ramazan

sain ühe tasuta miksimisprogrammi ja tegin sellega katseks ühe pooleteisttunnise seti.


Ramazan by aarepilv

digital love

otsisin lõpuks selle välja, Daft Punki "Digital Love" - see lugu koos videoga on mulle kunagi väga meeldinud (meeldib praegugi), aga mul oli meeles, nagu oleks see meeldimine olnud millalgi kooli ajal 90ndate alguses või keskel. nüüd aga avastasin, et lugu on pärit alles aastast 2001 - väga kummaline. võib-olla ma siis tundsin tollal, et selline lugu oleks mulle eriliselt meeldinud kümme aastat varem, nii et olen seda niisiis juba algusest peale kuulanud kuidagi nostalgiliselt, otsekui kuulanuksin teda juba esimesel korral nii, nagu oleks mul tema kohta juba varasemast lahedad mälestused. ja miskipärast seostub see lugu mul päris lapsena fännatud Radariga, mis esitas nt selliseid laule (see pole küll algupärand, vaid kaver ühest Alan Tarney loost, aga Tarney on mees, kes produtseeris ka näiteks A-Ha "Take on me", nii et otsad jooksevad kuidagi kokku küll).
Daft Punk on oma loo põhimotiivi laenanud ühest süntesaatori-pioneeri George Duke'i loost.

miks mulle see lugu üldse meenus - käisin vaatamas Vanemuise lavastust "Lood Viini metsadest", kus oli üks päris vaimukas tantsunumber ühe Daft Punki loo põhjal. lavastus ise tundus natuke raisku lastud võimalusena - aluseks väga hea ja mõjuv näidend, mida kahjuks mängiti üsna verevaeselt ja tegelaste vahelisi suhteid nüansseerimata, lõpu poole mõned kohad, nagu nt Herta Elviste roll tõeliselt õela vanaemana, katke Norsteini multifilmist või Aivar Tomminga kõhe lõpulaul, viitasid sellele, milline võimas lavastus see võinuks olla, kui ka kõik muu oleks sama sisuliselt ja sisendusjõuliselt "läbi õmmeldud". jäi tunne, nagu oleks lõpu poolt lavastama hakatud ja ettepoole liikudes järjest rohkem väsitud. nii et jah, veider tükk selles mõttes, et kuigi lavastus tervikuna ei tundu eriti õnnestunud olevat, annab ta mingeid tugevaid signaale, mis tekitavad huvi Robert Annuse edasiste lavastuste vastu. soovin talle paremat õnnestumist edaspidi.

tuuling

varakult

sattusin täna juhuslikult kunstisalongi ja avastasin sealt kunstniku, kellest ma varem midagi ei teadnud - Maris Tuuling. miski nendes piltides mind köitis, kõigepealt see, et neis oli midagi kuuekümnendatelikku: veidi nurgelised ja samas õhulised anonüümsed inimfiguurid, mis seostuvad mingite tolleaegsete seinapannoodega, või üldse mingi tollaegse visuaalesteetikaga, nt millegi sellisega:

pilt on küll natuke suvaline, aga ehk annab mingi kujutluse, mida ma mõtlen (tegu on kunagise restoran "Tarvasega", mille seinal oli Elmar Kitse seinamaal; praegu on selles ruumis vist pangakontor ja maal peaks seal alles olema).

kauge aed

pikk talvehommik

mulle selline värk iseendast meeldib, aga kui vaatasin Tuulingu piltide hiljutisi aastanumbreid, mõtlesin, kas tõesti on siin tegu mingi teadliku retroga? korraks jõudsin juba igavust tunda, sest retro pole mu jaoks maalikunstis tegelikult väga huvitav. siis vaatasin edasi, nägin mingeid hästi õrnu vihjeid veel sajandi algupoole asjadele - aga ei, siin on midagi iseseisvat, midagi, mis ei taandu stiilijäljenduseks ega allu ka muul moel temaatilistele vulgariseeringutele, siin tuleb lihtsalt vaadata ja pildi õhustikule kaasa elada. midagi värsket on neis piltides, mingit endastmõistetavuse veenvat lahedust, ja väga meeldivat sügavat mittepretensioonikust. reprod mõistagi pole päris see, mis pildid ise.

