Võrdluseks kaks Vatikani-kirjeldust 19. sajandi lõpust - kirjutatud paariaastase vahega, kuid keeleliselt üsna erinevad. Neid võrreldes saab aru, kuivõrd otsiv ja valmimata oli veel sadakond aastat tagasi eesti kirjakeel.
Mõlemad mehed - Frey ja Bornhöhe - tegid lähestikku aegadel sarnase reisi: Riiast Odessa kaudu Istanbuli, sealt Palestiinasse, sealt Egiptusse, sealt Kreekasse, sealt lõunast põhja suunas läbi Itaalia; Bornhöhe naasis Milano, Pariisi ja Lübecki kaudu, Frey Veneetsia, Viini ja Berliini kaudu. Bornhöhe reis kestis kaks kuud, Frey reisi pikkust ma ei tea.
Baltisakslasest teoloogi Johannes Adam Frey saksa keeles kirjutatud ja Hans Eineri poolt eesti keelde tõlgitud “Maa, kus Jesus elas, ja teised ümberkaudsed maad”, keeleliselt suhteliselt saksapärane, samuti mõnevõrra “murdelisem“ võrreldes praeguse (või isegi Bornhöhe kasutatava) kirjakeelega; reis toimus 1893, raamatu esitrükk ilmus 1897.
Kuhu nüüd kõige pealt minna? Vatikani. Selle nimega tähendatakse paawsti elupaika, tema palasti, kirikute, teiste hoonete ja suure rohuaedadega. Kõik see terwe wärk seisab põhjaõhtu poolses linnajaus Vatikani künkal. […]
Kohe Petrikiriku kõrwas on paawsti palast. See kõige suurem maailma palast pidi esialgu paawstide elukohaks olema, mispärast ta wana Petrikiriku õue peale ehitadi. Peaaegu iga paawst aga laiendas ja suurendas seda kunni ta oma praeguse kuju ja suuruse kätte sai. Et paawstidel ialgi rahast puudu ei olnud, kutsuti palasti ehitamiseks kõige kuulsamad kunstnikud. Palastil olewat tema praeguses suuruses 11,000 üksikut ruumi ehk tuba. Seal on saalid, kabelid ja toad 20 hoowi ümber. Üksnes üht weikest jagu sellest palastist tarwitab paawst oma elamiseks, kõik teised ruumid on toreduse panipaigad, piltide, kujude ja wanawara kogud. Ma olin ühes oma kaaslasega terwet kaks päewa Vatikani ruumides ja ei jõudnud nendes paigale pandud tagawara, kingitusi j. n. e. küllalt imestada. Et lugija wähegi selle palasti suurusemõõtusid aimaks, tahan ma ühe ruumi, s. o. paawsti raamatukogu saali suurust nimetada. See saal ei ole mitte wäga lai, aga 360 sammu s. o. umbes 4 ½ wakamaad pitk. Mõlemil pool seina ääres on ilusad raamatutega täidetud kapid, lagi on kunstlikult maalitud. Ühes teises raamatukogu saalis on klaasi all weikese laudade peal kallid wanad käsikirjad ja teised haruldased kirjad.
Palasti kabelite seast tuleb iseäranis Sixtinuse kabel nimetada. Selle ehitaja oli paawst Sixtinus IV. Siin on maalimisekunst imesid ilmale sünnitanud! Seina ja lae piltide seas on Michel Angelo 65 jalga pitk ja 32 jalga lai wiimast kohtupäewa etteseadiw altaripilt üle ilma kuulus. Kohut mõistma ilmunud Õnnistegija paremal käel on õndsad, keda kuratid tagasitõrjuwad, inglid aga ettesaadawad, kuna patused pahemal käel maastki üles ei jõua tõusta. Alla poole, kus ülestõusnud surnud, on kunstnik Dante põrgu kõige tema hirmutustega ülesmaalinud. Seda kuulust pilti laideti temas kujutadud inimeste alasti ihude pärast nii waljuste, et paawst Paul IV. seda juba ära tahtis häwitada lasta. Wiimaks sai ta ommeti paremad mõtted, jättis pildi häwitamata ja laskis mõne liig alasti kujule katte ümber puusade maalida. Sixtinuse kabelis loetawast missadest wõtab paawst ise enamiste tegewalt osa.
Kui tundide kaupa ruumides oled wiibinud, mis kunsti toodete ja produktidega täidetud, siis on suur ihaldus waba looduse järele, ja sa tunned ennast kui puurist peasnud linnu olewat, kui jälle jalga halja maapinnale wõid panna.
Selle teksti tõlkija Hans Einer on iseendast huvitav kuju, teda on nimetatud lausa "Valga eestluse loojaks" - eestlased hakkasid suuremal hulgal Valka asuma alles 1870. aastail ning alguses polnud neil seal ei omakeelset kogudust ega kooli; mõlema loomises lõi kaasa Hans Einer, kes oli Valga eestikeelse kooli pikaaegne juhataja ja õpetaja; ta oli ka muidu aktiivne seltsitegelane, rahvaluule koguja ning eesti keele grammatikaõpikute autor. Eineri enda mälestuste järgi oli eestlasi 1870. aastate lõpus linna rahvast üks viiendik, eestlaste linnaosaks oli Puraküla (Viljandi ja Tartu maantee vaheline ala). 1897. aasta rahvaloenduse ajal oli Valgas eestlasi juba kolmandik (lätlasi 40%, venelasi ja sakslasi kumbagi pisut üle 10%) ning 1902 suutsid eestlased Valgas võimule tulla - nagu Einer mälestustes kirjeldab, kõigepealt liidus lätlaste ja venelastega valimistel sakslasi lüües ning valimisjärgsetes poliitmängudes venelaste abil lätlasi lüües; Valga oli üldse esimene linn, kus linnapeaks sai eestlane - Johan Märtson, kes muuseas ei osanudki läti keelt ning soosis eestlaste tulekut linna; Einer ise sai samadel valimistel volikogu esimeheks. Einer ütleb täiesti avameelselt: "Esimeste eesti seltside asutamise ja linnavalitsemise eestlaste kätte minemisega oli suur töö Valga eestistamises tehtud." Vabadussõja lõpuks oli eestlasi juba rohkem kui lätlasi ja nii saidki linna jagamisel eestlased suurema tüki. Nii et Valga on eestlaste poolt koloniseeritud linn.
Ja teine tekst:
Eduad Bornhöhe “Usurändajate radadel”, reis toimus 1898, raamat ilmus 1899 - algupäraselt eesti keeles kirjutatud tekst; muidugi tuleb arvestada, et Bornhöhe tekst on kirjutatud ka väljendusosava ja vabameelse kirjaniku poolt (kuigi ta pidas oma kirjanikutegevust vaid kõrvalharrastuseks).
Kohe Peetri kiriku kõrwal seisab laialine, weidralt kokku lapitud hoonete kogu - paawstide eluase Vatikan oma 20 õuega ja 11,000 toaga. Päähoone - kõige suurem palee maailmas - on ligi pool wersta pikk, wäljaspoolt näotu, seespoolt täis rikkust ja toredust. Sissemineku üle walwawad weel paawsti enese soldatid, sest Vatikan on wäike jätis paawstide ilmalikust riigist; siin on “pühal isal” weel täied riigiwalitseja õigused ja käputäis riigialamaid, miks tal siis sõjawäge ei peaks olema? “Kuninglikust trepist”, kus õige Katoliklane põlwili roomab, üles minnes jõudsime esmalt kuulsasse Sixtuse kabelisse. Michelangelo freskopildid ehiwad kabeli wõlwitud lage, sellesama meistri töö on ka määratu altaripilt “Wiimne kohtupäew”. Inimese-kujud pildi pääl on enamisti ära solgitud; nad oliwad esiotsa halasti, pärast maaliti riided selga. Kabeli pinkide pääl aelesiwad Inglased, isandad ja emandad selili, kiikrid käes, et laepilta paremini näha. Pildid on ajast pimestatud ja tumestatud, aga ikka weel kenad küll, niisama ka Rafaeli freskopildid ja õlimaalid, mida teistes ruumides nägime; hakkaksin neid pikemalt kirjeldama, siis peaksin paksu raamatu kirjutama. Vatikani pildikogu ei ole suur, aga iga pilt on eeskujuline meistritöö. Wanaaegsete kujude kogu on ilu ja arwu poolest esimene maailmas. Suurel raamatukogul on weerand miljoni köidikuid ja haruldasi käsikirju; sellest näeme, et paawstid ka ikka hariduse kasuks hää tüki tööd on teinud. Praegune paawst Leo XIII. elab ise wäikses majas keset suurt Vatikani aeda. Kas ta just kurja “rööwli” (s. o. Italia kuninga) wangina wett ja leiba maitseb ja õlgede pääl magab, nagu wagad Katoliklased usuwad, ei tea mina tõendada ega salata, sest häbiga olgu öeldud: olen küll Romas käinud, aga - pole paawsti näinud.
Hällist hauani
8 tundi tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar