lingimaania

liikusin ajas kuu aega tagasi jüripäeva ning tekitasin sinna ühe lingihoidla, sest mind hakkas natuke häirima nende kuhjumine siia kõrvalribale.
samas lisasin siia viited Jüri Reinverele ning Tanki salvestatud helidele.

sufidest veel

selles Pakistani dervišite videos mainiti, et see on ainult meeste üritus (üks naine siiski vilksatas, aga see võis olla pealt vaatav Lääne naine). see ei tähenda siiski, et naistele oleks sufi praktikad keelatud - naissufid pole üldse olematu nähtus, olenevalt konkreetse maa kommetest ja liberaalsuse tasemest on nad avalikumad või varjatumad, meestest rohkem või vähem eraldatud. allolev lõik on pärit Iraani naisrežissööri Aryana Farshadi filmist "Müstiline Iraan" ja siin näidatakse üht naisdervišite kogukonda.



siin lõpus mainitakse, et dervišid praktiseerivad ka tuleneelamist ja enese lõikumist ilma, et nad saaks vigastada. selle kohta on üks üsna hämmastav video ühest Iraagi sufide kogunemisest: http://www.youtube.com/watch?v=DfBPR-6gjFA
(ei hakka seda siia üles riputama, kohati on päris raske vaadata).

ahhaa, tõe huvides tuleb öelda, et pöörlevad dervišid on vaid ühe sufikoolkonna nähtus, seda praktiseerib Mevlevi koolkond, mis oli levinud eelkõige Osmanite riigis ja seetõttu eurooplastele kõige paremini tuntud.

otsad sobib kokku tõmmata loomulikult millegi sellisega:

tarkpea 2

Ali, sufi õpetaja, ütles: "Mitte keegi ei jõua Tõeni enne kui ta on suuteline mõtlema, et tema Tee võib olla hoopiski väär." Ta lisas: "Seda seepärast, et need, kes usuvad, et see on kahtlematult õige, pole tegelikult usklikud, vaid inimesed, kes ei suuda mõelda teisiti kui nad juba mõtlevad."

leidsin selle loo (siit) ja ta näib sõnastavat just sedasama, mida pidasin silmas, kui märtsikuus kirjutasin:
"minus tekitavad alati natuke kahtlust inimesed, kes arvavad end teadvat tõde, st kes arvavad, et see, mis nende peas toimub, on kuidagi adekvaatsem sellest, mis toimub ülejäänute peades. Selline enesekindlus oma arusaamiste enesestmõistetava õigsuse suhtes. Ei saa ju tegelikult olla, et tõde asubki just minu peas, selle eeldamiseks pole ju mingit alust, välja arvatud see, et ma tunnen ise oma pea sisemust kõige paremini - aga sellest saab järeldada ainult seda, et mul on teadvus, mitte seda, et tõde asub minu peas."

nagu järgnevast näha, pole neil tegelastel tõesti karta, et tõde nende pähe kinni kivistuks:



tegelikult oleme kõik lapsena olnud intuitiivsed sufid - sufide pöörlemine on seesama, mida lapsed teevad (ma arvan, kõik on seda suure lõbu ja huviga teinud), kui ringi keerutades endal pead pööritama ajavad, ainult et sufidel on see kõrgemal intensiivsuse tasandil. ja sellesamaga tegelevad kutid ka selles lõigus, millega lõpetasin "Näolise" video - asja nimi on "iiri jõulud" ja selle eesmärgiks on kätte saada tunne, et maapind libiseb alt ära. tõetunde kehalise endastmõistetavuse eemale tsentrifuugimine kõige naiivsemal ja efektiivsemal moel.

kalamehe heksameeter

KALA

Tundisid pikki ma mõttein, kui palvetai ootamisvalun,
õngitsin päikese varjun. Jäid kibedaks silmade laud.
Hüüatas kitsetall väike ja kukkesid laulis vaid talun,
tühi mis keskpäeval sama, kui eel minu mustendav haud.

Kõrkjad lõid tiiru ja surid: üks vesiroos imetli püünist.
Päeva ju pooleni ootand - viis lootuse tolmuna tuul.
Nägin, kuis töölised tulid ja lõunastand, ruttasid küünist;
kasvatet kahega varsti kõik varjud, mis puhkasid puul.

Viivukse mõtlin maailmast ja ruttavast varblasest õhun.
Hommik veel oli, kui tulin - eks õdang nüüd jõvvagi pea.
Vesirott sahistas julgelt eel, kuivanud kõrkjate põhun;
mardikas põristas kõrgel - ei nime tal anda ma tea.

Vinnasin sügavast havvast ma pettunult lõpuks kui õnge, -
mõttetu tuulduda tõesti, kui kadund ka pisimgi õnn;
päevane saak minu oli: tutt limaseid rohtude lõngu.
Puskles ja alla viis päikse siis ähmane pimedussõnn.

(luuletuse autor on Jüri Andreller, see ilmus Loomingus nr 4, 1926; ajakirjas eelneb sellele Heiti Talviku "Karidel" - mõlemad olid Pärnu mehed ning mõlemad olid varem avaldanud oma tekste Pärnu lühiealises kirjandusajakirjas Lilulii (kus ilmus ka Barbaruse ning Erni Hiire luuletusi ning kuulsa kalamehe Jaan Vahtra pilte). Andreller töötas Pärnus ajalehe Vaba Maa toimetuses ning avaldas selsamal 1926. aastal luulekogu "Naerev kurbus". Talviku debüütkogu ilmus kaheksa aasta pärast.)

16. veebruar 2009. üks link militaristide juurde, kes arutlevad selle üle, kes oli Jüri Andreller.

aurora temporalis

lugesin läbi Andreas W raamatu ja netist lisa otsides avastasin, et täiesti olemas on "Aurora temporalise" kodulehekülg - Eesti esimene ühe etenduse kodulehekülg (vt linkidest). tagasi mõeldes on ikka kahju küll, et Andreas W ja Lendava Hollandlase tehnoloogilise teatri asi pooleli jäi - minu mulje järgi nad oma kujutelmi päriselt oma viie lavastuse jooksul realiseerida ei suutnud (oleks see üldse võimalik?), kuid midagi väga erutavat ja ehedat oli selles kõiges. võib ju küll öelda, et tehnoloogilise teatri vilju on tänases teatris näha piisavalt; aga mu meelest pole see siiski see. W tehnoloogilisel teatril oli ikkagi oma tugev ideoloogia ja suveräänne esteetikanägemus taga, mille sarnaseid ma mujal eesti teatris pole kohanud.
aga võib-olla oligi teater kui selline Andreas W & co ideede teostamiseks liiga kohmakas instrument? ei tea. selge on see, et neid pidi ikkagi huvitama see reaalajalisus ja inimlik kohalolu, mida teatrietendus võimaldab, muidu oleks nad ju võinud nt filme või interaktiivseid netiprojekte teha. mul on igal juhul hea meel, et ma olen kunagi neid asju näinud (eriti "Ameerikat" 2001. aasta septembris).

vihm klaasi taga (mõned muljed oslost)

sellises toas Akershusi kindluses töötas oma noore elu (suri 37-aastaselt) viimastel aastatel norra kaasaegse kirjanduse üks loojaid, luuletaja Henrik Wergeland, kui ta oli kuninglik arhivaar. nii mu enda kui ka kõigi teiste, kes seda pilti nägid, esimene reaktsioon oli: "sellises toas tahaks ise ka töötada." tuba, mis on põhimõtteliselt akna laiendus. toad, mis on otsekui ehitatud akna külge ja otsekui "akna pärast", on mind alati väga võlunud. mulle meeldib just selline "tubasuse", "toasuse" liik - olla suunatud väljapoole, jäädes ise ometi sisse; asuda mitte lihtsalt sees, urus, vaid seespoolsuse-väljaspoolsuse dünaamikas: just see väljaspoolsuse sissetung, mis ometi päris sisse ei tungi, tekitab õdususe-tunde. eriti, kui väljas sajab vihma või lund.

Oslo on rahulik kompaktne linn. peatänav, Karl Johans gate, algab kuningalossi juurest kõrgema künka otsast pargi seest, sealt laskudes on tänava ääres Rahvusteater ja ülikool, keskpark, kohvikud (sh Grand Café, kus Munch oma kaasboheemlastega istus), parlament, sealt edasi tuleb kaubatänava osa erinevate äridega, seal on ka toomkirik, ning tänav lõpeb raudteejaamaga. kogu tänav on läbi kõnnitav umbes 20 minutiga ja see tänav siis organiseerib kogu muu ümbruskonna enda ümber. kuningalossi ümber on park, kus inimesed käivad pikutamas ja piknikke pidamas. siin on näha vaated kuningalossi poole (sammastega maja tänava otsas ongi loss; kui pildi peal klikata, peaks nägema suuremalt)


ja kuningalossi eest


see, kuidas linnaruumi on pilgusuunamiste kaudu sisse kirjutatud teatav "ühiskondlik korraldus", on tähelepanuväärne - peatänav vaatab lossi poole ning lossi ümber asuv park tõmbab inimesi nagu lehtrisse, tänava otsas olev klassitsistlik lihtsas stiilis loss otsekui lahendaks tänava dünaamilise pinge, ja sinna inimesed lähevadki veetma oma "einet murul"; samas võivad nad tagasi linna minnes heita pilgu linnale nii, "nagu seda näeks kuningas" - ja see "kuningapilk" jätab ju tõesti mulje, nagu haaraks see linna enda embusse. hierarhia ja võrdsuse omavaheline segunemine. oluline on siin mulje juures see, et kõiges selles pole midagi "üleelusuurust", kõik on ligipääsetav ja hõlmatav.

siin üks pilt Norra võidupüha paraadist 8. mail Akershusi kindluses. see on muuseas kogu paraad, rohkem neid sõdureid polnudki.


Norra vabamüürlaste peakorter asub kesklinnas parlamendihoone kõrval:


Norra vabamüürlased kuuluvad nn Rootsi riitusse, mis on levinud Põhjamaades ja mille eripäraks on, et liikmed peavad olema kristlased (tavaliselt on tingimuseks lihtsalt Kõrgeima Olendi tunnustamine ilma täpsema konfessionaalse nõudeta). Norra vabamüürlased on avalik organisatsioon, liikmete nimestik on avalik, neil on oma orkester, muuseum jms. rituaalid ja õpetus on muidugi suletud, nagu kõikjal.

teekond kesklinnast Munchi muuseumini viib läbi Grønlandi linnaosa, millest on nüüdseks saanud moslemite ja neegrite piirkond. Eestis välja antud teatmeteostes märgitakse, et Oslo immigrantide asundused on muu Skandinaaviaga võrreldes hilisemad, ometi lugesin kuskilt Oslo infolehekeselt, et immigrantide protsent linnas on juba 22%. ja selle suhteliselt lühikese aja jooksul on nad ennast väga kindlalt sisse seadnud, nägin nt mitut mošeed ja lasteaeda, mille seinu kaunistasid Koraani salmid.

see mošee on Karl Johani tänavalt tulles 10 minuti kõndimise kaugusel.
mis oli mulle uudiseks, oli see, et suhteliselt palju nägin neid tõmmusid inimesi kerjamas - mu meelest Soomes, Rootsis ja Hollandis immigrandid ei kerjanud, olid ikka kuskil poepidajad või muidu teenindajad; Norras muidugi ka, aga nende kõrval oli ka selliseid, kes istusid kerjates tänavaservas või käisid kohvikuklientidelt münte palumas.
ühel Grønlandi tänaval nägin sellist grafitit:


kui ma norra keelest õigesti aru saan, tähendab see "kufarid välja moslemimaadest" - "kufar" tähendab moslemi kõnepruugis mitteusklikku. kelle poolt see on kirjutatud, kas norraka või moslemi poolt, ei oska arvata; mingi "provokatiivne subversiivsus" on selles mõlemal juhul. tegin pilti ning kui see pildil kõige vasemal olev inimene, vana krimpsus näoga mosleminaine, jõudis minuga kohakuti, vaatas ta mind üle tänava oma terava tumeda pilguga. pistsin fotoka instinktiivselt taskusse peitu, kuigi tõenäoliselt ei olnud tema vaatamisel mingit erilist tagamõtet.

ja lõpuks Munchi poolt nähtud põhjamaisest õõvast täidetud silmadega 19. sajandi lõpu kodanlased selsamal Karl Johani tänaval parlamendihoone taustal. Munch on Oslos samasugune müüdav müüt nagu nt Prahas Kafka - istusin minagi Munch Cafés, "Karje" on turistibrošüüride kaantel jne. Munchi muuseum ise on nagu Londoni lennujaam pärast pommiähvardusi - pidime kõndima läbi metalliotsija, minult võeti välgumihkel hoiule, ning kõik Munchi maalid olid klaasi all. mida oleks selle peale kostnud Munch ise, kes lasi oma maalidele peale sadada lund ja vihma ning ütles: "natuke pori ja mõned augud passivad neile piltidele üsna hästi."? muidugi, eks nende Munchi hoolsasti säilitatud ütluste ja päevikumärkmete tsiteerimine ise on ka üks maaliklaasimine.

laskovõi mai

täna öösel hakkas akna taga toomingas õitsema.
sel puhul lisan siia kaks uut linki - panin netti üles "Näolise" esitlusvideo ning diy-albumi "Kuulajakirjad".

3. juuli - tõstsin need "Kuulajakirjad" siia ümber, sest neid ei olnud seal mugav kuulata. tegu on niisiis helifailide kimbuga, mis on ajaviiteks tehtud 2006. aasta kevadel ja sügisel. mõnesid neist kasutasin "Näolise" videos.

loo "lacan's reality show" juurde käib hoiatus (mida tasub tõsiselt võtta):
"the sounds you're about to hear
may be devastating to your ear"

alla laadida saab lugusid siit

kasutatud algmaterjali autorid on Codeon, Roni Size, Tuljak, Tricky & Martina, Swallow The Sun, Northern Discipline, Calyx & Gridlock, Rein Rannap & Noor-Eesti, John Coltrane/Bill Evans/Paul Chambers/Jimmy Cobb, Jaan Tätte, Ariel Lagle; ja mõned tundmatud diskotegijad

Discover !

.