hamsun ja satie

Siis on aeg, et kolm täisealist meest kelguga endi vahel üle jäätunud fjordi lähevad. Nad seisatavad, kui nad enam edasi ei julge minna, raiuvad auke jäässe ja hakkavad kalastama. Nad istuvad, kuni neil valus hakkab, istuvad hämaruseni ja õhtuni, suitsetavad, külmetavad ja peavad vastu. Vahetevahel pistavad nad kanged sõrmed tasku ja toovad esile tüki leiba. On neil üks pisitilluke mõte nende loius peas, siis ei tarvita nad seda ega ole neil ka mingit tarvidust selleks, nad on kannatlikud ja tühjad, nad on ümmarad eimillestki.

Knut Hamsun, "Rohtunud radadel" (tlk M. Under)