi läbinud, valiku teinud ja eurooplusele selja keeranud.
Seega - kumb on eurooplusele lähemal, kas see, kes pole veel kohale jõudnud, või see, kes on igaveseks lahkunud?

Muidugi ei saa sellest pealausest taganeda, selles väites ju kogu asja mõte ongi. Aga kas see mõte on sellisena õige?

Anonüümne ütles ...

Sattusin lugema ja poetan siia oma väikese rassistimõte ära, mis muidugi ei ole kuigi uus, aga on vähe kuuldaval. Selles mõttes, et Lobjaka oma väljapeetud voltärism jääb laialivalguvaks, aga siinses blogist on selle potentsiaalne tuum kenasti välja nõrutatud: terrorism on inimõiguste paratamatu vari, et mitte öelda iiveldav südametunnistus või midagi enamat. See on inimõiguste kui selliste sees ja pistab oma pea välja ühel või teisel või kolmandal viisil. Selles mõttes on see Euroopa probleem ka. Aga see, et Euroopa on mingi teistsugususe eldoraado, on küll vaid väheste filosoofide traumaatiline fantaasia - olen eurooplane, sest ma ise ka ei tea, kes ma olen, aga paratamatult olen seetõttu samasugune kui kõik teised. Pigem on selline hoiak oma teise võimaluse kanoniseerimises selle alati üsna suletud ja painavaks üheülbalisuseks formaliseerinud, vähemalt on sellised muljed Euroopast jäänud, kui mitte just rääkida, et ühed tohivad olla ühte nahavärvi ja teised omasuguste sättumustega jms. Väga lihtne on näiteks Prantsusmaal skandaali tekitada - sööge lihtsalt restoranis mingit menüüd vales järjekorras ja teid visatakse välja (suitsiidiskandalistid püüavad süüa valel kellaajal).

Aare Pilv ütles ...

all paremal nurgas on väike disclaimer, nii et oleks meeldiv, kui end ka esitleksite.

UralEst saadik ütles ...

üks tekst ja jutt, siit inspireerituna:
http://exinimene.blogspot.com.ee/2015/11/pilt-400-inimpolve-loost-eesti.html