1. september 2008

Ärkasin miskipärast juba enne kella seitset, ja aknale minnes sain kohe aru, miks. Napoli ei tahtnud mind minema lasta ilma, et oleks mulle näidanud midagi veel erilisemat; nii ta siis oligi mu üles hõiganud. Päike oli juba tõusnud umbes Vesuuvi tipu kõrgusele, minu aknast vaadates jäi ta Vesuuvist (ja tolle naapertipust) vasakule. Aga taevas olid pilved, otse Vesuuvi ees või kohal oli suur rünkpilv, mis puudutas oma alumise põhjaga mäe tippu. Päike jäi selle pilve varju, nii et Napoli linn ise mu ees jäi veel hämarusse, kuid kaugemal, Vesuuvi ümbruses, kuhu päiksekiired juba jõudsid, oli sumune õhk üleni punane, punakasoranž, raskelt ja rammusalt leegitsev. Pealpool pilvi paistis jahe kahkjassinine hommikutaevas, Vesuuvi ümbrus teispool linna aga lõõmas. Oli veel hommikuselt vaikne (niivõrd kui suurlinnas saab vaikne olla), aga väga soe, sest eelmise päeva kuumus polnud jõudnud õhust lahtuda, päike tõusis lõunamaise kiirusega, vaatepildi nüansid muutusid iga pildiga, aeg-ajalt vilksatas päike pilvede vahelt ja siis olid ta kiired näha punaka viltuse sambana keset linna kohal olevat pilvealust hämarust. See oli sõge ja põnev vaatepilt.
Käisin vahepeal urusuult ära, urusügavuses köögis kohvi tegemas, tagasi tulles nägin, et vastasrõdu vanaema, matroon oli samuti seda asja kaema tulnud, öösärk veel seljas. Tema kohal rõdupiida küljes rippus kimp kuivama riputatud tšillikaunu. Tervitasime üksteist ja vahtisime seda asja koos. Kui erinevalt me seda päiksetõusu tegelikult vaatasime - tema jaoks toimus see ju kõige tavalisemas, juba ammu silmapõhja kulunud maastikus ja kes teab, ehk näeb ta selliseid päiksetõuse pidevalt. Minu jaoks oli see pooleldi ebareaalne vaatemäng, mida otsekui etendati mulle - see nagu polnukski päriselt loodussündmus, vaid midagi, mis tulenes Itaalia kultuurist, midagi mida “nad siin teevad”.
Tunni aja möödudes, kaheksa paiku, oli päike liikunud juba peaaegu Vesuuvi naapertipu kohale, pilvedepealne taevas oli muutunud sinisemaks, pilvedealuse õhu lõõm oli kahvatumaks tõmbunud, kuigi õhk ise kuumenes iga veerandtunniga tuntavalt. Poleks päikse ees pilve olnud, oleks kella kaheksase päikse käes juba raske seista olnud; kuid pilv püsis päikse ees ja linn ise seisis ikka veel varjus - võis kujutleda, et Hispaania kvartalite kitsaste kõrgete tänavate kuristikupõhjad olid veel päris koiduhämarad, samas kui mäe ümbrus oli juba pilgeni täis päevapäikese valgusmüha. Aga nüüd, kui päike oli kõrgemal, oli lisandunud uus vaatemäng: pilvede vahelt langes linna ja mäe vahele heledatest päikesekiirtest loor, mille taha jäi too mäeümbruse-lõõm. Oli selgesti näha just nimelt kiiri, mis langesid tagurpidi lehvikuna pilve vahelt maani. Mõtlesin, et ju vist just sellistest hommikutest pärinevad nood maalitud või vahel isegi kivisse raiutud kiired, mis kirikutes valget tuvi ümbritsevad (kas või Peetri kiriku peaaltaril vitraaži ja skulptuurina); see tähendab, nood kiired pole mingi abstraktsioon, vaid kindla looduses olemas oleva modelli kujutis. Valgus võib siin juba looduses materiaalse kuju omandada.
Loomulikult oli eelnev valgusekirjeldus mõttetu, ka foto ei anna päriselt pilti, sest oluline on just nimelt hingata sedasama õhku, mida see valgus täidab, tajuda seda valgust mitte ainult isiklikus silmateras, vaid ka oma naha, kõrvade ja ninasõõrmetega. See oli füüsiline kogemus.

Blogi päises olev pilt on umbes seitsme paiku tehtud. Umbes kaheksaks oli pilt selline:

Eelmine päisepilt oli tehtud Londonis 19. augustil 2006 umbes kella nelja paiku õhtul, see on vaade üle Thamesi Püha Pauluse kiriku kupli poole. Kirikut seestpoolt ma ei näinudki, sest kuigi uksele oli kirjutatud "This is nothing but the house of God", seisis seespool seda ust kõige tavalisem kassaaparaat ja nõuti raha, loomulikult jäi mul käimata. Õigemini ei tahtnudki ma selle pildiga Pauluse kirikut pildistada, vaid hoopis seda, kuidas pilved ja linnasiluett oma kompositsioonis kuidagi peegeldavad üksteist.

kõrb kasvab 3

Viljandimaalt on jõudnud nüüd ka suurtesse lehtedesse uudis, kuidas Viljandi kutsekooli direktor ja Viljandi linnavolikogu esimees (kunagine minister) Tarmo Loodus olevat ühele 19-aastasele kutsekooli poisile, kes suitsetas koolimaja ees, suitsu peopessa surunud ja nii tollele põletushaavad tekitanud. võimalik, et see juhtuski Loodusel kuidagi kogemata nii välja - ma ei rutta siin Loodust automaatselt hukka mõistma (kuigi esmareaktsioonidest paistis, et päris kogemata see tal ei juhtunud).

mis mind on aga sügavalt hämmastanud, on reaktsioonid sellele. rääkimata hulgalistest netikommentaaridest, mis sellist tegu heaks kiidavad - haridusminister Lukas ise ütleb: "Enam ei pea koolijuhid korrarikkujate ees koogutama. Ootan kõigilt koolijuhtidelt initsiatiivi, et karistamatuse tunne koolidest kaoks." ning tänase Sakala lugejaküsitlus teemal "Kuidas tuleks karistada noort, kes kooli territooriumil suitsetab?" annab tervelt kolmandik inimese vastuse "kustutada koni peopessa".

hämmastust tekitab just nimelt see, millised on inimeste väärtustehierarhiad. ümber tõlgituna kõlaks see Looduse heakskiitmine niimoodi: "suitsetamine on nii ebaeetiline tegu, et see õigustab kehavigastuste tekitamist." või siis nii: "Loodus (kui ta tegi seda meelega - aga nonde heakskiitjate arvates tegi ta seda just meelega) käitus eetilisemalt kui kooli ees suitsetav nooruk."

mul tuleb ausalt öeldes hirm ja jälestus peale, kui ma mõtlen, et ma elan riigis, mille haridusministri meelest on sadism koolis normaalne (või õieti polegi tähtis, et koolis, sadism jääb sadismiks), ja ühiskonnas, millest terve kolmandik oleks valmis teisele inimesele põletushaavu tekitama, põhjuseks see, et too inimene tegi suitsu just kooli ees, mitte nt 100 meetrit eemal, kus see oleks olnud seadusega lubatud.

ma ei saa muidugi midagi parata, et sellega haakub mul üks teine motiivistik - kultuuriinimeste ebaeetilisus selle kaudu, et neid rahastatakse tubakaaktsiisist. üha enam on hakanud levima hoiak, mille järgi suitsetamine on mitte eeskätt lihtsalt ebatervislik komme, vaid just eeskätt ebaeetiline teguviis. ministri ja osa inimeste suhtumine Looduse - tegelikku või oletatavasse - teosse teeb natuke selgemaks, miks Kulka rahastamise allikaid on nii endastmõistetavalt kasutatud argumendina Kulka süütuse presumptsiooni vastu. minu jaoks näib see Eesti ühiskonna väärtustühjuse indikaatorina - pole häbiasi kultuurivärgist mitte aru saada, pole häbiasi olla isegi sadist, kuid kui sa saad oma ebamäärase algupäraga tigedust ja vimma rakendada suitsetajate või aruandevõlglaste vastu - st ebatervislike inimeste või bürokraatlikke reegleid halvasti tundvate inimeste vastu - siis oled sa õige mees.

on ammu teada tõde, et sõjaolukorras leidub alati teatud protsent inimesi, kes on kohe valmis teisi piinama ja tapma. ma ei tea, kas sellesse suhtuda rõõmu või kurbusega, igal juhul kui praegu tuleks sõda, oleks see konstantne protsent inimestest nõus teisi piinama mitte mingi ideoloogia või isamaa või liidri eest, vaid ebatervislikkuse ja bürokraatliku saamatuse eest - see oleks avalikult nihilistlik vägivald, mitte enam ideeliselt looritatud vägivald. ses mõttes pole Kivastiku novell viimases Sirbis isegi liiga karm (esialgu tundus see mulle mõttetu liialdusena, aga Looduse-Lukase loo valgel omandab juba täitsa mõtteka näo - meie ühiskond ongi alaägedalt vägivaldne ja sadistlik, inimese-mask nihkub viimasel ajal natuke liiga sageli tema tumedalt näolt paljastavalt viltu.)

ühesõnaga, me elame Sahelis.

San Miniato (väljavõte millestki päevikutaolisest)

Aga nüüd käisime Firenzes, ja ma leidsin Praha kõrvale uue “ideaallinna”, kus on selgelt linna organiseerivad jõgi ja mägi. Miks Roomas mäed ja Tiber minu jaoks tööle ei hakka, ei tea; üks põhjus on ilmselt see, et Rooma linn sööb Tiberi kuidagi ära, Tiber ei mängi Roomas eriti organiseerivat rolli, vaid jääb üheks nähtuseks teiste hulgas - ta pole ka eriti laiem Emajõe laiematest kohtadest, mida on Rooma jaoks ilmselgelt vähe; ka ei jäta Rooma eriti “mäe-linna“ muljet, kuigi noid künkaid seal ju jagub; ses mõttes mulle väike “pettumus“ niisiis. Aga Firenze on nii oma üldiselt organisatsioonilt kui ka üksikute tänavate ja platsidena harmooniline ja terviklik linn, ja väga ilus, tõesti lihtsalt kaunis linn.
Tee “linna tippu“, nagu meie seda läksime - Uffizi juurest turistidest tulvil Ponte Vecchiost üle, sealt vasakule mööda via de’ Bardit, mis muutub via di San Niccoloks, kitsas kõrgete majadega hämar tänav, millel elas oma viimastel aastatel ka Tarkovski - selle kohta on alles 2 aastat tagasi tahvel pandud, itaallastele omase epiteediküllusega “spirituaalse kino subliimne rezhissöör”.



Sealt tuleb üks suur värav - Porta San Miniato, mille taga algavad trepid - via del Monte alle Croci ehk “Mäetee ristidega”, mille alguses on tahvel ridadega Dante “Komöödia” purgatooriumi-osast, kus on juttu sellestsamast tõusust,
seejärel tõus mööda treppe, mille ääres on seitse risti - Kolgata-tee seitsme episoodi üle mõtisklemiseks. Lõpuks jõuad üles, täiesti võhmal, oled jõudnud Michelangelo platsile, kust on pildistatud kõik need kuulsad Firenze-panoraamid, mis postkaartidel on - aga sealt avanevad ka vaated teisele poole, linna ümbritsevatele rohelistele mägedele,


ning üle linna teispool paistvale Fiesole linnakesele, kuhu "Dekameroni" tegelased katku eest peitu läksid (ja nagu kirjutab Clive Ponting "Maailma rohelises ajaloos", aitasid niimoodi hoopis kaasa katku levitamisele linnast välja).
Seal võib vaadata ja öelda ilma igasuguste mööndusteta "see on väga ilus" - aga veel pole sa päral. Tulevad veel ühed trepid, mis viivad mäe otsas asuva San Miniato kiriku juurde - keskmise suurusega romaani stiilis kirik (mis paistab kaugusest ka alla linna jõe äärde ära), mille ukse kohal tõstab mosaiik-Kristus sulle kaks sõrme võidumärgina: “Kui oled siiani jõudnud, oled hästi jõudnud.” Astud kirikusse sisse (erinevalt enamikust Firenze kirikutest siin uksel raha ei küsita) ja istud maha, lihtsalt puhkamiseks. Kirik on hämar, ei mingit kunstvalgust, ainult see, mis õhtupäikesest läbi uste ja kõrgel olevate akende sisse pääseb, kiriku teises otsas altari kohal on kumer mosaiik, kust aimdub hämaruses veel üks V-märki näitav Kristus, kuskil laulavad mungad gregooriuse koraali, aga pole näha, kus täpselt - ja ma tundsin, et polegi tarvidust uurida, kus nad täpselt laulavad. Vaatad kiriku lae aluseid mustrilisi sarikaid ja saad aru, et kogu see ronimine on kiriku osa, terve mägi on materialiseerunud kontseptsioon õndsusse jõudmisest, sa tunned seda oma rahunevate kopsudega. Ja päriselt aru saad sellest alles kirikust välja astudes ja taas pilku kogu õhtuvalguses linnale heites. Pool teed mäest alla olime päris vait. Tulime alla teist teed, viale Poggit, mis on siksakiline tee läbi rohelise mäenõlva, midagi erinevat tõusust mööda kiviseid treppe, kuni jõudsime tagasi jõe äärde, et kesklinna poole tagasi liikudes avastada jõeäärne maja, millel on tahvel “Siin leidis Rainer Maria Rilke 1898. aasta kevadel “Firenze päevikutes” oma poeedikutsumuse.” Tagasi üle silla, pilk piki jõge linna ümbritsevatele mägedele, seejärel kitsastesse linnatänavatesse.
Ja nii edasi. Kusjuures mis on Firenze juures märkimisväärne: kui näiteks Roomas on kõik üleelusuurused ehitised mõeldud otsekui inimest pisendama, inimest igas mõttes oma külluses üle trumpama, siis Firenzes mõjuvad üleelusuurused ehitised, nagu näiteks Toomkirik ja hiigelraekoda, pigem niimoodi, nagu oleks nad inimese poole pööratud, nagu tahaks nad inimese kaasa võtta. Roomas tajud püüet sundida inimest alandlikkusele (ikkagi sajanditepikkune läänemaailma vagadusetsentrum), Firenzes aga kutset ülendusele - ja see tõus Miniato kirikuni oli selle parim väljendus. Kas see ongi renessansi idee, linnana esitatud?

come una parola

valikud

hiljuti osalesin ühes köögivestluses, mille peale olen viimastel päevadel mitu korda mõelnud. eks ta on üsna tavaline argieetika-jutuajamine, milliseid ikka ette tuleb, aga seekord kukkus ta kuidagi põhimõttelisem välja kui muidu. püüdsin ta üldjoontes kirja panna:

A “Tuli endalgi vahepeal tunne, et läheks vabatahtlikuna Gruusiasse.”
B “Milleks sinna ronida, vaata kui saad veel surma, mina küll seda ei taha.”
A “Jah, võib-olla seda ka, aga ma mõtlesin hoopis teisele asjale. Ma jäin mõtlema, et kui ma sinna läheks, kas ma teeks seda ainult enda pärast või selle pärast, et ma tõesti tahan kedagi aidata.”
C “Mis mõttes enda pärast?”
A “Noh, mitte lihtsalt põnevuse või seiklusjanu pärast - kuigi eks ta muidugi oleks ka silmaringi laiendav kogemus -, vaid et anda endale mingit hingelist või vaimset tõuget, anda järele mingile sisemisele vajadusele oma elus midagi muuta.”
C “Kas sa mõtled, et kas on kuidagi õige teiste kannatusi oma hingeliste vajaduste rahuldamiseks ära kasutada?”
A “Midagi sellist, jah.”
B “Minule tundub hoopiski, et siin on kuskil mingi manipulatsioon mängus. Gruusiat tuleb igast august, ja siis inimesed tunnevad miskipärast, et just sinna on vaja appi minna. Aafrikas toimub Gruusiaid iga väikse aja tagant, ja palju hullemal kujul, miks keegi sinna appi ei torma? Aga Gruusiat näidatakse telekas ja sellepärast nood hingelised enda õilistamise ihad rakenduvad just selle külge, aga mitte selle külge, kes vajab abi pidevalt, kuid kellest telekas ei räägi, sest tema pidev abivajamine ei ületa uudiskünnist. Rääkimata osseetidest, keda samuti meie telekas ei näita, aga kes ju ka kannatavad.”
A vaikib esialgu
C “Sa räägid küüniliselt - ega siis see, et hädalised telekasse pääsevad, ei tee neid vähem abi vajajateks.”
B “Seda küll, aga mulle tundub, et kui inimeste südametunnistus just nüüd Gruusia peale ärkab, siis on see kuidagi nagu “teleka-südametunnistus”, see on kuidagi poliitiliselt manipuleeritud südametunnistus.”
C “No muidugi sa võid nii targutada ja muidugi ongi nii, aga kui jäädagi nii mõtlema, siis on tulemus veel nõmedam, siis peaks loobuma kõigest, mille peale pole puhtalt oma peaga tuldud. Sa nagu paned seda grusiinlastele süüks, et nad oma hädaga telekasse on pääsenud.”
A “Või et hädalised grusiinlased on aafriklaste hädades süüdi.”
B “Mõnes mõttes ju ongi, sest nad võtavad ära aafriklaste n-ö eetriaega. Aga nojah, ma näen, et muidugi hakkan ma liialdama. Kui mitte targutada, siis konkreetselt ei ütle ma midagi halba nende kohta, kes lähevad, nad ju aitavad ometi teisi inimesi.”
C “Jah, kuigi siin on jällegi see asi, millest A rääkis, et mis motiividega sinna minnakse, kas teisi abistama või hoopis enda sees midagi korda seadma, ennast oma sisemuses paika loksutama.”
A “Jah, ja mul tuligi lõpuks tunne, et ma ei saa sinna minna, sest ma hoolin endast rohkem kui noist grusiinlastest, ma ei läheks sinna õigete tagamõtetega, ma ei läheks sinna nende, vaid enda asja silmas pidades.”
B “Nojah, mis puutub lihtsasse elamuste ja kogemuste otsimisse, siis see pole ka minu arvates õige motiiv sinna minekuks - ma lehest lugesin, et mõned just sellise hoiakuga sinna läksid. Aga see, et kas teisi abistada tohiks enda abistamise eesmärgil - mu meelest kui kellelegi halba ei sünni, kõik saavad leevendust, nii abivajaja kui abistaja, siis peaks ju kõik okei olema.”
C “Ma saan A-st aru, ka mul on tunne, et teiste abistamine on sageli mingi enda sisemise asja kordaseadmine, ma ei arva, et seda ei tohiks olla, kuid ometi mingit ebamäärast süütunnet see ju tekitab - nagu kasutaks teiste häda enda ravimiseks. Kuidas sellest üle saada?”
B “Need, kes abistavad teisi täiesti isetult, need on juba bodhisattvad, ja neid pole maailmas väga palju ning bodhisattvaks saadakse - nii nagu budistid seda usuvad - alles pärast paljusid sünde. Nii mõeldes ei ole ju mingit põhjust oodata mingeid “järgmisi elusid”, kus sa ise enam abi ei vaja, sest praegu on just see elu, kus asjalood on just nii, nagu nad on.”
A “Vaat see mind nüüd näribki, kui ma olen otsustanud mitte minna - et kas hoopis see mitteminek pole isekas.”
B “Jah, C-l on pointi, kui ta sellest süüst räägib - ega sellest vist päriselt lahti ei saa, igapidi on kuidagi valesti. Tegelikult see, miks ma hakkasin toda telekajuttu rääkima, selle päris tagamaa oli, et ma lihtsalt kardaks sinu pärast, kui sa sinna läheksid. Hakkasin lihtsalt rabistades mingit teooriat ajama, mis minekumõtet kuidagi halvas valguses näitaks. Kui sinuga midagi juhtuks, tunneksin ma ennast süüdi, et ma sind ei takistanud. Ja ma jään süüdi nende hädaliste grusiinide ees, sest ma hoolin oma lähedasest inimesest, kellega kõik on korras, rohkem kui neist, kellega kõik korras pole.”
C “No näed nüüd, aga miks sa ennast aafriklaste ees süüdi ei tunne?”
B “Jah, see kõik on tegelikult nii kurb. Ikka jääd sa süüdi, kui keegi sulle korda läheb, sest keegi teine läheb sellevõrra vähem korda.”
A “Mis me ikka tühja muliseme.”

keeleajalugu, Vatikan ja Valga

Võrdluseks kaks Vatikani-kirjeldust 19. sajandi lõpust - kirjutatud paariaastase vahega, kuid keeleliselt üsna erinevad. Neid võrreldes saab aru, kuivõrd otsiv ja valmimata oli veel sadakond aastat tagasi eesti kirjakeel.
Mõlemad mehed - Frey ja Bornhöhe - tegid lähestikku aegadel sarnase reisi: Riiast Odessa kaudu Istanbuli, sealt Palestiinasse, sealt Egiptusse, sealt Kreekasse, sealt lõunast põhja suunas läbi Itaalia; Bornhöhe naasis Milano, Pariisi ja Lübecki kaudu, Frey Veneetsia, Viini ja Berliini kaudu. Bornhöhe reis kestis kaks kuud, Frey reisi pikkust ma ei tea.

Baltisakslasest teoloogi Johannes Adam Frey saksa keeles kirjutatud ja Hans Eineri poolt eesti keelde tõlgitud “Maa, kus Jesus elas, ja teised ümberkaudsed maad”, keeleliselt suhteliselt saksapärane, samuti mõnevõrra “murdelisem“ võrreldes praeguse (või isegi Bornhöhe kasutatava) kirjakeelega; reis toimus 1893, raamatu esitrükk ilmus 1897.

Kuhu nüüd kõige pealt minna? Vatikani. Selle nimega tähendatakse paawsti elupaika, tema palasti, kirikute, teiste hoonete ja suure rohuaedadega. Kõik see terwe wärk seisab põhjaõhtu poolses linnajaus Vatikani künkal. […]
Kohe Petrikiriku kõrwas on paawsti palast. See kõige suurem maailma palast pidi esialgu paawstide elukohaks olema, mispärast ta wana Petrikiriku õue peale ehitadi. Peaaegu iga paawst aga laiendas ja suurendas seda kunni ta oma praeguse kuju ja suuruse kätte sai. Et paawstidel ialgi rahast puudu ei olnud, kutsuti palasti ehitamiseks kõige kuulsamad kunstnikud. Palastil olewat tema praeguses suuruses 11,000 üksikut ruumi ehk tuba. Seal on saalid, kabelid ja toad 20 hoowi ümber. Üksnes üht weikest jagu sellest palastist tarwitab paawst oma elamiseks, kõik teised ruumid on toreduse panipaigad, piltide, kujude ja wanawara kogud. Ma olin ühes oma kaaslasega terwet kaks päewa Vatikani ruumides ja ei jõudnud nendes paigale pandud tagawara, kingitusi j. n. e. küllalt imestada. Et lugija wähegi selle palasti suurusemõõtusid aimaks, tahan ma ühe ruumi, s. o. paawsti raamatukogu saali suurust nimetada. See saal ei ole mitte wäga lai, aga 360 sammu s. o. umbes 4 ½ wakamaad pitk. Mõlemil pool seina ääres on ilusad raamatutega täidetud kapid, lagi on kunstlikult maalitud. Ühes teises raamatukogu saalis on klaasi all weikese laudade peal kallid wanad käsikirjad ja teised haruldased kirjad.
Palasti kabelite seast tuleb iseäranis Sixtinuse kabel nimetada. Selle ehitaja oli paawst Sixtinus IV. Siin on maalimisekunst imesid ilmale sünnitanud! Seina ja lae piltide seas on Michel Angelo 65 jalga pitk ja 32 jalga lai wiimast kohtupäewa etteseadiw altaripilt üle ilma kuulus. Kohut mõistma ilmunud Õnnistegija paremal käel on õndsad, keda kuratid tagasitõrjuwad, inglid aga ettesaadawad, kuna patused pahemal käel maastki üles ei jõua tõusta. Alla poole, kus ülestõusnud surnud, on kunstnik Dante põrgu kõige tema hirmutustega ülesmaalinud. Seda kuulust pilti laideti temas kujutadud inimeste alasti ihude pärast nii waljuste, et paawst Paul IV. seda juba ära tahtis häwitada lasta. Wiimaks sai ta ommeti paremad mõtted, jättis pildi häwitamata ja laskis mõne liig alasti kujule katte ümber puusade maalida. Sixtinuse kabelis loetawast missadest wõtab paawst ise enamiste tegewalt osa.
Kui tundide kaupa ruumides oled wiibinud, mis kunsti toodete ja produktidega täidetud, siis on suur ihaldus waba looduse järele, ja sa tunned ennast kui puurist peasnud linnu olewat, kui jälle jalga halja maapinnale wõid panna.

Selle teksti tõlkija Hans Einer on iseendast huvitav kuju, teda on nimetatud lausa "Valga eestluse loojaks" - eestlased hakkasid suuremal hulgal Valka asuma alles 1870. aastail ning alguses polnud neil seal ei omakeelset kogudust ega kooli; mõlema loomises lõi kaasa Hans Einer, kes oli Valga eestikeelse kooli pikaaegne juhataja ja õpetaja; ta oli ka muidu aktiivne seltsitegelane, rahvaluule koguja ning eesti keele grammatikaõpikute autor. Eineri enda mälestuste järgi oli eestlasi 1870. aastate lõpus linna rahvast üks viiendik, eestlaste linnaosaks oli Puraküla (Viljandi ja Tartu maantee vaheline ala). 1897. aasta rahvaloenduse ajal oli Valgas eestlasi juba kolmandik (lätlasi 40%, venelasi ja sakslasi kumbagi pisut üle 10%) ning 1902 suutsid eestlased Valgas võimule tulla - nagu Einer mälestustes kirjeldab, kõigepealt liidus lätlaste ja venelastega valimistel sakslasi lüües ning valimisjärgsetes poliitmängudes venelaste abil lätlasi lüües; Valga oli üldse esimene linn, kus linnapeaks sai eestlane - Johan Märtson, kes muuseas ei osanudki läti keelt ning soosis eestlaste tulekut linna; Einer ise sai samadel valimistel volikogu esimeheks. Einer ütleb täiesti avameelselt: "Esimeste eesti seltside asutamise ja linnavalitsemise eestlaste kätte minemisega oli suur töö Valga eestistamises tehtud." Vabadussõja lõpuks oli eestlasi juba rohkem kui lätlasi ja nii saidki linna jagamisel eestlased suurema tüki. Nii et Valga on eestlaste poolt koloniseeritud linn.

Ja teine tekst:

Eduad Bornhöhe “Usurändajate radadel”, reis toimus 1898, raamat ilmus 1899 - algupäraselt eesti keeles kirjutatud tekst; muidugi tuleb arvestada, et Bornhöhe tekst on kirjutatud ka väljendusosava ja vabameelse kirjaniku poolt (kuigi ta pidas oma kirjanikutegevust vaid kõrvalharrastuseks).

Kohe Peetri kiriku kõrwal seisab laialine, weidralt kokku lapitud hoonete kogu - paawstide eluase Vatikan oma 20 õuega ja 11,000 toaga. Päähoone - kõige suurem palee maailmas - on ligi pool wersta pikk, wäljaspoolt näotu, seespoolt täis rikkust ja toredust. Sissemineku üle walwawad weel paawsti enese soldatid, sest Vatikan on wäike jätis paawstide ilmalikust riigist; siin on “pühal isal” weel täied riigiwalitseja õigused ja käputäis riigialamaid, miks tal siis sõjawäge ei peaks olema? “Kuninglikust trepist”, kus õige Katoliklane põlwili roomab, üles minnes jõudsime esmalt kuulsasse Sixtuse kabelisse. Michelangelo freskopildid ehiwad kabeli wõlwitud lage, sellesama meistri töö on ka määratu altaripilt “Wiimne kohtupäew”. Inimese-kujud pildi pääl on enamisti ära solgitud; nad oliwad esiotsa halasti, pärast maaliti riided selga. Kabeli pinkide pääl aelesiwad Inglased, isandad ja emandad selili, kiikrid käes, et laepilta paremini näha. Pildid on ajast pimestatud ja tumestatud, aga ikka weel kenad küll, niisama ka Rafaeli freskopildid ja õlimaalid, mida teistes ruumides nägime; hakkaksin neid pikemalt kirjeldama, siis peaksin paksu raamatu kirjutama. Vatikani pildikogu ei ole suur, aga iga pilt on eeskujuline meistritöö. Wanaaegsete kujude kogu on ilu ja arwu poolest esimene maailmas. Suurel raamatukogul on weerand miljoni köidikuid ja haruldasi käsikirju; sellest näeme, et paawstid ka ikka hariduse kasuks hää tüki tööd on teinud. Praegune paawst Leo XIII. elab ise wäikses majas keset suurt Vatikani aeda. Kas ta just kurja “rööwli” (s. o. Italia kuninga) wangina wett ja leiba maitseb ja õlgede pääl magab, nagu wagad Katoliklased usuwad, ei tea mina tõendada ega salata, sest häbiga olgu öeldud: olen küll Romas käinud, aga - pole paawsti näinud.

hamsun ja satie

Siis on aeg, et kolm täisealist meest kelguga endi vahel üle jäätunud fjordi lähevad. Nad seisatavad, kui nad enam edasi ei julge minna, raiuvad auke jäässe ja hakkavad kalastama. Nad istuvad, kuni neil valus hakkab, istuvad hämaruseni ja õhtuni, suitsetavad, külmetavad ja peavad vastu. Vahetevahel pistavad nad kanged sõrmed tasku ja toovad esile tüki leiba. On neil üks pisitilluke mõte nende loius peas, siis ei tarvita nad seda ega ole neil ka mingit tarvidust selleks, nad on kannatlikud ja tühjad, nad on ümmarad eimillestki.

Knut Hamsun, "Rohtunud radadel" (tlk M. Under)