Pilved 250

hiljuti sain arhiivis ringi vaadates jälile esi-Pilvele. tuleb välja, et maikuus oleks pidanud tähistama tema 250. sünniaastapäeva. loomulikult ei sündinud ta Pilvena, vaid sai selle nime ilmselt juba vana mehena koos oma täiskasvanud poegadega - nimepanek pidi toimuma pärast 1819. aastat.

aastal 1758 oli kolmandat aastat käimas Seitsmeaastane sõda, mille tulemusena kerkis Euroopas uue suurvõimuna esile Preisimaa; britid kinnistavad sõja käigus oma domineerimise Põhja-Ameerikas ja Indias, tõrjudes mõlemast eemale prantslased. aasta lõpus vaadeldakse Halley komeeti esimest korda pärast talle nime andmist ja tema taastuleku ette arvutamist - esimest korda allub ta ilmudes teadusele. Carl Linné avaldab oma "Systema naturae" 10. trüki 1. köite, milles esmakordselt pakub välja kaheosalised ladinakeelsed loomade liiginimetused ning nihutab esimest korda vaalad kalade alt imetajate alla.
1758 sündisid peale Jaan Pilwe veel Robespierre, admiral Nelson ja Monroe doktriini autor James Monroe, aga ka Puškini kuulus няня Arina Rodionovna.

Pilve-rodu ise läheb nii:

Aare Pilv - esimene, kes on sündinud linnas ja lõpetanud ülikooli
sündinud 1976
|
Olav Pilv - esimene, kes sai keskhariduse ja lahkus Võrumaalt, viimane, kes on ristitud
sündinud 1949
|
Harald Pilv - esimene, kes lahkus kodukülast mujale elama, viimane, kes laulatati kiriklikult
1920-1979
|
Konstantin Pilv - esimene, keda on pildistatud, viimane, kes elas surmani isatalus
1898-1968
|
Jaan Pilw - viimane, kes teadis ussisõnu
sündinud 1856
|
Tannil Pilw - esimene, kes sündis Pilvena ja kes ostis talu päriseks ning jättis endast järele oma allkirja
sündinud 1837
|
Jakob Pilw
sündinud 1812
|
Gustav Pilw - üks kolmest vennast, kellest pärinevad kõik Võrumaa-Pilved
sündinud 1788
|
Jaan Pilw
sündinud 1758

(varasemaid surma-aastaid pole ma osanud leida)


siin Samuel Scotti maalil vaatavad Londoni inimesed 1759. aasta alguses Halley komeeti. nagu hiljem on selgunud, vaatavad nad mingit muud nähtust, sest Halley komeet ei olnud tegelikult selline; aga vähemasti uskusid need inimesed ise, et nad näevad midagi, mis on teaduse poolt ette kuulutatud. sabatäht oli ise ennustamise objektiks muutunud, erinevalt nt aastast 1066, mis oli ka Halley komeedi aasta - Inglismaa kuningas Harold pidas sabatähte halvaks endeks, Normandia hertsog William Vallutaja aga uskus, et see on hea märk, ning võitiski Haroldit, alustades uue ajajärgu Inglismaa ajaloos.

muezzin

jäin netist kuulama erinevaid muezzineid - muezzin on see mees, kes hüüab rahvast palvusele, tal peab olema kõva hääl (kuigi uuemal ajal kasutatakse ka mikrofonide abi); muezzin pole vaimulik, pigem on ta positsioonilt võrreldav kiriku kellamehega (aga erinevalt Liblest ei või ta suitsu teha ega viina juua, sest häält peab hoidma ja iga päev vormis olema). kutsungi nimi on araabia keeles adhan või azan ja tal on kindel tekst, kuid viis on igal muezzinil individuaalne. tekst on järgmine:

Allāhu akbar (4x)
Ash-hadu an-lā ilāha illallāh (2x)
Ash-hadu anna Muħammadan rasūlullāh (2x)
Hayya 'alas-salāh (2x)
Hayya 'alal-falāħ (2x)
Allāhu akbar (2x)
Lā ilāha illallāh (1x)

ehk eesti keeles umbes nii:
Jumal on võimas
ma annan tunnistust, et Jumal on ainus jumal
ma annan tunnistust, et Muhamed on Jumala prohvet
rutake palvusele
rutake hüve juurde
Jumal on võimas
Jumal on ainus jumal

muezzini head häält peetakse moslemite hulgas Jumala enda kingituseks ning adhan on omaette zhanr, millest peetakse väga lugu.

siin väike valik erinevaid kutsungeid.
Meka adhan:



Istanbulis sultan Ahmeti moshees, mis on üks tähtsamaid seal linnas:



palvekutse Malaisia televisioonist, koos malai- ja ingliskeelse tõlkega:



Petlemmas Jeesuse sünnikirikusse kostev adhan:



lähivaade sellest, kuidas teeb oma tööd Sarajevo muezzin Haji Abdul Gani Hosi (nime järgi paistab albaanlane olevat; nimi Haji tähistab muuseas seda, et ta on Mekas palverännakul käinud); see ülesvõte on aastast 1997, mil ta oli 73-aastane ning muezziniks olnud 60 aastat, kuid see, natuke sätitum esinemine on salvestatud veel möödunud aastal.



ja siin lihtsalt veel üks ilus adhan:



ei tea isegi, miks ma neid siia kleebin - lihtsalt huvi pärast.

kõrb kasvab

juuli alguses pandi mu kodupoe uksele silt, et pood läks mõneks nädalaks kollektiivpuhkusele. käisin täna vaatamas, kas puhkus juba läbi, aga seal oli uus silt, mis teatas, et pood on oma tegevuse lõpetanud. nii et "Jänese Koloniaalkaupu" enam pole, ei saa enam kodupoodi "hüpata". mõni aasta tagasi pandi kinni teine kodulähedane keldripoeke Narva ja Jaama nurgal - nii palju kui tean, põhjuseks see, et euronõuetele vastavaks timmimine oleks poe pankrotti viinud. nüüd on ümbruskonda veerand-tunni-ringi sisse jäänud vaid suur "Konsum" ning kolm joodikutele spetsialiseerunud poodi - Jaama nurgal ning Peetriturul poed, kus võetakse taarat vastu ning müüakse vaid viina ja suitsu, ning Staadioni tänaval üks pisut korralikum toidupood, aga sellegi nimi on "Joogid", ta on lahti kella 24-ni ja poe ees jorutavad päev läbi joodikud. sellise orientatsiooniga suudab väikepood pinnale jääda (Peetrituru pood oli kunagi pärispood, kust sai ka leiba ja piima osta).
suurpoed söövad kodupoode välja suretades ära linna loomulikud trajektoorid, linnametsa loomarajad (Mehis on sellest "Müürilehes" ilusti kirjutanud). järele jääb kõrb, kus konsumid ja lõunakeskused pole mitte oaasid, vaid tehislinnad keset liiva, mis on enda alla matnud kunagised metsarajad.
toda poe sulgemise teadet lugedes tuli kõrbe-võrdpilt mulle spontaanselt pähe, just nagu mingi eluskooslus oleks jälle koomale kuivanud. ja meenus too Nietzschelt pärit väljend - "kõrb kasvab". Heidegger on seda seletanud nii: "Kõrbeks muutumine on enam kui purustamine. Kõrbeks muutumine on kohutavam ehk pelutavam kui hävitamine. Purustamine kõrvaldab ainult seni kasvanu ja ehitatu; kõrbeks muutumine kuid peatab tulevase kasvu ning tõkestab mis tahes ehitamise. ... Maa muutumine kõrbeks võib inimese kõrgema elustandardi saavutamisega niisamuti kaasas käia kui kõigi inimeste ühetaolise õnneseisundi organiseerimisega. Kõrbeks muutumine võib olla mõlemaga seesama ning kohutaval viisil olla liikvel kõikjal, nimelt selleläbi, et ta varjub ehk varjab ennast. Kõrbeks muutumine ei ole pelk liivastumine. Kõrbeks muutumine on Mnemosyne pagendamine..." (Heideggeri teosest "Mis on mõtlemine?", 1951/52, Ülo Matjuse tõlkes Matjuse raamatu "Kõrb kasvab" eessõnas).
just nimelt - mitte ainult mingite kohtade kadumises pole küsimus, vaid just trajektooride, "metsaradade" kadumises, sest just nendes trajektoorides asub elav mälu linnast kui ruumist, kehaline, kehaliselt osalev mälu linnast kui elamise ruumist. jääb vaid funktsionaalne kohtade sõrestik, mille vahel pole elavaid trajektoore. Tartu linnaisade uhkeldav jutt sellest, et "Tartu ehitab", kõlab sel taustal üsna irooniliselt - kõrb "tõkestab mis tahes ehitamise"; seda, mis Tartus (ja Tallinnas ja mujal) toimub, ei saa nimetada ehitamiseks sõna sügavamas mõttes, see on vaid autotrasside ja ostuparklate konstrueerimine keset kõrbe; sellise linna rajamine, kus ei saa kohal püsida, ainult kohale ja ära sõita.




(pildid on pärit Simon Reevesi multikast "Hitchhiker")
.

mõnõq pildiq Põlva kihelkunnast

kävemi esägä nädälivaihtusõl suguvõsa kokkotulõkil (mitte Pilvede, vaid Sokkade, mu vanavanaimä oll' sündünü Sokk). Põlvamaal oll' ynnõ hüä kotus tuud kokkotulõkit pitä, suguvõsa esi om iks Vahtsõliina ja Haani kandist peri. ma tei sääl mõnõq pildiq.
paar postkaardi muudu pilti:




tollõ pildi man ommaq värm'iq tähtsäq, umbõs säändset värm'i oll' ülepää tuu kahva-mälehtüs:


impressionism:


kokkotulõk esi om tan:


üü tulõkil nõsõs suur verrev kuu taivahe, kyik miheq, kinkäl aparaadiq üteh ollivaq, naksivaq niguq käsü pääle klyps'ma, maq kah:


puuq naksivaq mõtsah kumama ja -


ku pümmeh tihhe udsu sehen välgügä pilti tetä, sys udsu jääs niimuudu pääle:


palimpsest (Väimelä mõis):


Väimelä mõisa aiapostiq - seo pilt miildüs mullõ tuuperast, et tan ommaq värmitooniq pääaigu säändseq tuhmiq niguq mõnõl Lauridsa Piitre pildil:

adieu, hea televiisor

viisin täna oma vana teleka ära - ja mul oli temast täitsa kahju. telekas pole mulle mingi suvaline tarbemasin, vaid midagi rohkemat. ma olen lapsest saadik telekaga koos üles kasvanud, ma vaatasin lapsena sealt kõike, mis juhtus (isegi Kesktelevisiooni kolmveerandtunnist "Rahvusvahelist panoraami", mida juhtis üks hamstri näoga paks mees - või noh, vaatamiseks ei saa seda nimetada, ma hoidsin sellel oma muude tegevuste vahel pilgu peal), ja kooliajal ma sageli isegi tegin oma kodutükke nii, et telekas kõrval mängis. minu jaoks polnud telekas selline eriline imeasi nagu mu vanemate nooruses (ema on rääkinud, kuidas väikelinnas käidi kambaga ühe poisi pool telekat vaatamas nagu kinoseansil) ega selline mula- ja mudakast, nagu ta võib tunduda neile minust noorematele. lapsepõlves nägin ainult üht kanalit, ETV-d, päeva ajal lasti seal tabeli taustal Vikerraadiot, saated olid õhtul alates umbes neljast, hommikuti kordas eilse õhtu filme. ma võin julgesti öelda, et telekas on mu silmaringi päris palju kujundanud. nüüdsel ajal ma muidugi enam teda pidevalt ei vahi, vaatan valitud filme ja saateid. aga mu eluharjumustesse sööbis ta lapseeas sisse. olen telekainimene.
see oli mu elu neljas telekas. esimene oli puust jalgade peal ja puidust külgedega mustvalge "Tauras", raskesti käivate nuppudega ja pikalt soojenev. too "Tauras" vääriks omaette pikemat juttu, igal juhul oli ta väga pikaealine ning visa telekas, elas vist isegi kineskoobivahetuse üle. teine oli juba värvitelekas, isa ostis selle, et vaadata Calgary olümpiat. sellest vaatasin "Merekoletist", Itaalia maffiaseriaali, peategelane oli komissar Corrado Cattani (mäletan, et kui ta kõige lõpus sõelapõhjaks lasti, olin natuke aega tõeliselt endast väljas); sellest vaatasin ka KTV ("kaateevee" oli ju tollal igapäevane kõigile mõistetav lühend) reedeõhtust megaprogrammi "VID" ehk "Vzgljad i drugie", kus oli perestroika vaimus popp probleemsaade "Vzgljad", siis mingi kultuurisaade ja kõige lõpuks MTV nädala singlite edetabel (!). Tartusse tulles sain pisikese kaasas kantava mustvalge teleka, mida pidi tõesti nagu läbi lukuaugu vaatama - seisis köögis külmkapi peal ja seal ma siis küürutasin "Salatoimikuid" vaadata. kui päris oma elu peale saime, andis isa meile tolle värvilise "Philipsi", mille ma täna ära viisin. selle viimasega olen siis kolmandiku oma elust üheskoos elanud, vaadanud sealt lõpuni "Salatoimikud", jõllitanud 11. septembrit ja pronksiööd, näinud palju häid filme, kuulanud, mis Ilma-Peep täna ka ennustab jne. kõik näitas ta kannatlikult meile ära, kuni väsis.
nii et kui telekas sel talvel hakkas vedru välja viskama, vedisin teda mitmesse parandusse (edutult) ja seejärel viivitasin uue ostmisega, isegi EMi vaatasime veel vanaga ära - ikka nii, et 10 minutit vaatamist, kuni ta välja lülitus, seejärel minutike ootamist pimeda teleka ees, siis jälle 5 minutit jalgpalli jne; vaheajakommentaarid jätsime vaatamata, et telekas vahepeal puhata saaks.
viisin teleka vanade aparaatide kogumise punkti, kedagi muud ei olnud, nii et sain ise talle koha valida (vaatasin, et ei paneks teda kuhugi mustemasse kohta), patsutasin teda hüvastijätuks ja läksin välja; heitsin talle ukselt viimase pilgu ning nägin viimast pilti, mida ta mulle oma klaasist näol näitas - minu enda peegelpilt ukse taha astumas.

uus telekas on õhuke. üsna veider on tema peale vaadata - selline tunne, et midagi oleks nagu puudu; pilt ja ekraan on, aga telekat ennast nagu polekski. nagu oleks ta mingi fantoomtelekas, ilma kereta, ilma kehata. uut vaadates tundub, et vanal telekal tuli pilt kuskilt sealt ekraani taga olevast kerest, kuskilt "teleka sügavustest" - pilt otsekui "jõudis ekraanile". uuel tuleb pilt nagu eikuskilt, on juba kohal ilma jõudmata, nagu oleks ta juba teleka käimapanemise hetkel pimeda ekraani varjus varitsenud. see on natuke harjumatu. nagu "kehatu organ".

lõpetuseks üks vanaaegne telekatabel, Hieronymus Boschi maal "Seitse surmapattu ja neli viimset asja" (rippus meil üksvahe ka teleka kohal). (pildi lühikest, aga asjalikku analüüsi vt nt siit.)

suvi 1978

magasin täna kaua ja kui ärkasin, siis jõin oma hommikukohvi keset suvepäeva sellesama vaate seltsis.
arvatavasti oli samasugune ilm, kui läksime vanaisaga Koikkülas Kõpsil kuhugi. ma ei mäleta muud, kui et oli hele suveilm, päike paistis, minust vasakul pool oli vanaisa (ei mäleta midagi konkreetsemat, ei ta nägu ega muud, mäletan vaid, ET ta oli seal, ja et tema minu-kõrval-olekus oli midagi sõbralikku), kaugemal vasakul pool oli väga suur leinakask (kas oli tuult, nii et ta sahises? - ei tea öelda) ja kuskil eespool oli suur heinakuhi.
olin ilmselt kaheaastane. vanaisa suri, kui olin kolmene. see on mu ainus isiklik mälestus temast, ja see on minu esimene mälestus üleüldse.
hiljem on selgunud, et samasse päeva peaks kuuluma ka üks teine mälupilt, kuigi miskipärast ei olnud ma seda "esimeseks mälestuseks" pidanud: mingi tiik, kust võetakse kahvaga kalu. selles pildis pole tõesti midagi rohkemat kui tiigist välja tulev kahv (kala ennast ma selles pildis ei näe, on vaid teadmine, ET sellega püütakse kala). miskipärast on kogu see pilt toonitud tiigivee värvi roheliseks - mitte ainult tiik ise, vaid üldse kõik paistab nagu läbi rohelise filtri. kui pilt koos vanaisaga kõndimisest oli selgelt tegelikkuse-mälestus, siis tiigi-pilt tundus mulle pigem mingi hästi meelde jäänud unenäopildina - kuni ükskord tuli jutu sees välja, et tol päeval vanaisa tõesti oli koos poegadega läinud keset päeva tiigi juurde kalu püüdma (see olevat veel olnud selline pilvelik äkiline ja etteplaanimata õhinaotsus) - siis alles taipasin, et mu peas olev pilt pärineb ärkvelolekust, mitte unenäost.

diakriis

leggendo il testo italiano nota bene
quale e è "e" e quale e è "è"
"e" non è equale a "è"

(so che la corretta parola sarebbe "uguale", ma dissero "equale" ai tempi vecchi)