peatus

aken

vt näitusi e-kunstisalongist ja haus-galeriist

geomeetria

eesti keeles on ilmunud P. I. Filimonovi romaan "Mitteeukleidilise geomeetria tsoon". raamatut tervitab eukleidilise geomeetria etendus:

kümnendilemmikud

tänases Sirbis on küsitlus "Kümnendi kümme lemmikut", kuhu Jan Kaus ka minult vastust palus. pärast ponnistusi loobusin oma Top10 esitamisest, sest kui olin suutnud välja filtreerida selle nimestiku, mis allpool näha, hakkas juba kahju, või õigemini põhjendamatu kedagi neist välja jätta; siit kümne väljavalimine hakkas tunduma juba täringumängu suvana.
selliste nimestike puhul ähvardavad (ja teinekord ka võidavad) erinevad kiusatused, mis kahandavad otsekohe selle pädevust/kehtivust eelkõige mu enda jaoks: 1) kiusatus näidata ennast kuidagi huvitava või omapärasena, 2) kiusatus püüda aimata seda, mida "üldiselt" "oluliseks" peetakse, 3) tuttav-olemise ja seltskondlikkuse surve, mis nügib tegema sõbra-komplimente. püüdsin neist oma nimestikku tehes hoiduda, kuigi ega ma pead ei anna, et see mul õnnestus. igal juhul on siin sellised asjad koos, mille puhul mäletan, et lugemiselamus oli eriti tugev, sageli (kuigi mitte päris alati) "naudinguline" barthes'likus tähenduses, omaette isikliku vaimse sündmusena meeles.
kümnega piirdumine tundus mulle põhjendamatu igapidi - kui seda võtta n-ö autoriteedi arvamusena (keegi ehk ikka minu arvamust autoriteetseks ja "juhindumisväärseks" peab), siis kümnega piirdudes ma lihtsalt valetaksin, annaksin võltssuuniseid, mida ma ise ka ei usu. aga kui seda asja võtta puhtsubjektiivse, n-ö vastutusevaba meeldimisedetabelina (millena ma teda tegelikult ka tegin), siis on kümnega piirdumine veelgi mõttetum, sest siis püüaksin ma mingi välise formaadi mõjul sisendada endale valet, valetada endale külge mingit formaaditud isiklikkust.
mis kõik ei tähenda, et ma Sirbi küsitlust kuidagi halvustaksin, loomulikult annab see kõneka ja informatiivse pildi sellest, mis möödunud kümnendil eesti "lektosfääris" tähtsat juhtus. lihtsalt mina ei näinud põhjendust formaadile allumiseks. vähemasti sundis see küsitlus mind konkretiseerima oma kümnendipilku ning näitas mulle kätte minu maitsepiirid, see teadmine kulub ära.

niisiis, asjad, millest ma enam kümmet välja ei suutnud valida (tähestiku järjekorras):

Paul Austeri "New Yorgi triloogia"
Nikolai Baturini "Kentaur"
Albert Camus' "Pagendus ja Kuningriik"
fs'i "Alasti ja elus"
Jaak Jõerüüdi "Uus raamat"
Jaan Kaplinski "Sõnad sõnatusse. Inakobõtije" ja "Seesama jõgi"
Kivisildniku "Päike, mida sa õhtul teed" ja "Vägistatud jäämägi"
Hasso Krulli luulekogud tõusvas joones
Kalju Kruusa "Pilvedgi mindgi liigutavadgi"
Madis Kõivu "Päev" ning "Näidendite" seni ilmunud osad
Erkki Luugi "0rnitoloogi pealehakkamine"
Valdur Mikita raamatud, eriti "Metsik lingvistika"
Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni"
Kirsti Oidekivi luulekogud ühe kogumina
Anti Saare "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin"
Lauri Sommeri "Nõidade õrnus"
Triin Soometsa luulekogud ühe kogumina
Vaino Vahingu "Päevaraamat"
Elo Viidingu raamatud, eriti "Teatud erandid"
Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"

