19.3.13

kurosawa

täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)



oli päikseline hommik
mõtlesin jälle metsa kõndima minna
kohe kui uksest välja astusin
hakkas vihma sadama
aga päike paistis edasi
seisin väraval varikatuse all
mõtlesin mida nüüd teha
kas minna? kõhklesin
ema tuli asju vihma käest tuppa varjule viima
ta ütles: „täna jääd koju –
sajab vihma ja paistab päike
sellise ilmaga peavad metsas rebased pulmi
nad ei taha et keegi seda näeks
nad saavad väga vihaseks“
seisin väraval varikatuse all
kas minna? kõhklesin
vaadates päikese käes helkivat sadu
vaatasin üle õla
õu oli tühi
ema oli tuppa läinud
kas minna? jah

käisin vaikselt ringi kõrgete puude vahel
nende sihvakate tüvede vahel
jämedate tüvede vahel
mõned puutüved olid nii jämedad
et mahtunuksin neisse magama
päikese viltused vihud läbi vihmaste võrade
sadu säras kiirtekimpudes kuldselt
kogu mets sabises vaikselt ühtlaselt
aeg-ajalt liigutas mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi
need kahisesid niiskelt
vesi immitses ja nirises puukoore sügavates vagudes
sammusin tasa
astusin vihmaga sama sammu
päikesega sama sammu

siis märkasin liikumist eemal puude vahel
peitsin end ühe tüve taha –
ja sealt nad tulidki
rebaste pulmarongkäik
nad kõndisid hääletult oma pehmetel käppadel
aeglaselt ja pidulikult
jalga jala ette tõstes
ettevaatlikult
pingsalt, kuid vabalt
paarikaupa üksteise järel
kõige ees kaks sinikuuelist rebast
kes kandsid suuri laternaid
nende taga noorpaar
pruut üleni lumivalges rüüs
ja nägu valgeks puuderdatud
peigmehel ta kõrval peas erepunane müts
nende taga ülejäänud pulmarahvas
nad kõndisid hästi tasa ja valvsalt
kuulatades metsa hääli
kui kostis praksatus või valjema tuulehoo sahin
tardusid nad hetkeks
ja pöörasid kõik korraga oma pea hääle suunas
võisin näha nende vurre õrnalt värisemas
siis astusid nad edasi oma majesteetlikku pulmakäiku
kuni tardusid korraks taas mõne heli peale
see oli nagu tants
tähelepanelikkuse ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants
rongkäik jõudis minuga kohakuti
püüdsin olla väga vaikselt
kui neid puutüve tagant piilusin
aga ühel hetkel tardusid nad taas –
ning pöörasid oma pead minu poole!
mu pilk kohtus rebasepeigmehe pilguga
ma olin tabatud
mu lubamatu nägemine oli ära nähtud
pöörasin ringi ja jooksin sealt minema
eemale rebaste vihast
mille eest oli mind hoiatatud
mida olin läinud otsima
sest mul oli selle ees hirm
olin läinud otsima oma hirmu ja oma julgust
mis annaks mulle kuju

kui kodu juurde jõudsin
oli vihm juba lakanud
vaid lombid maja esisel teel
ema seisis väravas
väga tõsise näoga
„sa käisidki“ ütles ta
„sa nägid
mida poleks tohtinud
ma ei saa sind nüüd enam sisse lasta
üks vihane rebane käis siin
jättis sinu jaoks selle“
ema võttis varrukast välja
puust voolitud noatupe
ning ulatas selle mulle
tõmbasin noa pooleldi tupest välja
päike helkis tera pealt mulle näkku
ema ütles: 
„rebaste meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama
mine nüüd ruttu
ja palu neilt andestust!
anna nuga neile tagasi
ja ütle et sa kahetsed oma tegu väga!
harva kui nad andestavad –
pead olema valmis surema
kui nad ei andesta
ei saa ma sind sisse lasta“
ema hakkas juba väravaid sulgema
ma küsisin viimases hädas
otsekui alles nüüd aru saades
et mu hirm ja mu julgus
on päriselt olemas:
„aga ma ei tea ju kus nad elavad“
ema seisis paokil värava vahel ja ütles:
„sa leiad nad
päevadel mil korraga sajab vihma ja paistab päike
on alati kuskil mõni vikerkaar
rebased elavad vikerkaare all
mine nüüd
ruttu!“
värav sulgus
kuulsin kuidas põikpuu seestpoolt värava ette lükati
sammud kadusid majja
katsusin väikest jalgväravat seal kõrval –
seegi oli kinni
kõik mis mulle oli jäänud –
noatupp mis peitis endas helkivat tera
ning teadmine
et mu ainus väljapääs on rebaste andestus

ja ma läksin
sadas vihma ja paistis päike
mu ees oli avar aas
üleni täis värvilisi lilli
lappidena keset rohelist heina –
valged punased kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad
otsekui oleks vikerkaar maasse külvatud
ja võrsuma hakanud
vihma sadas ja päike paistis
aasa teise serva aga kerkis vikerkaar ise –
täiuslik kaar
otsad kindlalt maasse toetumas
pilvedest tumeda taeva
ja metsaste kaljude taustal
otsekui värav mägede vahelisse kurusse
rebaste elupaika
päike ja vihm
noatupp käes
tunnistasin toda laiuvat kõrguvat väravavõlvi
keset päiksepaistes helkivat sadu
vihm ja päike
mu hirm ja mu julgus

hakkasin üle aasa sinnapoole astuma






.

Kommentaare ei ole: