adieu, hea televiisor

viisin täna oma vana teleka ära - ja mul oli temast täitsa kahju. telekas pole mulle mingi suvaline tarbemasin, vaid midagi rohkemat. ma olen lapsest saadik telekaga koos üles kasvanud, ma vaatasin lapsena sealt kõike, mis juhtus (isegi Kesktelevisiooni kolmveerandtunnist "Rahvusvahelist panoraami", mida juhtis üks hamstri näoga paks mees - või noh, vaatamiseks ei saa seda nimetada, ma hoidsin sellel oma muude tegevuste vahel pilgu peal), ja kooliajal ma sageli isegi tegin oma kodutükke nii, et telekas kõrval mängis. minu jaoks polnud telekas selline eriline imeasi nagu mu vanemate nooruses (ema on rääkinud, kuidas väikelinnas käidi kambaga ühe poisi pool telekat vaatamas nagu kinoseansil) ega selline mula- ja mudakast, nagu ta võib tunduda neile minust noorematele. lapsepõlves nägin ainult üht kanalit, ETV-d, päeva ajal lasti seal tabeli taustal Vikerraadiot, saated olid õhtul alates umbes neljast, hommikuti kordas eilse õhtu filme. ma võin julgesti öelda, et telekas on mu silmaringi päris palju kujundanud. nüüdsel ajal ma muidugi enam teda pidevalt ei vahi, vaatan valitud filme ja saateid. aga mu eluharjumustesse sööbis ta lapseeas sisse. olen telekainimene.
see oli mu elu neljas telekas. esimene oli puust jalgade peal ja puidust külgedega mustvalge "Tauras", raskesti käivate nuppudega ja pikalt soojenev. too "Tauras" vääriks omaette pikemat juttu, igal juhul oli ta väga pikaealine ning visa telekas, elas vist isegi kineskoobivahetuse üle. teine oli juba värvitelekas, isa ostis selle, et vaadata Calgary olümpiat. sellest vaatasin "Merekoletist", Itaalia maffiaseriaali, peategelane oli komissar Corrado Cattani (mäletan, et kui ta kõige lõpus sõelapõhjaks lasti, olin natuke aega tõeliselt endast väljas); sellest vaatasin ka KTV ("kaateevee" oli ju tollal igapäevane kõigile mõistetav lühend) reedeõhtust megaprogrammi "VID" ehk "Vzgljad i drugie", kus oli perestroika vaimus popp probleemsaade "Vzgljad", siis mingi kultuurisaade ja kõige lõpuks MTV nädala singlite edetabel (!). Tartusse tulles sain pisikese kaasas kantava mustvalge teleka, mida pidi tõesti nagu läbi lukuaugu vaatama - seisis köögis külmkapi peal ja seal ma siis küürutasin "Salatoimikuid" vaadata. kui päris oma elu peale saime, andis isa meile tolle värvilise "Philipsi", mille ma täna ära viisin. selle viimasega olen siis kolmandiku oma elust üheskoos elanud, vaadanud sealt lõpuni "Salatoimikud", jõllitanud 11. septembrit ja pronksiööd, näinud palju häid filme, kuulanud, mis Ilma-Peep täna ka ennustab jne. kõik näitas ta kannatlikult meile ära, kuni väsis.
nii et kui telekas sel talvel hakkas vedru välja viskama, vedisin teda mitmesse parandusse (edutult) ja seejärel viivitasin uue ostmisega, isegi EMi vaatasime veel vanaga ära - ikka nii, et 10 minutit vaatamist, kuni ta välja lülitus, seejärel minutike ootamist pimeda teleka ees, siis jälle 5 minutit jalgpalli jne; vaheajakommentaarid jätsime vaatamata, et telekas vahepeal puhata saaks.
viisin teleka vanade aparaatide kogumise punkti, kedagi muud ei olnud, nii et sain ise talle koha valida (vaatasin, et ei paneks teda kuhugi mustemasse kohta), patsutasin teda hüvastijätuks ja läksin välja; heitsin talle ukselt viimase pilgu ning nägin viimast pilti, mida ta mulle oma klaasist näol näitas - minu enda peegelpilt ukse taha astumas.

uus telekas on õhuke. üsna veider on tema peale vaadata - selline tunne, et midagi oleks nagu puudu; pilt ja ekraan on, aga telekat ennast nagu polekski. nagu oleks ta mingi fantoomtelekas, ilma kereta, ilma kehata. uut vaadates tundub, et vanal telekal tuli pilt kuskilt sealt ekraani taga olevast kerest, kuskilt "teleka sügavustest" - pilt otsekui "jõudis ekraanile". uuel tuleb pilt nagu eikuskilt, on juba kohal ilma jõudmata, nagu oleks ta juba teleka käimapanemise hetkel pimeda ekraani varjus varitsenud. see on natuke harjumatu. nagu "kehatu organ".

lõpetuseks üks vanaaegne telekatabel, Hieronymus Boschi maal "Seitse surmapattu ja neli viimset asja" (rippus meil üksvahe ka teleka kohal). (pildi lühikest, aga asjalikku analüüsi vt nt siit.)