õppevahend

selline arvamuslugu Martti Aavikult - kena näide desinformeerivast ja asju hägustavast hoiakust käimasoleva suhtes, mida võib kasutada õppevahendina lausa punktide kaupa:
1) toetusstreikijail otsekui poleks asja õpetajate nõudmisega - otsene vastuolu artikli lõpus toodud väitega streigi antisolidaarsusest; toetusstreigid ongi solidaarsuse märk.
2) "Mõnele pakub toetusstreikimine võimalust ajada Kremli asja ja lehvitada punalippe, nagu oleme juba näinud" - kus ja kelle käes oleme punalippe näinud? tean vaid, et Anvar Samost olevat raadios rääkinud EAKL veebruarikuise miitingu punalippudest, mis oli lihtsalt vale. teiseks - punalipp oli Kremli lipuks 25 aastat tagasi, praegu on punalipu lehvitajad Venemaal Kremliga opositsioonis.
3) munitsipaaltrollide puhul on Aavikul segi läinud tööandja ja töövõtja positsioonid - see, et Tallinna linnavalitsus on õpetajate tööandja, ei tee trollibussipargist õpetajate tööandjat. see on muidugi õigus, et Tallinna LV, kes õpetajate asjas on tööandja positsioonis, mängib kahepalgelist populistlikku mängu.
4) viitamine sellele, et streikimine on kuidagi vastuolus demokraatliku riigi põhimõtetega, kus poliitika pannakse paika valimistel. demokraatia ei tähenda pelgalt vabu valimisi, vaid ka seda, et võimule saanud arvestaksid ka vähemuse häälega. olukord, kus valitsusel on küll parlamendis enamus ja tal on võimalus viidata "rahva mandaadile", kuid ometi suur osa inimestest miskipärast nagu ei tunnistaks seda mandaati, näitab ju selgelt, et  (napp) enamus pole pikka aega vähemust (?) arvestanud (enamuse seesugust diktaati võiks ju nimetada ka enamluseks, kuigi sellelgi oleks oma demagoogiline moment sees).
4) milleks tuua mängu autode põletamise kujund? otsekui unustataks ära, et reguleeritud streigiõigus ongi stiihiliste protestide ärahoidmiseks, streik on tsiviliseeritud protestivorm.
5) põhimõtteliselt on kogu see egoismi ja antisolidaarsuse jutt (nt eile Ligi suust) "jaga ja valitse" retoorika, püüe näidata solidaarsust iseenda vastandina, eitada protestide omavahelist sidusust, näha metsa vaid üksikpuude kogumina. ka nt Aaviksoo eilne küsimus õpilastele oli selge näide sellisest antisolidaarsuse retoorilisest programmeerimisest. klassikaline demagoogiavõte - näidata oma vastase veana seda, mida ise parajasti tehakse (antud juhul siis sidususe tühistamine).

mis iial ette võtad sa

panen siia tänases Päevalehes ilmunud loo algse versiooni, kuna viimasel hetkel olin sunnitud tegema väikseid kärpeid. suur tänu toimetaja Külli-Riin Tigassonile, ilma kelle tellimuseta poleks ma seda ilmselt kirjutanud.

MIS IIAL ETTE VÕTAD SA

Aastapäevale eelnes arvamustevahetus presidendi ja parlamendi esinaise vahel, kas see Eesti lipp, mis ainsana on vardas ööpäevaringselt, tuleks aastapäevatseremoonia jaoks eelnevalt langetada või mitte. Kas lipp päikesetõusul heisata või lihtsalt minna ta juurde ja teda tervitada? Kas sümboliseerida une ja ärkamise katkestuslikku dünaamikat või kosmilist pidevust, igavest naasmist või igavest püsivust? Filosoofiline, riigiteoloogiline küsimus, kus vastamisi psühholoog ja astrofüüsik.

Endamisi otsustan selle reebuse hoopis magamise teel – kui ma suudan kuidagigi kellelegi kasulik olla, siis mitte tänu sellele, et olen rituaalselt tervitanud lippu, millele heidan pilgu ülepäeviti, vaid sellega, et ma olen välja puhanud. See on ka minu vastus eelmise õhtu peaministri üleskutsele väsimusest jagu saada.

Lähen selle asemel kirikusse. Näen linnas ringi liikumas vanainimesi, sinimustvalge lindike rinnas, noori, sinimustvalge lindike juustesse põimitud, rühikaid otsusekindla ilmega piduvormis ohvitsere. Läbi lumesaju tuleb kirikusse ka Eesti õigeusklike pea, tema assistent kammib veel viimasel hetkel oma juukseid, et siis neile asetada oma torujas ametimüts; meeskorporatsiooni tekliga noormees ja naiskorporatsiooni tekliga neiu suudlevad enne kirikusse astumist, nende armastuses on aadet. Surun kätt oma klassiõega – kui ütlen, et lubasin lehele aastapäevast kirjutada, ütleb ta, et kirjutagu ma ilusatest kodutütardest, keda ta juhendanud on. Jah, kodutütred olid kirikus oma lippu kandes efektsed küll, kuigi ma pole kunagi aru saanud, miks tubli olemiseks peaks tüdrukud ennast mängusõduriteks kostümeerima, ära pane palun pahaks, armas klassiõde.

Lauldakse omi koraale, rahvalikke kirikulaule, mis on oma lihtsakoeliste melismidega tõesti kaunid. Pärast pastori sõnu „Tänu olgu Jumalale“ kirikusse tekkinud pausi katkestab aga Bach ise kellegi mobiiltelefonist. Minu meelest see sobib siia, meeldetuletusena, et ette reeglistamata geniaalsus ähvardab meid igal hetkel ja just see ongi tänamisväärne.

Peapiiskop teeb jutlust, tema põhiiva on ühiskonna sidusus ja solidaarsus, mille eeskujuna toob ta pühakirja salmid Kristuse ihust, mida kogudus endast kujutab. Jah, see iva on praeguses Eestis kõige olulisem, ses mõttes on peapiiskop ajastu närvi õigesti tabanud. Ühiskonna soliidsuse (ladina keeles kindlus, täielikkus, terviklikkus, terve-olek) allikaks saab olla ainult solidaarsus.

Teenistuse lõpus sammub peapiiskop piki kirikut, pilk sihikindlalt ukse suunas, käes karjasekepp; tema järel president, kes surub pingiridade äärmistel kohtadel istujate kätt; tema järel peaminister, kes käsi ei suru, vaid jagab inimestele nappe noogutusi. Igaüks seisuse ja ülesannete kohaselt: taevane rituaalne võim, inimlik rituaalne võim, tegelik võim.

Juba aastapäeva eelõhtul pidas peaminister kõne, mis oli tema poolseks kokkuvõtteks viimase kuu jooksul tekkinud õhkkonnast, mis tihenes Eesti kohal pärast tema sõnu, mis ta enda arvates oli kriitikute poolt hiljem kontekstist välja võetud. Probleemiks oligi aga just see, et see valitud kontekst oli kohatu – milleks taandada asi ühele kergesti naeruvääristatavale leheartiklile, kui asjakohane kontekst on tegelikult inimlik suhtlusvabadus, solidaarsuse eelduseks oleva dialoogi võimalikkuse olulisus? Muidugi selline kontekstivalik solvas. Järgnes peaministri keeldumine vabandamast, mis võttis otsekui pähklikoores kokku kogu selle piiratud kontekstitaju. Kui ta nüüd aastapäeva hakul näitab isiklikku inimlikku nägu, mööndes, et valitsusel on nappinud empaatiat, siis eelneva taustal mõjub see ometi mõrult, sest inimesed (noh, millised inimesed? – näiteks mina) ei saa maha suruda kahtlust, et seda öeldakse vaid aastapäeva pidulikus, kuid kitsas kontekstis. Võib-olla toimib see niimoodi intiimsemas ringis, kus perekondlik tähtpäev on võimalus klattida suhteid ja andestada vahepealsed arusaamatused; võib-olla mõjub see neile, kes peavadki peaministrit rahva karmiks, kuid õiglaseks isaks, kes nüüd oma lepitussõnad ütleb. Kuid mitte neile, kes kodanikena on väljunud „omasüülisest alaealisusest“.

Mulle on alati mõistatuseks jäänud meie riigihümni kolmanda salmi read, kus palutakse, et Jumal „võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa“. Mõistagi polnud see probleemiks papa Jannsenile, kellele vaga usumehena Jumala poolde pöördumine oli elementaarne. On siiski huvitav, et riik, mille valitsejaks pole Jumala poolt määratud monarh, pöördub oma pidulikel hetkedel kellegi poole, keda tegelikult ei usuta. Käiakse ilma usuta kirikuõpetajatki kuulamas, kes teeb ette näo, nagu Kristuski oma aujärjel pühitseks 24. veebruari. Kuid kummalisem on tegelikult see rida ise, „mis iial ette võtad sa“. Kas tõesti arvatakse, et kõik, mida isamaa ette võtab, on jumalikku õnnistust väärt? Kas isamaa teeb alati õigesti? Ja kes õigupoolest on see isamaa? Kas võimuesindaja, kes ütleb, et kui tööliselt suudetakse välja pressida see, et ta vormistab oma vallandamise lahkumisena omal soovil, siis ei vääri ta hüvitist lähematel kuudel toime tulemiseks, ja üleüldse muudab raha töötu inimese laisaks? Või need, kes selle vastu protestima tulevad, valdavalt venekeelne töörahvas (sest eestlased pole ikka veel välja saanud inertsist, et „töörahvas“ on nõukogudelik mõiste)?

Vahel tundub, et neid sõnu tõlgendatakse nii, otsekui olekski isamaa pelgalt mingi äriline ettevõte. Meie kõrgkoolisüsteemi mudeliks on rentaabel Fordi-stiilis ettevõte, kus kulud on minimeeritud, isegi „tasuta kõrghariduse“ all mõeldakse tegelikult toodet, mis saadaks võimalikult „tasuta“ riigi kui ettevõtte jaoks. Kuid põhiseaduse preambula sätestab Eesti riigi ideena puhta kulutuse, ühe pisikultuuri säilimine on ju ebarentaabli sihiseade selgeim juhtum. Kas Jumal peaks õnnistama hümni sõnade „mis iial ette võtad sa“ tõlgendamist ettevõtlusena?

Kas isamaa on see viiendik Eesti lastest, kes elavad vaesuses, või see mees, kes neile ütleb, et ta ei saa neile söögiraha juurde anda, sest muidu joovad nende vanemad selle maha, ja lisab, et tal on selleks rahva mandaat, või need vanemad, kes neist kahtlustustest hoolimata kõhu kõrvalt kokku hoides siiski oma lapsed üles kasvatavad? Võib-olla peitub isamaa tuum selles pühas lapsemeelsuses, mis usub, et ehk aitavadki neid lapsi riigimeeste ilusti pakitud sõnad – sest need on ju söödavad?

On üks järjekordne veebruarilõpp ajastul, mida tulevikus ehk hakatakse mäletama Ansipi-Ilvese kümnendina – ajastul, mida iseloomustab iroonilise meelelaadi vohamine, miski, mida viimati võis sellises ulatuses näha nõukogude kõrgstagnatsiooni aegadel, mil riigi eesotas oli tuimus ning sellega kohanemiseks asutati Vanalinnastuudio ning tehti klassikaks saanud huumorisaateid. Iroonia on samaaegse leppimatuse ja jõuetuse vili, kontaktituse ja võõrandumise õhkkonnaga kohanemise viis, eemalelükkava liigutuse kaudu saavutatav pahupidine solidaarsus. Kurb irve näotsi vastu halli veebruaritaevast. Seal aga on see, kes ikka „võtab õnnista“. Seal lehvib ka lipp, mis seekord otsustati siiski langetamata ja heiskamata jätta. Ees on kevad.

miiting

olin eile ametiühingute meeleavaldusel kohal - oli tõesti nii, et rahva hulgas rääkis enamik vene keelt, kõik kõned tõlgiti vene keelde (või vastupidi - vene keelest eesti keelde; oli ka üks kõne, mille venelane pidas eesti keeles ja eestlane tõlkis vene keelde). mõnes mõttes on sellest kahju, sest võimaldab kriitikutel asja pöörata rahvusliku vastanduse pinnale. sellest kiusatusest ei saanud üle isegi Aktuaalne Kaamera, kes jättis ühe suvalise intervjuulõiguga väära mulje, nagu nõudnuks meeleavaldus ka vene keelt teiseks riigikeeleks; mitmel pool uudispiltidel nähtav Vene lipukesega naisterahvas oli minu mulje järgi ka ainus kogu rahvamassi peale (pluss üks poisike Rossija-suusamütsiga) - muidu kanti ikka sinimustvalgeid.
mõistagi annab see tunnistust sellest, et vene kogukonnas on ilmselt proportsionaalselt rohkem neid, keda valitsuse tööpoliitika haavab, aga ka viitab tõsiasjale, et eestlaste hulgas on AÜ-liikumine nõrk - eestlastele on viivitusega alles kohale jõudmas see, et põhivõitlused tuleb võidelda siin ja praegu, mitte kuskil minevikus.
muuseas, huvitav oli ürituse muusikaline raamistus - alguses prantsuskeelne "Internatsionaal", lõpetuseks Tõnis Mägi "Koit", lisaks Pete Seegeri ingliskeelne "Solidarity Forever". see annab tunnistust peakorraldajate püüust asja vene-kontekstist eemal hoida; seda oli seal niigi - nt loosungite vihjed D-terminaalile, mis eestlastele ilmselt väga tundlik märksõna pole, või lavalt kõlanud vene kultuurikontekstis tuntud kalambuur "My ne raby, raby nemy" (Me pole orjad, (sest) orjad on tummad). teatav pinge siin on, sest kui vene kogukonna jaoks on viimatine kirgi kütnud revolutsioonimaiguline hetk viis aastat tagasi sellesama Ansipi võimu ajal, siis eestlastest kõnelejad viitasid mitmel puhul sellele, et kordumas on laulva revolutsiooni aegsed meeleolud. igal juhul "Koidu" ajal lehvitas see valdavalt venekeelne hulk käsi ning moodustas ümberringi inimketi. võimalik, et just siit koidab mingeid uusi viise lõimumispoliitikaks - mitte keele, vaid ühiste vabaduspüüdluste kaudu; aga võib-olla on see kõik siiski illusioon. igal juhul on selge, et valitsuse tööpoliitika on lühinägelik ka selles suhtes, et jätab arvestamata ametiühinguliikumise tugevuse just nimelt vene kogukonnas ning mängib seega kaudselt ikkagi ka rahvuskonflikti ohuga.

põhimõtteliselt anti teada, et märtsi alguses tehakse hoiatusstreigid tööseadusandluse leevendamise nimel (need langevad ühte õpetajate streigiga, mida toetavad arstid), ja kui see ei mõika, tuleb märtsi lõpus suur üldstreik, mille nõudmised puudutavad juba valitsuse tagasiastumist ja ehk isegi uusi Riigikogu valimisi; üldstreik aga tähendab nt elektrivarustuse vähendamist, rongi- ja laevaliikluse seiskamist jms. meediakajastustest ehk kõige sisulisem ja põhjalikum on Päevalehe oma.
nii et.

olla (eestlane)

Loomingus käinud "eksistentsiaalse Eesti" mõttevahetus on läbi, see on tekitanud mitmeid mõtteid, eks näis, kas ma neid millalgi ka kuidagi koondama hakkan. aga seniks juhin tähelepanu ühele Loomingu-välisele tekstile Jaanus Adamsonilt.

tuletati meelde, et ma ise olen juba peaaegu 7 aastat tagasi tollest kontseptsioonist ärgitatuna ühe teksti kirjutanud. see ilmus 2005. aastal Areenis kadunud Kesküla tellituna ning pisut lühendatuna (eelkõige see poliitiline osa läks vist väikse kärpe alla). kevadel Loomingu jaoks kirjutades oli mul endal see tekst hoopis ununenud. avaldan ta siin nüüd algsel kujul - mingil määral seletab ta ehk, kust mul huvi selle teema vastu (ei hakka kommenteerima, kas kirjutaksin ka praegu samasuguse teksti).



OLLA (EESTLANE)

Laual pooleli luuletus Otstarbeta

 mäng Varsti on Eesti vaid mälestus

Ene Mihkelson

Eestlane olla on absurdne. See lause võiks oponeerida teisele – eestlane olla on uhke ja hää. Aga tegelikult vastandust pole, sest absurdne ongi uhke, heroiline – kangelaslikkus sünnib alati absurdiga silmitsi olles. Tolle absurdi-jutuga viitan loomulikult hilissügisel Vikerkaares ilmunud Jaan Unduski esseele "Eksistentsiaalne Kreutzwald", kus ta kõneleb "Kalevipojast" kui eksistentsialistlikust absurdiaktist, kui eeposest, mille Kreutzwald lõi, olles ise arvamusel, et tegu on väljasureva rahva ja tulevikuta keelega. Kreutzwald teostas seega camus'likku eluhoiakut enne Camus'd, luues millegi, hoolimata selle lootusetusest, ning viies selle kaudu ellu isiklikku ja rahvuslikku väärikust väljaspool praktilisi lootusi.
See absurd ei kuulu minevikku, me elame selles edasi, praegu võib-olla rohkemgi kui vahepeal. Jaanuari Akadeemias kirjutab Rein Taagepera sellest, et eesti rahva suurus läheneb oma kriitilisele piirile, millest allpool on võimatu eksisteerida täiemõõdulise rahvusena. Õigupoolest on seda piiri lähedal asumist praegugi tunda – eestlaste inimressursi vähesusest tulenevad kultuurilised "veidrused" on meie kultuuri pärisosa (kas või Tallinna Ülikooli vastased argumendid mitme universiteedi konkurentsist kui liigsest luksusest; või see, kui ebaloogiliselt lihtne on Eestis pälvida tunnustust luuletajana, erinevalt nt Soomest, lihtsalt seetõttu, et muidu oleks meil luuletajatena aktsepteeritud inimeste kriitiline mass "eesti luulest" kui institutsioonist kõnelemiseks liiga väike).
Eesti rahvuse kadumise all mõeldakse tegelikult rangelt võttes nende inimeste vähenemist, kelle emakeel on eesti keel – muud eestlaste kui rahvuse kriteeriumid taanduvad keelele, sest oma teistelt kultuurimustritelt oleme ju põhimõtteliselt (küll varjatud ja allasurutud venelike joontega) põhjagermaanlased, midagi põhjasakslaste või rootslaste sorti. Ja ehk oleksimegi seda ka keelelt, kui Kreutzwaldi nägemus asjadest oleks täide läinud (oletatavas alternatiivajaloos, kus poleks tekkinud rahvusriikide ideoloogiat, või olukorras, kus oleksime järginud suur-euroopalikku rahvusekäsitust, kus rahvuse määratleb riiklus, mitte vastupidi): eestlastest ja lätlastest tekkinud ning baltisakslased endasse sulandanud saksa keelt kõnelev rahvas, kelle jaoks eesti või läti keel oleks parimal juhul köögikeel – midagi sarnast nt tänapäeva ingliskeelsete iirlastega. Mispuhul kuulunuksime samasse keeleruumi nt Manni ja Kafkaga (või oleksime ise mõne kafka loonud – nagu iirlased andsid Joyce'i).
Ma ei kurda seda alternatiivajalugu taga (emakeelne Mann, Kafka jne!), sest sel pole mingit mõtet – pole mõtet, sest ma juba mõtlen ja kirjutan sellest eesti keeles. Ma elan eesti keelt, sest üheski teises keeles pole ma suuteline nii küllaselt oma mõtteid ja tundeid väljendama, ei ole suuteline elama mõtleva inimesena (ja küsimus ei seisne siin selles, kuivõrd hästi ma mõnda teist keelt valdan). See eestikeelsuse paratamatus on absurdne ja heroiline, sest absurd just selles seisnebki, et ma kirjutan keeles, mille kõnelejaid võib mitte kauges tulevikus olla liiga vähe, et selle keele kõiki tähendusregistreid (nt filosoofilist või teaduslikku keelekasutust) elujõus hoida. Eesti luuletajad kirjutavad, teadmata, kas nende lastelastelaste jaoks ei osutu nende tekstid äkki vaid keelemälestisteks.
Ja see absurd ei kao – lapsi (meiega samas – eestikeelses – omailmas elavaid inimesi) ei ole võimalik osta (aga selles seisnebki praegune iibepoliitika). Ka immigrantide eestistumisele lootmine on kahtlane, sest selleks peaks eesti kultuuril olema rohkem nende ümberrahvustumist motiveerivat prestiiži – aga miks peaks selline absurdsuse piiril olev rahvas tunduma prestiižne?
Ma kaldun rääkima poliitikast, mida ma loomuldasa teha ei tahaks. Siiski ei saa jätta imestamata selle üle, et eesti rahvusluse viimane laine on nii tugevasti lähtunud poliitilistest ideaalidest, mis on otse vastupidised solidaarsuse põhimõttele. Eestlased püsiks ainult sotsiaalse mõtteviisi ja solidaarsuse toel. Eesti rahvus oma väiksuses on "puhas kulutus", tululoogika vastand. Vaba olla on võimalik põhimõtteliselt kahel viisil: olla vaba millestki (mingitest piirangutest vaba olemine; eituse kaudu määratletud vabadus) või olla vaba millegi jaoks (võimaluste teostamise võime; positiivne vabadus), ehk teisiti öeldes: saab olla kas vaba saama või vaba jagama – ja ma ei kõnele siin esmajoones rahast, vaid pigem mentaliteedist –, kas vaba lagunema üksteisest sõltumatuiks indiviidideks (individuum – "jagamatu"), mis tähendab "negatiivset", mitteproduktiivset absurdi, või vaba teostama puhtalt kulutuslikku, "lõputult jaguvat" loovat absurdi. Põhimõtteliselt on see valik sulasliku (et mitte öelda orjaliku) ja isandliku mentaliteedi vahel – filosoof Erich Frommi järgi on alandavaim asi võimetus teha kingitusi, kulutada ilma mõõdetavat tulu saamata, ja just sellest lähtubki orja alandus. Meie rahvuslik vabadus, mille juured on kreutzwaldlikus aristokraatlikus kulutuses, on seni kummati käinud ikkagi sulasliku loogika järgi, mis on võimeline solidaarsuseks vaid mittevabana. Meie ühiskond on jätkanud toda sulase alanduse-mentaliteeti ka juhul, kui ta võinuks olla isandliku jagaja ja kulutaja positsioonis (too isandlik loogika on seotud julgusega olla nõrk, millele kutsub üles ka R. Taagepera).
Ometi, isegi kui tulevik on tume, ei jää meil, niivõrd, kui mõtleme eesti keeles, muud üle, kui öelda "olla", sest just absurdi loogika nõuab seda tungivamalt kui muidu. Ehk nagu Paul-Eerik kunagi ammu vastusena Hamleti küsimusele: Jah, olla, tingimata olla ... Nii olla, samas mõelda / veel sündimata lapsi, kelle naerust / me mõlemate mõõgad pudenevad. Olla paratamatult oma absurdis, olenemata sellest, mis keeles nood veel sündimata lapsed kunagi naeravad. Kui mitte muud, siis vähemalt too absurdselt sureliku inimese naer on meil nendega sama.

väike antoloogia - "i am the black gold of the sun"

aastavahetuse märgiks üks väga hea lugu mitmes versioonis. selle kirjutasid Charles Stepney ja Richard Rudolph (viimane oli õndsa Minnie Ripertoni mees, kes kirjutas naise jaoks palju laule, sealhulgas ka kuulsa "Lovin' You"). esimene versioon oli tegelikult instrumentaalne ja ilmus Rotary Connectioni kitarrimehe Phil Upchurchi sooloalbumil 1969:

laul ise ilmus Rotary Connectioni viimasel albumil 1971:

1997 oli selle loo taassünd. esmalt tegi Nuyorican Soul (Masters At Worki alias) uusversiooni koos diskoveterani Jocelyn Browniga:

sellele järgnes kohe remixiplaat, kus oli Masters At Worki versioon (mida netist ei õnnestunud leida) ja d'n'b-klassikute 4hero pikk versioon:

ja on veel olemas A Tribe Called Questi lugu, kus nad räpivad selle loo taustal (plaadil ilmunud 2001 pärast nende laialiminekut):

elususe nähtavus

2009. aasta kevadel tegi Ly Lestberg Itaalia-piltidest näituse "Minatuul" (mõned Pantheoni-pildid ka Tartus rühmanäitusel "Palju õnne"). kirjutasin sellest tollal ühe väikese teksti, mis aga jäi ilmumata. nüüd, kui mõned neist piltidest on Ly kodulehel saadaval, on hea võimalus see jutt siia üles riputada.

ELUSUSE NÄHTAVUS

Pantheoni pruunid seinad inimeste taustal - kuidagi õrnalt sõmerja faktuuriga, otsekui mingi hämar olemise-taust, otsekui mingi tunnistaja, tagapõhi, mälestuste-katedraal, milles inimesed teevad pildi-palvet. Ühtaegu ükskõikne ning samas asjassepuutuv foon, pidev ühtlane taustaheli hääletutele digifotoka nupuvajutustele ning inimeste jutukõmale hiigelkupli all. Nende piltide küljes on juba pildistamise olevikuhetkel mineviku, mälestuse fluidum. Inimesed nende seinte taustal tardunud, jäävuse nimel, jäädavuse nimel, jäädvustamise ja jäädvustumise nimel; vaatamas tõtt digifotoka ekraaniga, kaamera silmaga. Või pead kuklasse ajades Pantheoni enda laes oleva Silmaga. Nähtavuse-iha, iha olla “ära nähtud”, jäädavalt nähtud.

Tüdrukutekamp tänaval ennast pildistamas; tõmmu turistiplika poseerimas pruutide kamba keskel; mees ja naine kevadel lopsakalt õitsva puu all uurimas fotokast äsja tehtud pilti. Skulptuurid vitriiniklaaside ekraani taga, vaatamiseks, nägemiseks välja pandud. Keskealine paar Pantheonis ennast pildistamas, mees sarnaneb Mastroianniga, naine samuti mingi Itaalia filmistaariga - juba-nähtud Itaalia-ikoonide järgi ennast kujundanud inimeste enesejäädvustus, järjekordne helmes nähtud-oleku palvekees.
Mida tähendab “nagu elus”? Foto kui lootusetu ja lootusrikas püüe “jäädvustada elu“, koondada elus-olek ühte välkhetke, mille jooksul ei tehta muud, kui tardutakse üheks silmapilguks ära-nägeva silma ees.
Mida tähendab “nagu elus”? Vananeva naise närtsivad käed, turske mehe kukal templiseinte taustal - nahal ja seintel on sarnane toon ja sarnane faktuur, seinte kulumine nahana, nahk kui töödeldud kivi, mõlemad ühte valgusejälge kokku koondunud. Pehme ja kõva, sile ja krobeline/kortsuline - need faktuurid ja konsistentsid mängivad siin mööduvuse ja jäädavuse mängu.

Pruut astub, ühes käes mingi must riie, teise käega kleiti hoides, ja tema nägu on terrakotast, tema pilk on skulptuuri äraolev pilk. Poisike istub Peetri kiriku sammastikus, vaatab piltnikule tõsiselt otsa, tema nägu on sile, lihvitud, oma ümarusest hoolimata kuidagi reljeefne, otsekui mingil vanal inglipoisi kujul. Elava naha skulptuurjas retušš keset argituristlikku melu. Ja sealsamas, teiste piltide peal - skulptuurid ise, uinuv noormees, reipalt astuv tüdruk, äkiliselt üle õla vaatav lõvinaine, elususe-jäljendused foto-eelsest ajast.

Kaks naist kuskil kirikus lõviskulptuuri ees, üks neist on haaranud lõvi ninast kinni - ta võib seda teha, sest see on vaid lõvi jäädvustus, mitte lõvi ise. Foto kui elusust jäädvustav, seda sisaldav ekraan, mis seda elusust oma jäädvustavuse kaudu ka varjab. Skulptuur on samuti ekraan, ruumiline ekraan, mille ees jäädakse seisma ja mõeldakse: “Enne praegust hetke on samuti elus oldud, see on siin jäädavalt näha.”

Tai-chi’d tegev mees - miskipärast hakkavad pilte pikemalt vaadates pilku püüdma hoopis tema taustategelased, on tunne, et mees ise jäädvustub kuidagi poolikult; jah, ta on ekraanilt välja hüppamise piiril, ta ei jää päriselt ekraani taha püsima. Alles siis, kui kaadrisse ilmub uduste jooksujalgadega koer, hakkab mees muutuma skulptuurjaks üldistuseks enda elususe kohta. Taustategelased: ühe puutüve tagant esile ilmuv mees, nagu mõnel vanal Madalmaade jahimaalil; niisama seisev naine, nägu päikse poole; naljakalt, multifilmilikult astuv mees, käsi Kristuse-žestiks tõstetud. Kahel pildil: mees nagu nui, algul keskendub, käed sirgelt külgedel, seejärel on natuke lõdvestunud, vaatab esiplaanil õhku hüppavat rabelejat, ei saagi aru, kas etteheitvalt või imestavalt või tüdinult, vaatab nagu nui. Vaatab, otsekui oleks hüppaja temalt kogu pinge endale varastanud, tema keha on tühi, tühi nähtavuse-ihast. Seda enam tõmbab ta pilku endale.
Tema hõimlased: kurb jaapanliku näoga istuv tüdruk õitsva puu all kätelseisjat vaatamas; lesijad pargimurul võimleva naise kõrval.

Kummad on rohkem “nagu elus” - kas maapinnale laiali vajunud passiivsed, oma passiivsuses ülispontaansed magajad, või pika sammu võtnud ja rinda ette ajav, otsustava näoga skulptuurjas naine? See naine on üks mitmetest lõvidest, keda siin piltidel näha võib: kivilõvi kirikus, kellel naine ninast kinni hoiab (samas kui noormehed teisel pildil vaatavad sama lõvi kartlikust kaugusest); noodsamad lõvinaise-kujud, üks üle õla vaatamas; kas kuulub nende hulka ka patsiga ratsapolitseinik, mõõk kilgendamas? Vist küll. Ja näituse keskpunkt, pildipaar - patsidega lõvinaise istuv kuju vitriini taga ning Carla, leopardinahkne kleit seljas, kivilõvid taustal, pea pehme jõulisusega pisut küljele kallutatud, silmis ja huultel lõvijas julge raugus.

Seesama uinumine neis kõigis - kivi sees magavad lõvid ja inimesed, naiste sees magavad lõvid, pildipinnas magavad elususe-hetked, nahapinnas magav mööduvus. Ärkamisootuse rõõmus ärevus, küüned veel pehmetes lõvikäppades peidus.
Kivist tüdruk, kuhugi astumas, fotole on jäänud tema sõrmede liikumine, hetkeline nõksatus, mis tema kivikehast läbi käis, kui tema jäädvustatud tardunud liikuvus veel kord tardunud jäädvustusse püüti, kivisüdamest sõrmeotsteni jooksev sähvatus. Tüdruku paremas käes on kübar, kuid tema vasakus käes magab võti.

Рожденные в СССР

see on juba 5 aastat vana lugu vene räpparilt Ligalaizilt. tegin ka väikse reaaluse tõlke -

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
ma sündisin NSV Liidus

ma olen põlvkonnast, kes sündis NSV Liidus
kes olid oktoobrilapsed, pärast said pioneerideks
kelle eest Kremlis hoolitses vanaisa Lenin
komnooreks ma ei saanud, sest ajad muutusid
nagu ta on korduvalt muutunud pärastki (ja varem)
kõigepealt ehitame, siis tuleb kokkuvarisemine (mis edasi)
liidud lagunesid, pered läksid lahku
alguses nad juhendasid meid, siis jõid nad end täis
järele jäime meie, sündinud kahe ajastu ristmikul
lapsi õpetati koolis, et pole mõistet jumal
et me oleme kõigist paremad, ülejäänud maailm on paha
kui müüt kõnges, hakkas igaüks uskuma seda, mida oskas

sündinud NSV Liidus
sündinud NSV Liidus

uskusime Kašpirovskit, Ljonja Golubkovi 

Tšubaisi  ja Mavrodit, meid jäeti paljana maha
Afganistani polnud olemas, tuhanded ei hukkunud
ajalooõpikuid ei kirjutatud ümber kord aastas
ei pätsitud büste ega võetud neid pärast maha
minu linna asfalti ei rõhunud tankid
otsekui, otsekui oleksime unustanud, otsekui, aga me olemegi unustanud

sündinud NSV Liidus, elanud SRÜ-s,
oleme oma elus näinud piisavalt palju s...a
et keelduda viletsusest ja vanglast
meid juba alt ei vea, oleme sündinud NSV Liidus
me oleme põlvkond, meil pole vahet
raskused ja vaesuse võtame ja segame oma supi sisse
siin olen mina, tutvu minu boršiga
mind ei vea alt, sest ma sündisin NSV Liidus

see on meie minevik ta on selline
punane, samasugune nagu minu veri
kõik pidi olema ühetasa, ei kaugemale, ei kõrgemale
midagi ma ei kuule, ei räägi, ei kuule
minu eest otsustatakse, nemad seal teavad paremini
nad põmmutavad seal kosmost rakettidega
ja aastad lendavad mööda, sajandid sulavad
ehh miks rahvas küll nõnda oleskleb
tsaari pole neil peas, tsaar on neil Kremlis
pudel käes ja ilma ideeta homse päeva kohta
nii elada pole mulle mokka mööda, meie hõim valib rohelise tule
ideoloogia ei räägi minust, mind on vaja seal, kus on minu perekond
minu sõbrad ja minusugused
vabadus – kas tead seda sõna, millesse usun mina
ma olen noor ja elan omal maal
tean ise, mida mulle kõige rohkem vaja
me ei sõdi enam nende sõjas