valikud

hiljuti osalesin ühes köögivestluses, mille peale olen viimastel päevadel mitu korda mõelnud. eks ta on üsna tavaline argieetika-jutuajamine, milliseid ikka ette tuleb, aga seekord kukkus ta kuidagi põhimõttelisem välja kui muidu. püüdsin ta üldjoontes kirja panna:

A “Tuli endalgi vahepeal tunne, et läheks vabatahtlikuna Gruusiasse.”
B “Milleks sinna ronida, vaata kui saad veel surma, mina küll seda ei taha.”
A “Jah, võib-olla seda ka, aga ma mõtlesin hoopis teisele asjale. Ma jäin mõtlema, et kui ma sinna läheks, kas ma teeks seda ainult enda pärast või selle pärast, et ma tõesti tahan kedagi aidata.”
C “Mis mõttes enda pärast?”
A “Noh, mitte lihtsalt põnevuse või seiklusjanu pärast - kuigi eks ta muidugi oleks ka silmaringi laiendav kogemus -, vaid et anda endale mingit hingelist või vaimset tõuget, anda järele mingile sisemisele vajadusele oma elus midagi muuta.”
C “Kas sa mõtled, et kas on kuidagi õige teiste kannatusi oma hingeliste vajaduste rahuldamiseks ära kasutada?”
A “Midagi sellist, jah.”
B “Minule tundub hoopiski, et siin on kuskil mingi manipulatsioon mängus. Gruusiat tuleb igast august, ja siis inimesed tunnevad miskipärast, et just sinna on vaja appi minna. Aafrikas toimub Gruusiaid iga väikse aja tagant, ja palju hullemal kujul, miks keegi sinna appi ei torma? Aga Gruusiat näidatakse telekas ja sellepärast nood hingelised enda õilistamise ihad rakenduvad just selle külge, aga mitte selle külge, kes vajab abi pidevalt, kuid kellest telekas ei räägi, sest tema pidev abivajamine ei ületa uudiskünnist. Rääkimata osseetidest, keda samuti meie telekas ei näita, aga kes ju ka kannatavad.”
A vaikib esialgu
C “Sa räägid küüniliselt - ega siis see, et hädalised telekasse pääsevad, ei tee neid vähem abi vajajateks.”
B “Seda küll, aga mulle tundub, et kui inimeste südametunnistus just nüüd Gruusia peale ärkab, siis on see kuidagi nagu “teleka-südametunnistus”, see on kuidagi poliitiliselt manipuleeritud südametunnistus.”
C “No muidugi sa võid nii targutada ja muidugi ongi nii, aga kui jäädagi nii mõtlema, siis on tulemus veel nõmedam, siis peaks loobuma kõigest, mille peale pole puhtalt oma peaga tuldud. Sa nagu paned seda grusiinlastele süüks, et nad oma hädaga telekasse on pääsenud.”
A “Või et hädalised grusiinlased on aafriklaste hädades süüdi.”
B “Mõnes mõttes ju ongi, sest nad võtavad ära aafriklaste n-ö eetriaega. Aga nojah, ma näen, et muidugi hakkan ma liialdama. Kui mitte targutada, siis konkreetselt ei ütle ma midagi halba nende kohta, kes lähevad, nad ju aitavad ometi teisi inimesi.”
C “Jah, kuigi siin on jällegi see asi, millest A rääkis, et mis motiividega sinna minnakse, kas teisi abistama või hoopis enda sees midagi korda seadma, ennast oma sisemuses paika loksutama.”
A “Jah, ja mul tuligi lõpuks tunne, et ma ei saa sinna minna, sest ma hoolin endast rohkem kui noist grusiinlastest, ma ei läheks sinna õigete tagamõtetega, ma ei läheks sinna nende, vaid enda asja silmas pidades.”
B “Nojah, mis puutub lihtsasse elamuste ja kogemuste otsimisse, siis see pole ka minu arvates õige motiiv sinna minekuks - ma lehest lugesin, et mõned just sellise hoiakuga sinna läksid. Aga see, et kas teisi abistada tohiks enda abistamise eesmärgil - mu meelest kui kellelegi halba ei sünni, kõik saavad leevendust, nii abivajaja kui abistaja, siis peaks ju kõik okei olema.”
C “Ma saan A-st aru, ka mul on tunne, et teiste abistamine on sageli mingi enda sisemise asja kordaseadmine, ma ei arva, et seda ei tohiks olla, kuid ometi mingit ebamäärast süütunnet see ju tekitab - nagu kasutaks teiste häda enda ravimiseks. Kuidas sellest üle saada?”
B “Need, kes abistavad teisi täiesti isetult, need on juba bodhisattvad, ja neid pole maailmas väga palju ning bodhisattvaks saadakse - nii nagu budistid seda usuvad - alles pärast paljusid sünde. Nii mõeldes ei ole ju mingit põhjust oodata mingeid “järgmisi elusid”, kus sa ise enam abi ei vaja, sest praegu on just see elu, kus asjalood on just nii, nagu nad on.”
A “Vaat see mind nüüd näribki, kui ma olen otsustanud mitte minna - et kas hoopis see mitteminek pole isekas.”
B “Jah, C-l on pointi, kui ta sellest süüst räägib - ega sellest vist päriselt lahti ei saa, igapidi on kuidagi valesti. Tegelikult see, miks ma hakkasin toda telekajuttu rääkima, selle päris tagamaa oli, et ma lihtsalt kardaks sinu pärast, kui sa sinna läheksid. Hakkasin lihtsalt rabistades mingit teooriat ajama, mis minekumõtet kuidagi halvas valguses näitaks. Kui sinuga midagi juhtuks, tunneksin ma ennast süüdi, et ma sind ei takistanud. Ja ma jään süüdi nende hädaliste grusiinide ees, sest ma hoolin oma lähedasest inimesest, kellega kõik on korras, rohkem kui neist, kellega kõik korras pole.”
C “No näed nüüd, aga miks sa ennast aafriklaste ees süüdi ei tunne?”
B “Jah, see kõik on tegelikult nii kurb. Ikka jääd sa süüdi, kui keegi sulle korda läheb, sest keegi teine läheb sellevõrra vähem korda.”
A “Mis me ikka tühja muliseme.”