Mõistatus

Margus Ott rääkis täna Utoopia vestlusel oma lapsepõlve-epifaaniast: ta kõndis toas ringi ja mõtles mõtet „ma olen juba 4-aastane” - tähenduses, et juba nii kaua on elatud, elu on peaaegu juba läbi. Se oli hetk, kui ta sai aru oma olemise ajalisusest, aega piiritletusest (kui ma nüüd õigesti aru saan).

Selliseid fundamentaalseid lapsepõlve-epifaaniaid olen mujalgi kohanud kirjeldatavat: Kõiv räägib „Kolme tamme” lõpus äratundmisest, et „ainult mina olen” ja teised pelgalt on, mitte keegi pole temalt tema olemiseks luba küsinud (just nii ta selle sõnastab); Kaplinski on kirjeldanud, kuidas talle ükskord lapsena jõudis kohale, et „ma olen mina”.

Mul seda minuks-oleku epifaaniat ühe selge hetkena pole meeles, kuigi mäletan end imestavat küll selle üle, et mind on ainult üks ja et ma olen ainus, kes saab tunda seda, mida ma tunnen. Aga üks teine välgusarnase taipamise hetk on küll meeles. Ma küsisin ükskord emalt, et mis siis inimesest saab, kui inimene ära sureb, ja ema vastas midagi nii, et „siis ei ole midagi, siis on tühjus” - ja mul jooksid otsad järsku kokku: see, et inimene on surnud, on seesama, et inimest ei ole enam olemas. Et surnud-olek polegi mingi olek, surm pole sündmus inimese elus, vaid see on inimese puudumine, igasuguse sündmuse võimalikkuse puudumine. Ja ma sain alles siis aru, et ma ei näe oma surnud vanaisa enam mitte kunagi.

Muidugi oleks ema võinud vastata ka (kui tal oleks teistsugune maailmavaade), et siis on igavik või mingi teispoolne olemine või ümbersünd – aga tegelikult vahet polnud, sest see polnudki see, mida ma küsisin. Oluline oli just see, et inimest ei ole pärast surma enam siin ja et elusolekul on piir. Selleni ma oma mäletamist mööda tollal veel ei jõudnud, et see puudutab ju ka mind, ka minu olemine lõpeb ükskord. Ja kui ma järele mõtlen, pole see mulle vist selle iseenda lõplikkuse juures väga sügavalt oluline küsimus – mind ängistab oma surelikkuse juures mitte see, et mind siis enam pole, et ma olen vaid ajutine, vaid see, et mind jäädakse leinama, tuntakse minu puudumise pärast valu. Ja siis veel miski, mis pole äng, vaid mõistatus, ja mis seisneb milleski sellises, et kas on võimalik sellest lõplikkusest (mis on ju teatav raamistatus, piiritletus, seega eeldamisi mingi struktuuriga ja reeglitega asi) „välja arvutada” õiged otsused, õige elamisviis, milles see seisneb, või on see „õigsus” puhta sattumusliku harjumuse küsimus. Kas õige oleks olla võimalikult vähe segav tegur maailma kulgemises ja põhjustada võimalikult vähe kannatusi või oleks õigem toda kulgemist just nimelt nihutada püüda, sest isevool viib kurjuse ja kannatusteni; ja kui, siis mis aspektist nihutada? Kas ma olen hea inimene – ilmselgelt mitte, mitte läbinisti hea, aja jooksul üha vähem hea (üks mu täiskasvanuea alguse sisemisi hämminguid: ma polegi päris hea inimene) – ja kui mitte, siis kas see on paratamatu või olen ma selle eest vastutav? Segane värk, aga jah, see on mõistatus, et kas see lõplikkus, mis on mulle osaks antud, toob kaasa mingi vastutuse, ja kui, siis mille ees, kelle ees? See tuleb vist mingist sellisest tajust, et see surelikkus on minu isiklik surelikkus, see eeldab mingit seotust, minu ja mu elu kui mingi lõpetatud ja struktureeritud – mis asja? no mingi terviku – tähenduslikku suhestatust. Mulle meeldib see Õnnepalu „Mõõdu” lõpus öeldud kreedo: elada on jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis. Aga see kõlab vahel ka ikkagi kuidagi liiga paatoslikult, tõde ei tohiks olla paatoslik, vaid öeldav möödaminnes suusoojaks (ja kui pagana paatoslikult jälle seegi kõlab).

Ja kui nüüd mõelda, et ehk ongi olemas mingi teispoolne järg või ümbersünnid või mingi vaimumaailm, siis muidugi, see võiks seda pilti avardada, aga mul on ikkagi tunne, et nad ei annaks vastust sellele mõistatusele. See oleks umbes nii, et mul on kujutlus, et ma olen agnostiline selle suhtes, kas Ameerika on olemas, ja siis ma olengi Ameerikas ega kahtle selles enam, maakera teisel poolel tõesti on selline maa olemas – aga see ei seletaks ära seda mõistatust, milleks need mandrid olemas on, milleks on vahemaad nende vahel, oleks vaid lisatehe mõistatuses, mõistatuse laienenud ruum.

Üldistades võib öelda, et see on agnostiline eetiline müstitsism, mida mu mõistatus kehastab. No ja siis? Otsekui aitaks see nimetamine mul märksõnade järgi otsida teaduskirjandust oma mõistatuse lahendamiseks. Vaid elades, elu jooksul, kui tahes kaugele teispoolsusse see ka ei ulatuks (sest ulatus, see tähendab lõplikkus tal on) saan ma vastuse. Kui saan. Kui polegi see mõistatus elamise ase ise, pesa, teokarp, millest väljaspool on tühjus, eimiski.

(Tegelikult ma ju tean vastust. Mõistatus on kookon, kus vastus liblikaks areneb.)

Päevikust - 19.-23. august 1991

25 aastat tagasi olin ma 15-aastane. Pidasin tollal päevikut, mis küll on tagantjärele lugedes igavavõitu, sest see pole tunnete ja üleelamiste päevik, vaid pigem registreeris lihtsalt tegemisi ja käimisi ja mõtteid. Kui 1991. aasta augustis algas Moskvas putš, siis hakkasin 19. augusti õhtul üles märkima olulisemaid asju, mis raadiost öeldi. Öösel võttis valve üle ema, nii et osa neist ülestähendustest on tema tehtud. Olid ärevad päevad, sest mööda Eestit liikusid suured sõjaväekolonnid, millest ei teadnud, mida oodata - sellepärast oligi keegi kogu aeg raadiovalves. Tagantjärele huvitav lugeda kas või ses mõttes, et kuidas see aktuaalsel hetkel raadiot kuulates tundus.

*

19. VIII

Terve öö nägin unes, et oleme väike kamp, kes sõjas sakslaste vastu võitles.Lasin Hitleri maha. Siis luurasime ronge, mis olid küll vene väljanägemisega, aga tegelikult olid seal sakslased.

Aga öösel on Moskvas riigipööre toimunud. Gorbatšovi „tervisliku seisundi tõttu” on asepresident Janajev võtnud endale presidendi ülesanded ja välja kuulutanud erakorralise olukorra 6 kuuks, kõrgeimaks võimuorganiks sai Erakorralise Seisukorra Riiklik Komitee, kuhu kuuluvad Janajev, Pavlov [peaminister], Jazov [kaitseminister], Krjutškov [KGB juht], Pugo [siseminister] jt. NL ÜN [Ülemnõukogu] pole ilmselt asjaga nõus. Riigipööre on tehtud vastu 20. augustit, mis on liidulepingu kehtimahakkamise päev [vt https://et.wikipedia.org/wiki/Suver%C3%A4%C3%A4nsete_Riikide_Liit]. ESRK ei tunnista liidulepingut, aga ÜN ütleb, et see kehtib. Moskva ÜN hoone on tankidest ümber piiratud, õhtul algab tormijooks. Moskvas toimuvad stiihilised miitingud. Venemaa [st Jeltsini juhitud Vene liiduvabariik] ja Ukraina on teatanud oma allumatusest erakorralisele seisukorrale. Ostankino [teletorn] on uue võimu käes, KTV [Kesktelevisioon] II programm ei tööta. Tallinna lennuväljakule on saabunud mitu lennukit [hiljem parandatud: lennuk] dessantlastega. Sadam on suletud.

Riias esimene ohver. Moskvas OMON-i [miilitsa eriüksused] tankid Jeltsini poole. Luhamaal 90 tanketti, 15-20 transportööri, väga rahumeelsed. 20.00, 12 km pikkune kolonn. Tõusis dollar, Saksa mark langes, langesid aktsiad, nafta tõusis. Gorbatšov mitte Krimmis, vaid Moskva läh. Luhama 107 soomusmasinat, 50 veoautot. Eestis palju sõjaväge: õppused.

[20. VIII] 00.30 [sõjaväekolonn] Savernas. Leedu leping Venega. Streik Vorkuta kaevandustes. Jeltsinit toetavad 12 dessantlaste autot Tuulast. Iraak toetab pööret, samuti Aserbaidžaan. Rootsi valmis vastu võtma 10 000 pagulast esialgu. Jeltsin nõuab komitee areteerimist. Käsk Jeltsini areteerimiseks, sõdurid keeldusid. 2 diviisi Jeltsini poolel, Vene ÜN hoonet kaitsevad tankid ja sõjaväelased. Läti parlamendi lähedal automaadilasud. Sõjaväekolonn hargnes Võrus Pärnu ja Tartu poole, osad masinad kraavis. Rünnak raadiole ja TV-le plaanitud 4 ja 6 vahel. 606 290 [ilmselt mingi telefoninumbril, mille kaudu said inimesed raadiole infot saata]. Ei ilmu „Moskovskie novosti”, „Argumentu i faktõ”, ilmuvad „Pravda”, „Trud” ja „Krasnaja zvezda”, ei ilmu „Izvestija”. Leningradi OMON ja siseväed alluvad Leningradi linnavalitsusele, Leningradis ei kehti tsensuur. Vägede sõit 40 km/h. Bush ei tunnista pööret. Prantsusmaa peatas toiduabi, nagu kavatseb kogu Lääs. Palestiina toetab pööret. Kanada külmutas abi ja ei tunnusta uut võimu. Tallinna lennujaamast dessantlased ära viidud, uusi lennukeid ei tule. [Hardo] Aasmäe: riigipöörajad on fantaasiavaesed. Raadio ja TV ümber inimesi palju. Sadam on avatud. Uuel võimul ei lähe kõik sujuvalt, näiteks pressikonverents läks kärbeteta TV-s. Riias TV sõjaväe käes, raadio töötab. Infopimedus suur: Leningradis inimesed ei taibanud, miks tankid tänavail: kas äkki filmivõtted? Üks inglane ajas „Mercedese” tee ette. Läbi Põlva 88 soomusmasinat ja 47 autot Tartu poole, peaks olema juba Tartus.

2.30 Riia raadio vaikis, retranslatsioonijaam hõivati, raadiomaja vaba. Moldaavia ei tunnista uut võimu. 2.40 sõjaväekolonn möödus Tartust, pikkus Tartust Savernani. Hispaania külmutab krediidi NL-le, vaatab üle sõpruslepingu. Janajevi kiri Saksamaale: Saksamaalt tulevad väed ära endise graafiku järgi. Kuuba emigrandid kardavad [mida?]. Tartu poole tulnud kolonnist Kanepisse jäänud 20 tanki ja 12 autot: Valgjärve [telemast]? RR [Rahvarinne] korraldab 16.00 Vabaduse väljakul miitingu. Riias rahulik. USA-s mõned kahtlused, kas pööre pole mitte Gorbatšovi enda poolt korraldatud. Moskva ehitab barrikaade, autodest, trollidest, kolast, miilitsaputkadest. ÜN juures mitu tuhat inimest, 7-10 tanki, 15-20 masinat, Moskva oblasti OMON-lased täies relvis täidavad käsku, sest oblast allub Vene siseministeeriumile, kuulavad „Vabadust”. Valmistatakse süütepudeleid. Ummikud. Punasele väljakule kedagi ei lasta. Venemaal töötavad raadioamatöörid. 3.45 – 83 masinat ja 47 autot Tartust möödunud. Vilniuses hõivati taksopark. Janajevi kiri D. Hurdile [Briti välisminister]. Hiina ütles, et asi on NL siseasi. USA kutsub oma kodanikke mitte sõitma NL-i.

[siitmaalt ema kirjutatud:]

5.00 teated

Sõjakolonn Puurmani kohal, 9 km pikk. Ilmus Molodjož Estonii.

Jeltsinit kaitstakse Moskvas, teismelised langevarjurid, 6 tanki. P-72 tankid laetud lahingumoonaga, politsei kaitseb.

Mõni tuhat inimest Venemaa parlamendi juures. Saadikud ei välju, varunud toitu. Side Jeltsiniga.

Me ei tea sõjakolonni ülesannet, kolonn Paide kohal.

6.00 Öövel:

Palve transpordivalvele, ehk on vahendeid raadiomaja juurde saata, rasket transporti.

Kolonn liigub, on Mäo kolmnurgal. Liigutakse mitmes grupis. Kui sõjaväekolonn jõuab Tallinnasse, peaks tele- ja raadiomaja olema ummistatud raske transpordiga.

6.00 teated

Moskvas kaitsti tankide ja soomustransp. Ülemn. hoonet.

16.00 Vabaduse väljakul RR miiting. Euroopa Ühendus 1,5 miljardit USA dollarit jääb ilmselt saamata. Ševardnadze [NL välisminister]: NL on kodusõja lävel. Gorbatšov peaks esinema televisioonis.

USA valitsuse avaldus: mõistab hukka võimuhaaramise. Toetame Jeltsini üleskutset taastada Gorb. võim. Taunime survet ja jõudu. Oleme jõu kasut. vastu Balti riikides. Ei toeta maj. abi, kui konstit. vast. tegevus jätkub.

6.30 Kiviloo Enno: Mehed traktoritega raadiomaja ees, kutsuvad: Tulge kõik siia. A. Öövel: inimesed, kes te tahate elada EV, peame vastu pidama 2-3 päeva. Rasketehnikat palutakse.

6.45 ÜN koguneb 10.00, RR kutsub kõiki 16.00 Vabaduse väljakule.

On andmeid mitmete väeüksuste üleminekust Jeltsini kaitsele.

Vilniuse taksopark hõivatud.

Läti raadio hõivatud (5.00), 2 haavatut. Läti telegraaf hõivatud.

6.52 Lennuliiklus plaanipärane. Tbilisi lennuk tulemata. Praamiliikluse ja reisilaevadega on kõik korras.

7.00 ajalehtedes eilne sündmus. Vene liberaaldem.-st „Postimees”: Žirinovski 1920. aastate Saksa natsionalism.

7.15 Viimane tund. Leedu ÜN-s sõjaväelasi vähem. Lätis 5.00 tugev tulistamine, 2 haavatut. Raadio, telegraaf, kaugejaam allutatud. Järva-Jõgeva maakonna piiril kolonn liigub Tallinna suunas.

7.30 Inglise lehed analüüsivad Gorbatšovi tegevust.

Versioonid: Oli nähtud, kuidas läks lennukisse. G. toodi Moskvasse, et alla kirjutaks [võimust loobumisele?], ta ei kirjutanud, viidi Krimmi tagasi.

7.45 Sõjakolonn liigub Tallinna suunas.

9.00

7.45 oli kolonn 60 km kaugusel Tln-st.

9.45 ilmselt jõuavad Tln-sse.

Äsja: 30 km Tln-st, 11 autot, 44 tanki. Mõned tankid kõrvale pöördunud, ei tea kuhu.

„Pravdas” komitee pöördumine rahva poole. Ott Kool: maainimene – talvine toit tema mure. Talv tuleb karm. Välisabile ei saa loota. Pole välistatud öised süütamised, vararikkumised, et sõjaväel oleks võimalik sekkuda.

10.50 kodanikuallumatusest „Postimehe” vahendusel

mitte täita korraldusi

alluda juhul, kui oht elule

dokumentatsioon õigesse kohta

pidage meeles – sõjaväelased on käsutäitjad

tunnussümboliks EV kõikjal

Moskvas langesid naised sõdurite kaela, noored sõdurid puhkesid nutma.

11.00 uudised

9.50 2 km sõjakolonn Tln. piirist, 5 km lennujaamast. 66 tanketi, 40 autot. Polkovnik intervjuud ei anna. Tln. garnisoni esindajat oodatakse. Linnavolikogu andis [sõjaväelastele] üle Jeltsini avalduse. Kolonn seisis 9.50-11.00

Sahhalini, Kamtšatka, Magadani obl. teatasid – lojaalsed uuele võimule.

Sõjaväekolonn liigub Tln. poole Assakul.

[siitsaadik jälle minu märkmed]

11.17 Vene valitsus nõudis NL ÜN esimehelt Lukjanovilt korraldada kohtumine Gorbatšoviga ja teha kindlaks tema tervislik seisukord, saata laiali komitee. Jeltsini ukaas komitee suhtes.

11.30 Sõjaväelastel korraldus sõita Tallinnasse, neil pole mingit infot, Jeltsini ja Sobtšaki [tollane Leningradi linnapea] paberid võtsid neid tõsiseks. Tallinnas jäävad puhkama. Nad ei tea, mis nad peavad tegema. Nad pole häälestatud halvasti. Väed on Eestis ja kes neid enam siit välja saab.

11.45 Ida-Viru Kaitseliit kogub oma mehi. Rootsi Raadio: tel. 784 72 64 (Stockholmis), 784 72 65, 784 72 66, fax 6676283. Ajad ja lained: 21.30 6000 mHz 49 m, 1179 kHz 254 m. 22.30 ULL 49 m. Vaba Euroopa: tel (München) (8 104989) 21 02 2334, 21 02 2326, 21 02 2328 (magn) 296250, 21 02 2326, (uudised) 21023605, fax 21022335, 298713, telex 52 39 04 (Mail to: Ilves).

12.00 RR kutsub üles Vabariiki välja kuulutama. AK erisaade 13.00. Lääne press räägib Gorbatšovist. ÜN arutab riigieelarvet. 18.00 ÜN erinõupidamine. Vaimulik Rein Õunapuu kutsub Jumala juurde. See oleks nõidus, kui paluksime seda, mida ise tahame. „Kes ei julge seista tankide ette, tulge kirikusse.” Lahingumasinaid 70, autosid 40 liiguvad Tallinna poole. Rahvas on osades kohtades kolonni vastas. Tallinna lähistel ummik. Liiguvad Tondile, Koplisse ja „Dvigateli”. Moskvas topiti tankitorud lilli täis. Areteeriti Gratšov, kes olevat kutsunud väeosad Tuulast [Gratšov oli NL õhudessantvägede juhataja, kes algul tõi riigipöörajate käsul Tuula dessantdiviisi Moskvasse, kuid seejärel läks Jeltsini poole üle; areteerimisuudis oli ilmselt ennatlik või ekslik].

12.30 Kolonn jõudnud Tallinnasse. Tallinn-Tartu maantee teekate kohati rikutud. Praami- ja rongiliiklus normaalne.

12.55 TKL koguneb homme. [Töökollektiivide Liit oli Ülo Nugise juhitud ja Rahvarinde n-ö spin-off'ina loodud ettevõtteid koondav poliitiline liikumine.]

13.00 Viljandi maanteelt Tartusse 20 masinat. Sõjaväel Tallinnas mingit käsku pole. ULL 69,26 mHz, see on Tartu lokaalraadio, 400-500 m. Gorbatšov olevat Sevastopolis arestis. Leningradi lähistel suured väeüksused. Leningradi sadama lootsid streigivad. Eesti ÜN-sse on kutsutud ka Kelam ja Tarto. Sõjavägi olevat ütlenud, et said käsu tulla likvideerima loodusõnnetust. Eestis on raadio ja TV puutumata, Lätis-Leedus mitte. Vilniuses rahulik öö, USA mõistab pöörde ametlikult hukka. AK 15, 18, 20, 21.30 ja 23. 16.00 on otseülekanne Vabaduse väljakult.

49,17 m, 31,6 m Ameerika Hääl 18.30, 25,3 m, 31,5 m, 41,4 m, 20.00 41,3 m, 19,4 m, 25,7 m. Vaba Euroopa 21.00, 24.00. Stockholmi kood 8-10-46-8, Soome kood 8-10-358(0)

14.00 Läti parlament vallutatud.

15.00 L. Merele, Saudargasele [Leedu välisminister] ja D. Ivansile [Läti parlamendi aseesimees] on antud õigus moodustada valitsused eksiilis erakorralisel juhul. Tankid pole Leningradi vaatamata käsule sisenenud. Eile oli Keila väeosa lahinguvalmiduses nr 1. Vene A/Ü juhid kohtusid Lukjanoviga. Gorbatšov siiski Krimmis. Lukjanov kahevahel: Ukraina ja Kasahstan on komitee vastu. Moskvas olevat osad sõdurid tankidest lahkunud ja pargipinkidele magama läinud. Viljandi [kohaliku sõjaväeosa] 2 masinat Tartus. Moskvas miiting 10-15 000 inimest. Moskva oblasti tööstusettevõtete üldstreik, 2/3 sõjaväest Jeltsini poolel. Ajalehtede esileheküljel valge laik. Raadio kaitsjaile jagatakse Viimsi farmeri poolt piima.

16.00 RR miiting. Kutsutakse homme streikima.

19.00 Savisaar: Gorbatšov keeldus alla kirjutamast võimust loobumise dokumendile, arreteeriti Moskva lennuväljal koos pere ja kaitsega ja viibib praegu Moskva lähedal suvilas. 115 kHz Moskva raadio.

23.02 võeti vastu otsus Eesti iseseisvuse kohta!!!

21.VIII

19.00 TV oli armee kontrolli all 4.15-19.00 [st sõjavägi piiras sel ajal teletorni], Savisaar ja Rüütel pidasid läbirääkimisi. Jazovi enesetapp. Komitee arreteeritud? Volski helistas Gorbatšovile [Volski oli üks demokraatliku tiiva poliitikuist, ilmselt viitas see nende lähenemisele Gorbatšovile pärast putši]. Vene TV töötab jälle, KTV näitas NL Julgeolekunõukogu pressikonverentsi. I. Silajev [Vene peaminister] sõitis Jaltasse, et tuua Gorbatšov Moskvasse. Prokurör alustas Komitee vastu kriminaalasja.

Sõjavägi on Eestist lahkumas. Täna käisin linnas. Kolooniast [noortevanglast] põgenesid 2 poissi ära, politseinikud ajasid neid püstolitega taga. Raamatukogust tõin Jesseninit.

22.VIII

Käisime emaga tema klassi laudu värvimas. Moskvas oli Gorbatšovi pressikonverents.

23.VIII

Käib vallandamine ja arreteerimine, järjekordne karistusaktsioon, igaüks, kes mingil moel on olnud riigipöörajate poolt. Pihkvast on tellitud 250 000 käerauda, 12 miljoni rubla väärtuses. Aga Vilniusest Tallinnani süüdati õhtul Balti tee lõkked. Gorbatšov on praegu päris üksi, lähim, kellele tal toetuda, on Jeltsin. Venemaal keelati Vene KP [kommunistlik partei].

„Usk ei sünni imest, vaid ime sünnib usust.” - Kesktelevisioon, „Ikoonikunstist”



.

Wallace Stevens - Kolmteist viisi vaadata musträstast

Wallace Stevens

KOLMTEIST VIISI VAADATA MUSTRÄSTAST

I

Kahekümne lumise mäe vahel

ainus liikuv asi

oli musträsta silm.

II

Ma olin kolme meelt

nagu puu,

mille võras on kolm musträstast.

III

Musträstas keerles sügistuultes.

See oli väike osa pantomiimist.

IV

Mees ja naine

on üks.

Mees ja naine ja musträstas

on üks.

V

Ma ei tea, kumba eelistada,

käänete ilu

või vihjete ilu,

musträsta vilistamist

või seda, mis kohe pärast.

VI

Jääpurikad täitsid pika akna

rohmaka klaasiga.

Musträsta vari

läbis seda, siia ja sinna.

See meeleolu

leidis selles varjus

dešifreerimatu põhjuse.

VII

Oo Haddami kõhnad mehed,

miks te kujutate ette kuldseid linde?

Miks te ei näe, kuidas musträstas

kõnnib ümber teie läheduses

olevate naiste jalgade?

VIII

Ma tean õilsaid rõhke

ja kirkaid, vastupandamatuid rütme;

kuid ma tean ka seda,

et musträstas on segatud

sellesse, mida ma tean.

IX

Kui musträstas lendas silmaulatusest välja,

märkis see paljudest

ühe ringi piiri.

X

Nähes musträstaid

lendamas rohelises valguses

isegi eufoonia libud

hakkaksid kimedalt karjuma.

XI

Ta sõitis üle Connecticuti

klaastõllas.

Ükskord läbistas teda hirm,

kuna ta nägi valesti,

nagu oleks tema ekipaaži vari

musträstad.

XII

Jõgi liigub.

Ilmselt lendab musträstas.

XIII

Kogu pärastlõuna oli õhtu.

Sadas lund

ja lumi oli sadama hakkamas.

Musträstas istus

seedriharudel.

Haddam on linn Connecticutis. 

Originaal "Thirteen Ways of Looking at a Blackbird" on näiteks siin.


Selle tsükli on eesti keelde varem tõlkinud Andres Ehin (ilmunud ajalehes Kultuurimaa 26. märtsil 1997), kuid tema versioonid on kohati üsna vabad:

Lev Rubinstein - Vanaisad ja võidud

Kui ma näen praegu laialt levinud sloganit „Aitäh vanaisale võidu eest” [Спасибо деду за победу], siis oma põlvkonna inimesena ma lihtsalt ei suuda küsimata jätta: „Millisele vanaisale? Mis on või oli tema nimi? Mis rindel ta sõdis? Kas ta jäi ellu? Kas ta hukkus?”

Selle vormeli veetlevus on täiesti mõistetav. Riimipaaril „деды-победы” on pikk ja auväärne ajalugu. Lauldakse ju vanas sõdurilauluski „Meie vanaisad on kuulsusrikkad võidud. Vaat nemad ongi meie vanaisad” („Наши деды — славные победы. Вот кто наши деды”).

Ja ikkagi?

Ma kuulun põlvkonda, kelle jaoks need, keda nüüd nimetatakse vanaisadeks, olid vaid isad. Ja neid oli väga palju. Ja nad olid tollal noored. Ja nad olid väga erinevad – targad, rumalad, head, kahjulikud, ausad, sulid.

Ma sündisin paar aastat pärast sõja lõppu, kuid selle rasket hingust oli ilmselgelt õhus tunda. Seda hingust oli tunda vestlustes, sõnakestes, asjakestes, igapäevaolmes. Vanemad poisid kandsid lõpuni isade saapaid. Nooremad poisid, nagu mina, mängisid sõjaväemundrite nööpidega, välibinoklite ja gaasimaskidega. Isa villane vest, mida ma kandsin sooja saamiseks palju aastaid mantli all, elas kuni 70ndate lõpuni.

Rindemeeste suhtes polnud noil aastail mingit erilist suhtumist.

Lapsepõlves tundus mulle täiesti tavapärane, et minu ümber on palju invaliide ja vigastatuid.

Rindemehed, muuhulgas minu isa, rääkisid sõjast vähe ja vastumeelselt. Rohkem rääkis ema. Sealhulgas ka isast. Ja näitas – isa eest salaja – tema kirju. Mulle on meelde jäänud kiri, kus ta teatas, et on pärast – jumal tänatud – mitte väga tõsist haavatasaamist haiglast välja kirjutatud. „Aga sellest, et ta haiglasse sattus, ta varem polnud kirjutanud,” rääkis ema. „Ei tahtnud koduseid ärevusse ajada.”

Ema jutustas palju. Ja eriti evakuatsiooni ajast.

Näiteks sellest, kuidas teel evakuatsiooni Ufasse väljus ta ühes jaamas, et võtta pisut kuuma vett, aga rong, milles ta koos kolmeaastase pojaga, minu vanema vennaga sõitis, läks vahepeal minema. Siis polnud ju mingeid sõiduplaane. Rong võis jaamas seista mitu tundi, aga võis ka vaid mõne minuti.

Pole raske ette kujutada ema seisundit tol hetkel.

Ta ruttas jaama komandandi juurde ja rääkis talle juhtunust. Too oli purjus ja lõbus. „Ma võin teid aidata,” ütles ta, „kuid selle eest tuleb maksta.” „Kuidas maksta! Mul on ju kõik asjad seal, rongis. Ja mu poeg on seal! Mul pole midagi.” „No kuidas pole midagi!” ütles komandant ja pilgutas täiesti ühemõtteliselt silma.

Ema jooksis õuduses sealt ära ja hakkas mööda vaksalit ringi tormama. Täielikus meeleheites surus ta end sõjaväerongi. Nägi seal noort leitnanti, kes nõustus tema loo ära kuulama, jäi teda uskuma ja paljuga riskides, rikkudes sõjaaja rangeid reegleid, võttis tundmatu ilma ühegi dokumendita eraisikust naise rongi peale. „Aga vagunisse ei saa lubada,” ütles ta. Ja ema sõitiski rongi lahtisel platvormil, olles end mähkinud kasukasse, mille andis talle tundmatu sõdurpoiss.

Ja nad püüdsid oma rongi kinni. Kui ema vagunisse jooksis, nägi ja kuulis ta, kuidas tundmatud naised sajatavad kõigest väest ema, kes on omaenda lapse maha jätnud.

Ufas pandi nad alguses elama ühe sõjaväelase korterisse. Õhtuti jõi peremees paar klaasi hägust puskarit ja arendas vestlusi, mis näivad nonde aegade kohta mõeldamatutena. Ta ei varjanud oma kahjurõõmu selle üle, et sakslased on Moskva all. „No mis seal siis on,” rääkis ta kolmandat klaasi valades, „tuleb sakslane teie juudi-Moskvasse, lööb seal korra majja. Kus su mees on? Leningradi all? Sinnagi tuleb sakslane sisse, küll näed.”

Töötas ta muuseas sealses sõjaväekomissariaadis. Ei rohkem ega vähem. Miks oli ta nii avameelne? Jumal teda teab. Võib-olla puskari mõjul. Aga võib-olla sai aru, et ema ei hakka tema peale kaebama. Aga võib-olla lihtsalt provotseeris.

Ma olen veendunud, et ta elas sõja üle ja elas pärast veel pikki aastaid. Ja tõenäoliselt autasustati teda mingi ordeniga. Ja võib-olla esines ta ka kohaliku kooli õpilastele ning rääkis lapsukestele oma sõjakangelastegudest.

Ka see mees oli kellegi vanaisa. Ja selle kangelase mundris portree seisab ka kellegi perekonnaalbumis.

Ja kellegi vanaisa oli toosama komandant tolles jaamas, kus ema jäi rongist maha ning oleks äärepealt kaotanud oma poja.

Ja see põgusalt kohatud leitnant, kes võttis ema rongi peale, ja sõdur, kes andis emale ümber kasuka – ka nemad on kellegi vanaisad.

Ja minu kommunaalkorteri naaber, jalutu onu Kolja, joodikust bajaanimängija, kes oli 44ndal osalenud Königsbergi ründamisest, oli samuti oma lapselaste vanaisa.

Ja teine naaber, onu Ljonja, pooleldi põlenud näoga endine tankist, oli samuti kellegi vanaisa.

Ja ema onupoeg onu Jonja, kes oli kolm korda vangist põgeneda püüdnud ja viimase, õnnestunud põgenemiskatse ajal oli ära külmunud tema vasak jalalaba, mis tuli pärast amputeerida, onu Jonja, kelle loost valjusti rääkida polnud eriti kombeks, sest pärast põgenemist sattus ta hoopis teise laagrisse, kust naasis juba täieliku invaliidina, ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja sõjaväeluure eriosakonna lurjusest töötaja, kes 41. aastal kuulas pool päeva üle mu onu Motjat, mereväeohvitseri, püüdes temalt edutult kätte saada ülestunnistusi onu sõbra ja polgukaaslase kohta, keda kahtlustati „alistumismeeleolude” levitamises – ka tema oli kellegi vanaisa.

Ja see, kes külmus kaevikuis surnuks, on kellegi vanaisa. Ja see, kes tungis tšetšeenide, inguššide, kalmõkkide, krimmitatarlaste kodudesse sõnadega „kümme minutit asjade kokkupanemiseks”, on samuti kellegi vanaisa.

Ja minu isa, kes käis sõja läbi esimesest kuni viimse päevani, sõdides Leningradi rindel, on samuti vanaisa. Minu tütre ja minu vennapoja vanaisa.

Kõik nad on vanaisad. Aga kui erinevad vanaisad need on.

Ei ole ega ole olnudki üleüldisi „vanaisasid”. „Vanaisade” hulgas oli nii tõelisi kangelasi kui argpükse kui närukaelu, kes lõikasid kasu võõraste õnnetuste pealt, kui lihtsalt inimesi, lihtsalt mehi ja naisi, kelle põlvkonna peale varises sõda. Nad ei valinud oma saatust. Saatus ise valis nad – nii kukkus välja. Ja selle ühise saatuse raskuse all näitas igaüks ennast just nii, nagu näitas.

Sõna „vanaisad” ei tähenda ainult vanaisasid, see tähendab meie vanemate isasid.

Selle sõnaga nimetatakse näiteks sõjaväe vanemate aastate ajateenijaid.

Samuti tähistab see sõna paljudes slaavi keeltes esivanemaid üldse. Ja just arhailist, paganlikku esivanematekultust, mis põrkab järsult mitu ajastut tahapoole, püütakse visalt ja täiesti sihilikult meie ühiskonnas praegu taastada.

Sealt ka õitsev agressiivne antihistorism, mis on vapustanud paljude kaaskodanike teadvusi.

Sealt ka selle katastroofiline mittemõistmine, et loosung „Berliini peale” [На Берлин] tanki T-34 küljel kaugel 1944. aastal ja sama loosung tänapäeva Volkswageni tagaklaasil – on kaks erinevat loosungit – mitte lihtsalt erinevad loosungid, vaid vastandlikud tähenduse ja sisu poolest.

Sealt ka glamuurne patriotism, mis pole mitte niivõrd elav tunne, kuivõrd tulutoov „bränd”, ja ülevoolav tugitooli-sõjakus ja mängu-kangelaslikkus ja kõlbeline invaliidsus ja ajalooline kurtus.

Aga vanaisad, konkreetsed inimvanaisad on kõik erinevad. Igaühel on ees- ja perekonnanimi, elulugu. Ja need elulood on samuti erisugused. Mõnikord reaalsed, mõnikord väljamõeldud. Nüüd enam ei teegi selgeks: ellu on tänaseks jäänud vaid üksikud. Polegi vist enam vaja midagi ega kedagi üle kontrollida – milleks enam. Seda on vaja lihtsalt meeles pidada. Ongi kõik.

algupärand

juhanliiv

juhanliiv

(deklinatsioon nr 3)

süda mis tõmbub rusikaks

põrutab vastu ust

laske ma muutun muusikaks

valgendan meelt mis must

põlised riimid kütavad

usku et olen hea

rindkere seinu katavad

sajandist murtud read:

lennuk mis maandub kõhule

hüvasti ütleb nii

jätke mu süda rahule

matke ta wounded knees

deklinatsioon nr 1

deklinatsioon nr 2

Everything In Its Right Place

See playlist on seotud üle-eelmise saatega – seal oli Robert Glasperi trio lugu, kus nad sulatasid kokku „Maiden Voyage'i” ja Radioheadi laulu „Everything In Its Right Place”. Selle viimase erinevatest versioonidest koosnebki nüüdne Pilveraadio. Loo kirjutas Thom Yorke 2000.aastal kurnava ja depressiooni tekitanud kontserditurnee järelkajana ja see koosneb neljast reast:

kõik on oma õigel kohal

eile ärkasin sidrunit imedes

kaks värvi on mu peas

mida sa öelda tahtsid?

Palast sai hitt ning sellest on sündinud palju versioone. Eriti rohkesti muidugi erinevaid tantsulisi remikse, millest siia on jõudnud Oakenfoldi ja Joe Clausseli omad. Kuulsust lisas ilmselt ka 2001. aasta film „Vanilla Sky”, mis algab selle looga – sellele viitab Aquasky versioon. Alternatiivsema ilmega töötlused on artistidelt In One Ear Out the Analog ja Ananth Ram. Siin on klassikalistele instrumentidele tehtud seadeid: Christopher O'Riley klaveril, Tallywood Stringsi keelpilliversioon, segakoor Scala koos vendade Kolacnytega, Sonose a cappella ja Joshua Roman tšellol (koos DJ Spookyga). Jazztöötlused juba mainitud Glasperi triolt (seekord stuudiosalvestus), Brad Mehldau triolt, Michael Wolffi bändilt ja Tucsoni Jazziinstituudi bigbändilt. Siis veel erinevaid värke: Osunlade ja Erro, Michael Armstrong (kes on välja andnud terve seeria plaate „Rockabye Baby”, kus töödeldakse rockmuusikat laste unemuusika võtmes, siinne lugu kõlab nagu Indoneesia gamelanimuusika), The Young Gods (meenutab pisut Carlos Jobimi), Sbrtk (dubstep) ja Anomie Belle (üsna Björgi moodi). Lisaks Pretty Lightsi mashup, kus Radiohead on kokku sulatatud Nirvana ja Nine Inch Nailsiga, ning Theophilus Londoni „Snow Angel” näitena, kuidas Radioheadi lugu on kasutatud hiphopi-biidina (selliseid näiteid leiaks veel). Lõpetuseks kaks „Everythingil” põhinevat osa Steve Reichi teosest „Radio Rewrite”, kus Reich on kasutanud algmaterjalina Radioheadi lugusid (esimene kord, kui Reich on kasutanud popmuusika-ainest). Reich ütles Yorke'i laulu kohta, et see on rikas lugu, samaaegselt väga lihtne ja väga keeruline. „See oli algselt F-mollis, aga ta ei tule kordagi selle akordi juurde, F-moll akordi pole kordagi nootides. Nii et selles pole toonikat, seal pole kordagi kadentsi tavamõttes, samas kui enamikus poplugudest see on olemas, isegi kui ainult möödaminnes. Teine asi, mis mind tõesti hämmastas, on sõna „everything”, mida lauldakse astmetes I-V-I, toonika-dominant-toonika. Toonika ja dominant on Beethovenil iga sümfoonia lõpus, kõigi asjade [everything] lõpus klassikalises muusikas, nii see lihtsalt käib. Selles palas kõlavad need noodid tegelikult harmooniate tõttu üsna kaugetena, nad ei kõla toonikana ja dominandina. Ja sõna „everything”. Kindlasti Thom tegi seda intuitiivselt. Kindlasti ta ei mõelnud sellele. Ma olen näinud teda klaverit mängimas ja ta kaob sellesse täielikult, nagu peabki, aga see on täiuslik, see ongi everything.” [Ma ei saa muidugi muusikateoreetilises mõttes aru, millest Reich räägib.]

Maiden Voyage

see the sky

let's explore its blue

tide is high

time for your debut

like a ship

you must leave the bay

on this trip

you'll learn love today

the time has come to take the dare

maiden voyage first affair

set your sails to cast away

chart your course of love today

now we're clear

homeward bound are we

listen dear

as you sound your sea

soon you'll cry

lovely things you'll say

sail on high

you've learned love today

Herbie Hancocki üks kuulsaid lugusid 25 erinevas esituses.

00:00 Herbie Hancock, Freddie Hubbard, George Coleman, Ron Carter, Tony Williams – algversioon aastast 1965

07:49 Odell Brown & The Organ-izers – 1967. Odell Brown mängib elektriorelit, noid vaimustavaid sahisevaid tenorsaksofone mängivad Artee "Duke" Payne ja Tommy Purvis ning trumme Curtis Prince

14:23 Pucho & The Latin Soul Brothers – 1967. hoogne latiinoversioon.

19:52 Karin Krog – 1968. Norra jazzilauljatari saateansamblis mängib saksofoni Jan Garbarek

23:58 The Third Wave – 1970. See on varaseim (vähemalt minu leitute hulgas) lauluversioon. Sõnad kirjutas Herbie õde Jean Hancock.

28:35 Blood, Sweat & Tears – jazzrock aastast 1972.

34:38 Kellee Patterson – 1973. Patterson oli üks esimesi edukaid mustanahalisi tollase USA missinduses ning tegi ka lauljana 1970ndail kena karjääri.

39:48 Maulawi – 1974. Näide 70ndate Detroidi jazziskeenelt, anarhilisepoolne uhamine. Salvestus jõudis avalikkuse ette alles 2013. Maulawi on saksofonimängija, teised muusikud pole täpselt teada.

49:20 Jon Lucien – 1975. Laulu instrumentaaltaust on senisest teistsugune ning seda on uuel sajandil sämplinud mitmed hiphopimehed.

54:48 Norman Connors – 1975. Connors on trummimängija, kes on enda nime ümber kogunud hulga teisi muusikuid: loo seade on teinud ning klaverit mängib Onaje Allan Gumbs, trompetil Eddie Henderson, kaunist taustahäält teeb Jean Carn.

1:01:06 Mark Murphy – 1975.

1:06:43 Bobby Valentín – 1975. Bobby Valentín oma salsaorkestriga esineb Puerto Ricos Oso Blanco vanglas.

1:17:35 Brian Auger's Oblivion Express – 1976. Briti jazzfusioni meister oma bändiga.

1:28:47 Helen Merrill – 1977. Merrilli tippajad jäid 50.-60. aastatesse, kuni ta jäi püsivalt elama Jaapanisse. Saatebänd koosnebki jaapanlastest: klaver Masahiko Sato, bass Kenji Takamitsu ja trummid Motohiko Hino.

1:32:47 Chick Corea & Herbie Hancock. Kahe legendaarse jazzpianisti duett, salvestatud ühel nende ühise maailmaturnee kontserdil 1978.

1:46:14 Sharon Redd, Ula Hedwig & Charlotte Crossey –1978. Jälle üks mahe lauluversioon. Seadnud David Rubinson, elektriklaverit mängib taas Herbie Hancock ise.

1:55:53 Art Farmer – 1983. Siinses valikus ainus 80ndaid esindav lugu. Tuntud trompetisti jaoks on seade teinud ning mängib klaverit taas Masahiko Sato.

2:02:39 Sintra Jazz Ensemble – 1998. Vähemtuntud kollektiiv Portugalist, Sintra konservatooriumist, mille valisin puhtalt seepärast, et mulle meeldib selle saksofonimängija kõla.

2:10:10 Jimpster & Larraine Odell – 1999. Lauluversioon teiste sõnadega, mille autor on Roger Odell.

2:17:03 Pizzicato Five – The World Without You. 1999. Jaapani popbändi lugu kasutab Hancocki lugu põhisämplina.

2:22:22 Eldar Djangirov, John Patitucci & Todd Strait – 2005. Djangirov on Kõrgõzstanist pärit noor Ameerika jazzpianist, kes näitab klaveril oma lobedat sõrmeosavust.

2:29:13 Scott McGill, Michael Manring & Vic Stevens – 2006. Raskerocki pillidega tehtud jazz.

2:35:54 Robert Glasper Trio – Maiden Voyage / Everything In Its Right Place. 2009, kokku on sulatatud Hancocki lugu ja Radioheadi hitt.

2:45:44 Laura Brunner – 2010. Ameerika lauljatari unelemine.

2:52:14 Jrumhand – Wax. 2011, Briti drum'n'bassi-mees kasutab 1965. aasta algversiooni oma loo põhikoena.