kõrb kasvab 2

mõnikord mõni asi vihastab - kui satud kokku millegagi, mis on lihtsalt nõme ja loll. näiteks nüüd hapukurgi kõrgajal Äripäeva algatatud ning Postimehe ja Kana 2 poolt üles võetud teema (Postimehes isegi juhtkirja tasemel), nagu raisataks jubedalt Kulka raha, andes näitlejatele raha välismaasõitudeks - Kulka toetavat turismireise. ilma süvenemata, miks näitlejaile seda vaja on, kuidas käib Kulkas otsustamine (seda teeb ju ikkagi asjatundjate kogu), noppides välja teiste kultuurialade esindajate lauseid, mida saab näitlejate vastu pöörata, mõtlemata selle üle, mille poolest erineb kunstniku ja tavainimese kogemusvõime reisil (sellest rääkida tähendaks ju keskmist lehelugejat solvata) jne. Postimehe juhtkiri on muidugi demagoogia supernäide - Kulkast raha küsijad oleks nagu süüdi, et need, kes raha ei küsi, seda sealt ka ei saa; teemale tuuakse toetuseks veel otsene vale, et Kulka ei toeta kultuuriajakirjandust; esitatakse väide, et "Kuid ka kultuuritegelased on inimesed, ja nii nagu iga organisatsiooni maailmas, tabab seda mandumine" jms. väga lihtne on konstrueerida ilma argumentideta tekst, mille sisuks on "seal on midagi mäda". õnneks on Toompere, Toomas Väljataga ja Kaarel Tarand teinud asjakohaseid vastukommentaare - aga ega leht ei hakka ju Väljataga kommentaari peale ometi oma valeväiteid põhitekstis korrigeerima. vastikuim asja juures on, et Postimees tegi kohe oma demagoogia põhjal ka päeva küsitluse, kus üle kolmveerandi inimestest arvas, et ei peaks jah näitlejatele välismaasõitudeks raha andma. istugu aga muudkui oma teatris ja ärgu kogegu midagi. samahästi võiks öelda, milleks teadlasel on vaja uusi raamatuid osta, tal ju niigi riiul juba lookas. selliseid asju lugedes mõtled, kas see ongi see inimmaterjal, millest tahetakse "kodanikuühiskonda" tekitada? "rahvas" "arvab" - naeruväärne.
ja oleks veel mingid hiigelsummad - nt 7000 krooni näkku andekate näitlejate esmakordse Pariisi-kogemuse jaoks. imelik on, et kui kokkuhoiujutud on õhus, siis jäävad ette ikkagi kultuurile eraldatavad väikesed summad, mitte nt otseselt ärimaailma kuuluvale spordile riigi poolt antavad summad. (sellest veel jäledam on muidugi see, et õhukest riiki peavad varsti kinni maksma hakkama koolilapsed oma tühjade kõhtudega. eesti pereisa aga saab pärast Eesti populaarseima uudistesaate - milline eufemism - "Reporteri" vaatamist öelda ilma koolilõunata koolist koju tulevale lapsele ning oma rohtusid mitte välja osta jõudvale emale: "selles on süüdi need pagana näitlejad, kes meie raha eest väljamaal päevitamas ja bordellis käivad.")
kui see lind seal pildil arvab, et ta saab nüüd kõhu täis, eksib ta rängalt. või kes teab, äkki ta ongi harjunud ainult vatti sööma - siis jumal temaga.

30. juuli. the saga continues - tänases Postimehes on probleemiks juba kirjanike arvutid ning Õhtulehes erinevad juubelitoetused. ja kultuuriinimeste üksteise vastu väljamängimine on päris hästi õnnestunud.

31. juuli. eile õhtul oli TV3 uudistes muusika sihtkapitali juhi Olav Ehala kommentaar asjale - enam-vähem nii ja naa, jäi mulje (uudislõik oli muidugi kokku monteeritud nagu meelelahutussaatele kohane, varjatud kaameraga klatshijuttu ka sekka; vt siit). tänases Postimehes on Toompere oma kommentaari artikliks arendanud; Äripäev jätkab üksikjuhtumitega, Kangurite Pariisi-käik on võetud luubi alla (teemat peegeldab omakorda Õhtuleht), lisaks nupp sellest, et Täär pole aruannet esitanud. On näha, et Äripäeva ajakirjanikud on Kulka dokumentatsiooniga tutvumas käinud. Äripäevas ka Riigikogu kultuurikomisjoni juhi Kreitzbergi intervjuu lugejatele, kus on nt lause "Kultuurkapitali Nõukogu on plaani võtnud Eesti Kultuurkapitali Seaduse muutmise ettepaneku tegemise käesoleval aastal. Loodan, et tema seni üsna hägused ülesanded saavad oluliselt täpsustatud" ja minister Jänese kohta: "Kindlasti on ta praegu väga tugevasti seotud eelarve kärbete tegemisega, mis üsna valusalt tabab ka kultuurivaldkonda. Usun, et Kultuurkapitali Nõukogu esimehena kiirustab ta tagant muudatuste tegemist Eesti Kultuurkapitali Seadusesse." ja nagu tellitult ka seos koolilõunatega: "Et kraane kinni keerata on vaja sedust muuta. Ses mõttes on kulka palju paremini kaitstud kui koolilaste prii lõuna, mille rahastamist saab vähendada seadust muutmata."
nii et asi hakkab vist klaaruma, ongi ilmselt avaliku arvamuse masseerimine kultuuri rahastamise muutmiseks. no toreon, toreon.
oma blogides kirjutavad sel teemal ka Wimberg ja Mart Kase.

Samal päeval. Märt Väljataga saatis Kirjanike Liidu listi järgneva teksti, mida võib edasi levitada.

UUDIS:
Eesti kultuurirahastamissüsteem PR-rünnaku all

Käesoleval nädalal on eesti ajakirjanduses sagenenud rünnakud Eesti Kultuurkapitali vastu. Teema algatas Äripäev, mis seadis kahtluse alla reisistipendiumid näitlejatele, nõudes koguni nende tagasimaksmist. Postimees avaldas 29. juulil juhtkirja "Kauka jumal" (viide Kitzbergi sellenimelisele näidendile), milles leidis, et ka kultuuriajakirju toetatakse läbimõtlematult: raha jagatakse nii riiklikele kui marginaalsetele väljaannetele. 30. juuli Postimees avaldas Krista Leppiku artikli "Kirjanikud ostavad kulka kulul arvuteid", mis algab sõnadega: "On valiku küsimus, kas anda hädasolijale pihku õng või kala. Just viimaseid jagab viimase nelja aasta jooksul kultuurkapital, andes kirjanikele raha arvuti ostuks." Vikerkaar päris ajakirjanikult, kust tekkis sellise artikli idee. "Teema võttis üles Äripäev," vastas Leppik, "pealegi ilmusid reedel Sirbi vahel kultuurkapitali rahaeralduste nimekirjad. Me arutasime seda küsimust toimetuse koosolekul, kus osalesid veel Kalle Muuli ja Merit Kopli." Rünnakutega on tänase Äripäeva intervjuus läinud kaasa Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg: "Loomulikult on küsimus reeglite laialivalguvuses. Kultuurkapitali Nõukogu on plaani võtnud Eesti Kultuurkapitali Seaduse muutmise ettepaneku tegemise käesoleval aastal. Loodan, et tema seni üsna hägused ülesanded saavad oluliselt täpsustatud. ... Kultuurkapitali seadus annab piiramatuid tõlgendamisvõimalusi". Kreitzberg teeb ka konkreetseid etteheiteid kultuurkapitali jaotamispõhimõtete kohta. Eesti loomeliidud tunnevad olukorra pärast muret. Nii on Eesti Kirjanike Liidu siselistis avaldatud arvamust, et PR rünnaku
eesmärk on avaliku arvamuse ettevalmistamine kultuurkapitali suhtelise autonoomia piiramiseks ning võib-olla isegi vaikivaks ajastuks.

viimase all peab MV (ma arvan) silmas vaikivat ajastut Kulkas, st otsest allutamist riigile ja poliitilisele kontrollile.

1. august. eks ma siis märgin ära veel asjakohaseid sõnavõtte. tänases Postimehes ajakirjanik Kaire Uuseni arvamuslugu, mis jätkab Postimehe senist liini, ning uudis sellest, et minister Jänes nõuab augusti lõpus Kulka sihtkapitali juhtidelt aru. teema jõudis lõpuks ka Päevalehte, kus ilmus Ilona Martsoni arukas arvamuslugu.

2. august. Märt Väljatagalt tänases Postimehes ka pikem lugu.

3. august. veel tagantjärele-täiendusi. 31. juulil Delfis Vilja Kiisleri arvamus; siit võib näha Terevisiooni lõiku, kus räägivad Äripäeva ajakirjak Kristiina Traks, lavastaja Normet ja kulka juht Altmäe - Traks kirjutas sellele oma lehes järelloo, kus nimetab Normetit ja Altmäed demagoogideks. Äripäev tuleb välja uue avastusega, et Kulkal on aruandevõlglasi "kuratlik arv", pluss veel väiksemaid nuppe konkreetsetest juhtumitest. Aruandevõlgnevus pole muidugi  ilus asi (olen isegi selles suhtes patustanud), samas kontekst, kus see on nüüd välja pakutud, on tendentslik. 1. augusti Postimehes Sauteri vastulause, ja Ilmar Raagilt päris asjalik analüüs, mis ilmus nii tema blogis kui Rahvusringhäälingu uudistesaidil. Kuku raadio pühandas asjale oma saate Vastasseis, kus vestlevad Altmäe, Martson ning Äripäeva ajakirjanik Kadri Jakobson (refereerin teravaimat hetke - Martson avaldab kartust, et Äripäeva lugusid võivad poliitikud kurjasti ära kasutada, Jakobson vastab, et selline jutt on talle üllatus [!], ning kaebab ülekohtutundest väriseva häälega, et "julged sa puutuda kultuuriinimeste rahakotti, oled sa enne risti löödud, kui sa üldse midagi teha jõuad"; Martson küsib Jakosoni jutu peale, millal too viimati teatris käis, mille peale Jakobson ütleb, et see on rünnak isiklikul tasandil. no comments). Eilsest kaks saba ja sarvedeta (ehk siis ingellikku) lugu - Kristi Leppik Postimehes ning Õhtulehe arvamustoimetaja Laur Uudam.
kuna tegu on blogiga, siis olgu mainitud veel mõned blogid, kus asjast juttu tehakse: Aapo Ilves, Vahur Afanasjev, Urbaanika, Ulmeguru, Nipitiri, Kirjatsura - neist, mis on silma ette jäänud.
Ilmar Raagi jutust tõstaksin esile seda kohta, kus ta arutleb, mis juhtuks, kui eesti kultuuri rahastataks ainult turumajanduslikel põhimõtetel - see ja see ja see asi kaoks eesti kultuurist ära, AGA: "70% eestlaste igapäevase kultuuritarbimise jaoks ei toimuks mingit olulist muudatust" (ma eeldan, et ta toetub mingitele kultuuritarbimise uuringutele). sel taustal tundub praegune meediatarbijate masseerimine Kulka suhtes päris jube.

6. august. jätkub. tänases Postimehes Jürgen Ligi jutt, et Kulka rahastussüsteem tuleks lammutada, kuna see on tagurlik ja ebamoraalne, sõltudes inimeste pahedest (põhjalikumalt tema blogis). Kreitzberg on ettevaatlikum, Herkel oponeerub Ligile otseselt. lehes on ka Äripäeva tänaseid uudiseid ümber jutustavad lood sellest, et Jänes on Kulka süsteemi muutmise vastu, ning et näitlejad esitavad aruanneteks turismifirmade arveid. pluss veel juhtkiri, mis on nagu ise ka ehmunud, millistele mõtetele võib nüripoolne ajakirjandus mõned poliitikud viia. Õhtulehes kommenteerib Altmäe aruandevõlglaste asja.
tsitaat Ligi blogist: "Kui riigis omaks võetud fiskaalkultuuri ja moraali kehtestamine on politiseerimine, siis olen mina politiseerimise poolt." selge. ilmselt ei saa Ligi aru, kui eneseirooniliselt see lause kõlab.

7. august. Postimehes Mart Ummelase hämamine; jutt on üles riputatud ka blogisse "20 aastat hiljem", ma ei suutnud end pidurdada ja kirjutasin vastukommentaari. Eesti Ekspressis Märt Väljataga artikkel ning Karin Pauluse arvamuslugu selle kohta, et võiks taastada ajakirjanduse sihtkapitali. Lisaks veel Areenis Kalev Kesküla lühikommentaar. Afanasjevilt tema blogis päris teravmeelne lühis.
Mitte otseselt Kulkat puudutavalt, kuid illustreerimaks "riigis omaks võetud fiskaalkultuuri ja moraali", võiks kõrvuti lugeda kahte asja tänasest Äripäevast: Ansip räägib sellest, keda ei tuleks maksudega karistada, ja Jürgen Ligi sellest, keda tuleks.

8. august. tänases Sirbis sõnavõtud Sinijärvelt, Kaarel Tarandilt ja Jürgen Roostelt; Rooste teatab muuhulgas oma lahkumisest SDEst. blogiga "20 aastat hiljem" on huvitavad lood - hommikul vastas Ummelas mu kommentaarile, kuid pärastlõunaks oli blogist kadunud kommenteerimisvõimalus koos kommentaaride endiga; rumala peaga polnud ma enda ega Ummelase kommentaare salvestanud ning hetkel on nad mul kaotsis. 
vt ka Plasma-Jacki ehk Kaarel Kressa blogi, kelle kommentaar oli juba hommikuks sealt kustutatud.

Samal päeval. Kommentaarid on nüüd taastatud, Ummelase põhjenduseks see, et oli tarvis eemaldada pahatahtlikke isiklikke rünnakuid. Kopeerin igaks juhuks kogu kupatuse siia.
minu esimene kommentaar:

ANALÜÜSIKATSE

"Nii Avo Viioli juhtumi kui ka viimatiste faktide valgusel sihtkapitalide küsitavast rahakasutusest paistab küll,"

- Nagu Väljataga tänases Ekspressis kirjutab, poleks kogu probleemi, kui näitlejate reisirahad oleks vormistatud nt loominguliste stipendiumidena. Sellisena neid tegelikult tulekski võtta. Viioli kriminaalset tegevust võrdsustada loominguliste stipendiumide jagamisega on - mis? Minu meelest hämamine.

"et toonased kartused polnud päris asjatud ning oleme loonud üsna läbipaistmatu ja korporatiivse, «mina-sulle-sina-mulle-klubi»."

- "Mina-sulle-sina-mulle" tähendab siinses kontekstis ilmselt seda, et kultuuriinimesed ise ei peaks otsustama, mis on kultuuri valdkonnas asjakohane; arvesse peaks võtma "rahva häält". Ummelas võiks ju teada, et "rahva hääl" riigiga seotud rahastusküsimustes tähendab rahva esindajate ehk poliitikute häält. Sisuliselt soovitakse seega poliitilist kontrolli Kulka üle. See aga oleks hoopis üks hullemat sorti "mina-sulle-sina-mulle" kombinatsioon.

"Nimelt kultuuriministeeriumi roll riigi kultuuripoliitika juhina kultuurkapitali kõrval võib nõnda marginaliseeruda"

- Kultuuriministeeriumi marginaliseerumine saab olla ikka vaid kahvatute ministrite süü, või siis selle süü, et riik ise marginaliseerib Kulmini, lükates ministeeriumi alla kuuluma pidavaid projekte Kulkale täitmiseks. Kuidas Kulka ise ministeeriumi marginaliseerib, jääb hämaraks.

"Selline süsteem muudab kogu kunstielu enesekeskseks, sissepoole pööratud mänguks, kus väärtushinnangud määratletakse tsunftisiseste mõõdupuude ja kokkulepete järgi, mitte aga avatud ühiskonnale kohaselt, kaasates otsustamisse ka võhikuid ehk rahva (pro valijaskonna) enamikku."

- Ilmar Raagi blogis ilmunud analüüsis kõneldakse sellest, et kui kultuuri rahastataks turuloogika kohaselt (st vaijaskonna enamiku loomulike eelistuste kohaselt), kaoks Eestist üsna suur hulk kõrgkultuuri, samas kui 70% eestlaste kultuuritarbimises ei muutuks midagi. See kõneleb selgesti (mu meelest endastmõistetava) seisukoha kasuks, et kunstikultuuri üle ei saa otsuseid teha demokraatlikel üldvalimistel, see on siiski spetsialiseeritud ala. Kõrgkultuur ei saa olla rahvahääletuse küsimus.

"Kus oli kultuurkapital siis, kui sammast kavandama hakati?"

- Kõige mõistatuslikum koht kogu artiklis. Kuidas puutub Kultuurkapital sambaprojekti, mis algusest peale oli antud Kaitseministeeriumi otsustusvaldkonda? Kas Kulka oleks pidanud omal käel samba rahastajaks hakkama, kaaperdades selle Kaitseministeeriumilt? Kogu samba kunstilise väärtuse temaatika sidumine Kulka teemaga on kunstlik ja demagoogiline.

"Jooksva aasta säästueelarves kärbiti kultuuriministeeriumilt 8%, kaitseministeeriumilt aga 10 korda väiksem osa ehk 0,8%. Kas võiks sellist otsust nüüd pidada «rumala» rahvahulga kättemaksuks (snobistlikule) kõrgkultuurile?!"

- Jälle arusaamatu lõik. Eks see otsus tuleneb ikka valitsuskoalitsiooni poliitikast ja on ka üheks näiteks selle kohta, mis põhjustel Kulmin tegelikult marginaliseerub - riigi aetava poliitika pärast, mitte Kulka pärast.

"Niisuguse küünilise seose võimalus oli üks põhjusi, miks olin toona ja olen ka nüüd põhimõtteliselt vastu sellisele kapitalile, mis oma sõltumatuses tahes-tahtmata elitariseerub, ehitades üha kõrgemat elevandiluust torni selle jalamil tuigerdava kultuurikauge ühiskonnaosa füüsilist ja mentaalset allakäiku ära kasutades."

- Arutluskäik püüab sisendada, et Kulka süsteem on süüdi inimeste moraalses allakäigus, sundides neid suitsetama, viina jooma ja kasiinos käima. Unustatakse muuhulgas ka see, et Kulka rahastab üsna tõhusalt ka rahvakultuuri - kui see pole inimeste kultuursuse nimel töötamine, mis siis veel on? Et 70% eestlaste kultuuritarbimist kõrgkultuuri kadumine ei morjendaks, kas see on kunstiinimeste süü? Kuidas küll?

"osa kultuuriavalikkusest on sedavõrd kaugenenud maksumaksjate enamikust, et ei huvitu nende arvamusest, küll aga lepib nende joomise, suitsetamise ja hasartmängudega ehk kultuurkapitali tulude kasvatamisega."

- Järelikult oleks õige suitsust ja viinast tulev aktsiis kui olemuselt ebamoraalne, räpane raha üldse käibest kõrvaldada ning panna kultuuriinimeste rahastus sõltuma sellest, mille eest maksumaksjate enamik on nõus oma raha välja käima; loogiliselt mõeldes ma muud ei oska siit välja lugeda. 

"miks noodsamad kirjanikud pole oma kirjutusmasina toetuse asemel taotlenud Kultuurkapitalist kümmet tuhandet krooni näiteks selleks, et teha selle raha eest tele- või raadiosaateid. Jätkuks õige mitmeks tunnipikkuseks kirjandussaateks. Kuhu jääb nüüd kunstiinimese missioonitunne ja madal valulävi!?"

- Ummelas võiks teada, et asjad ei käi ju nii, et marsin aga oma rahaga telemajja sisse ja hakkan aga saadet tegema. Seda, mis saateid tehakse, otsustatakse siiski mujal. See pole isegi mitte hämamine, vaid otsene vale. Kultuurisaadete rahastamine Kulkast oleks taas üks kultuurist mitte huvituva riigi kohustuse Kulka kraesse veeretamine. Vastandus "kas arvuti või kirjandussaade" on samuti demagoogiline, otsekui poleks meil kultuurisaateid just sellepärast, et kirjanikel on Kulka toel olemas põhiline töövahend; ehk siis: "kulla kirjanikud, teil pole telekas oma saadet just selle pärast, et teil on võimalus isiklikku arvutit kasutada". Ma ei tee midagi muud, kui loen loogiliselt lahti Ummelase arutluste implikatsioone.

- Rahalist osa ja Soome-võrdlust ei hakka ma puutuma, selle ebakohasust on juba Postimehe kommentaarides küllalt hästi osutatud.

- Kogu artikli demagoogiline algdispositsioon tuleneb sellest, et arusaamatuna tunduvad üksikjuhtumid üldistatakse kogu Kulka süsteemile. Kasuks tuleks Kulka eraldiste kogupildi arvesse võtmine. Metonüümiline optilise pette loomine on üks hämamise raudvarasse kuuluvaid võtteid. 

Kogu lugupidamise juures,
AP




Ummelase vastus:

Tänan lugupeetud Aare Pilve huvitava kommenataari eest, mis küll kuulub kategooriasse "ajame edasi oma asja". Minul seda probleemi pole, pole Kulkast raha taotlenud.
Niisiis, kas asi on vaid üksikutes ebamõistlikes või "valesti vormistatud" taotlustes? Oma kirjutisega üritasin väita just vastupidist - näitlejaid ei saa teha peamisteks patuoinasteks tegevusele, mille üldine mõõdetavus ja efektiivsus on ülimalt küsitava väärtusega.
"Mina-sulle-sina-mulle-klubi" all mõistan seda, et tegutsevad spetsiifilised sihtkapitalid, milles otsuseid teevad põhiliselt sama ala inimesed, kes käivad koos vaid kord kvartalis, et läbi vaadata kuhja kolleegide avaldusi. Loomulikult valivad nad sealt selliseid avaldusi, mille esitajaid nad hästi või liigagi hästi tunnevad. Pealegi ahvatleb selline jagamine selleks, et kui täna jagad oma heale kolleegile, siis paari aasta pärast jagab tema sinule, sest tänuvõlg kohustab.

Üksnes kultuuriministeerium saab koondada piisavalt kõrgel tasemel spetsialiste, kes jälgivad kultuuri arengut rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil diakrooniliselt, prognoosides ühtaegu pikaajalisi protsesse ette seoses eelarvestrateegiaga, tegeldes rahvuskultuuri esmaste küsimustega ning kultuuri arengu proportsioonidega globaalses plaanis. Isegi Märt Väljataga on tunnistanud, et kunstialade proportsioonid Kulka jagamistel on praeguseks paigast ära. Kultuur on tana aga multi ja inter, seepärast igasuguste piiride tõmbamine erinevate kunstialade vahele on iseenesest oht, mitte aga hüve.
Mis puutub küünilisse rahakasutusse, siis leian tõesti, et alkohoolikute ja muude narkomaanide tegevusest saadav tulu tuleks kulutada eelkõige sotsiaalsfääris, mitte loomingulise alge arendamiseks. Tahes-tahtmatult niisugune rahavoog hakkab moraalselt korrumpeerima ka saajat. Pole siis ime, et paljud tänased eesti kirjanikud tunnistavad enanst avalikult joodikuiks - teenime raha Kultuurkapitalile.

Rahvast ei tohiks aga igal juhul unustada ega jätta üksi. Kultuurkapital ei saa olla olemasolevate kultuuriinimeste jaoks must kassa, milleks ta paraku on kujunenud, ta peab võtma vastutuse ka selle eest, missugune on tänane eesti kultuur ja kogu ühiskond. Miks ei tegele Kulturukapital näiteks rahvusliku multikultuursuse (integratsiooni) probleemidega? Miks sulgutakse elevandluutorni Eesti tänase poliitilise juhtimise äraspidisuse osas ja lauldakse hosiannat ühiskonda hävitavale neoliberalismile?! Kuhu on jäänud kultuuriinimeste sõna peatamaks ühiskonna dehumaniseerumine? Selleks ei piisa ainult Ilmamaa raamatute rahastamisest ega veel vähem kirjanikele uute (mängu)arvutite kinniplekkimisest, vaja on sotsiaalset seisukohavõttu, positsiooni. Ka Vabadussamba küsimuses. Miks sai riik kultuurile sellega nii kergelt ära teha? Sest meie kultuuriavalikkus on passiivne, mandunud, lamab Kultuurkapitali pakutud loorbereil. Puudub igasugune ühiskondlik seisukoht ja seetõttu ka jõud seda väljendada. Kuhu on jäänud loomeliitude roll, mis oli 20 aastat tagasi Eesti arengule otsustav? Selle on Kultuurkapitali rahaga tänane neoliberalism lihtsalt (odavalt) üles ostnud ja pisku saajd hüüavad pealegi veel õimule kiidulaule nii ajalehtedes kui poliitilistel pargikontsertidel. Probleem pole tõesti Kultuurkapitali rahajagamises, vaid meie kultuuri infantiilsuses ja konjunktuursuses.



Ja minu uus vastus:

“Tänan lugupeetud Aare Pilve huvitava kommenataari eest, mis küll kuulub kategooriasse "ajame edasi oma asja". Minul seda probleemi pole, pole Kulkast raha taotlenud.”

- Ma saan aru, et Teie jaoks on Kulkast raha saamine ja üldse Kulka olemasolu põhimõtteliselt ja algusest peale “probleem”, samuti nagu see, et keegi ajab oma asja. Aga olgu sellega, probleemid viivad elu edasi.

“"Mina-sulle-sina-mulle-klubi" all mõistan seda, et tegutsevad spetsiifilised sihtkapitalid, milles otsuseid teevad põhiliselt sama ala inimesed, kes käivad koos vaid kord kvartalis, et läbi vaadata kuhja kolleegide avaldusi. Loomulikult valivad nad sealt selliseid avaldusi, mille esitajaid nad hästi või liigagi hästi tunnevad.”

- Palun konkreetseid näiteid, mitte umbmääraseid insinuatsioone. Et kultuuriinimesed väikses Eestis üksteist paratamatult tunnevad, ei saa ju olla automaatselt eelduseks, et otsustamises pole objektiivsust. Kultuuriinimste korruptiivsus on Teie mõttekäikude eelduseks, mitte järelduseks - miks küll?

“Pealegi ahvatleb selline jagamine selleks, et kui täna jagad oma heale kolleegile, siis paari aasta pärast jagab tema sinule, sest tänuvõlg kohustab.”

- Eraldisi ei otsusa üksikinimesed, vaid komisjonid, mis on moodustatud mitmekesisuse printsiibil, st et ükski komisjon poleks liiga ühte suunda kaldu, vaid esindaks võimalikult erinevaid suundumusi. Pole veel kuulnud sellelaadsetest käsi-peseb-kätt kombinatsioonidest. Konkreetseid näiteid?
Mis oleks siis lahendus, kes peaks siis otsuseid tegema? Kultuurivaldkonda mitte kuuluvad inimesed? 

“Üksnes kultuuriministeerium saab koondada piisavalt kõrgel tasemel spetsialiste, kes jälgivad kultuuri arengut rahvuslikul ja rahvusvahelisel tasandil diakrooniliselt, prognoosides ühtaegu pikaajalisi protsesse ette seoses eelarvestrateegiaga, tegeldes rahvuskultuuri esmaste küsimustega ning kultuuri arengu proportsioonidega globaalses plaanis.”

- Nõus, muidugi, miks ta seda siis ei tee? Kulka pole tal keelanud seda teha. See on küsimus valitsusele, mitte Kulkale.

“Isegi Märt Väljataga on tunnistanud, et kunstialade proportsioonid Kulka jagamistel on praeguseks paigast ära.”

- Võimalik, aga see pole argument Kulka süsteemi kui sellise vastu.

“Kultuur on tana aga multi ja inter, seepärast igasuguste piiride tõmbamine erinevate kunstialade vahele on iseenesest oht, mitte aga hüve.”

- Kulkas on ka nn valdkondadevaheline komisjon, mis koosneb kõigi sihtkapitalide esindajaist ja mis otsustab interdistsiplinaarsete projektide rahasid.

“Mis puutub küünilisse rahakasutusse, siis leian tõesti, et alkohoolikute ja muude narkomaanide tegevusest saadav tulu tuleks kulutada eelkõige sotsiaalsfääris, mitte loomingulise alge arendamiseks. Tahes-tahtmatult niisugune rahavoog hakkab moraalselt korrumpeerima ka saajat.”

- Kas seesama raha ei hakka siis korrumpeerima ka sotsiaalsfääri, kui see sinna suunata? Mu meelest “räpase raha” kujund on vaid emotsionaalse, mitte sisulise väärtusega. Narkomaanide? - Minu teada Eestis narkootikumid pole aktsiisiga maksustatud. 
Muidugi ma olen selles suhtes nõus, et sotsiaalsfääri, narkovastasesse jms tegevusse peaks riik palju rohkem panustama. Samas, nähes, kust praegune eelarvehädas valitsus eelkõige kokku hoidma hakkab, pole mul usku, et kui nood aktsiisirahad Kulkalt ära võtta, läheks need sotsiaalsfääri - pigem nt kaitsekulutuste katmiseks; sellised on riigi prioriteedid.

“Pole siis ime, et paljud tänased eesti kirjanikud tunnistavad enanst avalikult joodikuiks - teenime raha Kultuurkapitalile.”

- Paljud - kui paljud? Ilma konkreetsete näideteta on see hämamine. Mina, kes ma kirjanduseluga hästi kursis olen, tean vaid paari lõuapoolikut, kes nii öelnud on.

“Rahvast ei tohiks aga igal juhul unustada ega jätta üksi. Kultuurkapital ei saa olla olemasolevate kultuuriinimeste jaoks must kassa, milleks ta paraku on kujunenud,”

- Must kassa?

“Miks ei tegele Kultuurkapital näiteks rahvusliku multikultuursuse (integratsiooni) probleemidega?”

- Taas seesama mõistatus, mis artiklis Kulka ja vabadussamba seose puhul. Kultuurkapital on rahaline fond, mis ei tee kultuuri arengukavasid - kui see kellegi ülesanne on, siis ministeeriumi. Miks tahate Kulkale peale panna ministeeriumi ülesandeid? Sama hästi võiks Rahvusringhäälingule peale panna parlamendi kohustused.

“Miks sulgutakse elevandluutorni Eesti tänase poliitilise juhtimise äraspidisuse osas ja lauldakse hosiannat ühiskonda hävitavale neoliberalismile?!”

- Ma palun konkreetseid näiteid, kus kultuuriinimesed on laulnud hosiannat neoliberalismile. Minu mulje on hoopis teistsugune.

“Kuhu on jäänud kultuuriinimeste sõna peatamaks ühiskonna dehumaniseerumine?
Selleks ei piisa ainult Ilmamaa raamatute rahastamisest ega veel vähem kirjanikele uute (mängu)arvutite kinniplekkimisest,”

- Loomulikult ei piisa ainult sellest, aga ilma selleta poleks sedagi, mis on; ilma Kulka poolt toetatud projektideta (millest osa on ka otseselt rahvavalgustuslikuks tegevuseks läinud) oleks too dehumaniseerumine veelgi sügavam. 
Arvutite osas - tavaline arvutiostu eraldis Kulkast on 10 000 krooni - millise mänguarvuti selle eest saab? Selle eest saab normaalse kontoritööks mõeldud riista kätte, kui omalt poolt pisut juurde panna, või siis kasutatud arvuti.

“vaja on sotsiaalset seisukohavõttu, positsiooni. Ka Vabadussamba küsimuses.”

- Minu meelest on kultuuriinimesed oma seisukohad samba küsimuses üsna selgelt välja öelnud, suur osa on vastu, ja on selgitanud, miks, teine osa on ka poolt. Või läheb tõeliselt sotsiaalse seisukohavõtuna arvesse vaid see, kui kultuuriinimesed kiidaksid kooris takka valitsuse poolt rahvaga manipuleerimisele? Ma ei saa hästi aru - kord näib, et Teie meelest pidanuks samba kritiseerijad järgi andma “rahva tahtele”, teisalt jälle, et see kritiseerimine pole olnud piisav. Ja mõlemal juhul on süüdi kulturnikuid liigselt ära hellitanud Kulka. Või kuidas sellest aru saada?

“Miks sai riik kultuurile sellega nii kergelt ära teha? Sest meie kultuuriavalikkus on passiivne, mandunud, lamab Kultuurkapitali pakutud loorbereil.”

- Mul tekib siin mitu küsitavust. Te näite samastavat eesti kultuuri ja Kulkat - sama hästi võiks samastada eesti majandust ja Ühispanka. Teiseks ei lama eesti kultuur mingitel loorberitel rahalises mõttes, sama hästi võiks ette heita nt mediaankeskmist palka saavale tööinimesele, et ta istub rahahunniku otsas ning see teeb ta liiga laisaks. Tarvitseks tutvuda nt vabakutselise literaadi toimetulekutingimustega, enne kui talle liigset rikkust ette heita. Riik sai kultuurile samba küsimuses “ära teha” (kui Te seda nii näete) lihtsalt oma poliitikategemise viisi pärast - monoloogiline ja rumalalt põikpäine, nagu see valitsus meil praegu on. 

“Selle on Kultuurkapitali rahaga tänane neoliberalism lihtsalt (odavalt) üles ostnud ja pisku saajad hüüavad pealegi veel võimule kiidulaule nii ajalehtedes kui poliitilistel pargikontsertidel.”

- Jällegi üldistus, mida ma ei saa tõsiselt võtta; eks on igasuguseid kultuuriinimesi, erinevate poliitiliste hoiakutega - kellele sümpatiseerib üks partei, kellele teine, kellele mitte ükski. Peaks ikka tooma konkreetseid näiteid, nt kes on saanud Kulkast loomingulise stipendiumi ja asunud seejärel võimulaulikuks.
Kas mitte-ülesostmine tähendaks seda, et kultuur ei peakski riigilt raha ootama?

“Probleem pole tõesti Kultuurkapitali rahajagamises, vaid meie kultuuri infantiilsuses ja konjunktuursuses.”

- Sel juhul - milleks rünnata Kulkat, mis on niigi alarahastatud kultuurile põhimõtteliselt päästerõngaks; kujutlege eesti kultuuri ette ilma Kulkata, kujutlege, et riiklik rahastus piirdub ainult sellega, mis tuleb Kulminist - pilt ei oleks tore, ja kultuuriinimeste võõrandumine riigist oleks täielik, nad oleks riigi lihtsalt metsa saatnud ning siit lahkunud. 

põhimõtteliselt ütles Ummelas mulle erakirjas, et tema seisukohad on muutumatud - ega ma vist lootnudki teda ümber veenda, pigem pidasin elukutselise tekstitõlgendajana vajalikuks tõlkida see tekst selleks, millena ta end mulle näitab, küsitleda teksti teatavate küsimustega, mis ta olemuse seespoolt väljapoole nähtavale tõmbavad. hästi või halvasti, mingil määral on see mul vist siiski õnnestunud.

9. august. tänases Postimehes intervjuu Jänesega, kus ta püüab siluda oma senist suhtelist ükskõiksust ja kobavust, tehes samas ettepaneku, et Kulka võiks rahastama hakata uut Estonia juurdeehitust - mis ei näita just kõige adekvaatsemat arusaamist "asjade seisust". sama kahtlust avaldab Postimehe enda kommentaar. Õhtulehe kaudu avastasin tagantjärele, et Urmas Paet on juba 4. augustil oma blogis selgelt Ligile vastandunud. eilne Õhtuleht on aga toimetusepoolse nupuga teinud väikse katse teemat ülal hoida. kui eilse Sirbi esikülg tunduski mulle pisut ülepingutatuna, siis tolle nupukese valgel enam eriti mitte.
20-aasta-seltskond (ma polegi päris täpselt aru saanud, kes on selle blogi põhiline haldaja, kas Ummelas ise?) otsustas mu n-ö viisakalt välja visata, vastates lühikese kokkuvõtva teatega (ja mitte Ummelase, vaid blogihalduri nimel):

Täname Aare Pilve aktiivse osalemise eest diskussioonis, loodetavasti
ärgitab see sõnavõtt ka teisi teemast huvitatud inimesi esitama oma
arvamusi. Palume siiski vältida isiklikke rünnakuid, mis sunnib
kommentaare kõrvaldama! Samuti soovitame esitada identifitseeritavana.

olgu peale, ega siin seletada polegi midagi, niikuinii hakkasin ma juba endalegi hüsteerilise lapsena tunduma, pealegi ei ole mõtet toda Ummelase artiklit kogupildis üle tähtsustada.

15. august. tänases Sirbis Kalle Muuli seletus, mida ta silmas pidas, kritiseerides saates "Olukorrast riigis" möödunud nädala Sirbi teemakäsitlust. Muuli ja Anvar Samost rääkisid teemast pikemalt juba 3. augusti saates. saateid saab kuulata näiteks siit.

21. august. Eilses tähtpäevakõnes loomeinimestele tegi president etteheiteid, et Kulka asjus tõsteti liiga palju kära, kuid Gruusia asjas liiga vähe kära:

Kunst ja looming on ju meie lootuste ja soovide tõlk ning meie pahupoole peegel. Kunstnik – ja kasutan seda sõna siin kõige laiemas mõttes – tõlgib meile seda keelt ja maailma, mida me ei tunne, aga aimame. Kunstniku, intelligendi, haritlase julgus on olemuslikult loomisvabadus, mis sisaldab kõike: alates kunstniku aususest ja lõpetades teda ümbritseva keskkonna, ühiskonna, riigi vabadusega. Kunstniku töö on täita see vabaduse ruum oma taieste, oma häälega. Näidata selle ruumi piire ja olemust.
Aga sama oskuse, sama valju häälega peaks kunstnik ütlema oma arvamuse välja ka siis, kui tema väljendus ei ole õilistatud kunsti vormi. Kui tema hääl kaigub nagu Émile Zola „J’accuse” või 20 aastat tagasi Eesti loomeliitude pleenum üle terve maa ja maailmajao.
Ometi, teatud hämmeldusega pean tõdema, et lõppeval suvel kuulsime tõesti taas
kultuuriavalikkuse häält küllaltki kõvasti ja ühtselt kõlamas kultuuri raha ja kultuurkapitali teemadel.
Eesti riik on ju teinud erakordse korralduse ning andnud osa maksurahast, mis mujal ikka riigi voli on, otse kultuurile ja kultuuriinimestele. See oli hea ja õige
otsus, aga seda ei saa pidada enesestmõistetavaks ja kriitikavabaks privileegiks.
Mitte sellest pole aga tingitud minu hämmeldus. See on tingitud sellest, et Gruusias kestva tragöödia taustal kõlas vähemalt sama valjult ja kõnekalt Eesti kultuuriavalikkuse vaikimine...
Jah, meil on üksikuid avalikke intellektuaale, kes on võtnud juhtuvat seletada. Aga ma ei ole näinud tekkivat seda vormi, mis laseks meil ühiselt juhtuvat tunnetada: toetuskontserte, kirjanike ühispöördumisi ja muud.
Ma ei eelda ning ammugi ei kirjuta ma kellelegi ette, mida selle katastroofi sisulistest põhjustest arvama peab. Minu ja Eesti riigi arvamus on selge ja teada.
Aga kodanike kodutus, vägivald ja vabaduse riisumine – see kõik on ju ometi universaalne. On see siis sellisena tõesti nii kauge ja võõras sündmus, et see meie loomeinimeste närvi ei puuduta?
Ei usu, eile kõlas terve lauluväljaku täis rahvast ju sellele puudutusele kaasa!

26. august. tegin väikest otsingut, kas vahepeal on midagi lisandunud. 19. augustil Postimehes Peeter Kreitzbergi artikkel - nüüd, kui kired pisut lahtunud, näib mullegi, et Kulka kaitsjad kasutasid pisut "ebaproportsionaalset vastulööki" (või kuidas see diplomaatiline sõnastus Venemaa tegevuse kohta Gruusias oligi) ja tegid ehk sellega endale karuteene; samas on siiski kummaline, et keegi ei küsi, miks see vastulöök nii intensiivne tuli, ikka pannakse see mingi endassesulgunud, korruptiivse ja omakasupüüdliku ringkaitse arvele, küsimata, kuidas kultuur ennast tegelikult siin riigis tunneb. Kreitzbergi jutt näib üsna tasakaalukas, kuid samas imbub kuskilt põhja alt välja ikkagi nt sõnastus "end luuletajaks tituleeriv Jürgen Rooste" - justkui polekski luuletaja võimalik olla päriselt, vaid ainult kuidagi "niinimetatud luuletajana"; eks Kulkasse suhtumise määrabki osalt see, kas kultuuri suhtutakse kui "nn kultuuri" või kuidagi teisiti. (muuseas, artikli kommentaarides viitab Aapo ka siinsele postitusele.)
president Ilvese kõne kultuuritegelastele on samuti äärtpidi Kulka-teemaga seotud. ERR uudistes kajastatakse loomeliitude reaktsioone Ilvese etteheidetele, 22. augustil oli teema ka AK-s. (minu isiklik arvamus, miks loomeliidud ei saa - ega võib-olla tohigi - Gruusia asjus ühisavaldusi teha, leiab põhjenduse Mart Raukase arvamusloost. president ootab kirjanikelt poliitilist toetust, kuid kirjanikud eelistavad enamuses võib-olla hoopis eetilist vaatepunkti, mis ei saa sõjas pooli võtta. minu silmis tegi Ilves sellega väikse faux pas, mis puudutab ta kodanikuühiskonna-diskursust, aga samas ega ta presidendina vist asjasse eriti teistmoodi suhtuda ka ei saa, on oma ütlemistes n-ö juba ette ära positsioneeritud ja determineeritud - nii et mõnes mõttes "ei tasu isiklikult võtta".)
22. augusti Õhtuleht kommenteerib Ilvese sõnavõttu iroonilise nupukesega, millele lisab Arvo Uustalu arvamuse, kus on muuseas selline arabesk: "Väga raske on endast mingit avaldust välja pigistada, kui kirjanik peab raamatuid avaldama oma raha eest, sest kultuurkapital jagab piskut pappi onupojapoliitikast lähtuvalt reisivatele näitlejatele või arvutihuvilistele poeetidele."
Äripäev on pärast algust üsna vait jäänud, andes pisikese panuse teema ülalhoidmisse sellega, et 25. augusti sünnipäevaliste nimekirja juurde on valitud just Altmäe foto.



13. oktoober. siinne kroonika jäi unarule, kui läksin augusti lõpus Itaaliasse ning lülitasin ennast kuuks ajaks teadlikult Eesti meediaruumist välja. püüan nüüd tagantjärele järje taastada.
26. VIII
Äripäevas uudis sellest, et 35% inimestest peab näitlejate reiside rahastamist Kulkast õigeks
28. VIII
Õhtulehes uudis, et Kulka nõukogu ei leidnud näitlejate reiside toetamises midagi halba, kuid nendega hakkab tegelema siseaudit
29. VIII
Sirbis Jan Kausi artikkel (milles muuhulgas viitab siinsele postitusele) ja Valle-Sten Maiste pikk lugu, milles ka kriitilisemaid noote
Õhtulehes Katrin Saksa artikkel maksundusest, kus ta puudutab ka Kulka rahastamise eetilist küsitavust
31. VIII
Delfis lugu sellest, kuidas ametnikud käivad eurorahadega reisil - näide “kulka” muutumisest rahalaristamise sünonüümiks
1. IX
Päevaleht ja Rahvusringhääling kordavad Delfi kujundit
2. IX
Kirjanike Liidu listi saadeti edasi Altmäe Kulka kiri sihtkapitalide inimestele, kus ta annab teada plaanitavast hasartmängumaksu seaduse muudatusest ja selle kaudu tekkivast Kulka rahastamise vähenemisest, paludes sihtkapitalidel see info ka arvessevõtmiseks kultuuriinimestele edasi saata.
Päevalehes uudis uuest plaanist kärpida Kulka rahastamist hasartmängumaksust ning Marika Valgu ja Indrek Saare kommentaarid sellele
oma blogis kommenteerib asja ka Afanasjev (vt ka seda)
3. IX
Päevaleht kajastab veelkord hasartmängumaksu teemat siin ja siin
Postimehes, Äripäevas ja Õhtulehes teade sellest, et 170 Kulka aruandevõlglasele saadetakse inkasso kaela, koos õnnetute võlglaste kommentaaridega
nimekiri ise on selline
asja kommenteerib Wimberg, teda omakorda Afanasjev
samas lehes ka uudis selle kohta, et kultuuriminister Laine Jänes ei anna nõusolekut hasartmängumaksu osa vähendamisele Kulka rahastamises, lisaks juhtkiri
oma blogis võtab sõna Jürgen Ligi
Postimehes artikkel Kulka rahastamisest ja Mihkel Muti arvamuslugu kunstiinimeste ja rahva vahelisest mõistmatusest, mida Kulka-lugu ilmekalt näitab
Päevalehes Berk Vaheri arvamuslugu plaanitavatest Kulka-kärbetest ning uudis sellest, et Jänes pole kärbetega nõus
Õhtulehes hambutu jutuke aruandevõlgluse teemadel
5. IX
Postimehes Ilmar Raagi artikkel, mis püüab Kulka ümber käivasse arutellu arupäraseid fookuspunkte tuua -
Postimehes ja Äripäevas uudis sellest, et hasartmängumaksu seaduse muudatusest ei tulnud midagi välja
Äripäevas sama uudis
Seda kommenteerib omakorda Sirbis Kaarel Tarandi artikkel

millalgi septembri alguses (kahjuks täpset kuupäeva ei mäleta, sest ei salvestanud seda endale arvutisse) jätkas Ummelas 20-aasta-blogis mõttevahetust kommentaariga, mille sisu oli umbes selline, et Aare Pilv on 5 aasta jooksul 2003-2007 saanud Kulkast nii-ja-nii palju toetust (ei mäleta, mis oli täpne summa, umbes 213 tuhat millegagi) ja et loodetavasti on see toetus läinud asja ette.
vastasin talle: “Loomulikult on läinud asja ette - mu enesehinnang on eluterve, ma usun, et eesti (kirjandus)kultuuril on minust olnud omajagu kasu. Nii et ei tunne häbi, et Kulka toel olen saanud raamatuid osta ja teatris käia.”
Ummelas vastas selle peale 5. septembril nii (selle ma juba seivisin):
“Jah, ka mina olen ostnud raamatuid, käinud reisimas, ostnud arvuti, külastanud isegi kultuuriüritusi (ehkki üha harvemini, raha lihtsalt ei jätku), aga ilma toetuseta kellelt tahes. Ilmselt on probleem vanuses ja soodsate suhete puudumises, aga eks sellest ma ju ka kirjutasin.”
millele mina vastasin paar päeva hiljem:
“Vabandust, aga kas Te ei märka, et Te muutute juba solvavaks - Te hakkate juba mind isiklikult mingis susserdamises süüdistama, otsekui oleks ma selle raha saanud mingi sõbrakäenduse teel. Ma ei hakka varjama, et see tundub mulle väga ülekohtusena, vaat et vabandamist ootava vihjena. Ma ei hakka siin enesetutvustust tegema, loodan, et uurite ajakirjanikuna välja ka selle, mida ma peale rahasaamise olen teinud ja mille eest mind on peetud vääriliseks seda raha saama.”
mille peale eemaldati selle postituse alt kõik nii blogihalduri kui Ummelase konto alt tehtud kommentaarid.

6. IX
Postimehes on Altmäe üks nädala persoonidest
Jan Kaus kirjutab ühiskonnas levivast teiste arvel saavutamise vajadusest ning toob Kulka ümber toimuva üheks näiteks.
Õhtulehes Lauristini kommentaar eelarvearutelule ning Kulka-jahi naeruvääristamine
ETV-s “Vabariigi kodanike” saade, kus osalesid Wimberg, Tiina Lokk, Peeter Kreitzberg ja Tiit Ojasoo
Wimberg kommenteerib saadet oma blogis
8. IX
Postimehes vestlusring, kus osalesid Ülar Mark, Indrek Saar, Jürgen Ligi ja Heldur Meerits, vestlust juhtisid Kalle Muuli ja Lauri Linnamäe (Jürgen Ligi: "Sul endal oli suits ees, kui sa siia tulid, mees!"), selle juures Kalle Muuli kommentaar
Õhtuleht on jõudnud üle-eelmise nädala Sirbini ning võrdleb Tarandit Gruusiat rünnanud Venemaaga
10. IX
Peeter Oleski postitus 20-aasta-blogis
12. IX
Sirbis Jürgen Ligi vastulause kultuuriinimestele
13. IX
Postimehes Hando Runneli essee, kus ta korraks mainib ka Kulka-teemat
Õhtulehes Arvo Uustalu arvamusnupp
14. IX
Ekspressis Veiko Märka (mu meelest magedavõitu) nali sellest, et Kulka on Jaan Krossile inkasso kaela saatnud ja lehe enda selgitus. nalja taga on muidugi see, et aruandevõlglaste nimekirjas oligi tegelikult üks surnud inimene, Atko Viru.
16. IX
uudis, et pooled aruandevõlglased on inkassohirmus võlgnevuse kustutanud
18. IX
Postimehe uudis sellest, et hasartmängumaksu hulgad ja seega ka Kulka sissetulek vähenevad, lisaks juhtkiri, mis soovitab viia Kulka rahastamine üle kindlale protsendile riigieelarvest
seda kommenteerib oma blogis Jürgen Ligi
19. IX
uudis, et 44 aruandevõlglast anti lõplikult üle inkassole
20. IX
Postimehes Berk Vaheri arvamuslugu, mis räägib Kulka-loo taustal vaimueliidist
25. IX
Mart Ummelas väljendab oma seisukohti Maalehes (muuseas, minu otsingute järgi ainus Maalehe kajastus Kulka-teemale kogu selle aja jooksul). Ummelase jaoks algab kultuuritegelaste ebaeetilisus juba ainuüksi faktist, et nad vajavad raha - muudmoodi ma ta artikli lõppu ei oska tõlgendada.
sama asi ka 20-aasta-blogis
28. IX
Peeter Oleski reaktsioon 20-aasta-bogis
3. X
Sirbis Kaarel Tarandi artikkel kultuuri osast riigieelarves
4. X
Tõnu Oja väljendab Õhtulehe intervjuus opositsiooni näitlejate reiside Kulkast rahastamise suhtes
10. X
Sirbi viimasel leheküljel Mart Kivastiku sarkastiline novell aruandevõlglastest

17. oktoober. üleeile teatati, et pannakse kokku veel üks Kulka võlgnike nimekiri, mis esitatakse inkassole, umbes 30 nime. nimestikku ennast ei hakanud Altmäe targu avaldama - minu meelest õigesti, sest just midagi sellist huvitaks ajalehte kõige rohkem.
Üleeilses Õhtulehes väike uudis sellest, et Kuntsel, Aardam, Raud ja Peterson lähevad Kulka rahadega ümbermaailmareisile; uudisnupu ainsaks funktsiooniks on ilmselt teemat ülal hoida, sest asi on teada juba Kulka-loo algusest peale ning näitlejate reis pole ka praegu algamas.
tänases Postimehes on aga samuti Kulkat puudutav uudis ja lehe enda kommentaar, et muusikaauhindade gala lavastaja Koldits sai sama suure tasu, kui oli auhinnatavate preemiaraha. minu imestus on ajalehe omale vastupidine - mitte et Koldits sai nii palju (ju siis on selliste asjade turuhind selline), vaid et elutööpreemia on nii väike. st ajalehe meelest pole kultuuriliste teenete kasin rahaline hindamine üldsegi skandaalne, skandaalne on ikka see, kui mõni kulturnik saab palju. uudise kommentaaride hulgas ka Tarandi oma.

21. oktoober. eile avalikustati veel 11 nime, kelle Kulka andis üle inkassole; Postimees ja Õhtuleht ehitavad uudise miskipärast üles Juku-Kalle Raidile kui kõige tuntumale eraisikule, Päevalehe uudis näib nagu vihjavat sellele, et just saarlastel on aruandlusega probleeme.