varjutus

mu silmadega võib veel asju ajada küll. täna hakkas mulle mingil hetkel tunduma, et valgus on kuidagi imelik, on küll keskpäevane suvepäiksevalgus, aga kuidagi nagu tuhmivõitu. hämaruseks ma seda ei nimetanud, oli igati valge küll, aga valgus tundus kuidagi pleekinud, vanunud, koltunud, väsinud. mõtlesin, et varsti läheneva sügise märgi kohta on selline valgusemuutus liiga silmanähtav (augusti alguses ju hakkab sügis valgusesse sisse imbuma, aga seda pole otseselt "näha"). mainisin seda Sirlele, ja alles siis tuletas ta mulle meelde, et see on päiksevarjutus - olin sellest varem lehest lugenud, aga unustanud. jah, just seda ma olingi näinud - mitte et on hämar (sest ei olnud hämar, oli hele suvelõuna), vaid nagu valgus hoiduks varju, püüaks oma heledust silma eest peitu tõmmata.
haarasin esimese ettejuhtunud sobiva CD kaasa ja läksin õue päikest vaatama. nägin ära üsna kõrghetke, umbes kella ühe paiku, aga plaadist oli vähe, oleks vaja olnud ka päikseprille. silmi kissitades nägin siiski paari sekundi jooksul ära, et päiksest on kolmandik või rohkemg ülalt vasakult poolt ära lõigatud. plaat, mille kaasa haarasin, oli Janis Joplin, nii et vaatasin varjutust läbi tema digitaalselt kodeeritud hääle - kukkus välja sobiv kombinatsioon.
mäletan, et kui oli viimatine Eestis nähtav täielik päiksevarjutus (22. juulil 1990, vaatasin järele), läksime seda ema ja isaga varahommikul vaatama, sest varjutus toimus koidu ajal - läksime isa tollase tööautoga, GAZ-veoautoga, sõitsime Viljandist natuke kirde poole, Varesemägedesse. ilm oli pilvisevõitu, oli oht, et me ei näegi seda; igal juhul varjutuse tipu ajal olime autos, kui läks päris hämaraks, kuigi just enne oli koitnud; kuidagi on mul meeles, et linnud metsas jäid varjutuse ajal vait, arvasid, et öö tuli jälle peale. lõpuks leidsime ühe koha, kus autotee suundus sirgelt otse päikese poole, nii et midagi ette ei jäänud, ja ka pilved hakkasid taeva servast hajuma. ronisime isaga auto kasti, isa pildistas, ja vaatasime, kuidas vari aegamööda päikese pealt ära nihkub ja päike ise samal ajal silmapiiri kohalt kõrgemale kerkib.
tollal tehtud piltidega lõpetasin raamatu "Nägemist" esitluse 2002, mängides juurde Rotary Connectioni lugu "I Am The Black Gold Of The Sun" 1971. aastast:

.