Bashō ahvi-haiku

Matsuo Bashōl on üks haiku: 年々や 猿に着せたる 猿の面 - Toshidoshi ya saru ni kisetaru saru no men. niipalju, kui interneti abil aru saan, otsetõlge on midagi sellist: aasta-aastalt/igal aastal ahv paneb ette ahvi näo/maski (või ka "kannab ahvi nägu/maski") - 面 tähendab korraga nii nägu kui maski. Rein Raud on selle tõlkinud nii:

aastast aastasse
ahv katab oma näo
ahvi maskiga

üldiselt vist tõlgendatakse seda nii, et see käib inimeste kohta, kes arvates, et nad muutuvad, tegelikult jäävad ikka samasse kohta tammuma, nende mask - n-ö uus nägu - on täpselt selline, nagu nende endinegi nägu; või siis zenilikumalt, et pole vahet, kas kanda nägu või maski, kui loomus jääb samaks - sest "meel ongi Buddha"; või siis veel nii, et uue näo omandab igaüks ikkagi enda loomuse kohaselt. umbes nagu on see zeni lugu (üks John Cage'i lemmiklugusid), kus mungalt, kes oli valgustuse saanud, küsiti, kuidas ta end nüüd tunneb, ja too vastas "sama armetuna nagu alati".
tõlgendavalt-parafraseerivalt tõlkides võiks ju olla ka nii:

aastate kaupa
ahv muudab oma nägu
ahvi ahvides

pisut teine varjund tuleb, kui "muudab" asendada sõnaga "varjab".
väga huvitav luuletus igal juhul, kōan.

Rein Raud kommenteeris seda Facebookis nii: "Bashō kirjutas selle siis, kui ta oli juba tuntud luuletaja ja elas Edos oma majas, oleks eelistanud vaikust ja rahu, aga kogu aeg käisid igasugu austajad vaatamas, kuidas see tuntud luuletaja seal vaikuses ja rahus elab. Ja tal ei olnud ka väga teist valikut, kui sellise luuletajana käituda. Sellest ka frustratsioon: kohustus teeselda, et sa oled see, kes sa oled, ja seda neile, kes selle olemise võimatuks teevad."
ja veel Rein Raud: "Üks väidetavalt Bashō enda kommentaar sellele luuletusele leidub Hattori Tohō ca aastast 1702 pärit traktaadis Sanzōshi ja see kõlab nii: 人同じ所に止まりて、同じ處にとしどし落入ることを悔いていひ給ひたる , st umbes nii: "siin on väljendatud kahetsus, et inimene jääb samasse kohta pidama, et ta aasta aasta järel samasse auku vajub" - toshidoshi muide erineb tähendusnüansi poolest veidi sellest, mida ütleks nennen, kui viimane on "aastad" mingi suurema hulgana, mille jooksul on midagi toimunud vms, siis toshidoshi on just aastast aastasse, igal aastal, aastate pidev järgnevus."

raamatus "Bashō and his interpreters" (lk 351) leidub veelgi tõlgendusi. 
näiteks oli Bashō öelnud oma õpilasele Kyorikule: "Inimesed tahavad üldiselt luuletust kirjutades kindla peale minna. Asjatundjad aga seiklevad tundmatutel aladel. Seepärast loovad asjatundjad palju saamatuid luuletusi. Minu uusaasta-hokku ahvist on täiesti saamatu luuletus." 20. sajandi tõlgendaja Imoto Noichi on oletanud nii: "Bashō oli Kyorikule öelnud, et see on kohmakas luuletus, ilmselt seepärast, et ta kahetses, et polnud ainele andud piisavat poeetilist transformatsiooni, nii et tema abstraktne idee jäi luuletuse pealispinnale näha". nii et tahtmise korral võime öelda, et see haiku on ise nagu see ahv, keda kirjeldatakse. 

kurosawa

täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)

