In memoriam Igor Černov. Jan Levtšenko mälestusi

 

Igor Černov lahkus 21. märtsil, kolm päeva pärast oma 82. sünnipäeva Joensuu haiglas. Tema tuhk maetakse Ida-Soome järvistusse Heinävee maakonda Sompasaarele, kus ta oma viimased aastakümned elas. Hüvasti!

Olen kunagi tema 70. sünnipäeva aegu kirjutanud oma mälestusi temast, neid saab lugeda siit: https://aaree.blogspot.com/2013/03/igor-cernov.html

See tekst on ilmunud ka "Acta Semiotica Estica" X  numbris (2013), kus on ühtlasi ka Silvi Salupere juubelikirjutis koos Černovi bibliograafiaga ja üks Černovi enda artikkel katastroofi semiootikast.

Tõlkisin nüüd ühe teise mälestusteksti, mis ilmus samuti Černovi 70. sünnipäeva paiku. Selle on kirjutanud Jan Levtšenko, kes astus Tartu ülikooli 1991, kaitses seal semiootikaosakonnas magistri- ja doktorikraadi, on seejärel olnud professor Peterburi Euroopa Ülikoolis ja Moskva Kõrgemas Majanduskoolis, tegutsenud ka ajakirjanikuna nii Venemaal kui ka Eestis, viimati 2022-24 venekeelses Postimehes, praegu on tegev Peterburist Berliini kolinud Smolnõi Kolledži õppejõuna.

*

 Jan Levtšenko

Igor Apollonievič Černov: Apolloni poeg, Tartu enigma

Moskvast (mitte) kaugel

Täpselt ei mäleta, kust tuli idee astuda Moskva Riikliku Ülikooli ajakirjandusteaduskonda, kuid kümnendaks klassiks olin juba saanud kelleltki soovituse koguda loomingulise konkursi jaoks publikatsioone. Konkursi olemasolust kuulsin oma koolivenna juures, kelle isa töötas ajalehes Sovetskaja Estonia ja oli olnud kunagi Sergei Dovlatovi sõber. Ma kirjutasin koolide sõjalise kasvatuse õpetajate kokkutulekust, õpilaste vastuvõtmisest kutsekooli ja kohalikest venekeelsetest rockbändidest, kes jäid muidugi tehnilises mõttes eestlastele lõpmatult alla, kuid ideeliselt olid võrdsed lähedal asuva Leningradi undergroundiga. Klassivälise töö juhataja, võimas ohvitserikraadiga brünett naine, vihjas paar korda, et oleks vaja komsomoli astuda. Muidu ei pääse vabariigi kvoodi sisse, aga üldises konkursis langeksin välja juba lõputunnistuse keskmise hinde alusel. Probleem lahenes iseenesest, kui viimases klassis hakkasin käima vene keele ja kirjanduse repetiitori juures. Tema nimi oli Irina Grigorjevna Erbsen, ta oli lähedastes suhetes Zara Grigorjevna Mintsiga, Tartu ülikooli professori ja Juri Mihhailovitš Lotmani naisega – Lotmanist ei teadnud ma samuti midagi. Irina naeris „tühise“ ajakirjanikuhariduse välja. „Ta on pealinnakarjääri tahtma hakanud!“ Tema hääl à la Faina Ranevskaja kõlas nagu mögafonist. „Ja samal ajal õitseb siinsamas meie maa juhtiv filoloogiakoolkond!“ Ma ei saanud hästi aru, mida tähendab „filoloogia“, ja kohmetusin. Valik oli tehtud. Isa ärritus. Ema aga vastupidi muutus söakamaks: sest Tartu on ju ikkagi meie väike Eesti, mitte võõras tohutu Venemaa!

Teaduslike huvide kasvatus

Irina dresseeris mu välja, andku jumal seesugust igaühele. Ma astusin sisse maksimumpunktidega. Kuue kolmega lõputunnistus sai lõplikult unustatud. Algasid uued liberaalsed ajad. Nende eredaks tunnistuseks olid Jethro Tulli kontsert Tallinna lauluväljakul ja majandites kartulivõtul käimise lõpp, putš Moskvas ja betoonkamakad Eesti Raadio hoone ees, uus Tartu õlu Aleksander ja iseseisva vabariigi väljakuulutamine.

1991. aasta august oli hullumeelne. Õpingute algus selle taustal jäi kuidagi häguseks. Vajadus mängida partisani ühikas, kus polnud kohti, antisanitaarsus, rasvased lutikad, vastik söök „Tempo“ sööklas ja pankrotioht pärast esimest joomingut – ei mäleta, kuidas ma sellest välja rabelesin. Antiikkirjandust luges dotsent Unt (kõik hüüdsid teda „Polaarhundiks“ [Полярный], ilmutades süütut šovinismi), sissejuhatust kirjandusteadusse Roman Leibov, juba tollal kultuslik õppejõud, kuid veel mitte venekeelse interneti isa, rahvaluulet Igor Apollonievič Černov. Ta jäi kohe meelde oma metsiku isanime, käheda hääle, punase pintsaku ja võluva ebatseremoniaalsuse pärast. „Mis see on?“ huvitus ta, haarates kinni esimeses reas istuva neiu kaelaehtest. „Kas see on kultuur?“ Lévy-Bruhl, Lévi-Strauss, Malinowski ja Mauss... Lugesime muuseas Maksimovi „Ebapuhast jõudu“ kui kõige arusaadavamat asja [19. sajandi vene etnograafi Sergei Maksimovi teos vene rahvauskumustest]. Mille jaoks seda kõike vaja oli? Ma ei tea praegugi, kellele oli mõeldud kultuuriantropoloogia filoloogiateaduskonna esimesel kursusel. Mind kui pealispindset inimest lummas Apolonitši artistlikkus, tema võimas huumor ja vahetute reaktsioonide amplituud. Peale selle ta veel jõi hirmsasti, mis minu tollase naiivse pilgu jaoks lisas deemonlikkust.

