Kobamisi Lobjaka eurooplusest

Ma ei vaidle Lobjaka üldhoiakuga – et terrorism ja pagulased on eri teemad, ja see, mida viimastel päevadel nii palju korratakse, et ISIS just seda tahabki, et Euroopa langeks tsivilisatsioonide sõtta, ISISe-hirmus valides vasturünnaku objektiks hoopis ISISe ohvrid ning Euroopa enda vabaduse. Ma olen selle kõigega nõus (ja kui keegi sellest aru ei saa, ütlen ülbelt nagu Lobjakaski – mõelda tuleb, mõtlemine aga pole müütiliste mustrite tuvastamine ega enamushääletus – koorislaulmine on võimalik, koorismõtlemine mitte).

Aga mis mind ikkagi rahule ei jäta, on see euroopluse-küsimus, mille Lobjakas on kõige teravamalt esitanud tolles poleemikat tekitanud lauses „Iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis.” Vestluses Pulleritsuga seletab ta, et Derrida on öelnud, et Euroopa on iseendast erinemine, ja et terrorist on eurooplane ses mõttes, et ta on teinud otsuse, valiku erineda, tal on olnud võimalus valida, ja see valiku võimalikkus ise on midagi spetsiifiliselt euroopalikku. Ja eurooplusele vastandub „iseendasse armunud kolklus”. Sellega on eurooplus teatav eetiline lähtepositsioon: ma valin kas vennaarmu või vennatapu vahel, see on vaba otsuse küsimus. „Vend” on ses mõttehorisondis teine, ta on mu vend just oma teisesuse tõttu, minu vend teisesuses, kuivõrd ka mina olen tema jaoks teine. Meie vastastikune teisesus vennastab meid. See on mõistagi teatava kristliku aluspõhjaga kontseptsioon – ja sellele ilmselt viitab Lobjakas, kui ta ütleb, et endasse armunud kolklaste kristlus on „seedimata”, nad pole aru saanud kristliku armuõpetuse sisemisest subversiivsusest ja riskivalmidusest, taandades selle millekski väikekodanliku jõuluhelguse sarnaseks, mida kerjused ukse taga ei tohi häirida.

See, mille vastu Lobjakas sõna võtab, on tõrjuv hoiak heterogeensuse suhtes (kalambuuritsedes võiks seda nimetada ka „heterofoobiaks”), selle suhtes, et teine inimene on teine; ja see, mida Pullerits & co nimetab kummalise sõnaga „omaviha” (mis on korrektse eesti keele seisukohalt vigane, korrektne oleks „eneseviha”; „omaviha” kõlab nagu „omahind” või „omakohus”), see on püüe eestlaseks olekut määratleda euroopluse kaudu, mitte vastupidi: me pole eurooplased seetõttu, et me oleme eestlased (see on täiesti ebapiisav tingimus), vaid me võime olla eurooplased ka eestlust mõtestades. Eurooplus on midagi muud kui lihtsalt siin Euraasia poolsaarel valgesse rassi sündinud olek.

Lobjakas määratleb eurooplust põhimõtteliselt samamoodi, nagu USAs sageli määratletakse ameeriklust – teatava eetilis-poliitilise lähtepositsioonina; Ameerika patriotism on truudus neile väärtustele, mitte verele ja mullapinnale.

Nii ma saan aru Lobjaka positsioonist (ma ei tea, kui õigesti). Aga küsimus jääb. Oma essee lõpupooles toob ta esile, et ka terrorism ise on euroopalik nähtus. Loomulikult, sõna „terrorism” on pärit sealtsamast Pariisist, revolutsiooni ajal nimetasid jakobiinid ennast niimoodi täiesti mittepejoratiivses tähenduses, Terror oli tollal võimu haaranud revolutsionääride teadlik võitlustaktika. Ja pool sajandit hiljem korjasid terrorismi-kontseptsiooni üles Euroopa anarhistid. Terrorism on omaette filosoofia: poliitiline eesmärk on olulisem kui inimelud, oma eesmärgi saavutamiseks tuleb inimesi allutada hirmuga, tuleb ära kasutada nende hirmu oma tühise elu pärast, mis terroristi jaoks pole väärtus; nagu anarhistlikud terroristid oma teguviisi nimetasid, see on „teo kaudu tehtav propaganda”, st eesmärgiks pole tekitada sõjalist kahju või „hävitada elavjõudu”, vaid teha teatavat hirmumisjonit – inimeste elu ja surm on vahend, mitte eesmärk. Süütute inimelude ohverdamine puhtalt sõnumi edastamiseks – loomulikult on see väga perversne. Aga on see midagi olemuslikult „euroopalikku”?

Sest kui nüüd Lobjakas kirjutab: „Nagu Breivik ei ütle meile midagi kristluse kohta («templirüütel», nagu ta oli), ei ütle ISISe agendid Euroopas midagi islami kohta” – siis kas ütlevad nad Lobjaka arvates siis midagi euroopluse kohta? Kas ka äärmuslaste terrorism on sellesama euroopluse ilming? Mingi euroopluse perversioon? Euroopluse negatiiv? Euroopluse sisemine alaäge põletik, tollesama vaba otsuse eetikast sündiv sisemine mädanik – et kui ma saan otsustada, et ma armastan teist tema teisesuses, siis sama vabalt saan ma otsustada, et ma saan kasutada teise inimese verd oma sõnumi kirjapanekuks? Kas Lobjakas peab silmas, et nii kõigi inimeste vastastikusest teisesuse tunnustamisest tulenevad võrdsuse ja vabaduse ideaalid kui ka neid ideaale negatiivi pöörav terrorism on mõlemad 1790ndate Pariisis sündinud euroopluse viljad? Kas terrorism on vabaduse, võrdsuse ja vendluse kuri kaksikvend?

Ei söanda jaatada, ei julge eitada.