hiljem mõeldes on veel mõned asjad pähe tulnud: mõned jutud Kanguri/Ravi/Ranna raamatust "Jaak Rand ja teisi jutte" (need, mis liiga otseselt nalja ei püüa teha); mõned luuletused Maarja Kangro teisest kogust "Tule mu koopasse, mateeria" (need, mis pealkirjaga enim haakuvad, suurepärane fenomenoloogiline luule, mis meeldis seda enam, et muidu on ta luulelaad mulle võõravõitu); Lauri Sommeri jutt "And" ühest Setumaa Darjast (haruldaselt hea atmosfäärikirjeldus); ning Mehis Heinsaare "Sügaval elu hämaras", mis tundub mulle tema mõjusaima raamatuna (ja lihtsalt väga tugeva luulekoguna), aga mille jätsin esialgsest nimestikust välja, kuna kahtlesin, kas siin ei mängi kaasa see, et ta on just hiljuti ilmunud ja liiga värskelt meeles.

noh, ja ega see kõik ka nüüd nii piiritletud ja lõplik pole.

23. jaanuar. Sirbi-küsitlust veel üle vaadates näen, et Sven on ära märkinud Kafka "Hiina müüri", oleksin ka ise selle oma nimekirja pannud, aga kuna raamat sisaldab märgatavas ulatuses varem eesti keeles ilmunut, siis ei lugenud teda "uudisteoste" hulka. Sveni ja Bergi kommentaarides on juttu võõrkeeltes lugemisest, ilukirjandust loen võõrkeeltes tõesti vähevõitu, aga ehk kõige meeldejäänumana võiks ära nimetada Gombrowiczi "Ferdydurke" venekeelse tõlke - see on asi, mille Lindepuu võiks kindlasti oma plaani võtta.

sümfooniline drum'n'bass

ligi kolm aastat tagasi toimunud kontserdilt, kus koos esinesid Düsseldorfi sümfooniaorkester, saksa d'n'b-mehed nimega Phoneheads ja mitmekülgne Londoni laulja Cleveland Watkiss.

starevitš

selle filmi, “Kaameramehe kättemaks”, on teinud Vladislav Starevitš aastal 1912 (poolapäraselt Władyslaw Starewicz, prantsusepäraselt Ladislas Starevitch, 1882-1965). Starevitš on multifilminduse pioneer - oma rahvusliku multifilmi rajajaks peavad teda nii venelased kui poolakad, peale selle on ta nukuanimatsiooni kui sellise leiutaja. ta sündis küll Moskvas, kuid tema vanemad olid Kaunasest ehk Kownost pärit poola aadlikud. Starevitš ise kasvas üles samuti Kaunases oma tädi juures. muuhulgas mainitakse tema elulugudes, et ta on gümnaasiumis käinud ka Tartus, kuid visati koolist sõnakuulmatuse pärast välja. tal oli kaks suurt harrastust - fotograafia ja entomoloogia; ilmselt sai ta ühel hetkel aru, et liikumatutel fotodel on midagi loomuldasa sarnast tema kollektsioonis olevate kuivatatud putukatega - ja kui film on liikuma pandud foto, siis võib ka putukad sel viisil uuesti elustada. nõnda olidki maailma esimesed filminukud pärit Starevitši putukakogust. esimese nukufilmi tegi ta juba 1909 Kaunases, läks aga varsti Moskvasse ja kogus uute filmidega tohutult populaarsust; nukuanimatsioon oli tollal täiesti ennenägematu asi ning ajalehtedes arutleti tõsimeeli selle üle, kas tõesti on tegu dresseeritud putukatega. 1919 emigreerus Starevitš Prantsusmaale, kus jätkas nukufilmide tegemist, mis paistsid silma nukkude miimilise ilmekusega. üks tema tunnustatumaid teoseid oli “Reinuvader Rebane”, mis valmis 1930, kuid jäi tummfilmina esialgu “sahtlisse”, kuna just oli leiutatud helifilm; seitse aastat hiljem helindati see Goethe teosel põhinev film saksa keeles Saksamaa valitsuse tellimusel. teine tuntud ja kiidetud film on “Mängukoer” (1934), kus üks mängukoer teeb läbi ränki katsumusi, et tuua haigele neiule üks apelsin.
muuseas, Kafka “Metamorfoos” ilmus 1915 - kes teab, äkki oli temagi Starevitši putukafilme näinud?