oli päikseline hommik

mõtlesin jälle metsa kõndima minna

kohe kui uksest välja astusin

hakkas vihma sadama

aga päike paistis edasi

seisin väraval varikatuse all

mõtlesin mida nüüd teha

kas minna? kõhklesin

ema tuli asju vihma käest tuppa varjule viima

ta ütles: „täna jääd koju –

sajab vihma ja paistab päike

sellise ilmaga peavad metsas rebased pulmi

nad ei taha et keegi seda näeks

nad saavad väga vihaseks“

seisin väraval varikatuse all

kas minna? kõhklesin

vaadates päikese käes helkivat sadu

vaatasin üle õla

õu oli tühi

ema oli tuppa läinud

kas minna? jah

käisin vaikselt ringi kõrgete puude vahel

nende sihvakate tüvede vahel

jämedate tüvede vahel

mõned puutüved olid nii jämedad

et mahtunuksin neisse magama

päikese viltused vihud läbi vihmaste võrade

sadu säras kiirtekimpudes kuldselt

kogu mets sabises vaikselt ühtlaselt

aeg-ajalt liigutas mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi

need kahisesid niiskelt

vesi immitses ja nirises puukoore sügavates vagudes

sammusin tasa

astusin vihmaga sama sammu

päikesega sama sammu

siis märkasin liikumist eemal puude vahel

peitsin end ühe tüve taha –

ja sealt nad tulidki

rebaste pulmarongkäik

nad kõndisid hääletult oma pehmetel käppadel

aeglaselt ja pidulikult

jalga jala ette tõstes

ettevaatlikult

pingsalt, kuid vabalt

paarikaupa üksteise järel

kõige ees kaks sinikuuelist rebast

kes kandsid suuri laternaid

nende taga noorpaar

pruut üleni lumivalges rüüs

ja nägu valgeks puuderdatud

peigmehel ta kõrval peas erepunane müts

nende taga ülejäänud pulmarahvas

nad kõndisid hästi tasa ja valvsalt

kuulatades metsa hääli

kui kostis praksatus või valjema tuulehoo sahin

tardusid nad hetkeks

ja pöörasid kõik korraga oma pea hääle suunas

võisin näha nende vurre õrnalt värisemas

siis astusid nad edasi oma majesteetlikku pulmakäiku

kuni tardusid korraks taas mõne heli peale

see oli nagu tants

tähelepanelikkuse ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants

rongkäik jõudis minuga kohakuti

püüdsin olla väga vaikselt

kui neid puutüve tagant piilusin

aga ühel hetkel tardusid nad taas –

ning pöörasid oma pead minu poole!

mu pilk kohtus rebasepeigmehe pilguga

ma olin tabatud

mu lubamatu nägemine oli ära nähtud

pöörasin ringi ja jooksin sealt minema

eemale rebaste vihast

mille eest oli mind hoiatatud

mida olin läinud otsima

sest mul oli selle ees hirm

olin läinud otsima oma hirmu ja oma julgust

mis annaks mulle kuju

kui kodu juurde jõudsin

oli vihm juba lakanud

vaid lombid maja esisel teel

ema seisis väravas

väga tõsise näoga

„sa käisidki“ ütles ta

„sa nägid

mida poleks tohtinud

ma ei saa sind nüüd enam sisse lasta

üks vihane rebane käis siin

jättis sinu jaoks selle“

ema võttis varrukast välja

puust voolitud noatupe

ning ulatas selle mulle

tõmbasin noa pooleldi tupest välja

päike helkis tera pealt mulle näkku

ema ütles: 

„rebaste meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama

mine nüüd ruttu

ja palu neilt andestust!

anna nuga neile tagasi

ja ütle et sa kahetsed oma tegu väga!

harva kui nad andestavad –

pead olema valmis surema

kui nad ei andesta

ei saa ma sind sisse lasta“

ema hakkas juba väravaid sulgema

ma küsisin viimases hädas

otsekui alles nüüd aru saades

et mu hirm ja mu julgus

on päriselt olemas:

„aga ma ei tea ju kus nad elavad“

ema seisis paokil värava vahel ja ütles:

„sa leiad nad

päevadel mil korraga sajab vihma ja paistab päike

on alati kuskil mõni vikerkaar

rebased elavad vikerkaare all

mine nüüd

ruttu!“

värav sulgus

kuulsin kuidas põikpuu seestpoolt värava ette lükati

sammud kadusid majja

katsusin väikest jalgväravat seal kõrval –

seegi oli kinni

kõik mis mulle oli jäänud –

noatupp mis peitis endas helkivat tera

ning teadmine

et mu ainus väljapääs on rebaste andestus

ja ma läksin

sadas vihma ja paistis päike

mu ees oli avar aas

üleni täis värvilisi lilli

lappidena keset rohelist heina –

valged punased kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad

otsekui oleks vikerkaar maasse külvatud

ja võrsuma hakanud

vihma sadas ja päike paistis

aasa teise serva aga kerkis vikerkaar ise –

täiuslik kaar

otsad kindlalt maasse toetumas

pilvedest tumeda taeva

ja metsaste kaljude taustal

otsekui värav mägede vahelisse kurusse

rebaste elupaika

päike ja vihm

noatupp käes

tunnistasin toda laiuvat kõrguvat väravavõlvi

keset päiksepaistes helkivat sadu

vihm ja päike

mu hirm ja mu julgus

hakkasin üle aasa sinnapoole astuma

.