Kui jutt jõudis selleni, kelle juurde seminari minna, polnud kahtlustki. Ma tahtsin kirjutada sellest, mida ma armastasin ja, tahaks loota, hästi tundsin. „Ma kirjutan kursusetöö rockist [о роке]...“, piiksusin ma esimesel kohtumisel. „Kes see Rokke on?“ küsis Apolonitš tähtsal ilmel. Sattusin segadusse. Muusika kui uurimisobjektiga oli lõpp. Apolonitš ei olnud pimedusega löödud inimene, ta tsiteeris loengutes biitleid ja kandis jalas metallpannaldega saapaid, mida inglise keelt valdava nõukogude dotsendi kohta isegi liberaalses Eestis oli vägagi palju. Aga ma kujutasin liiga uduselt ette, kuidas rock-kultuuri kirjeldada, ja minu tulevane juhendaja komplekteeris just tollal seminari Tartu-Moskva semiootikakoolkonna sõnastiku koostamiseks. Mulle said alajaotused „Semiootilise kirjelduse üldprobleemid“ ja „Kultuurisemiootika“. Varsti sain aru, et need on sõnastiku peamised teemad, ja veel mõne aja pärast jäin projekti üksi – sellest hiljem.

Romaan semiootikaga

Sõnastik oli Apolonitši võimalus ajalukku minna. Kogu elu oli ta olnud oma suure õpetaja Juri Mihhailovitš Lotmani varjus: aitas korraldada esimesi semiootika suvekoole; tõlkis erihoidlast Ameerika raamatuid, et saksakeelne õpetaja saaks nendega töötada; aeg-ajalt kirjutas juhuslikest asjadest, alates kirjastusest „Alkonost“ [sümbolistide loomingut avaldanud Petrogradi kirjastus 1918-1923] kuni keeldude semiootikani; kaitses väitekirja Vene barokist, kuid edaspidi selle teemaga eriti enam ei tegelnud; andis välja 70ndate maitse jaoks mässumeelse valiku vene formalistidest koos nende põhimõistete tesaurusega, kuid ei jätkanud seda üritust, kuigi krestomaatia kaanel seisis „Esimene osa“. Kõige selle taga oli sügav isiklik draama, mille analüüsimiseks pole mul ei soovi ega ka eriti kaalukaid põhjendusi. See oli eksimatult tunda, tuli juhuslikult esile mõnes väliselt tühises märkuses, äkitselt kühmu vajunud figuuris ja hajameelses pilgus, sügava üksilduse auras, mis saatis mu vardjat koos tema kauni portfelli, väärika mantli, elegantsete prillidega. Esimesed kaks aastat vaatas Apolonitš mööda, isegi kui ma midagi rääkida püüdsin. Neljandal kursusel läksin tehnilistel põhjustel üle teise juhendaja juurde, kes tegi minu heaks palju rohkem kui Apolonitš. Ta jäi minu iidoliks, aga me tegime sõnastikku edasi, kuigi kõigile oli selge, et idee on pehmelt öeldes läbi mõtlemata. Ma lugesin hoolega läbi terminoloogilise leksikograafia uurimusi ja veendusin üha rohkem, et me liigume pimesi. Apolonitši idee seisnes selles, et me koguksime Tartus avaldatud 25 köitest „Töödest märgisüsteemide alalt“ välja terminid koos autoripoolsete definitsioonidega. Ta sai hästi aru, et pärast Lotmani enneaegset surma 1993. aastal algab Tartu humanitaarse keskkonna jaoks uus periood. Sõnastik pidi epohhi sulgema, tähistades üleminekut uude aega. Kuid selle sulgemise jaoks polnud ei kontseptuaalseid ega inimlikke ressursse.

Lotmani enda initsiatiivil loodud semiootikakateeder sattus vene kirjanduse kateedriga nugade peale. Vene kultuuriloo ja semiootika eristamatus asutaja eluloos pani algusest peale kahtluse alla eraldi institutsiooni vajalikkuse. Kirjandusteadlased ei varjanud irooniat, sest uude kateedrisse läksid ju need, kes olid kogu elu tegelenud kirjandusteooriaga, mis oli end nõukogude aastail lõplikult diskrediteerinud. Lotman on surnud, aga kes need inimesed on? Nad on samasugused kui meie, ainult et tegelevad kõrvalise tähtsusega asjadega. Tõeline värk on 19. sajandi vene emigrandid, nagu kuulutas meile Juri Mihhailovitš oma „Vestlustes vene kultuurist“! Seejuures olid Apolonitši ambitsioonid ilmselged: rebida end lahti õpetaja karismast ja kui mitte realiseerida end ise, siis vähemalt anda see võimalus teistele. Õpetada eesti keeles, muuta kohta, kuvandit ja kui õnnestub, siis ka metodoloogiat. Kopeerimismasinad, faksiaparaadid, soliidsed lambid ja ülikallid Thomas Albert Sebeoki entsüklopeedilise semiootikasõnastiku komplektid osteti Lotmani mälestuse nimel, kelle distribuutoriks osutus tema, Apolonitš. „See kõik on sellepärast, et ma olen nii charming“, ütles uue kateedri juhataja, patsutades hellalt äsja lahti pakitud kohvimasinat.

Minu kursusekaaslased, kes sõnastiku kallal töötasid, kaitsesid oma diplomid ja kadusid silmapiirilt. Üht kohtasin ma segamas kaarte Eesti Kirjandusmuuseumis, teine ilmus juhuslikult radarile sajandivahetusel Tveris õlletehase „Afanassi“ töölisena. Mina õppisin magistantuuris ja hakkasin tegelema formalistidega. Kõik sõnastiku materjalid oma erinevas armetuse astmes kogunesid minu kätte, et ilmuda lõpuks 1999. aastal, kui Apolonitš Tartus enam ei töötanud, olles kaotanud konkursi kateedrijuhataja kohale. Kõik oli ilmselt õiglane. Ta ei olnud enam ammu midagi kirjutanud. Enne oma lahkumist uude ellu, mis jätkub senini Eestist mitte väga kaugel, jõudis mu õpetaja korraldada 1995. aasta noorte semiootikute suvekooli, kus ma tutvusin antropoloog Ilja Utehhiniga, kes sai hiljem Peterburi Euroopa ülikooli professoriks [tõlkija märkus – Utehhin lahkus sellelt kohalt 2022 pärast sõja algust; Jan Levtšenko ise oli samas ülikoolis kunstiajaloo professor 2002-2008]. Tema mõju mulle, nagu ka minu tänu talle on mõõtmatu. 1996. aastal sõitsin talle külla, ühtlasi ka üliõpilaskonverentsile, kus tutvusin oma esimese naisega. Apolonitš ütles, et Venemaale minna on esialgu vara. „Elage kahekesi Tartus – küll siis paistab“. Mõistes oma prognoosi kergemeelsust, võttis Apolonitš mind sõnastiku väljaandmise granti ja jagas igakuiselt välja dollareid. Isa varase surma ja igavese rahapuuduse taustal on mulle pisarateni mälestusväärne elektriline veekeedukann, mille ostsin esimese grandiraha eest.

Eemale ajaloost

1997. aastal, mis osutus Apolonitši kui ülemuse viimaseks õnnestunud aastaks, sõitsime suure kambaga Imatrasse semiootikakongressile. Seal sain esimest korda teada, et ma olen „mister Levitsenko“, võin ujuda Saimaa järves koos Ungari semiootika klassiku Vilmos Voigtiga ja lõunalauas jultunult istuda Saksa professori Aage Hansen-Löve kõrvale, kelle kohutavalt mahukat raamatut olin hardalt tsiteerinud oma magistritöös. Apolonitš andis nõu: „Miks te midagi endale hotellituppa kaasa ei võta? Neil jääb ju kõriauguni üle!“ Kolumbia kolleegid, tuleb tunnistada, ei löönud risti ette ja võtsid lõunasöögile kaasa Prisma logodega kilekotid, mis hiljem punnitasid ja lekkisid sektsiooniistungitel. Oma esimest ingliskeelset ettekannet parandasin koos õpetajaga tema numbritoas otse kuulsa kose graniitsängi kohal. „Öelge veel kord „towards“!“ läks Apolonitš keema. „Teist ei saa keegi aru, see pole mingi nõukogude kool!“

Aasta pärast nägime viimast korda, jalutasime pikalt tuulisel Vabaduse väljakul tema Tallinna korteri lähedal, jõime kohvi endises Moskva kohvikus. Apolonitš rääkis, et ta ei pea kellegi vastu viha ja on rõõmus kateedrist lahkumise üle. Vaevalt oleks ta saanud minult midagi paluda, kuid sain aru, et sõnastik tuleb välja anda. Selle tagajärjel määriti mulle kaela kaasautor, kellel polnud asjaga mingit pistmist, ja mul on õpetaja ees häbi. Miks ma ikka veel teda nii kutsun? Ta õpetas mulle, kuidas ennast mitte tõsiselt võtta. Tõenäoliselt takistab see tõelisi läbimurdeid, kuid samas hoiab see alatuse eest. Ta õpetas mind naerma, et mitte nutma puhkeda, sest maailm ei hinda seda. Ja veel tean ma kindlalt, et elu on suurem ja tähtsam kui teadus. Apolonitš ütles vähem, kui võis. Ta lubas endale mitte enam viitsida. Ja mul on ükskõik, kas ta kahetseb seda. Sest saladus on tähtsam kui edu.

Raamatust „Поколения ВШЭ. Ученики об учителях“ (Moskva Kõrgema Majanduskooli kirjastus, 2013, lk 22-24)

Veel hirmudest

Kunagi aastal 2010 olen kirjutanud sellise asja (pole kuskil ilmunud, kui mälu ei peta):

“erariides mehed tulid nende koju ja viisid nad kaasa” -

korduvalt kuuldud ja loetud lause. neil võisid seljas

olla mantlid, pintsakud, kampsunid, peas karvamütsid

või sonid või villased mütsid, jalas kingad või säärikud

või talvesaapad - “erariided“, need, mis olukorra

eriti absurdseks ja õudsaks muutsid.

Miskipärast meenub see tekst mulle viimasel ajal, nii umbes aasta aega juba. Loen ja kuulen, mida ja kuidas inimesed räägivad, ja mõtlen: "Kas olukorras, kui selline asi oleks võimalik ja sanktsioneeritud, võiks see inimene olla üks noist "erariides meestest", kes teistele koju järele tuleb?" Sest mõned kindlasti võiksidki. Ja sinna otsa teine mõte - ega ometi keegi minu kohta niimoodi ei mõtle, mind niimoodi ei karda? Sest see oleks ju totter. 

Äkki võiks igaüks praeguses vaimses sõjas endalt küsida: kas minu jutt on selline, et keegi seda minust kartma ei peaks? Ja veel enam: kas ma olen teinud kõik, et mitte tulevikus osutuda selleks "erariides meheks"? 

Maailmavaatelistest hirmudest

Inimeste maailmavaate ja nende psühholoogilise konstitutsiooni seose kohta on omajagu kirjutatud – mingi seos seal on, kas inimene on loomult alalhoidlikum või muutustealtim. Üks viis sellest mõelda oleks hirmu abil – mitte nii, et ühtedel on vähem hirmu kui teistel, vaid et inimeste hirmud on erineva aluspõhjaga. See pole nüüd minu, vaid mu hea mõttekaaslase mõte, et äkki on nii, et inimestel on erinevad hirmud lähtuvalt sellest, kuivõrd nad on enda sisse vaadanud, enda sees ringi vaadanud.

Üks hirm on kartus enda sisse vaadata, sest tont teab, mis sealt kõik vastu võib vaadata, ja ühtlasi on see ka kartus, mis võib juhtuda, kui ma ennast muutma peaksin – sest see tähendab enda sisemist ümberliigutamist, mingit sisemist üleskündmist – ja selle käigus võib esile tulla midagi mu enda seest, mis on mulle võõras. See on kartus osutuda iseendale võõraks. Ja siis on parem jätta asjad nagu on, uskuda, et nii, nagu on, ongi loomulik ja õige; hoida kinni sellest, mis on teada, vältides seda iseenda sees, mis on tundmatu. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku selle võimalusega, et inimesed siiski muutuvad, lasevad oma eeldatud loomusest lahti ja loovad ennast.

Teist liiki hirm tuleb sellest, kui ollakse enda sees ringi liikunud – siis teatakse esiteks seda, et igaühe sees peitubki midagi võõrast ja ohtlikku, ja teiseks seda, et selles enda teatavas võõras-olekus iseendale peitub ka sisemise plastilisuse võime: inimesel on võime end muuta, kultiveerida just selleks, et seda võõrast ja ohtlikku õppida valitsema, haldama, enda teadaoleva osaga integreerima, ja kindlasti tollelt võõralt ka midagi õppida. See on mitte kartus osutuda endale võõraks, vaid kartus mitte seda võõrast tunda, nii et see võõras võiks ühel hetkel toime panna midagi, mida sa ei kontrolli. Ja siis on parem ennast kuidagi korraldada, muuta, ümber sättida, end aeg-ajalt künda ja kultiveerida. Ja see hirm koos kaitsereaktsiooniga muidugi suureneb, kui puututakse kokku võimalusega, et keskkond paneb seda sisemist plastilisust ja enda võõrusega kokku puutumist ning sellega tegelemist pahaks.

Ühesõnaga, kaks eri kartust – kartus mitte osutuda lõpuni iseendaks vs kartus osutuda endasse suletuks.

Loomulikult on enamikul inimestest mõlemad kartused mingis proportsioonis ja dünaamikas.

Mis nüüd jääb küsimuseks, on see, et kas inimene saab tahtlikult ühest kartuse-tüübist teise üle minna, seda dünaamikat teisendada või on see kuidagi inimese n-ö isiksuse konstitutsioonis paika pandud.

Enele

„ei, kui me järgmine kord kohtume,

lasen ma su kirstu kirikuuksel peaaegu maha kukkuda,

sest ma ei oska ette arvestada, et su päits on nii raske,”

võinuksin ma vastata, kui viimati äsja puhkenud suves

juttu ajasime ja sa ütlesid, et kui oleme mõlemad sügisel tagasi linnas,

siis räägime jälle. „sa ei tea seda veel, selles ongi

kogu mängu ilu,” võinuksid sa vastata.

ette teada ja kujuteldamatu, samuti nagu

meeles olev ja ikkagi kujuteldamatu –

need on meie põgusate ühiskulgemiste tummad kaldad.

ja nüüd, triikisin kortsu läinud lipsu mitu korda,

tegin mitu korda lipsusõlme, et jääks korralik,

nagu oleks sel sinu jaoks veel mingit tähtsust,

ning tulin kohale, et olla käepärast.

kui õpetaja laotas oma violetsed hõlmad üle vaikiva sinu

ja kuulutas kõik lahendatuks, tõusid mu ihukarvad püsti,

korraga hämmingust – „see pole ju nii” –

ja lootusest – „kui see vaid oleks nii”,

ühtekokku oli see nii trööstimatult ülev. aga see

oli sinu soov, ja ma mitte ei austanud seda,

vaid noogutasin sisimas nukralt,

nagu nõustudes küsimusega.

ja kui hiljem valusa õlaga peielauas

istusin, meenus too kord vabaõhukohvikus

kodulinnas turistide keskel, lõõskavas suvepäikses,

kui äkki, ilma otse küsimata, hakkasid rääkima

oma perekonnaloost – vaid vihjamisi, kahtlemisi,

otsekui kobades, kas ma väärin su juttu,

ja ma nägin, et su käed hakkasid kohvitassi hoides

vabisema, su madalasse ärasuitsetatud häälde tekkis

mingi ärev klomp ja su silmad läksid pärani –

nii et oleks tahtnud lihtsalt võtta su käest kinni,

sest see oli heitunud hallipäine laps, 

kes mind üle laua järsku vaatas.

„sügisel olen ma nii jultunud, et räägin sinust asju,

mida ma sinu kuuldes ei söanda öelda,”

võinuksin suvehakul öelda. „ei ole sul midagi

erilist rääkida,” võinuksid sa vastata, „julgeda

võid küll, aga ega sellest sõnu juurde ei tule.”

jah, peale julgemise meil suurt muud ju polegi siin elus teha.

või siis öelnuks sa hoopis kärisevalt naerdes:

„sa hakkad mulle lihtsalt oma sõnu suhu panema.

eks ole see meie kõigi saatus. kui sedagi.”








.

Ühest teatavast vabadusest 2. Laigitavuspõhimõttest

Tegin hiljuti mõned Facebooki-postitused, mis olid mõnes mõttes katsed, n-ö retseptsiooni-õrritused. Need polnud provokatsioonid, vaid pigem teadlikud üritused postitada midagi, mis oleks Facebooki tavalisse laigitavus-mustrisse raskesti paigutatavad. Sest mulle näib, et Facebook on tegelikult suurepärane mudel selle kohta, milliste hädade käes praegu avaliku diskussiooni ruum vaevleb.

Esimene postitus oli lõik Tõnu Õnnepalu sõpruse-teemalisest (ja Agambeni esseest „Sõber” tõukuvast) kirjutisest „Tabamatu substants” (Vikerkaar 2012/1-2):

"Mitte miski pole rohkem määrinud ja tuhmistanud sõpruse ideed, nägu, sõpruse eidos’t, kui 20. sajandi nõndanimetatud seksuaalvähemuste (see on küll väga hiline nimetus) vabadusliikumine. Nagu sallivusetaotlused ikka, on see tohutult suurendanud sallimatust. Sest on teritanud pilku, sest on pannud kuradit nägema, kuradit eristama, defineerima igal pool. Sõprus on olemuslikult kaotanud süütuse ja see on peamine põhjus, miks temast ei saa enam rääkida, nii nagu ta on. Otsekohe on see mingi amitié particulier, see tähendab, mingi greek love, mingi pedede värk. Või siis pole jälle midagi. Lihtsalt partnerlus, huvile ja vastastikusele kasule rajatud suhe. Eeros on sõpruse kõige kiivamalt kaitstud saladus. Ja õigusega kaitstud. Sest ta on üks neist, mille reetmine on sõpruse lõpp. Ja reetmine tähendab siin nii eitamist kui ka realiseerimist. Sõprus on kitsas rada. Ometi on sellel püsinud tuhanded. Järelikult pole ta nii kitsas midagi. Aga ta on rada, mille kirjeldamiseks ei paindu ei meie kirjanduslik, religioosne, psühholoogiline ega moraalne traditsioon. Ta pole kirjeldatav ei seksuaalsetes ega aseksuaalsetes terminites, sest mõlemad on ekslikud, on kastreerivad. Teisi termineid aga justkui pole. Ja siis nii jääbki. Praegu vähemalt."

See on huvitav mõttekäik, millega ei pea tingimata nõustuma, kuid sõpruse kui teatava mitte-erootilise eerose määratlus on igal juhul midagi, mis mõjub väga täpselt, samuti see, kuidas teatav seksuaalsuse ülesäritus meie ühiskonnas selles suhtes paistab. (Õnnepalu räägib konkreetselt seksuaalvähemuste teema aktuaalsena püsimisest, kuid sama hästi võiks rääkida ka sellest, kuidas Ameerikas on laste kallistamine perekonda mitte kuuluva täiskasvanud tuttava poolt peaaegu tabu, või sellest, kuidas ma ise sain oma 1. klassi 1. septembril teada, et tüdrukust sõbral käest kinni võtmine on midagi kahemõttelist – kui olin aktuserongkäigus paari võtnud lasteaiast tuttava plika ning mu värsked klassivennad itsitama pistsid.)

Õnnepalu juttu komplitseerib muidugi see, et ta on ju meie esimene „gay-kirjanik” (loomulikult reageerisidki mõned mu FB-sõbrad, öeldes, et tegu on kummalise kappi tagasi igatsemisega või oma seksuaalsuse represseerimisega).

Aga kui see paigutada Facebooki laikimisloogika konteksti, muutub asi veel komplitseeritumaks – sest enne, kui lugeja jõuab otsustuseni, kas see on huvitav mõttekäik, laseb ta selle läbi filtrist „kas ma võtan oma reaktsiooniga seisukoha seksuaalvähemuste õiguste või vähemasti sallivuspõhimõtte suhtes”? Ometi ei tee seda Õnnepalu isegi, sest oma jutus ei anna ta sellele ühemõttelist poolt- või vastu-hinnangut, vaid osutab lihtsalt sellele, et kõigel on oma hind; kui seksuaalvähemuste õiguste hinnaks on ühe teatava sõprusetaju kaotsiminek, siis nii lihtsalt on.

Muidugi on võimalik kogu tekstist välja lugeda ka õigustus sellele, et tolerantsusliikumine ongi kurjast, kuna tekitab intolerantsi juurde; see vaatepunkt jätab muidugi tähele panemata, et seegi on asjade loomulik dialektika, kuna igasugune vabanemispüüd toob kaasa vastusurve – kuid ta pole selles vastusurves süüdi, ta lihtsalt eksplitseerib selle, mis seni oli implitsiitsuses maganud.

Mis muidugi on minu jaoks põhiline: kuidas see n-ö laigitavus-muster kutsub esile selle, et asi nihkub binaarsesse kas-üks-või-teine režiimi: kas ma olen nõus või mitte? Üks FB-sõber kirjutaski postituse alla naljatoonil „Mitte miski? Isegi mitte feisspukk?”, kuid tegelikult peitub siin sügav tõde – sõpruse asemel loob facebooklik laigitavuspõhimõte pigem poolt-oleku ja vastu-oleku kumulatsioone, teatavat binaarset kambavaimu. Ja mulle näib, et see on laienenud kogu avaliku diskussiooni väljale – vaidluste keskmeks pole mitte subtiilne tõde ise, vaid selektsioon, „kes on minu inimene?”

Pisut hiljem postitasin ühe lihtsa senryu:

eestlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Esialgne impulss oli tegelikult reaktsioon rahvuslaste krambile, otsekui oleks eestlaseks olek miski, mida tuleb eriliselt kultiveerida ning ohtude ja auhaavamiste eest kaitsta – otsekui polekski see midagi endastmõistetavat, et kui oled sündinud või lülitunud eesti kultuurikeskkonda ja selles osaled, siis sellest piisabki, juba oledki eestlane; või veel lihtsam, kui oled Eesti riigi kodanik, siis juba oledki eestlane.

Muidugi see kõik ei paista sellest kolmikvärsist kätte, see mõjub lihtsuse rüüsse maskeeritud patriootliku pateetikana, umbes nagu Jaan Tätte laul laulupeol.

Kui olin lasknud sellele nelja tunni jooksul ligi 50 laiki (ja mõned skeptilised kommentaarid) koguneda, lisasin teise:

lätlane olla
on lihtne - muudkui ole,
kui ainult tahad

Üksikuna mõjub see mingi naljana. Aga kui kujutleda eesti rahvusluse-diskurssi nii, et „Eesti” oleks kõikjal asendatud „Lätiga”, siis oleme astunud just teatavasse vahealasse: alles siis, kui suudame tajuda, et eestlus on midagi sama mitteparatamatut ja sattumuslikku nagu lätlaseks olek, suudame selle oma identsuse vabastada sunduslikkusest ja selle omaks võtta vaba loominguna. See ei tähenda eestaseks oleku eitust, vastupidi, see tähendab võimalust olla eestlane nii, et keegi ei ütle mulle ette, mida eestlane olla tähendama peab.

Oma etnilise kuuluvuse võib politiseerida – ja seda annab teha mitmel viisil. Rahvuslik identiteet on ju algselt üks emantsipeerumise vahend – võimalus olla keegi, kes pole enam määratletud mingi feodaalse alluvussuhte kaudu, vaid võrdväärse subjektina, suveräänse rahva liikmena. Ses mõttes on rahvuslus algselt midagi üsna sarnast soolise või seksuaalsättumusliku võrdõiguslusega. See on võimalus valida endale teatavat liiki vabadus. Teine politiseerimise viis on see, kui too vabadusevõimalus muudetakse piiravaks, välistavaks ja sunduslikuks; siis on ta oma algse ideega vastuollu sattunud, puitunud, inertseks muutunud. Samamoodi võib olla ka soolisuse või seksuaalse identiteedi politiseerimisega – see saab olla nii vabastav kui represseeriv. Öelda, et gay ei tohi olla skeptiline seksuaalvähemuste võrdõiguslusliikumise suhtes, võib viia millegi analoogseni, mis toimub praegu rahvuslusega, kui eestlasele öeldakse, et ta ei tohi olla skeptiline oma etnilise antuse ühe- või teistsuguse politiseerimise viisi suhtes.

*

Niisiis – võtta oma identsustest omaks see, mis on avatud vabalt omaks võtmisele, ning loobuda sellest, mis neis on sunduslikku, ja sellest, mida teised kasutavad meie kohustamiseks. Võtta omaks oma identsuste sattumuslikkus. Olla gay samamoodi, nagu ollakse mitte-gay, olla eestlane, nagu ollakse lätlane. Olla vahepealsus ilma valikusunduseta, ilma laigitavuslahtritesse paigutatavuse kohustuseta, ilma kohustuseta olla ideoloogiliselt või poliitiliselt kõnetatud puhtalt oma sattumusliku (bioloogilise või kultuurilise) antuse pärast, ilma kohustuseta neid konverteerida lihtsalt kõnetatavate sihtgruppide lahtritesse. Vähe sellest, ma pole kohustatud neisse lahtritesse kohandama ka oma mõtlemisvõimet. Sest ma olen kordumatu, mul on vaid üks elu, mis ei ole kellegi teise oma. Ainult nii saan ma aktseptida ja respektida teist kordumatut elu ja talle tema vabadust võimaldada.

Olla vahepeal nagu Õnnepalu kirjeldatud agambenlik sõber, lihtsalt jagades teistega oma olemasolu ja kommunikatiivsusvõimet; mitte olla objekt ega vahend. Kui sa asetud laigitavuse turule, siis muutud sa sihtgrupiks, kellel on hind. Keelduda olemast kindlapiiriline sihtgrupp, põigelda transitiivsest, sihtivast kõnetamisest, jääda intransitiivsesse saamisse. Mitte olla sihikul, vaid ühises ruumis. Niipea, kui sa oled pelgalt „sihtgrupp”, oled sa poliitika tarbija, see tähendab kaubalise väärtusega ühik poliitilisel turul, aga mitte enda autor. Aga just siin on iva – olla enda autor, mitte tegelaskuju kellegi teise jutustuses (hea, kui sedagi, sageli võid sa olla vaid koma või jutumärk).

Emantsipatsiooni iva on alal hoida ja teostada inimese võimet iseendast erineda – olla see, kes juba ei olda, kes veel ei olda, kes enam ei olda. Nagu liblikas on Zhuangzi. Nagu Buddha on sitapulk. Vabadust tuleb teostada iseendast erinemise praktika kaudu, sest ei ole mingit fikseeritud asjakorraldust, milles vabadus püsivalt pesitseks. Vabaduses ei olda kohal, temasse alles jõutakse kohale, see jõudmisvõime ongi vabaduse vorm. Sest inimene ise ei ole endas juba kohal, ta pidevalt alles jõuab endasse, ta on „kohe-saan-endaks”.

Kõneleda, ilma et oleks kõnetumiskohustust. Hüljata kogukondlik kamba-pai kogukondliku ühisuse enda nimel, olla lävel, lahtrite vahel, mitte nagu koduloom latris, kes toitub ühesest kambavaimulisest laigitavusest. Tulla laudast välja heinamaale. Mitte „vohh!”, „wow!”, „word!”, „like!”, „sad!”, „love!”, vaid „ahah”, „huvitav”, „ah hoopis nii?”, „kas tõesti?”, „miks mitte?”, „peab mõtlema”, „seleta veel”, lõpmatult, sest me oleme ju lõpmatud.

Ühest teatavast vabadusest

Jalutasin kodulinnajaos ringi ja otsisin kohta, kus saaksin segamatult üht raamatut lugeda – ei leidnudki lõpuks, aga ega ma väga pingsalt ei otsinud ka. Aga tekkis selline mõte:

üks võimalus mõõta vabadust

kui kaugel on

lähim koht vabas õhus,

kus saaksid vähemalt tund aega

häälega endale raamatut ette lugeda,

ilma et peaksid seda

pealtnägijate pärast katkestama?

See ei ole loomulikult vabaduse kui sellise määratlus. See on pilt ühest teatavast vabadusest. Tegelikult pole see isegi selle vabaduse kirjeldus, vaid mudel selle kohta, mida see teatav vabadus sisaldab ja eeldab.

Esiteks – see koht võiks olla ju ka oma tuba; ja hea ongi, kui inimesel on oma tuba, oma kodu, kus ta võib ennast tunda vabalt, teha, mida tahab. Aga päris vabadus on see alles siis, kui ta pole suletud ainult su privaatsfääri – sest kui saaksid vaba olla ainult oma toas, siis oleks sa mingis mõttes ikkagi kinni. Päris vabadus on see, kui ma saan ennast tunda väljaspool oma tuba sama vabalt kui oma toas. Mul on võimalus oma piiratud privaatsfäärist väljuda ja leida endale vabaduse väljaspool seda. Mingi kolmas koht väljaspool privaat- ja avaliku sfääri vastandust.

Vaba õhk – see viitab loodusele: sa oled vaba, kui sa oled mingitki pidi ühenduses loodusega, selle ise kulgeva elustiihiaga. Ja sa oled eriti vaba, kui sa suudad selle ühendada oma inimlikkuse, kultuuriga. Lehekülg, millel on läbisegi kirjatähed ja puulehtede liikuvad varjud ja mille peale puhub tuul, vaba, seintest piiramata õhk – see on üks pilt inimlikust mõtestatud vabadusest.

Raamatu lugemine – see on suhtlus, sotsiaalne tegevus. Aga seejuures on see selline sotsiaalne tegevus, milles pole vahetut teise pilgu või kõnetuse sundivust ega piiravust. Sa suhtled, aga sa oled selles iseenda peremees. Selles on Kirjasõna Vabariigi võlu – kirjasõna on üks suhtluse, sotsiaalsuse vabaduse hoidja, sest võimaldab vormida oma mõtet täiesti ise ja võimaldab ka lugejal selle vastuvõttu täiesti ise suunata. Ei ole vaja kellelegi meeldida, ei ole vaja olla viisakas, lihtsalt kirjuta või loe.

Valjusti lugemine iseendast pole oluline. Oluline on just see, et sa saaks lugeda täiesti nii, nagu parajasti õige tundub. Ses mõttes pole see võrreldav teistele ette lugemisega, sest see oleks juba esinemise olukord. Iva on lugemise sundimatus: seda võib teha mõtlemispausidega, vahelejättudega, valjusti, kas või alasti, kas või tantsides – aga peamine, ilma esinemata, vabana oma persona'st. (Sama kehtib ka kirjutamise kohta.) (Erandiks on väga lähedane inimene, kelle ees sa ei pea esinema ja keda su iseolek tema kõrval ei häiri.)

Lugemine on dialoog iseendaga – ja see on iga muu tõelise dialoogi alus; ainult inimene, kes oskab iseendaga vestelda, endaga vaielda, endale mingeid asju seletada, on suuteline pidama ka teistega sisukat dialoogi, mis ei jää ainult monoloogide vahetamiseks. Ja sisuline dialoog on mõistagi üks vabaduse komponent – ilma dialoogita pole vabadusel lihtsalt ruumi, kus liikuda – sest vabadus on loomult liikuv.

Lugemine ka veel sellepärast, et see on aktiivne tegevus, vaimu aktiivsus. Asi pole selles, et oleks koht, kus ma saaksin segamatult lihtsalt vahtida – kuigi seda on ka vaja. Josef Pieper eristab jõudeaega ja puhkust: puhkus on lihtsalt mittetöötamine, vahepaus pingutuse vahel; jõudeaeg on väljaspool seda vastandust, see on sundimatu vaimselt aktiivne ilma vaevata töö, millest polegi vaja puhata – sest ta kosutab iseenesest. Mõtlev lugemine on jõudeaja üks vorme. (Vaba loov kirjutamine samuti.) Inimene, kel on jõudeaega, on vaba.

Ja loomulikult kuulub selle vabaduse juurde võimalus tulla tagasi – mitte ainult oma tuppa, vaid ka teiste pilgu alla, teistega silmitsi, esinema, vestlema, tegutsema, olema tavamõttes sotsiaalne; tuua see vabadus sealt kaasa, sulatada ta siiagi. Kui seda võimalust poleks, oleks see vabadus vaid pagulase vabadus.

Joseph Farquharson "Summertime"

Mõistatus

Margus Ott rääkis täna Utoopia vestlusel oma lapsepõlve-epifaaniast: ta kõndis toas ringi ja mõtles mõtet „ma olen juba 4-aastane” - tähenduses, et juba nii kaua on elatud, elu on peaaegu juba läbi. Se oli hetk, kui ta sai aru oma olemise ajalisusest, aega piiritletusest (kui ma nüüd õigesti aru saan).

Selliseid fundamentaalseid lapsepõlve-epifaaniaid olen mujalgi kohanud kirjeldatavat: Kõiv räägib „Kolme tamme” lõpus äratundmisest, et „ainult mina olen” ja teised pelgalt on, mitte keegi pole temalt tema olemiseks luba küsinud (just nii ta selle sõnastab); Kaplinski on kirjeldanud, kuidas talle ükskord lapsena jõudis kohale, et „ma olen mina”.

Mul seda minuks-oleku epifaaniat ühe selge hetkena pole meeles, kuigi mäletan end imestavat küll selle üle, et mind on ainult üks ja et ma olen ainus, kes saab tunda seda, mida ma tunnen. Aga üks teine välgusarnase taipamise hetk on küll meeles. Ma küsisin ükskord emalt, et mis siis inimesest saab, kui inimene ära sureb, ja ema vastas midagi nii, et „siis ei ole midagi, siis on tühjus” - ja mul jooksid otsad järsku kokku: see, et inimene on surnud, on seesama, et inimest ei ole enam olemas. Et surnud-olek polegi mingi olek, surm pole sündmus inimese elus, vaid see on inimese puudumine, igasuguse sündmuse võimalikkuse puudumine. Ja ma sain alles siis aru, et ma ei näe oma surnud vanaisa enam mitte kunagi.

Muidugi oleks ema võinud vastata ka (kui tal oleks teistsugune maailmavaade), et siis on igavik või mingi teispoolne olemine või ümbersünd – aga tegelikult vahet polnud, sest see polnudki see, mida ma küsisin. Oluline oli just see, et inimest ei ole pärast surma enam siin ja et elusolekul on piir. Selleni ma oma mäletamist mööda tollal veel ei jõudnud, et see puudutab ju ka mind, ka minu olemine lõpeb ükskord. Ja kui ma järele mõtlen, pole see mulle vist selle iseenda lõplikkuse juures väga sügavalt oluline küsimus – mind ängistab oma surelikkuse juures mitte see, et mind siis enam pole, et ma olen vaid ajutine, vaid see, et mind jäädakse leinama, tuntakse minu puudumise pärast valu. Ja siis veel miski, mis pole äng, vaid mõistatus, ja mis seisneb milleski sellises, et kas on võimalik sellest lõplikkusest (mis on ju teatav raamistatus, piiritletus, seega eeldamisi mingi struktuuriga ja reeglitega asi) „välja arvutada” õiged otsused, õige elamisviis, milles see seisneb, või on see „õigsus” puhta sattumusliku harjumuse küsimus. Kas õige oleks olla võimalikult vähe segav tegur maailma kulgemises ja põhjustada võimalikult vähe kannatusi või oleks õigem toda kulgemist just nimelt nihutada püüda, sest isevool viib kurjuse ja kannatusteni; ja kui, siis mis aspektist nihutada? Kas ma olen hea inimene – ilmselgelt mitte, mitte läbinisti hea, aja jooksul üha vähem hea (üks mu täiskasvanuea alguse sisemisi hämminguid: ma polegi päris hea inimene) – ja kui mitte, siis kas see on paratamatu või olen ma selle eest vastutav? Segane värk, aga jah, see on mõistatus, et kas see lõplikkus, mis on mulle osaks antud, toob kaasa mingi vastutuse, ja kui, siis mille ees, kelle ees? See tuleb vist mingist sellisest tajust, et see surelikkus on minu isiklik surelikkus, see eeldab mingit seotust, minu ja mu elu kui mingi lõpetatud ja struktureeritud – mis asja? no mingi terviku – tähenduslikku suhestatust. Mulle meeldib see Õnnepalu „Mõõdu” lõpus öeldud kreedo: elada on jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis. Aga see kõlab vahel ka ikkagi kuidagi liiga paatoslikult, tõde ei tohiks olla paatoslik, vaid öeldav möödaminnes suusoojaks (ja kui pagana paatoslikult jälle seegi kõlab).

Ja kui nüüd mõelda, et ehk ongi olemas mingi teispoolne järg või ümbersünnid või mingi vaimumaailm, siis muidugi, see võiks seda pilti avardada, aga mul on ikkagi tunne, et nad ei annaks vastust sellele mõistatusele. See oleks umbes nii, et mul on kujutlus, et ma olen agnostiline selle suhtes, kas Ameerika on olemas, ja siis ma olengi Ameerikas ega kahtle selles enam, maakera teisel poolel tõesti on selline maa olemas – aga see ei seletaks ära seda mõistatust, milleks need mandrid olemas on, milleks on vahemaad nende vahel, oleks vaid lisatehe mõistatuses, mõistatuse laienenud ruum.

Üldistades võib öelda, et see on agnostiline eetiline müstitsism, mida mu mõistatus kehastab. No ja siis? Otsekui aitaks see nimetamine mul märksõnade järgi otsida teaduskirjandust oma mõistatuse lahendamiseks. Vaid elades, elu jooksul, kui tahes kaugele teispoolsusse see ka ei ulatuks (sest ulatus, see tähendab lõplikkus tal on) saan ma vastuse. Kui saan. Kui polegi see mõistatus elamise ase ise, pesa, teokarp, millest väljaspool on tühjus, eimiski.

(Tegelikult ma ju tean vastust. Mõistatus on kookon, kus vastus liblikaks areneb.)