hümn

tänases Sirbis kirjutab Kaplinski järjekordselt sellest, kui kehv on Eesti hümn. see tekst, mis ta asemele pakub, mu meelest küll ei erine Jannseni "mannetust värsitagumisest", aga olgu sellega - niikuinii ma hümni ega muid isamaalisi massilaule ei laula.
artikkel aga tuletas meelde, et olen korra kohanud hümni, mida ilmselt oleksin nõus kaasa laulma, sest ta on päris mõnusa natuke elegantselt loperdava viisiga, mis meenutab natuke mustvalgete filmide muusikat, ning heade sõnadega - Andaluusia hümn. Andaluuslased peavad ennast omaette natsiooniks - ma ei tea, mida see neil täpselt võiks tähendada, ilmselt mitte päris sedasama, mis meil rahvus, aga kindlasti mitte ka etnost; nad kõnelevad hispaania ehk kastiilia keelt (küll selle murret, kuid kirjakeelena kasutavad tavalist hispaania keelt) ning nende natsionaalne identiteet toetub ajaloole - Lõuna-Hispaania, mis on muust Hispaaniast kauem araablaste võimu all olnud ning seetõttu pisut erineva kultuurilise faktuuriga (flamenco kodumaa jne) -, kuid põhiliselt, nagu mulle tundub, on nende natsionaalne identiteet poliitiliste hoiakute põhjal kujunenud. Andaluusia oli 19. sajandi teises pooles anarhistlike põllumeeste maa ning Andaluusia "Isamaa Isaks" peetakse Blas Infantet, kes on ka selle hümni sõnad kirjutanud, tema aga polnud iseenesest mingi natsionalist, vaid poliitilistelt vaadetelt eelkõige georgist - georgism on Ameerika poliitökonoomi Henry George'i järgi nimetatud poliitilis-majanduslik filosoofia, mille kohaselt peaks inimeste eraomandusse kuuluma kõik, mis nad ise loovad, aga kogu loodus (maa jm loodusvarad) peaks kuuluma inimkonna (ehk siis konkreetsemalt kogukonna) ühisomandusse; sisuliselt tähendab see maa kasutajatelt maksu võtmist ning sellest maksust riigi või kogukonna poolt pakutavate hüvede finantseerimist - maa iseenesest ei tooda kellelegi eraomandist tulenevat eratulu, vaid ühistulu; mis inimene seda maad kasutades ise loob, kuulub isiklikult talle. muuseas, Hongkongis on seda majandusfilosoofiat üsna edukalt rakendatud - muid makse selle arvelt minimeerides. sellest on ilmselt mõjutatud ka tänapäeva roheliste ökomaksude ideed, ka Eesti rohelised on sarnaseid ideid välja käinud. ka Tolstoi oli George'i ideede pooldaja.
kui jälgida hümni sõnu, siis tundubki, et Blas Infante jaoks moodustasid Andaluusia natsiooni need inimesed, kes on valmis ühiselt üksteisega jagama maad, mida nad asustavad. kas pole see mitte üks mõistlikumaid ja vabastavamaid rahvusidentiteedi aluspõhju, mida saab ette kujutada? seejuures ei eralda hümn andaluuslasi teistest, vaid kutsub üles kogu inimkonnale kasuks olema. ei mingit jumala või taeva appikutsumist või "über alles"-hoiakuid. sellepärast see hümn mulle meeldibki. Blas Infante kirjutas hümni mõned nädalad enne Hispaania kodusõja puhkemist 1936, seda jõuti ka esitada, kuid Blas Infante hukati veel samal aastal frankistide poolt. kui 1980. aastail Andaluusia sai autonoomse kogukonna staatuse, sai hümn ametlikuks.
ka Andaluusia vapp (ja lipp) on Blas Infante välja mõeldud:


selle keskel seisab Herakles nn Heraklese väravate vahel (niimoodi nimetatakse Gibraltari väina) - see oli Heraklese rännakute läänepoolseim piir; värava kohale on kirjutatud "Valitseja Herakles Asutaja". tema kõrval on kaks lõvi, kelle ta on taltsutanud, need sümboliseerivad võimu ning loomalikke instinkte - NB inimene on keskmes, jumalat pole nähagi. alumine kiri ütleb "Andaluusia iseenese eest, Hispaania jaoks ja inimkonna jaoks".
hümni sõnad on tõlkes sellised:

Valge ja roheline lipp
naaseb pärast sõdade sajandeid,
et kuulutada rahu ja lootust
meie maa päikese all.

refr
Andaluuslased, tõuske!
Nõudke maad ja vabadust!
Neid on vaja vabale Andaluusiale,
Hispaaniale ja inimkonnale!

Meie, andaluuslased, tahame
saada taas nendeks, kes olime,
valguse inimesteks, kes andsid inimestele
inimliku hinge.

refr

esimestes variantides olevat Hispaania asemel olnud ka "los pueblos" 'rahvad' ja "Ibeeria". "valguse inimesed" (hombres de luz) peaks tähendama eelkõige valgustatud inimesi, teisisõnu humaniste.

eks siin on muidugi ka endale mee moka peale määrimist nagu igas hümnis, aga ei anna ju võrreldagi nt lausa sõgeda Itaalia hümniga, mis seisneb valmiduses ära surra ja ülbes kujutelmas, et Jumal miskipärast just itaallaste tarbeks Võidu on taltsutanud - ja seda kõike laulavad itaallased mingis kepsurütmis.

hümn ise koos originaalsõnadega on selline: