circulus vitiosus Oksaneniensis. ignorandi tähelepanekud

1.

olen jälginud poleemikat Oksaneni "Puhastuse" ümber ja mulle näib, et selle võib üldiselt kokku võtta sellise vestlusena:
A: "Puhastus" on suurepärane teos meie ajaloo hämaralade kohta.
B: Aga see on ajalooliselt vigane, seal on nii faktivigu ja ka üldplaanis loob ta ajaloolises mõttes eksitava üldistuse nõukogude-aegse Eesti kohta.
A: See polegi ajalooteos, vaid ilukirjanduslik teos, kunstiline tekst, tema väärtused on kirjanduslikud.
B: Kirjanduslikus mõttes on see ju levikirjanduse klišeedele üles ehitatud tekst - kui tal poleks ajalooliselt tundlikku teemat, oleks ta tavaline meelelahutuskirjandus.
A: Seda paremini see romaan levib ja seda suurem publik saab teada tõde meie ajaloo kohta.
B: Aga see teos on ju ajalookujutuse mõttes vigane.
A: See pole ajalooteos, tema väärtus on kirjanduslik, kirjanikule ei tohi teha ettekirjutusi kunstiteoses kujutatava kohta.
B: Aga puhtkirjanduslikus mõttes on see ju melodraamale ja vägivallale üles ehitatud hollywoodlik ajaviitekirjandus.
A: Aga ta toob välja siiski olulise ajaloolise tõe.
B: Ajalooliselt vigane...
A: See pole ju ajalooteos...
et cetera ad infinitum et ad nauseam

2.


ajakirjanduses nimetatud näiteks selliseid "Puhastuse" faktivigu: külanõid pole usutav, 1930.-40. aastate haritud talutütar vaevalt kasutas kusemismaagiat meestepüügiks, 1943 ei olnud Eestis asuval juudil võimalik lahkuda Nõukogude Liitu, 1944 heinaajal ei olnud Läänemaa Nõukogude sõjaväe kontrolli all, Eestisse tulnud Venemaa eestlasest traktorist ei teeninud aastaga endale kuldhambaid suhu, kardinad polnud Eesti taludes sõjajärgsel ajal enam uudisasi, 1947 ei marineeritud seeni, 1947 ei olnud Eestis veel kolhoose, 1950 ei kasutatud kleeplinti, 1951 ei olnud veel laste sukkpükse, 1986 teadsid inimesed juba maipühadeks Tšernobõli katastroofi kohta, 1992 ei sõimanud maainimesed nõukogudeaegseid majandijuhte tibladeks, vaid valisid neid parlamenti, samuti ei rüüstanud 1992 Nõukogude sõdurid külapoode. ja lõpuks üldine süüdistus - tegu pole Eesti kontekstis tüüpilise, vaid pigem erandliku looga (nagu ütleb Kaarel Tarand: "„Puhastus” on ... Eesti lugu üldisemalt juhul, kui Eesti ja kriminaalsuse vahele võrdusmärgi saaks tõmmata.")

kui kujutleda selliste faktivigadega ja spetsiifilise fookusega teost eesti kirjaniku sulest, siis mulle tundub kahtlane, et talle saaks osaks selline üldistusvõimelise esindusteose maine. teda loetaks sellena, mis ta võib-olla tegelikult ongi - kivirähklike pseudoajalooliste nüanssidega hüperboolteosena. aga võib-olla lihtsalt poliitiliselt kallutatud romaanina (kõrvuti nt Lauri Vahtre stsenaariumitega).

mis tuletab meelde 100 aasta taguse Vilde aforismi: "Mis on palderjan kassile, see on välismaa eestlasele.”"

3.

kõik eelöeldu tugineb ainult ajakirjandusest loetud poleemikale, sest teost ennast ma veel lugenud pole. tõenäoliselt ei loe ka enne, kui poleemika vaibub, nagu olen teinud ka nt Tode "Piiririigi", Kenderi "Iseseisvuspäeva" või Kivirähu "Rehepapi" puhul, kus kära teose ümber häirib teose enda väärtuse hindamist. mulle meeldib raamatuid lugeda omaette ja vaikuses, mitte toas, kus taustal käib äge arutelu sellesama raamatu üle - alati on oht, et kiidung ja arutelu on raamatust endast huvitavamad. nüüdseks olen muidugi kõik kolm ammu läbi lugenud ning leian, et nende nüüdseks välja kujunenud tähendus eesti kirjandusloos on adekvaatne nende väärtusega.
päeval, mil teatati, et Nobeli-komitee eelistas Oksanenile Vargas Llosat, avasin Facebookis OMLK.